20 juuli 2018

Soonlepa televiisor

Käisin eile õhtul päikeseloojangul paadisillal istumas. Vaatasin Soonlepa telerit. Kui tavaliselt on silmad Saarnaki poole, siis sedapuhku keerasin sinnapoole selja ja vaatasin hoopis maa poole. Esmalt tuli noor põder. Sarvelt, rüüpas merevett ja siis hakkas Soonlepa poole vantsima. Ikka läbi vee. Niimoodi loiult ja chillilt. Kui sai kuivale maale, Aino lammaste juurde, siis lasi oma graatsilist jooksu. 
No mida veel, mõtlesime. 
Oli küll veel.
Kus on noor põder, ega siis vanagi kaugel ole. Tuli ka Sarvelt, uuris eluolu, seejärel seadis sammud samuti Soonlepa poole. Ikka üle vee.
No mida veel, mõtlesime.
Oli küll veel.
Kõrkjates möllas keegi vallatu metssiga, kalpsas ja kelpsas ja viskas tagumist otsa üles. Vudis edasi ja tagasi seal Sarvel. Tema siiski Soonleppa tulla ei viitsinud ja jäi edasi Sarvele.
Aitab, mõtlesime meie. Seda on ilmselgelt liiga palju rahulikuks õhtuks, leidsime, ja kõmpisime tagasi tuppa.

19 juuli 2018

Mae, Mae, mida sa teed?

Kotletisõber oled? Ei siis muud, kui seada sammud 03.08 ühepäevakohvikusse Soonlepa Pegasus!
P. S. Alloleval pildil on näha Mae näpuharjutused - punastavad kotletid ehk Lindströmi kotletid ehk üks peet puha☺Hetkel on õhus küsimus, kas küpsetada või praadida😀



16 juuli 2018

182

Käisin üks õhtu külas. Ei julge väita, et just täpselt vana kooli visiit ja õhtusöök, aga ütleme siis, et selline teatavate skandinaavialike tunnustega külaskäik:) 
Maja ise viimse sentimeetrini klanitud, pererahvas välja timmitud outfitiga, sekundipealt uksemademel ootamas. Kõik need tervitusjoogid ja sinna juurde kuuluvad tšipsid (mis mind alati ka Taanis imestama panid, meil ju pigem õllelaua juurde kuuluvad ja ükski endast lugupidav inimene neid külalistele ei paku). Pererahva omavaheline suhtlus andis tunnistust ajaga paika loksunud suhtemustritest, heast huumorist ja teravamapoolsest sarkasmist. Kõik see, kuidas kombatakse sind, ja kuidas sina võid neid kombata. Paika pandud aeg külaliste tervitustoostiks ja samamoodi pererahva tervitustoostiks. Millal on söömine ja millal vestlus, millal jalutuskäik ja millal magusroog.
Ja kõik need vestlused teemadel, millal mindi ja millal tuldi, omavahelised arutelud, mis aastal koliti sinna ja mis aastal tänna. Millal mindi, oli paremini meeles. Päevapealt täpselt. Kui vaja, ka tund-tunnilt. Millal tuldi, veidi segasem, vajas teineteise mälule toetumist, leebelt ja uurivalt. Õhtu edendes ja kellaosutite liikudes muutus sõnavara piiratumaks, sekka lipsas veidi sagedamini võõraid keeli ja sõnu. Peamiselt rootsi, aga ka inglise keelt. 

Kas ma juba mainisin, et paari vanus kahepeale kokku on 182? Kusjuures nad on ühevanused. Ja elu on tänini kahel kontinendil? Mis ei tähenda ometigi ainult kahte elukohta, vaid suisa kolme. Ja kõigis neis orienteeruvad nad peensusteni hästi.


Proua Kulla viis mu mõttlele, et peaks Soonleppa ka panema proua Mae näolapi posti otsa. Vanuse ja kaalu osas olen veel veidi kahtleval seisukohal :)


13 juuli 2018

"Vanaduse võlud"

Viimati, sattunud Tondi raamatukokku, otsisin suvaliselt uudiskirjanduse riiulilt lugemist, sest m i d  a g i oli ju vaja saarele leida, kui jäi see raamat ette. Ohkasin siis seal riiuli ees raamatut peos keerutades, et eks olegi aeg juba vaikselt vanaduseks valmistuma hakata, kui teisest riiulivahest üks proua elutargalt nentis, et selleks nüüd küll spetsiaalselt valmistuda pole tarvis, see tuleb ise.

Ilmselt nii ongi.

Toredad lühikesed mõttelaastud. Hirmus vähe ainult oli teisi. Üldiselt olin paljude asjadega nõus. Eriti sellega, et vaja oleks mingit katastroofi (mitte et keegi meist sõda vms jama ihkaks), aga et kõik need nupust nikastanud tüübid taas tagasi maa peale tuua. Et ohjata tarbimishullust. Et õpiks taas kasutama oma tervet mõistust. 

12 juuli 2018

Laena mulle elektrit, küünetehnik!

Eilsest päevast vajaksin ma küll korraliku fotoreportaaži, seega kui keegi sooviks meie ihufotograafiks hakata - riskides ühtlasi teravate elamuste üledoosiga -, siis oled teretulnud.
Õhtu algas väga viisakalt (nagu enamasti), perekondlik konsiilium otsustas asuda oma meelistegevuse manu, ehk minna plakateid krõpsutama saare peale. Sedapuhku Kassari saarele. Perekondlik konsiilium otsustas ühtlasi, et milleks minna lihtsamalt, kui saab ka keerulisemalt. Ehk siis Urrile hääled sisse ja teele.
Sinitaevas paistis kõige üle, linnuke siristas puuladvas, tuju oli hea.


 Küla vahel promeneerisid mu kõige lemmikumad ja ägedamad härrad, lille löödud ja puha. Minu meelest tulid nad pruudirannast, aga võib-olla ka mitte. Ilmselt siiski mitte. Vasakul on meie oma küla kunstnik Enn Johannes (kelle ühe näituse rivistame ka raamatuesitlusel 03.08 üles). Unustasin muidugi suures erutuses Ennule öelda, et olin just eelmisel päeval saanud kingiks ühe tema õpilase töö, aga ju siis järgmisel korral. Teine herra on Tõnu Otsason, kes tegeleb nii paljude asjadega, et ma neid siinkohal üles loetlema ei hakkaks, ent keda te kaudselt kohtate saabudes-lahkudes ka Heltermaa sadamas. Ja vististi ka natuke selle raamatu kaante vahel, mis trükiliinidel praegusel hetkel tantsu lööb.

 Enn Johannes, kes on meie maanteede hirm oma kolmerattalise elektrikaga, mainis möödaminnes üht ammuteada tarkust. Tema kolmerattalisele lubati kirjade järgi ühe soojaga läbisõitu 40 km, reaalsuses olevat see aga 20 km. Meie Urri kestvuseks lubati paberites 80 km, tegelikkuses... No seda me Kassari peale proovima läksimegi, eks ole.


Meeleolu oli ülev kuni tagasiteel selle hirmpika ja igava Käina-Suuremõisa sirge peale jõudsime. Näha oli, et kiirus väheneb sama jõudsalt, kui päike metsa taha kukub ja varbad külmast siniseks tõmbusid.

Abikaas hoiatas mind juba mitme kilomeetri jagu, et aeg on hakata otsima küünetehniku numbrit ja elektrit laenuks paluda. Ma muidugi proovisin esmalt siiski tahtejõuga Urri akusid täita, aga pidin viimaks alla vanduma. Hirmus piinlik, ent ka naljakas ju oli, vastu ööd teisele sisse sadada, aga nujah...Napp pooltunnikest hiljem asusime võrdlemisi uljalt koduteele, sest no mis see siis ära ole! Tee tasane ja hea, tuulgi pooleldi soodne...
Suuremõisa jõudes vaatasid memmed akendel kaelad õieli seda ilmaimet, mis nõnna aeglaselt alleel "kihutas". Järsku oli teel, mis na tasane, iga pisimgi tõus masinale ränkraske, see-eest muidugi oli ka iga langus kohe tablool kenasti näha. Mingid jalgrattapoisid kihutasid lauluga mööda, autodest rääkimata, meie tiksusime ikka veel kui teod. Kirikust mööda saades kobisin Urrilt mahaja lükkasin veidi tagant. Tütarlaps valges hõlstis, peaaegu püksata, küüned tulipunased, lükkamas Urri... Ma arvan, et teleriski polnud sel õhtul miskit lõbusamat vaadata. 
Heltermaa-Kärdla teele jõudes oli selge, et sel moel me isegi Sarve teeni välja ei vea ja otsustasime vahetust teha. Mina rooli (khm-hm) ja abikaas lükkama. Lükata aga eriti polnudki tarvis, sest no meil on siiski veike kaaluvahe ja see näis Urrile koguni sümpaatne olevat. Nagu Hiiumaal ikka, siis kõige nörritavamad seigad juhtuvad alati just täpselt praamiajal, nii ka eile. Õnneks sai segaste odüsseiat piielda siiski vaid praamile kihutavate autode rodu (mis jaotub alati siiski ühtlasemalt, kui praamilt saabuvate rivi). Hilleste kabeli tagusel - ülimalt auklikul! - metsateel loksusin siiski Sarve teeni ära. Õnneks suurelt maanteelt autokolonnist ühtegi masinat minu teele ei keeranud ja ma sain ühe soojaga edasi lasta. Mitte küll kaugele, sest seal tuleb kohe üks tõus. Tõus on selline, et muidu seda ei näe ega tunnegi, aga viimseid surmakorinaid tegeva Urri jaoks oli see siiski tõsine mäetipp. 

Ülejäänud teekonna vallutasin akusid viimse piirini vägistades, seejärel natukeseks seistes ja neil koguda lastes, ja jälle edasi punnitades. Nagu Murphy seadus, sattus see akude kogumine alati pimedates kurvides olema. 
Vastu tuli palju rõõmsaid naabreid, kes uljalt lehvitasid ja ohtu ei aimanud. Seda ohtu, et ma võin ootamatult kesk teed lõpetada. Või siis pressisid mu rõõmsalt kraavipervele, mis oli ilmselgelt mõttetu energiaraisk mu Urri jaoks.
Viimase kilomeetri pakkusin ma taas mahlakat vaatepilti, kui roolis üritasin hoogu juurde jõnksutada. Aga muide, müürideni vedasin välja :) Mis sest, et kohale jõudsime samaaegselt - mõni mees omal jalal, mõni tüdruk Urri selgas. 
Tjah, kõige ägedamad hetked ei saa kunagi pildile...

Mis tõestab, et Ennul oligi õigus... hiinlased on oma masinaid testinud küllap pisikeste hiinlastega, mäest alla ja allatuult :) Ja kõik lubatud numbrid tuleb jagada kahega :)

11 juuli 2018

Sünnipäevalaps tervitab

Sünnipäeva puhul peab ikka tolmuteel sõitma

Ainult kõige julgemad tulevad Sarvele

Ma ei kavatse teid toidupiltidega koormata, sest te teate ju nagunii, et Ungru on Hiiumaal parim, aga ma lihstalt tahtsin juhtida tähelepanu, et brüleekreemil ei ole seekord ei mustikad, rabarber ega mingi muu traditsiooniline kraam, vaid... kurk, just nimelt kurk, sidruniga marineeritud. I-me-li-ne!


Kuigi tursitid sindrinahad olid Ungru Rabarbrast tilgatumaks joonud, jäin siiski ellu.

Killuke Viljandit jõudis õhtul üllatusvisiidile :)

10 juuli 2018

"Mu saatuse maa" Aino Kallas

Kuigi see raamat on kindlasti kõigil juba ammuilma loetud, ent siiski - minu raudne soovitus. Imeline keel, terav pilk, hea portreteerimisoskus ja aegadeülesed tähelepanekud. Siit tuleb mannetu ilukõne, aga mulle tõesti sedavõrd meeldis siinne kooslus. Tuttavad paigad, tuttavad nimed, tuttavad tunded. Ja kõike mõõdetud kogustes. Sa ei jõua veel tüdineda kõnealustest paikadest ega inimestest, kui juba ongi teemavahetus. 
Eriti nauditavad olid muidugi killud Suuremõisast, Kassarist ja Reigist, kuid ka Saaremaa, Tallinn, Tartu ja... Viljandi :) Kahetsusväärselt vähe muidugi. Viljandi, küll imelühikese, killukese tegi mu jaoks põnevaks, et kohtasin taas kord veidrat perenime Sangernebo. Mõni aeg tagasi veel isegi esines seda nime seal, kuis praegu, ei tea. Kallas jutustas aga ühest eelmise sajandi alguse Sangernebost, kes küll Viljandisse abiellus, ent vist siiski mehe perekonnanime ju sai... ei tea, kuidas see kummaline nimi siis tänasesse päeva kandunud on.

Kuulge, ja päriselt, kui te midagi sama head oskate soovitada, siis ma olen südamest tänulik :)