09 detsember 2018

"Aino Kallas. Maailma südames" Silja Vuorikuru

Aino Kallase olulisust on mul enda jaoks keeruline sõnastada. Piinlik tunnistada, tema loominguga olen halvasti kursis, käsi pole haaranud tema teoseid, mis iganes põhjusel. Ent naisena, loojana, Soome-Eesti sillana on ta alati mu jaoks esirinnas olnud. Tema avaldatud päevikud, algselt mõeldud küll rahahäda leevendamiseks, kuid kiiresti populaarsust kogununud, on ometigi mu lemmikud. 

Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud. 

Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.

Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi. 

Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.

See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama. 




08 detsember 2018

Nopped

Mõned nopped lugemistest on kiirete päevade vahel ajaloouttu vajunud.

Natasza Goerke "Seal" võiks ehk väikeste mööndustega liigituda reisikirjanduse alla. Poolatar on Nepaalis elanud juba mitukümmend aastat, seega teab, millest kirjutab. Kuidagi... armas oli tema jutustamisstiil. Ma ise ei ole Nepaali veel suutnud enda südame külge köita, aga lugeda oli mõnus ja hea. Ja no Lindepuu nimi tõlkijana ilmselt annab ise juba kvaliteedigarantii.

Järgmised kaks raamatut... njah. 
Esmalt "Lääne tee" Mohsin Hamid. Vastakaid tundeid tekitanud raamat. Loomulikult ei ole pagulastemaatika minu jaoks ja ei meeldi mulle ka see, et seda uksest ja aknast suruma hakatakse. Tekstina oli see siiski võrdlemisi ladus ja loetav, mõned säravad tekstipärlid puhas nauding (kahju, et üles ei märkinud). Lõpuni lugesingi peamiselt selle pärast, lugu ise mind ei puudutanud. Tegelased jäid kuidagi kaugeks, kuigi püüdlikult moodsate sugemetega. Ja need salapärased uksed... no ei olnud minu jaoks. Usteta oleks üldpilt minusuguse lihtsa inimese jaoks palju parem olnud. 

Minusugune konservatiiv poleks Johannes Anyuru "Nad upuvad oma emade pisaratesse" üldse Põhjamaade romaani sarja torganud. Goodreadsi keskkonna lugejad hindavad igatahes romaani kõrgelt, ohtralt kõlab vaimustushüüdeid. Ma jään siis seekord eriarvamusel. Esiteks, düstoopia. Pole minu jaoks. Ka liigne vägivald ja detailsed terroriakti kirjeldused ei pane mind heldima. Nii et ei jäägi eriti midagi järele, millega mind rõõmustada :) 
Pärast seda raamatut hakkab nii mõnigi sellesse sarja skeptiliselt suhtuma. Karuteene, ma ütlen. Tõsi, võin endasuguseid rõõmustada, et järgmiseks on sarjas Anne B. Ragde "Elunautijad".

04 detsember 2018

Raamatukohting

Iga tõeline raamatufanatt teab isegi, et käimas on traditsiooniline iga-aastane raamatunädal, ikka Rahvusraamatukogus. Kestab see tänasest laupäevani, letid on hea lektüüri all lookas, aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda :)
Tahtsin hoopis pühalikult teada anda, et seal on platsis ka minu lemmikkirjastus Petrone Print, kelle letis kolmapäeval-neljapäeval (see on siis 05.-06.12) võib mindki kohata. Manan ette Mae näo ja puha. Kohal olen ilmselt alates kl 13 ja mõned tunnid kindlasti, aga kui väga meeldima hakkab, siis võib-olla õhtuni välja. 
Nii et kellel on kingikotist või isiklikult öökapilt veel "Minu Hiiumaa" puudu, siis sealt saab selle soetada, küllap ka soodsamalt kui raamatupoest. Mae viskab lahkesti oma pookstavid ka sisse. Kui sul on aga raamat olemas, ent ilma autogrammita, siis heldene aeg, võta kaasa ja ikkagi kirjutame sisse (keegi pole ju öelnud, et oma raamatuga raamatulaadale minna ei tohi). Aga võite minuga ka niisama lobisema tulla, ikka ootan :)

P.S. Kui kellelgi on "Minu Hiiumaaga" seoses mingid erisoovid (kohtumiskellaaja või pühenduse osas), siis võib julgesti FB kaudu kontakteeruda ja vaatame, kes ja kas ja kus. 


03 detsember 2018

"Külaline" (PÖFF)

Kuna mul on siin parajasti Egiptimaa vaheetapp, siis leidsin sobilikult PÖFFi põhivõistlusprogrammist egiptlase Hadi El Bagoury filmi "Külaline". Ma ei tea, mis tundega oleksin puhtalt lehelt seda vaadanud, ent pärast "Minu Egiptuse" toimetamist  oli see kui kirss tordil. Minu-sarja raamatud on ju pisi-pisikesed, ülemäära sügavuti pole võimalik kõigi teemadega minna, kuid loomulikult jõudis/jõuab nende kaante vahele veidi kristlust ja islamit, ekstremiste, niqabi kandmise (mitte)vajalikkust jms. Just see erinevate usugruppide ja tõekspidamiste vastandumine saab selles raamatus huvitav olema. 
Ja eilne film oli kantud täpselt neist samadest teemadest. Ohtralt nalja ja lõpuks ka märulit sinnajuurde. Lugu kooriti kinolinal kiht kihi haaval lahti, seega keeruline midagi täpsemalt siinkohal ära rääkida. Üllatavaid pöördeid oli rohkem kui üks :) Kahtlustan, et kõigi detailide olulisusest ehk ei saanudki ma aru. Lisaväärtuseks minu jaoks oli mu temperamentne tumedamat verd naaber, kes nähtavasti konteksti paremini tundis ja sellele häälekalt kaasa elas :))) Tänu temale mõistsin ka mina, kui ekraanil tegelased mõne järjekordse fiaskoga hakkama said või plahvatusohtliku uudispommi kaaslastele edastasid. 

Ja otse loomulikult oli filmis elutoas taustal näha vitriinkapp serviiside ja kristalliga, millest Sandra ka Egiptuse-raamatus kirjutab. 



02 detsember 2018

DreamWorks / Endla

Taevale tänu, et ma eile koju jõudes kohe arvuti ligi ei tormanud ja ühe kuumaga oma emotsioone siia ei toksinud... sellest oleks saanud väegagi hirmus jutt, ma oleksin kasutanud palju vägisõnu ja teinud oma renomeele korvamatut kahju :)

Täna olen ma juba väga zen ja ütlen vaid: mis p... see oli?!

Teatrisse minek lülitus programmi väga viimasel hetkel ja pigem seltskonnaürituse mõttes, seega eeltööd eriti ei teinud. Pileteid oli kahtlaselt palju saada küll... Plaanid olid suured, küla peale jäämine ja i-le täpiks spaad ja värgid ja muu selline kraam. No et kui Pärnu, siis Pärnu :)
Kes etenduse lõppedes esimesena autonina kodu poole keerasid, need olime meie, kiirust ületades kihutasime koju koti peale. Tegelikult lahkus kolmandik meie seltskonnast juba vaheajal, nii et... Nende lahkumise positiivne külg oli, et saime teise vaatuse vaadata esimeses reas ja keskel istudes. Mistõttu nägime Elizabethi (Jekaterina Novosjolova) ehtsaid pisaraid, mis tegid mu kalgi südame härdaks ja seetõttu jätan mõne krõbedama sõna ehk ütlemata. Ka etendusse poogitud veider tantsunumber oli sealt parem jälgida, kuigi ma ei tea, kas ma nii sügavale naiste kleidisaba alla ikka tahtsin vaadata. 

Ma kahtlustan, et materjal on hea (ikkagi Võrõpajev), kuigi kiskus liiga esoteeriliseks ära (lavastas Vihmar). Tüütas veidi samasisulise jutu mämmutamine, mõnikord töötab see võte kenasti, aga no pagan... seekord küll mitte. Suurem osa trupist suutis mängida nii, et... mul ei olnud teatris olemise tunnet. Sorry. Aga võib-olla lavastaja taotleski, et publikul oleks tunne, et üks kamp sai äkki kokku ja otsustas teatrit teha. Ma usun, et kui ma hakkaks oma sõpradega mingit näidendit tegema, siis umbes nii see meiesugustel kujunekski. Õpime teksti pähe, koguneme kujuteldavale lavale, ja siis lihtsalt jaurame seal. Tegelikult me isegi ei jaura seal, vaid vastavalt tekstile on kellelgi pikem monoloog või omavaheline dialoog pidada ja siis nad kuidagi kannavad oma laused ette, teised tuiutavad niisama pealt vaadata. Ja siis me mõtleksime, et oih, äkki on vaatajatel niimoodi igav vaadata, olgu, teeme siis nii, et see on mingi läbu või joomapidu, sest siis on meil põhjust ju klaase käes hoida ja lavaliikumise elavdamiseks oleks uue dringi valamine või kellegi pehmetel jalgadel taarumine. Õudselt põnev!



Kõik oli nii vastikult kunstlik ja ebausutav, et ma näen praegu tulist vaeva, leidmaks midagi head. Olgu, leidsin. Mulle meeldis Meryl (Carita Vaikjärv), ilmselt seepärast, et ma pole Vaikjärve väga kaua laval näinud, aga tema rollilahendamised on alati kuidagi liigutavalt lähedased. Põhimõtteliselt meeldis mulle ka Ago Anderson, kuigi ta mängis umbes sama tüpaaži nagu ta kõigis komöödiates ja telepurgis näidatavates asjades teeb. Lihtsalt, ta oli veenev eile. Bettyt kehastanud Fatme Helge Leevald oli ka okei. Aga mida tegid teised?! Mul ei ole mõtet nende tegusid üles loetlema hakata, sest seda on teised enne mind juba teinud, väga tabavalt, kusjuures. Hilisõhtul kodu poole sõites oli mul ju aega (ja huvi!) guugeldada ja valjusti ette lugeda arvustusi. Põhimõtteliselt võiksin neile kahele alla kirjutada:
- meie selleaastane kutseline teatrikülastaja Alissija http://eksperiment.kinoteater.ee/34-dreamworks/


Teises vaatuses pidu enam ei pandud, aga ega midagi paremaks ka ei läinud. No kui, siis ehk see, et abikaas mul enam magama ei jäänud (esimeses reas otse näitlejate nina all norskama hakata oleks muidugi ka tase olnud). Uinumise raskendamiseks oli lavastaja kolm abimeest kasutusele võtnud: 

1) mingi väga sürr muusikaline number tuli esitamisele, ma ei liialda! Kolm naist laulsid vaheldumisi, lõpuks veel kolmehäälselt (eelpool mainitud Leevald, lisaks Kleer Maibaum-Vihmar ja Carmen Mikiver). Mul on sellest laulust siiamaani kulmud kolmnurkas püsti.

2) matuseliste tantsunumber - see ei olnud laulunumbrist sugugi vähem sürr :) 

3) jah, see kolmas punkt. Kuidas ma nüüd ütlen või kirjeldan seda... Seks roboti ja tõstukiga on meil siin juba moeasi, nüüd siis seksuaalakt... teispoolsusega? Vaimuga? No igatahes kolme kuu eest surnud abikaasaga, eks ole. Sellega, kellega peaosaline ikka vahepeal jutles ja ilmaelu üle arutles. Ja kuigi nad etenduse jooksul kõik jutud said omavahel ilusasti räägitud, siis kokku nad füüsiliselt ei puutunud kordagi, seega oli seksuaalakti kujutamine väga kihvtilt lahendatud ja kogu lavastuse vaat et kõige kandvam stseen. Tõsi, eks see üle võlli pornograafiliseks lõpuks ka keerati, aga kamoon, seda ei saa neile ette heita, sest kui poleks seda pildikest olnud, siis poleks näitlejad sedagi aplausi saanud. Nüüd, ma olen kindel, said nad märksa entusiastlikuma aplausi ja elenevad kaks ja pool tundi piina olid kui peoga pühitud.

Keegi neis arvustustes mainis, et ta hakkas vahepeal igavusest venekeelseid subtiitreid lugema - mina ka, muide :)! Nii et lõppkokkuvõttes võin nentida, et siin oli oma hariv moment ikka olemas vene keele meelde tuletamise näol. 

P.S. Pärnul oli täitsa kobe jõulupuu, mitte nii põnev kui Kärdlas, aga traditsioonilise maitse kena rakendatus igatahes. 

01 detsember 2018

Ma olen paks!

Jälle ma kutsun teid külla, tundub, et see hakkab juba harjumuseks saama :) Jälle teeme ajalugu, sest sellest saab keramaja ajaloo esimene tubaetendus.
Seekord tuleb külla oma saarenurga tüdruk Piret ja lahkab naiste lemmikteemat.

Autor: Piret Eesmaa
Lavastaja: Auri Jürna
Laval: Piret Eesmaa

Mitu korda oled seda lauset kuulnud? Mitu korda ise öelnud? Mis tunne see tegelikult on?

Keegi ei ütle “Ma olen paks!” lihtsalt niisama. Selle lause taga on alati midagi katkist. Sageli on selleks normaalse, intelligentse inimese ülitundlik sotsiaalne närv, mis tajub liigset survet teistele meeldida ja sel eesmärgil teatud moel välja näha. 

Meid ümbritsevad pidevalt õpetused, kuidas alla võtta. Pildid ühtmoodi kehadest, mis teistsugused kehad valeks kuulutavad. Ja nii me veedamegi oma päevi “õige” keha poole püüeldes — trenn, toit, salatrikid, imenipid. Keerutame peegli ees ja otsime riideid, mis “valed” vormid varjaks. Katsetame poose, et “õigem” välja näha. Sest see peaks meid õnnelikuks tegema. “Õige” kehaga oleksime rõõmsad, edukad ja armastatud. Kuid tegelikkuses, oma keha pidevalt kritiseerides ja “valeks” tunnistades me vaid hävitame iseend tükk-haaval, vabatahtlikult. Me lammutame oma Mina, lõigume selle pisikesteks tükkideks ja lahustame need oma ettekujutuses “õigest”. 

Just sellest räägibki lavastus “Ma olen paks!”. See on isiklik lugu sellest, kui katki võib olla üks terve inimene. Naine või mees, noor või vana, XS või XL.

Pilet: 10 € (ainult eelmüügist! Kontakt: Soonlepa karjamõisa leht Fb-s või meili teel soonlepakeskus@gmail.com)

Etendus algab kell 19.00
Etendus toimub Soonlepa karjamõisa keramajas. Kestab umbes 50 minutit.

30 november 2018

Braavo, Kanal 2!

See on tõepoolest väärt mõte, et Kuldvillak eetrist välja lüüakse. Oligi ainus põhjus seni pulti sellele kanalile klõpsida, nüüd saan sellest vaevast priiks ja vaba pooltund nagu maast leitud. Ma ei tea, mis on põhjendus sellele sammule, aga see peab kuradima hea olema, et ma seda ka usuksin. 

Väide, et Kuldvillaku tase on alla käinud, ei ole argument. Kohati on ehk mullegi tundunud, et küsimused on muutunud lihtsamaks, aga kui see ka nii oleks, siis küsimuste raskusastmega oleks ju ometi lihtne mängida. Viimane, natukenegi mõtlemist eeldav saade kavast maha võtta on ikka liiga äärmuslik samm. Mis me siis edasi teeme? Loputame ajusid pastakast imetud uudislugude, kallutatud uuriva ajakirjanduse ja tootereklaamile ning allapoole-vööd naljadele pühendatud saadetega. 

Lubadus, et asemele tulevad uued ja põnevad saated... tjah, selles olen ma muidugi veendunud. Ilmselt lähevad need saated jälle hädiselt lapsikute koomuski- või propagandasaadete kategooriasse. Nende vorpimine näikse kasulik ja kasumlik olevat ja teatavasti on meil praegu aeg, mil piiratud mõtlemisvõimega halli  massi kasvatamine on prioriteet number üks. Ajupesu tehakse juba niigi igas teises saates, Kuldvillak tundus sellest siiski võrdlemisi prii olevat. Järelikult pointless, ma mõistan.