29 november 2016

Elust Eestis

Eesti romaani peab ikka alal hoidma, nii harva, kui selleks võimalust üldse on. Kaks sellist on nüüd enne kiiret jõuluaega ilmunud.

"Pildilt kukkujad" Tiina Laanemilt lämmatas mind dialoogiga (ja nagu ma nüüd näen, siis on see põhjusega), muus osas oli kõik tema endises headuses. Mulle on tema kirjutatu ikka sümpaatne lugeda olnud - inimlikud karakterid, lihtsad elud oma keerulistes vaatenurkades. Veidi ängistav, seda küll.


"Mull" Birk Rohelend
"Mulli" puhul ma veidi aega kõhklesin, ilmselt kartsin rusuvate meeleolude jätkumist. Kinnisvaramaakleri rõõmud on ju enamasti lühiajalised, pensionieelikust ja hääbuva abielu kammitsais oleva maakleri omad seda enam :) Ent ma ei tea, kas oli minu eelhäälestus optimistlikum või oli Rohelend omamoodi vindiga huumorit siia sisse põiminud, igatahes leidus lõbusaid momente ja mulle karvamööda tänase ühiskonna tögamist (ma kohe kujutan ette, kuidas autor seda kuuldes haaraks kahe käega peast ja karjataks, et midagi sellist seal küll ei olnud, et see oli sügavalt traagiline nägemus tänasest eestist:)). Näiteks olen ma siiani veidi kõhkleval seisukohal raamatutegelastele antud perenimede suhtes. Need olid kuidagi lõbusad, kuigi ma pole sugugi kindel, et need olid mõeldud sedasi mõjuma. Aga äkki ikkagi olid...

Ja kuigi siin dialoogi üleküllust ei olnud (jee!), siis oli siin midagi... ma ei teagi, mida. See ei olnud draamalik tekst, vist ka mitte filmilik, aga äkki siis midagi telesarjalikku. Lugedes tekkinud pildid ja nende mõõdukalt tempokas vaheldumine lõi sellise tunde.

P.S. Land Roveri raamatus esinenud kirjapilti "Landrover" ma muidugi ei suuda andestada :)

25 november 2016

"Rändamisi" Imre Siil


Kui seda rännuraamatut õiges võtmes lugeda, siis on see täitsa toredake. Kirja on selle pannud ilma ja elu näinud inimene ja lugeja suureks rõõmuks oskab ta koguni meeldivalt kirjutadagi (erinevalt tollest teisest hiljuti loetud reisuraamatust, mida lugedes ma hullusin ja juukseid katkusin).

Reisisihtkohtadega võrdväärselt on luubi all autori enda elu ja tegemised, mis tähendab, et neid lugusid peakski vaatama lähtudes ajastust. Näiteks kirjeldab ta oma poisipõlveaegset sõitu Loksale suusavõistlustele või imedemaale Artekki. Hilisemad siia kaante vahele jõudnud reisid on aga paljuski tema töödega seotud ja nii mulle kohati tundubki, et külastatud paikadest olulisemaks kujunevad need nö kõrvalised asjaolud, ehk siis peaasjalikult e-riigi tutvustamine ja know-how jagamine, sekka reisijuttu (autor on olnud ametis nii Riigikantseleis kui Eesti Informaatikakeskuses).

Raamat ei sobi ilmselt ühe soojaga lugemiseks (teha hüppeid Loksalt Argentiinasse, Teravmägedele, Armeeniasse, Soome või Albaaniasse jne võib osutuda liialt ekstreemseks), kuid tükkhaaval ampsamiseks on igati ideaalne ja mõnus. 

24 november 2016

"Minu New York" Diana Lotus


New York jääb minust ilmselt puutumata, ei ole seda tõmmet, no ei ole. Mis ei tähenda, et ma teiste läbielamistest ei võiks lugeda :) Kõik need erinevad saared ja nummerdatud tänavad jooksutavad mu kõvaketta kinni ja järg tahab käest kaduda. Aga eks ma siis räägin sellest, millest ma midagi aru sain :)

Esmalt muidugi minu meeldiv hämming, kuigi see pole vist esmakordne, nende ema-tütre suhte üle. Diana ema on kirjutanud "Minu Gruusia" (mis oli hirmus tore) ja  Diana on kirjutanud oma modellielust pajatava raamatu "Kassikõnd" (mis oli modellinduses võhikule igati nauditav lugemine). Ega siin täpselt muidugi aru saagi, et kes ja kui palju ja mida neist kahest kirjutanud on (üheks vihjeks oli kahtlaselt korduv sõna "pompoosne", mis on minugi suur lemmik ja mida noorem generatsioon enam eriti varmalt ei kasuta). Kõigis neis kolmes raamatus kumab aga äärmiselt selgelt läbi nende omavaheline suhe ja no see on just selline nagu see olema peakski. Mu meelest. Nad on kahepeale kokku sellised ägedad tegelased.

Rääkides aga raamatu peategelasest New Yorgist, siis... Ma mõtlesin muudkui, et vaene laps, tule koju tagasi :)))) Aina kolid ühest kohast teise, mõni "kodu" on riidekapisuurune, ajad seal asju nende katkiste inimestega, jooksed ühelt prooviesinemiselt teisele, nii palju raisatud energiat ja tühja tõmblemist, tule koju ometi! Olgu, see oli nüüd tibake liialdatud, eks inimene peab ikka ringi käima ja ilmaelu vaatama, aga üsna kole tundub see sealne ilmaelu :) Lugeda tore, aga elada ei tahaks.


19 november 2016

"Minu Bali" esikas





Otseloomulikult ei ole ma veel "Minu Bali" raamatut jõudnud lugeda, mis ei kahanda aga sugugi mu ootusi sellele. Bali on kindlalt ja jätkuvalt plaanitavate reisisihtkohtade hulgas. Seni on Minu...-sarja nn meestekad vägagi nauditavad olnud (va ehk Bangkok, mis ainsana kogu sarjas pooleli sai jäetud, kuigi ma usun pigem, et aeg ei olnud selle jaoks minu puhul õige). Korraliku maatüdrukuna jääb mu igaveseks lemmikuks muidugi "Minu Island", aga no ma pole veel Balit lugenud, eks ole.... :)

Nii et kui raamatupoodi või raamatukokku satute, siis võtke kindlasti, sest ühtlasi on see ka taustalektüür varsti ekraanile jõudva "Eveliniga Balil" saatele.


Foto: Õhtuleht
Nagu näha, siis kass on endiselt Viljandis gurmeepuhkusel ja sedapuhku teda raamatuesikal ei olnud, nuuks :( Teisalt, olgem ausad, kassi puhul pidin ma olema valmis tema hädisteks näugudeks, täna oli selle võrra rahulikum :)