22 jaanuar 2019

Hiidlased ja kunst

Võrdlemisi turvalisel Hiiumaal aeg-ajalt ikka midagi juhtub. Huvitavaid "leide" seda vähem. Kuna 2017. aastat jäi kuritegevuse poolest kõige enam ilmestama Hiiumaa väidetavalt esimene kunstirööv (otse näituselt, muide, mitte kuskilt suvila panipaiga tagumise kapi alumiselt riiulilt, voodipesuvirna alt) siis uuris ajakirjanik nüüd ka kohaliku politseijaoskonna juhilt möödunud aasta kohta. 
Ilmnes, et mingeid kirkaid episoode nagu ei olnudki, aga üks kergelt veider vahejuhtum siiski oli, järjekordselt kunstiga seotud. Nimelt, kui klaasikoda kolis mingi endise asutuse ruumidesse, siis otsustati enne vana sildi maha võtmist seda grafitiga kaunistada. Mille peale üks hoolas linnakodanik politseisse sodimisest teatas :) Vanasti öeldi Taanimaal, et taanlane on taanlasele politsei või midagi sellesarnast. Ega Hiiumaal on niisamuti. Ja noh, eks selle kunstiga on ka lood kohati keerulised, ikkagi kehtib see ütlus, et kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.

21 jaanuar 2019

"Džäss" Toni Morrison


Ühtse ja mõnusa stiiliga lugu, samuti võrratu tõlge! Lugesingi ennekõike suurepärase teksti pärast, mis mind mitmeski kohas mõnust oigama pani. Teema ise mind esimese hooga ei paelunud. Kuigi tuleb tunnistada, et hea tekst suutis mu jaoks söödavaks teha ka eelmise sajandi alguse neegrite igapäevaelu. 

Kuna ma tegelikult lubasin sel aastal lugemise maha jätta, aga olen jälle patustanud, siis ma vähemasti tõmban raamatust (b)lobisemise lühemaks.

18 jaanuar 2019

#justhiiumaathings

Mis seal pattu salata, ma pole vahepeal kõva kuu aega Hiidu jõudnud. Mõtlesin, et käin nüüd siis korraks vaikselt ära, ent ometi suudavad Hiiumaa ja hiidlased mind üllatuma panna. Esmalt need lihtsad asjad, millest Lauragi laulab. Ja Laurast on seekord põhjust kõnelda küll. Sest Hiiumaal ei ole saladusi olemas :) Hiiumaal Kõrgessaares (see on nii kaugel, et sarvekad sinna enamasti ei jõuagi, see on umbes nagu virumaalasele öelda, et sõida korraks Setomaale) oli toimumas kultuurihooaja avamispidu, mille sisu kohta kutsel just kuigivõrd infot ei antud. Kui ma instas nägin Laura postitust, et ta õhtuse lennuga saarele tulemas on, siis ma olin muidugi valmis juba mürki võtma (sedapuhku kangemat sorti), et küllap ta sinna Kõrgessaarde ikka jõuab. 

Järgmine asi, mis alati töötab, see on Kärdla Selver (ma ei tea, miks ma siia selle Kärdla ette kirjutasin, nagu Hiiumaal oleks üldse veel mõni Selver :)). Hiiumaal saab kõik uudised just seal kätte ja näeb ära kõik inimesed. Igatahes kui sarvekad juba korra koduhoovist kaugemale sõidavad ja Kõrgessaarde teel on, siis muidugi tuleb natuke reklaame kleepida (siinkohal hõikan välja, et 01.02 on keramajas jälle kodukontsert!) ja loomulikult olid poes ka Laura ja Kusti. Ma ju räägin, et Hiiumaal ei saa käia, ilma et Selverisse satuks :)

Selveris vaatas mulle aga vastu selline TOP10 - no see oli mulle raudselt suurem üllatus kui kassasabas seisev Laura."Minu Hiiumaa" hakkab juba minevikuhõlma vajuma ja siis selgub, et keegi ikka veel seda ostab. Nii armas, päriselt. Nõidade ja maffia vastu Mae muidugi ei saa ja ega ma ka imesta. 


Kuulge, aga sellega mu imestamised veel ei piirdunud. See oli üldse üks ütlemata tore hiiumaine pidu, mida õige vahvasti vedas mees nagu orkester Artur Valk ja ma kahtlustan, et nii mõnelgi kehvema pidamisega külalisel oli vahepeal tilk püksis. Minu rõõmule lükkas muidugi hoogu juurde, et hiidlased ühe sisserännanu kirjutatud raamatut võtsid seoses lõppenud aastaga ära mainida. Vallavanem Reili Rand nimetas "Minu Hiiumaa" ilmumist ühe märksõnana eelmisest aastast ja ka Valk oli sunnitud raamatu lugemist möönma :)
Sisserännanutest veel sedagi, et lõppenud aasta kultuuripärli sai Sõru Jazz (tiim Pille Lukin/Guido Kangur). Ja ma saan aru, et see on ülivinge tunnustus, sest mul on meeles, kui ma ise esmakordselt Sõru Jazzil käisin, oli 10. hooaja avasõnavõtt Kangurilt ja ta mainis keerulist omaksvõttu hiidlaste poolt. Tol korral oli tema jaoks mainimisväärne austusavaldus seegi, et mõned hiidlased on hakanud vaikselt festivalil käima... läks aega kümme aastat. Nüüd siis, 12. hooaja avakünnisel, tuli ära ka Hiiumaa kultuuripärl. Alles hiljuti mandrilt siia tulnuna pean aga tunnistama, et just Sõru Jazz on see märksõna, mis ka kõige Hiiumaa-võhikumale mandrirotile Hiiumaaga esmalt seostub (küll üsna võrdväärselt kohvikutepäevaga).

Ah jaa, isiklikesse ajalooannaalidesse talletan eilsest õhtust ka ühe karuse tänukallistuse raamatus mainimise eest. Meelde jäävad tema sõnad: "Kakskümmend aastat olen oma rida siin ajanud, aga alles nüüd märgati!" Heldeke, see oli üks südantliigutavamaid tänuavaldusi, mul ju silmad muidugi natu märja kohapeal kah.

Üks üllatus veel ( küll juba mõni päev vana), ka hiidlastest laenutajad on äraütlemata usinad olnud. Laenutuste TOP10-sse ma küll napilt ei mahtunud, aga see pole ka imekspandav, sest "Minu Hiiumaa" jõudis raamatukoguriiulitele nii umbes augustis-septembris. Kõva tulemus ikkagi :)

Meeleolu loomiseks panen siia ühe pildi saabumisõhtust. See on see, kui su abikaas (täna täpselt aasta!) armastab mänge elektriga. Elektrisüsteemi ümber ehitamine päädis küünlavalgel seenekotletitaina valmistamisega. 

13 jaanuar 2019

"Midagi tõelist" / Sadamateater

Foto: Vanemuine
Alustan kohe sellest, et kuigi lavastus mulle üle keskmise meeldis, siis tegemist ei ole ometigi etendusega, mida julgeks kergekäeliselt igaühele soovitada. Saan aru, et traditsioonilisele teatrikülastajale ei pruugi meeldida siinne minimalistlik lavakeel. Kujundus, näitlejad, liikumine - kõike seda napib. Mulle jällegi meeldis, sest teema tuleb niimoodi paremini esile. Aga jah, mõistsin, et ka käsitletav teema ei passi kõigile. Keda töö või varasem elukogemus on millegi sellisega kokku viinud, neile võib see häirivalt mõjuda.

Mõni päev varem läbi loetud raamat minu jaoks etendust ära ei rikkunud, pigem oli abiks, sest hoolimata napist lavakeelest oli siin nii palju jälgida, et mulle hoopis meeldis, et mul süžeepöörded ja kõrgpunktid ette teada olid ja lasid mul keskenduda näitlejatööle. Tegelikult jäin ikkagi jälgimisega hätta, sest taustal näidatud fotodest magasin küll osa maha - pilk püsis kindlalt näitlejatel. 

Ja seal oli, mida vaadata. Algas kõik sellest, et meie kodune kihlveokontor pani sajaprotsendiliselt panused vastupidisele rollijaotusele ja kui selgus, et Kütsar ei mängigi pätti, siis tuli end kibekiiresti ümber häälestada :) Kütsari halvasti istuv ülikond tõmbas ka kogu aeg mu tähelepanu :) Ja siis Porkaneni käed ja lõualuud-oimukoht - tal oleks võinud tekstita see roll olla ja ikkagi oleks võinud nende kahe kehaosa põhjal tema kehastatud tegelase täpselt paika panna. Äärmiselt ehe kehatöö! Kehatöö on veider väljend, ent ma ei suuda kuidagi seda lavaliseks liikumiseks nimetada, sest nentigem fakti, et kui jätta välja lavale tulekud-minekud, siis Kütsar ei tõusnud kordagi toolilt ja Porkanen tegi seda vaid kahel korral. Nii et kogu sisu tuli edasi anda sõnadega ja tagumik-toolil-kinni liikumisega. Paras hiina piin mu meelest :) Ja kuigi see oli ju huvitav, siis mina oleksin Porkaneni viimse piirini pingul olekule nende kahe tõusmise ja publikule lähemale astumisele vastukaaluks pannud ka Kütsari korraks toolilt lahkuma, aga mitte püsti, vaid tooli kõrvale põrandale kägarasse vajuma. Tema nurkasurutus oleks sellest vaid värvi juurde saanud. 

Kütsari kõrval olevat taskurätipakki jälgisin ma ka pinevalt, kuid selle mõte jäigi mu jaoks ebaselgeks. Või tähendab... ma pingutasin vist tagamõtte otsimisega üle ja leidsin vihje sealt, kus seda vist polnudki :) Nohu tal ei paistnud olevat ja nuuskamiseks ta seda ka ei kasutanud, ent üsna esimese vaatuse alguses pühkis ta peopesi ühel korral ja kuna tema tegelaskujul oli probleeme netipornoga tääl-kodus-puhkehetkel ja ka mõningaid piinlikke intsidente, siis ma kujutasin ette, et etenduse lõppedes on lavapõrand kaetud taskurätinutsudega... Ja no siis ma aina ootasin ja ootasin, millal ta järgmise räti võtab, aga seda ei juhtunudki rohkem :) Täielik pettumus :) Kui see pakk juba seal oli, siis oleks võinud seda niimoodi ka rakendada.

Jälgimiseks oli aga veelgi põhjust. Teksti oli ju raamatuga võrreldes kokkupoole kraabitud. Kõik mu lemmikud lõigud olid välja jäetud. Just need tänasel päeval aktuaalsed kitsaskohad ja suundumused, mille üle raamatus Leo tegelaskuju mõtiskles - ja sugugi mitte pikalt või igavalt! -, need oli maha võetud. Sellest oli kahju. Samas üks lause, mis on palju tähelepanu pälvinud ja mille korduvalt tsiteerimist olen ma erinevates kohtades märganud, see oli olemas ja seda Kütsar suisa kordas üle (see oli see värskelt pressitud elu mööda lõuga alla voolamise kohta).

Ah jaa, ka sündmuste toimumiskohta oli otsustatud muuta. Kopli-Viimsi-Paldiski olid "nihutatud" lõuna poole, asumeid otseselt nimetamata, kuid taustal kuvatud pildimaterjal vihjas selgelt Tartule. Võib-olla oli ette karta, et Tallinna-kesksus kuidagi eriliselt tartlasi ärritab, ei tea :)

Vinge lugu ja vinge näitlejatöö igatahes ja no ehtsad Porkaneni pisarad  veel pealekauba :)

P.S. Südametuksete kasutamine meeldis samuti, aga sealgi oleksin ma tahtnud natuke nende kasutamist ümber tõsta. Huvitav, et kunagi varem pole ma lavastaja loodut nii palju ümber teha tahtnud, aga selles ongi ilmselt süüdi teksti eelnev lugemine ja see, et lugu oli minu peas juba mingi füüsilise kuju võtnud. 

10 jaanuar 2019

"Elunautijad" Anne B. Ragde


Mida ma siis nüüd ütlema pean? Ei oskagi midagi nagu kosta. Kuna ma sain end mõne päeva eest LV grupis juba välja elada, siis need kõige ropumad ja vängemad sõnad jäävad täna tulemata :) Veelgi keerulisem on, et kuidas seda raamatut Goodreadsis hinnata, sest selle raamatu tuumani ei ole võimalik jõuda, kentsakad lausekonstruktsioonid on kõikjal müürina ees. Äkki Ragde kirjutabki niimoodi? On kogu aeg kirjutanud, lihtsalt tõlkija-toimetaja tandem tegi esimeste osade puhul head tööd? Sest kas meile meenub Lumetilt mõnd halba tõlget? Ei meenu, eks ole. Tjah, see igavene dilemma tõlkeraamatute puhul, et mida me siis hindame lõppude lõpuks, sisu on ju keele ja stiiliga alati nii tihedalt seotud. Võib ju öelda, et üks Neshovi-saaga puha, ikkagi viies raamat juba (on ka või, need on nii pika vahega eesti keeles ilmunud, et esimene ots ei taha enam meeleski püsida).  Teadupärast ei ole mul kombeks raamatute sisu siin blogis ümber jutustada, ent esimest korda tunnen, et oleks pidanud ikka eelmistel kordadel mõned märksõnad kirja panema. Ilmselt olin sedavõrd Lumeti tõlke lummuses ja sisu meeles pidamine ei tundunud enam oluline. Lugedes hakkab siiski eelnev meenuma.

Neljanda osa puhul leian oma blogist juba natuke nurinat, olin selle tänaseks unustanud. Nojah, samad asjad häirivad mind ka viienda osa puhul. Vaat kui oluline on oskus õigel ajal lõpetada (oli ju algselt jutt triloogiast, nüüd on siis hakatud kummi venitama, aga see sindrinahk venib ju niimoodi välja). Muidu tegelased on endiselt värvikad ja võiksid materjali anda küll: ikka need Erlend ja Raasuke Kopenhaagenis oma seebikat meenutava vahmiiliga, Margido ja Torunn matuseäri ajamas (see teema paelus mind esimestes osades kõige enam, aga kas ma olen ainus, kellele tundub, et siin on Ragde nüüd üritanud šokivõtet kasutada? Surmajuhtumid on kõik kuidagi väga... äärmuslikeks muutunud... hällisurm, mitmekümne noahoobiga vennatapp, liiklusõnnetuses eraldunud jäsemetaga laip jne. Saan aru, et elu on selline, ent praegu jääb mulje nagu seal väikeses asulas ühtegi vanadus- või haiguse tagajärjel surma ei olegi :) ), Tormodi vanadekodu argipäev (peagi meiegi tulevik - umbkeelsed sisserännanud hooldajad) jne.  Sooh, nüüd on need märksõnad kirjas, nii et kui sellel triloogial peaks mõne aasta pärast ka kuues osa ilmuma, siis ma tean, mis siin viienas sündis :) Ma tegin enda arvates nalja, aga kui mu isetekkeline norra keele oskus päris puusse ei pannud, siis ta kurivaim alustaski 2017. aastal kuuenda osa kirjutamist. Oh heldus...

Hea küll, kui juba märksõnadeks läks, siis panen kirja ka, mis mind siin keele poolelt häiris:

- permanentselt harjumatu komakasutus (ja seda ütlen mina, kes ma jumaldan pikki lohisevaid lauseid ja komadega mängimist), siin oli päris palju kohti, kus mulle tundus, et oleks tulnud uue lausega alustada, mitte toppida juba 15. komapoissi ja aina jätkata ja jätkata ja jätkata... kahjuks ei ole ma keeleinimene, seega ei oska õigetes terminites kirjeldada;
Toon siia näiteks ÜHE (sic!) lause:

"Aga nüüd tundis ta valu küünarnukis, ta toetas käe kõrval seisvale lauale, lasi käel puhata ajakirjal, mille kaanel ilutses sõjalennuk, seda tüüpi lennukeid pidi Norra ostma terve armaada, juhuks kui venelased peaks tulema ja ilmselt nad tulevadki, ta kõhutunne ütles seda, ta oli lugenud artiklit lennukitest kaks korda, mõtles, kui hea see oli, et Norra neid ostis ja hea, et ameeriklased neid tootsid, talle meeldisid ameeriklased, pärast sõda tulid just nemad välja Marshalli plaaniga, ta oli George Marshallist lugenud, sellest, et venelased ei tahtnud tookord plaanis osaleda, ei tahtnud osaleda Euroopa rahalises abistamises, ilmselt nii see algaski, mõtles ta, kõik see jant Ameerika ja Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu vahel, see, et nad ei tahtnud Euroopat aidata, oli väga kurb, kuna vene sõjavangid olid kõigi norralaste südameid puudutanud,  sõja ajal suri Norra pinnal rohkem vene sõjavange kui norralasi, ta oli sellele tihti mõelnud, sellele, et Norra sai pea kolm miljardit ameeriklastelt pärast sõda ja ei ühtegi ööri Venemaalt, kuigi norralased tegid ei tea mida kõike veel nende vaeste nälginud vangide heaks."
Ma mõistan, et vahel kasutatakse sellist ühes jorus tulistamist stiilivõttena, ent siin ei paistnud see sedamoodi olevat. Võib-olla ma eksin, vabandust siis.

- ühtset stiili ei olnud paljudes lausetes suudetud hoida, korduvad ebakõlad sellega seoses;

- nii loomingulist küsimärgi kasutamist ei ole ma ammu näinud. Leidus nii ülearust kasutamist kui puudumist seal, kus see oleks pidanud olema;

- nime ja asesõna kasutamine ajas mitmelgi korral mul aju lühisesse. Kui laused on niigi pikad ja/või ebaloogiliselt komadega liigendatud, siis kahe tegelase puhul korduvalt ja korduvalt "ta" kirjutada tekitab ikka mõnuga segadust. Noh, eks siis tuli lõik lihtsalt uuesti üle lugeda;

- see on küll pigem vist maitse asi, ent mind veidi häiris (kui ma ei eksi, esines seda kahel korral) sõna "sitaks" kasutamine. Ilmselt ei sobitunud see sarja eelmiste osade tõlgetega, kuidagi alateadlikult hakkas vastu;

Oeh, neid silumist vajavaid kohti leidus veel mitmesuguseid, ent ma pole neid ära märgistanud ja ega osad neist kontekstita oleks ka arusaadavad. Lihtsalt, vahel lipsas mõni sõna või väljend või kujund sisse, mis ümbritseva suhtes arusaamatuks jäi ja pikemat juurdlemist minult nõudis. 

Sõnaga, karm kogemus...

Täiendatud:
Ühe uue sõna leidsin ka, mis täiesti eksisteerib, aga ma pole tõepoolest kunagi kuulnud ega kasutanud - "jalguotsis", ehk siis tähenduses "jalutsis". 



09 jaanuar 2019

"Silvio"/Paolo Sorrentino

Kuna tagaridadest kostus nurinat, et mu lisatavate raamatutega on keeruline sammu pidada, siis täna raamatupostitust ei tule, võite kergemalt hingata. Eile ühtegi raamatut ei lõpetanud, isegi ühtegi lehekülge ühestki raamatust ei lugenud. Mis ei tähenda muidugi, et ma üldse ei lugenud, lugesin küll ja kuidas veel. Maiustasin ühe järjekordse - ja hästi armsa! - Minu-sarja käsikirjaga ja paraja virna koolinoorte omaloominguga. Erinevate käekirjade kirju-mirju maailm võib olla paras valu ja vaev :) Mõni käekiri on jällegi nii ilus, et ajab kadedusest roheliseks.


Ja et mul ikka veel ei tekiks kiusatust hooga üks raamat lõpuni lugeda, siis vupsasin hoopis kinno. Kinopileteid ma kunagi ette ei osta, ent ilmselgelt oli see seekord viga. Teisest reast filmi vaadata on ikka karm kogemus, mida vaenlaselegi ei soovita. Filmi alates panime paika tööjaotuse, et kes millist ekraani osa jälgib ja et pärast kodus paneme siis terviku kokku. Sest kaks ja pool tundi pead vasempale ja parempale käänata ja meetrikõrguseid subtiitreid lugeda ei ole lihtsalt võimalik. Mul käib siiani pea ringi.

Muidu oli jah nii, et vedasin mehed ka kinno, noh et ikkagi ohtralt paljaid naisi, ilusaid vaateid (meeste veenmisel kõva argument küll, ma tean), uhkeid villasid ja head disaini. Tegelikult muidugi Sorrentino filmide puhul ei pea mehi eriti veenmagi, nad tulevad niigi taltsalt. 
Silvio, saanud mõjutusi siis Berlusconist, oli just selline nagu oodata oligi. Tema näol harutab päris edukalt lahti ühe tüüpilise itaalia macho-mehe, teate  küll, selline lõbumaias ja edev ilueedi, kelle südametunnistus on võrdlemisi paindlik ja kes on kirglik nii poliitikas, jalgpallis kui üldse kõiges, mida teeb. 
Aga tühja sest Silviost, ikka filmikeel oli see, mis mõjus. Kõik need rammusad kujundid ja detailid, kummalised võttenurgad ja aegvõtted. Jah, need viimased olid kirsiks tordil. Eriti palja naiseihu näitamisel. Ja seda, vot seda oli filmis kõvasti, nii et minge rõõmsasti.

08 jaanuar 2019

"Midagi tõelist" Martin Algus


Ghrrhhh, kui hea raamat, nagu ma juba ka ette kartsin. 
Alguse karakteriloomet olen ma alates tema esimestest kirjatükkidest saadik nautinud (taevas teab, et ma ei viitsi üldiselt draamatekste lugeda, ent tema "Õitsengut" ja "Kontakti" lugesin juba aastaid tagasi). Eks tugev teatritaust ongi siin abiks sedavõrd usutava teksti loomisel. Laval peab teksti elama saama. Duubliteta. Teleekraanil ja kinolinal on küll duublid, ent teisalt on ekraan jälle halastamatum. Nii et jah... Miski ei häiri, kõik on parajalt välja timmitud. Ja kui elavalt lugedes veel pildid silme ees jooksma hakkavad. Kusjuures, olgu siinkohal lisatud mittelugenutele, et selles nn romaanis on kaks jutustajat ja ei mingeid pikki autoripoolseid heietusi-kirjeldusi, seega teevad kaks jutustajat, vaheldumisi, sulle kõik puust ja punaseks. Igav ei hakka kordagi, venimist ei ole.

See lugu ja need inimesed on nii... triviaalsed, täiesti meie ümbert, ent Algus koorib need tegelased kiht-kihilt nii huvitavalt lahti, et sul jääb vaid imestada, et vau!, kui põnev. Äksnit saab muidugi ka ja ma luban, et lugeja ergud kruvitakse paaril korral nii pingule, et kohe täitsa vihale ajab :))))) 
Alguse juures meeldibki mulle, et ta jääb oma lugude ja tegelastega geograafiliselt ja ajaliselt mulle armsasse keskkonda, meie oma Eestimaale ja tänapäeva, ja suudab sealjuures luua haarava ja põneva  loo. Ta ei jookse kaasa selle massiga, kelle arvates peaks hea ja arvestatava raamatu ilmtingimata paigutama ajas ja ruumis kuhugi kaugele, olgu siis minevikku või tulevikku, maakera suvalisse "nurka" või hoopis teisele planeedile.

"Mulle hakkas tunduma, et mehelikkus peab ennast muutunud maailmas ümber defineerima - vana mehelikkus enam ei kõlba ja uus pole veel kohale jõudud."
Selle eelpool toodud tsitaadiga võtab autor raamatu üldise mõtte mu meelest kenasti kokku ja päriselt ka - nii ongi praegu lood nende meestega.

"Vili kodustas meid ja sünnitas orjanduse - hõimurahvas sõltus nüüd paiksetest töökätest. Ja sellest peale on kõik järgnevad revolutsioonid orjusele ainult uue mõõtme lisanud. Aga kui taimekasvatus ja tööstus orjastasid meie keha, siis nüüd orjastab internet ka meie vaimu oma vidina-armeega, mis hoiab sind võrgus isegi lapsele rinda andes, tualetis istudes, autoga kihutades, matusekõnet kuulates, sünnitust vastu võttes või kus iganes sa peaksid viibima või mida iganes sa peaksid tegema."

Loodan vaid, et ma nüüd väga valesti ei teinud, et napp nädal enne etenduse vaatamist raamatut lugesin... Kahe mehe lugudes aset leidva sündmuse kokkujooksu põnevus jääb ilmselt ära, kuid küllap keskendun siis meeste mängule ja jälgin nende mõtete kokkumängu, sest see viimane oli raamatus õige osavalt lahendatud.