17 november 2018

Keramaja ajaloo esimene

Ajalugu on tehtud ja seda päris esimest korda me enam tagasi ei saa :) Keramaja ajaloo esimene kodukontsert sündis 16.11.2018 ja seda suuresti ühe hullu inimese veel hullema idee ja natuke ka kahe teise veidi segase inimese kaasabil ja võrratu Puuluubi etteaste ja veel ägedama publiku koostöö tulemusena. Segane lause, aga võtab siiski kõik emotsioonid kenasti kokku :)

Laudakontsert on meil vist juba käpas. Kõlab suurustamisena, aga tegelikult ka. Kodu jääb koduks, kõik toimub kastelliõuel, valgust jagub, ruumi on, suvel on saarel siseturisti piisavalt... Väga fine kõik.
Väljaspool hooaega on kõik teisiti. Kes üldse viitsib pimedal ja porisel sügisõhtul, ränkraske töönädala lõpus end kodust välja ajada? Lisaks ei olnud olukord meeldiv - nimed kirja ja piletitaha ära maksta tuli juba nädal-paar varemgi. Me ise, kusjuures, ei tee seda naljalt kunagi. Aga valikut meil polnud, sest jääda ootama, kas ja kes tuleb ja äkki me ise neljakesi moosekantidega seal istume, seda me ka ei saanud. Või et keegi peab jääma nina vastu akent väljaspool maja muusikat kuulama. Nii asus kõne- ja kirjakeskus tööle, et tuvastada huvilised ja koguda selgema pildi saamiseks piletiraha. Algus oli õige nutune. Aga siis järsku läks meili- ja sõnumisadu lahti.

Ühel hetkel jõudsime muidugi teise äärmusesse - tuli hakata ära ütlema. Ka hirmus halb tunne, seda ei tahaks nagu enam ka kogeda. Kõik need jutud, et kellele mis seos bändiga on. Kes on sugulane, kelle pulmas mänginud, kelle laste lemmikbänd... No kedagi ei jätaks ukse taha ju. Nii me siis mõõtsime ja arvutasime ja lohistasime oma toole, et kui mitu ikka mahub.
Mahub päris palju, see oli selge.
Läbuhetk

Mingi kord hakkab tekkima...

Kontserdikorraldaja glamuurne argipäev... hommikuse praami peal kabanossiga leppinud tütarlaps järab rambivalguses seksikalt,otse noaga ja latist suitsuvorsti

Hiidlased pole ju Sarvel käinud, teeots tuli märgistada...

Kõige ägedamad kontserdile saabujad... taevakarva kutsu matkabussiga. Olen südamepõhjani liigutatud :)


Helimees on kohal, kus on bänd?

Kui publikunumber paigas, oli suurim murekoht... aga kuhu panna üleriided ja jalatsid? Tõsiasi, millega suveüritustel kunagi kokku ei pea puutuma :) Või kuidas rahvas kohale juhatada? Pime on ju. Vedasime välja nii prožektorid kui ka tõrvikud, laternad ja küünlad. Saatsime meilitsi juhiseid. Lisasime silte olemasolevatele. Lubasime kontserdiga hilisemat alustamist, et nimekirjas olijad ikka jõuaksid kohale. Olime valmis, et lähme külalisi Sarve peale otsima :)
Nii hulluks siiski ei läinud. Telefonikõnesid vahetult enne kontserti saimegi vist vaid ühe, kõik teised jõudsid ise kohale ja ühtegi publikuliiget ei pidanud kättpidi kohale vedima. 





Riidestanged pidasid vastu, kokku ei kukkunud ükski neist. Jalatsid mahtusid vaevu ära, kuigi vist mõned viimased vist jätsid ettevaatlikult jalatsid õueterrassile. Loodan, et keegi kopsupõletikku ei saanud... Minu esialgne plaan kohvi-teed pakkuda, taandus kitsaks muutunud ruumi ees. Kes tuli, see pidi kohe oma väliriietest-jalatsitest loobuma, ruttu küpsiku või kommi haarama, ja koha otsima. Kahju muidugi...


Meie 26 kruvivaia pidasid vastu, paljud muud asjad pidasid ka vastu...aga niiskus läks vahepeal küll üüratuks ruumis. Hiiu kandled tahtsid streikida, nõrgemad pealtvaatajad niisamuti. Siiski, kõik jäid püsti. Mahtus nii tantsima kui ka istuma. Lubame, et järgmistel kordadel laseme vähem inimesi tuppa. Siis peaks ka mõnusam olemine olema.






Foto:Sirje Mürk

Tegelikult oli väga vinge kontsert ja sama äge publik. Mida nii ägedale publikule järgmiseks pakkuda - me tõesti ei tea. Me tegeleme sellega, ma luban. Ma saan aru, et on palju inimesi, kes ootavad konkreetset nime ja kuupäeva, aga hetkel me veel tõepoolest ei tea.

P.S.Minu lemmiklooks oli, on ja jääb ikkagi "Puhja tuulik", sest... ma olen selles Viljandi bussis ju olnud, olen näinud, olen tundnud...

15 november 2018

Kas alati kehtib, et heal lapsel on mitu nime...?


Jekaterina kirjutas nimedest ja minu süda hakkas kohe kiiremini põksuma, sest nimedega olen ma alailma kimpus. Nagu temagi, kuigi tal on sama teekonna kohta neid perenimesid kõigest (!) kaks olnud. No olgu peale, üks neist õige tavaline, teine jällegi kentsakaid eksimisvõimalusi pakkuv. Btw minu esimene perenimi oli sellele väga sarnane ja oleks koolipõlves topskitele norimiseks ainest andnud, aga nimi vahetus sobilikul hetkel. Endas pulbitseva suure rõõmu märgiks tähistasin nimemuutust sellega, et vastaval nädalal täitsin õpilaspäeviku lapsevanema allkirjalahtri isiklikult (see oli I või II klassis, ei mäleta nii täpselt, sest mingi segadus oli tollal ka nende 0-klasside ja 8-klassilise põhikooli muutmisega 9-klassiliseks). Suures eufoorias tegin seda hariliku pliiatsi ja trükitähtedega.

Tänasel päeval nimest kõneldes ei tekita minus niivõrd segadust mu esimene ja teine perenimi, ma ei ole kindel, kas kolmaski... Ütleme nii, et kolmanda ja neljanda perenime osas võin eksida vaid siis, kui on mingi sissejuurdunud olukord. Tundub, et enim esineb seda telefonitsi. Kui ma broneerin kuhugi mingit aega või reserveerin raamatukogus teavikut, siis olen toru otsas (hea väljend!) keskendunud muule ja see nimi on selline teisejärguline ja automaatselt tulev. Reaalselt ma pole veel vist eksinud selle viimase, napp aasta jooksul, aga selline sekundiline mõttekoht või segadushetk on küll :)

Nagu te juba aru saite, on mul mu lühikese elu jooksul hetkel neljas perenimi. Kes teeb, see jõuab, ütleb vanasõna. Kõige hullem on lugu minu jaoks hoopis allkirjadega. Allkirja osas on juurdunud kõige enam kolmas perenimi, sest sel ajal töötasin kohas, kus päevas tuli allkirju vorpida sadade kaupa. Seega harjusin selle allkirjaga mõne päevaga ja see muutus juba nagu refleksiks. Tänasel päeval pole aga allkirja viskamiseks enam kuigi palju põhjust - millal te ise füüsiliselt kuhugi alla kirjutasite? Digiallkirjad ja veebipõhised iseteenindused on allkirjastamise olemust kõvasti muutnud.  Tähelepanelik blogilugeja muidugi teab, et neljas perenimi pole mul ka just üleliia kaua aega olnud, sekeldusi oli sellega juba esimestest hetkedest alates :) Nii ongi juhtunud, et reaalselt olen seda allkirja kirjutanud vaid loetud korrad ja hiljuti ühe raamatukogukohtumise lõpetuseks kuluhüvitise avaldusele allkirja küsimise peale ahastasin tõsimeeli, et ma ei oskagi seda allkirja ju kirjutada.

Asja ei tee kergemaks ka see, et need neli perenime pole ju veel ka kõik (juba nagu Teleturus) - juba ligi kümme aastat on minuga veel viieski nimi :)))) Ma opereerin igapäevaselt nii tegeliku kui ka varjunimega (kuigi mingit varjamist pole siin enam ammu, eks ole) ja on juba päris palju inimesi, kes teavad küll mõlemat nime, kuid on mu ellu tulnud just Mae kaudu ja on palunud luba mind ka edaspidi selle nimega kutsuda. Julgen kindlalt väita, et Mae kirjakastis toimub tihedam liiklus kui Reelika omas. On olemas blogi-Mae, Goodreadsi-Mae, instagramis olen siiski kahe-kolmepaikne ja ka aastate jooksul blogist laia ilma seiklema läinud tsitaadid kannavad autorina Mae nime... Ja ma arvan, et Mae nimi on ka üks neist põhjustest (eelpool nimetatutele lisaks), miks neljas allkiri kuidagi käe sisse ei saa - viimase nelja kuu jooksul olen Maena signeerinud oma kaks-kolmsada raamatut küll kindlasti. See allkiri/autogramm tuleks ka unepealt. 

Huvitav oleks selle Selgeltnägijate tuleproovi osaliste ette mind visata, millise nimega nemad mind tajuksid :)

Loomulikult ei eksle Mae ainult virtuaalilmas, näiteks tänagi ilmutab end lihast ja luust kujul Kosel. Nii et kes täna õhtul Kose kandis igavleb, astugu aga ligi - alustame kell 18!






14 november 2018

"Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses" Karl Ove Knausgård

Ma hakkan neist muusikaedetabelite hittidest juba aru saama - ja seda kõike kirjanduse näitel, konkreetsemalt Karl Ove näitel. Kui midagi söögi alla ja söögi peale pakutakse, siis viimaks võtad selle omaks. Kuigi jah, Karl Ovega harjumiseks kuluski palju aega... või olen mina lihtsalt pika vinnaga :) Te saate veel näha, et kuuenda raamatu lõpus trambin ma juba jalgu ja löön käsi pea kohal heleda plaksuga kokku, kiljudes, et tahan veel!

Seekord keskendus Knausgaard väga lühikesele ajavahemikule oma... khm-hm... sisetormilisest elust; põhimõtteliselt 16.-18. eluaastad, liikudes ajateljel kahes spetsiifilisemas vahemikus - enda gümnaasiumiaastad ja vahetult pärast selle lõpetamist aasta põhjas õpetajana. Jah, lugesite õigesti :) See tüüp, kes kõikus pidevalt äärmuste vahel, olles kord ülbe maailmaparandaja ja siis jälle äbarik pehmoklutt, kes suutis sülitada valitsevale süsteemile, rikkuda kõiki reegleid, juua end pidevalt pildituks, ilmselgelt oma ema hauaäärele ajada... läks aastaks õpetajaks. Nagu raamatust loeme, siis (vähemalt tollal, see on siis millalgi kaheksakümnendate keskpaigas või nii) oli selline tegevus Norras täiesti levinud ja aktsepteeritav, et saadetigi ilma igasuguse erihariduseta tegelased hariduspõllule. Kusjuures läksid ka need, kel polnudki mingit kavatsust oma tulevikku pedagoogikaga siduda, mindi peaasjalikult raha ja kogemuse pärast.

Põhimõtteliselt lahkaski autor siin kolme olulist ja ausalt öeldes huvitavat teemat. Esmalt tema enda seesmised heitlused, eneseotsing ja kujunemine (no mida muud me temalt ootakski eks ole!), poisipõlve seksuaalsed otsingud muutuvad üha meeleheitlikumaks ja hoogsalt kaela veerevad aastad ei tee olukorda kergemaks. 
Teiseks, koolielu, õpetaja-õpilase suhted. See oli karm, aga reaalne, küllap mõlemalt suunalt. Kaheksateistkümneaastane testosteroonimöllus ja samas veel süütuse kaotamise meeleheites Karl Ove ja teisalt kõik need puberteedineiud, kellel kõik kõikjalt  välja pressib ja pungitab ja kellele nii harva värsket verd sinna jumalast hüljatud maanurka tuuakse. Varem või hiljem magasid seal kõik kõigiga.
Kolmandaks, Norra väikeküla, kaugel põhjas, isoleeritud, ummuksis. Tunnistan pattu, kukkusin ka ise seda asulat guugeldama - pole olemas. Ma muidugi ei imesta ka :) Muidu nii otse ja lapiti lajatav Karl Ove mõtles välja fiktiivse nime, tegelik asula on siis Fjordgård ja te võite lugedes taustaks sealsest eluolust ja loodusest pilte imetella. 

Ja nüüd kujutlege end sinna mere ja mägede vahele pressitud paarisaja elanikuga külasse 18aastase kesta sisse, kus nädala tipphetkeks teiselepoole mäeahelikku viinapoodi või nn kõrtsu minek. Viimast juhtus harva,  enamasti istuti reedel lihtsalt kellegi juurde ümber laua jooma. 
Omamoodi oli ka suhtumine privaatsusesse. Nimelt astusid suvalisel ajahetkel igasugused tüübid sisse, no vahel koputasid muidugi ka. Piisavalt tihti olid tulijateks Karl Ove enda igavlevad õpilased.  Koolimaja- ja koduseinte vahelt välja minna polnud ka nagu kusagile, küla vahel jalutamine oli lisaks joomisele ainus arvestatav meelelahutus (loomulikult jälgisid kõikjal akendest silmad). Vastassugupoolega toimetamine oli loetud tundidega kogu külale teada ja järgmisel koolipäeval klassi ette minnes aasiti õpetajahakatis mõnuga läbi. Väga sürr elu :)

Unistamist Karl Ove siiski ei unustanud:
"Oh, selleks ajaks olen ma debüteerinud! Siis elan ma mõnes suurlinnas, kirjutan, joon ja elan lustilist elu. Siis on mul ilus sale kallim, nõtke kui osi, kel on tumedad silmad ja suured rinnad." 

12 november 2018

"John" / Linnateater

Hobuveski intiimselt väike saal mulle meeldib, kuigi vaheaeg seal on tõeline piinakamber, ent ega kultuuritarbija elu peagi alati lihtne ja mugav olema.

Noore lavastaja (Mehis Pihla) üksilduse lahti muukimine on põnev kõrvalt vaadata. Kas ta suutis sellega kõigi osaliste liinis piisavalt süvitsi minna, jääb iga vaataja enda otsustada. Igatahes kolm liini, igaüks isemoodi. Kolm aastat koos olnud  Elias ja Jenny (Märt Pius ja Liis Lass) on jõudnud paarisuhtes nii sageli ettetuleva üksilduseni ilmselt juba mõnda aga tagasi, selle tulemusel on juhtunud asju, mida nüüd väikesel väljasõidul lappida üritatakse. Selline äärmiselt stereotüüpne juhtum  ja palju tuttavaid pisidetaile, mis seesugustes situatsioonides ikka juhtuvad. Kusjuures siinkohal ma tahaksin kiita - on see teksti autori või lavastaja aadressil, ma ei tea - just selle ebameeldiva vahejuhtumi publikule välja mängimist. Publik oli juba turvaliselt letargilises olekus, esimene vaatus piisavalt kaua kulgenud, mingi muster tundus juba selge ja teada olevat... ja siis, prauhti!, avati veel üks kaart. Väike asi, aga tekitas üllatusmomendi. Aga ka muidu, selline argine paar. Esiotsa oli ehk isegi kergelt pettumus näitlemisvõlu puudumise üle, kuid hiljem näis mulle, et sellele paarile just niimoodi passiski hästi.

Võõrastemaja perenaist kehastanud Anu Lamp üllatas mind seekord positiivselt. Ta on meister ülemängimises, , aga seekordne roll just seda eeldaski ja siia ta sobis kui rusikas silmaauku - suhtlusnäljas üksildane hing. Kusjuures mulle jäi lõpuni selgusetuks, kas tal seal kusagil tagatoas üldse mingit abikaasat oli :) Ilmselt mitte. Tema päevade kõrghetkeks olidki vähesed külastajad ja ekstsentriline pime sõbranna (Helene Vannari). Oli too hull või mitte, sedagi me ei tea, ehk sündisid noodki veidrad mõtted ja hääled ta peas ennekõike üksiolemisest ja pimedusest...?

Seda lavastust julgeks ka harvale teatris käijale soovitada - ei ole üleliia keeruline ja mitmetähenduslik, üsna arusaadavalt serveeritud, ja no kõige levinumale küsimusele - kas nalja ka saab? - võib vastata, et saab ikka. Turvaliselt tuttavat huumorit jagus piisavalt.

P.S. Aga see niinimetatud inglikarussell seal lõpustseenis, vat see jäi mind küll vaevama. Teate küll, selline jõuluaegne lauakaunistus, kuhu süütad neli küünalt ja siis seal leekide kohal hakkab soojusenergia jõul ümmargune inglitega ketas pöörlema ja helisema-tilisema-kulisema (jeerum, milline kirjeldus! Kas keegi teist sai üldse aru, millest jutt?). Seal nad istusid ja just kui ootasid seda tilisema hakkamist, ja see oli päris pikk ja veniv stseen, aga mida ei tulnud, see oli tilin. Mu meelest see makist kõlama pandud muusikapala oli ka just sellise võimsa lõpuosaga, mis oleks pidanud karusselli tilinaga sünkroonis võimsa efekti andma... 
Nii et kui keegi on juba jõudnud seda vaatamas käia või on varsti minemas, siis andke mulle ikka teada, kuidas teie etendusel see lõpp lahendatud oli - kas inglipasunad ikka hüüdsid või jäi küünaldel rammu väheks, et need hüüdma panna :) Muidu läheks kasvõi ise uuesti etendust vaatama, aga sinna ei saa ju pileteid.

07 november 2018

"Sneguri armastus oli õuna nägu" Eduard Tüür

Nii väike, hüüdis Mae kohkunult, kui raamatu näppu sai. Siiski, põhjuseta, nagu hiljem selgus, sest vormilt väike, sisult suur, seda see oli. Viimase aja raamatud tahavad just nimelt vastupidi olla ja nii olen ma pidevalt püstihädas (eriti valusalt lajatab see näkku reisilektüüri puhul - tarin sumadanitäie raamatuid kaasa, ent ikka ei jagu reisi lõpuni). See siin oleks küll igati paslik kohvrisse pista, väike, kaalultki mõnusalt kerge, kuid sisult mahukas. Mul on natuke isegi kahju, et lugesin selle niisama kodus olles läbi :( Tõsi küll, ega autor lubanudki seda basseiniveerel lugeda.

Nojah, alapealkiri - "Jõulujutt küpsele inimesele - vihjab juba ise sellele, et selle lugemiseks peaks küps olema... hea, et mitte küpse :) Kuna mina kõige küpsem tegelane ei ole, siis võttis minul selle lugemine üksjagu aega. Või oli tegemist siiski pigem naudingu pikendamisega? Sest nn tühja teksti siin raamatus praktiliselt ei olegi. Pea iga lause kannab tähendust ja sisu, lisaks ohtrad sõna-, keele- ja mõttemängud, mistõttu liigväsinult või veinipokaali kõrval seda lugeda ei maksa (ses osas oli oktoober jällegi hea valik). Või oleneb muidugi ka sellest, kellel mis mõttesõlmed lahti jooksma paneb.
Lugedes oli pidevalt tunne nagu roniks autoriga sama redeli eri külgedel ülespoole, saatjaks autori pingpongitatud infokillud ja mõttekonstruktsioonid kõikvõimalikel teemadel: ajaloost, maailmapoliitikast, kirjandusest, filmist kuni argiste, ent eluliselt tähtsate tähelepanekuteni. Näiteks:
"Lihaletti troonis hispaanlaste singikäntsakas Jamón Ibérico. Roland neelatas ning juurdles pahuralt, kas vegan, kes ilmselt ignoreerib toomapäeva, ja nii ka rahvakalendrit, täie põlgusega, on... õige eestlane? Laulva revolutsiooni refrään kartulikoorte söömisest võiski olla taimetoitlaste õel provokatsioon!"
Kahekesi samal redelil ronimine on iseenesestmõistagi väga komplitseeritud tegevus, takerdub mõttelõng viivuks ja juba ta ronibki eest ära ja astub sulle sõrmedele. Lugedes ei tohtinud samuti hetkekski valvsust kaotada.

Tegevus toimub toomapäeval ja on seetõttu suuresti kantud jõulumeeleoludest (õuna nägu armastustki kohtab sagedamini just jõulude eel...), õnneks siiski mitte ainult punavalgest ja piparkoogilõhnalisest ninnu-nännust. Teed ja rajad, täpsemalt eskalaatorid ja kesklinna tänavajupid, millel peategelane Roland oma mentaalses deliiriumis toomapäeval kulgeb, on tuttavad mullegi ja pean tunnistama, et seal tõepoolest juhtub mitmesuguseid asju... nii et ma üldse ei imestaks, kui kõik seal ka päriselt nii oli, või siis vähemasti pool kõigest on tõestisündinud :)

Kuigi muidu võrdlemisi mehine raamat meestele, siis tsitaat tagakaanel annab lootust ka naislugejatele:

"Talviti, iseäranis jõuluajal, tuleb lillemüüjalt küsida sireleid. Alati, kui tahad nautida üllatust, mis on sama siiras nagu armastus..."

Siiski-siiski, jään ma seda meelt, et meesterahva kingikotti sobib see kõige paremini. Kas nii mehist jõulujuttu ongi üldse varem kirjutatud... ei meenu hetkel küll.

P.S. Ja jälle, oma kolmat korda, olen lummatud kaanekujundusest. Illustreeritud tegelased on kõik äärmiselt äratuntavad.
P.P.S. Raamatus esineb ka vormimänge, seda lugeja tähelepanelikkust proovile panevat tõika ei avastanud ma - kahjuks! - ise, aga tulevastel lugejatel soovitan küll silmad lahti hoida.
P.P.P.S. Raamatust sain uue, küll venekeelse, sõnalemmiku - snegurod. Ai, kuidas see meeldib mulle.



06 november 2018

Freddie ja kurgiribad

Pühapäeval läks sügismasendus eriti hulluks ja ma läksin päikest otsima. Esmalt Kumusse kohvikusse, mis oli muidugi kummaline valik, sest seal on mul harva õnne olnud. Tavaliselt satun ma sinna oblastisse enne mõnd kontserti ja kitsuke söögisaal on siis pilgeni täis. Seekord kontsertikut ei olnud, aga ikka nagu sõda oleks üle käinud. Võib-olla on neil tööjõunappus. Mingi segadus juhtus ka meie tellimusega.
Räimefilee võinuks olla hea, kui seal kübekegi soola või pipart või mi-da-gi-gi oleks maitseks pandud. Üks märkus veel: ribastatud kurk näeb ülivinge välja, aga seda on neetult keeruline süüa. Päriselt. Umbes nagu spagettegi kahvliga süüa oleks, vaid selle vahega, et spagette kannatab ümber kahvli keerutada, ent jäika kurgiriba mitte. Põhimõtteliselt nägin ma seda kurki süües välja nagu äpardunud mr. Bean, kes esmalt songib kurgiribasid kuidagi ühte asendisse korrastada, et siis neid lühemaks lõikama hakata. Kui ribad on ühtepidi, on vaja kuidagi kahvel neisse haakida, mis on juba paras pähkel. Siis saad kurgiriida lühemaks lõigatud, ent ega see sellepärast veel kahvli peal ega otsas paremini seisa. 

Pilt on illustratiivne
Päike kukkus juba sellise kolinaga, et me lippasime siva autot võtma ja siis mere äärde päikest otsima. Saare peale pole ma samuti ammu saanud, seega kavatsesin ühtlasi ka Hiiumaale aseainet otsida. Tundub, et lähim saar asub ehk Püünsis, nimeks Pandju. Vaese mehe Hiiumaa, ma ütlen.




Kui saarele/laiule minek oli veel kuiva jalaga, siis tagasitulek mitte nii väga. Pikemale piknikule minnes tuleb seega vesiseks tagasiteeks valmis olla.

Edasi ühiskinokülastus. Oma algatusel ma ilmselt "Bohemian Rhapsody" filmi poleks vaatama läinud, aga kui ma juba saalis istusin ja korralikult bassi kuulsin, siis sain aru, kui õige tegu see ikka oli. Ja ma igaks juhuks mainin ära, et pole kunagi olnud mingi Queeni fänn või muud sellesarnast. Loomulikult tean neid lugusid ja eks need aastatega üha enam panevad ka kaasa elama. See on nagu ABBAgagi. Küllap on nende muusika meist juba sedavõrd läbi imbunud, et kuidagi alateadlikult  ümised kaasa laulda või toksid kontsaga rütmi kaasa, kuigi lindistanud neid pole ja postreid seinale samuti mitte kleepinud.

Tunnistan, et peategelane oli mulle alguses absoluutselt ebasümpaatne, aga kuidagi iga minutiga selles filmis mängis end sümpaatsemaks. Ja kuigi siin oli ohtralt klišeelikke episoode - aga äkki need klišeed ongi staaride puhul juba nii tavalised? -, siis ikkagi puges kogu see lugu lõpuks naha vahele. Tempo oli samuti paras ja mõned vaimukad repliigid lendasid ka. Loomulikult ootasin põnevusega, kuidas on lahendatud tema ekstravagantsed, ja ilmselt ka saatuslikuks saanud, suhted, haigus ja surm. Nende kolme najal oleks nii mõnelgi filmitegijal kiusatus odavat populaarsust koguda, sest siin juba intriigi ja pisarakiskujat jaguks. Labaseks pornoks õnneks siiski ei läinud, haigus sai paraja osa oma tähelepanust, ent ei mingit liigset melodramaatilisust ja surm... Lõpplahendus oli ideaalne mu meelest, helge lõppnoot.
Minu jaoks kõige hingekriipivam ja ehk ka üllatavam oli kogu see tema suhe esimese naisega. Tunnistan, et see oli mulle uudne moment, sest ega ma end tema elulooga pole kurssi viinud, kuid lisaks veel ka kõik see... klammerdumine ja... ma ei teagi, naise poolt vaadatuna võis see periooditi tegelikult ikka paras põrgu olla, kuigi filmis liiga süvitsi selle liiniga ei mindud. 

Aga siiski on see film, mida ma igatahes soovitan, kui just Queeni muusika vastu mingit eriti suurt tõrget ei ole. 

05 november 2018

Mõtle ise pealkiri, ehk laupäev

Laupäeval oli Linnateatri Taevalaval "Mineku eel", kus Florian Zeller kostitab meid järjekordselt mõttemängudega lahkumise teemadel. Meenutagem, et sama tegi ta ka "Isas" (Theatrum). Siin võiks ju paralleele tuua, aga ma ei taha, need kaks ei ole siiski võrreldavad mu meelest. Ei, ma ikka ei saa vist :) Kui ma nüüd paar päeva hiljem sellele mõtlema hakkan, siis... "Isa" meeldis mulle tookord vägagi, aga nüüd, pärast "Mineku eel" vaatamist, meeldib veel kordades rohkem :)
"Isa" oli mu jaoks sügavam, ehk ka nukram, sealne kild-killult kogunev lugu terviklikum ja... ütleme siis, et loogilisem, kuigi publiku tajudel mängiti tublisti ja pinget pakkus seegi. Ometi, etenduse lõppedes sain ma aru. Vaatasin hetk tagasi üle, mis "Isast" tookord arvasin... nutunaerune, jah, kindlasti. Naer läbi pisarate sobis sinna.

"Mineku eel" oli segu jandist ja ähmasusest. Ja see jantlikkus pani publiku naerma hoopis teisiti, see naer ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas lugu oligi püütud hästi diibilt segaseks teha, aga mina igatahes ei saanud kõigist "mängudest" seal aru. Võib-olla ei pidanudki saama. Tütred ja nende suhe vanematega ei joonistunud teravalt välja. Nad olid kui statistid, kuigi nende kaudu või läbi nende oleks võinud kontrastsemalt ühe perekonna anatoomia välja tuua. Ma ei tea, segadus.
Tõsi, lavastuse kiituseks peab ütlema, et näitlejad, kes mulle seni ei olnud sümpaatsed, näitasid end üllatavast küljest ja vaat et isegi meeldisid. 
Lõpustseen "O mio babbino caro" helide saatel päästis aga paljugi - kõige kandvam osa lavastusest, ma ütlen. 

Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Tõlkija: Kadi Herkül
Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius



Võib-olla see oligi aga üks segane õhtupoolik? Igatahes kiskus juba enne teatrit söömaminekuga kõik untsu. Ei, ebaõnnestumised algasid siiski varem, juba 01.10 Linnateatrisse novembrikuu piletite ostmine oli paras adrenaliinilaks. Sest tavapärase esimese laine aegu ei saanud me kumbki ühelegi etendusele pihta, mingi segadus saaliplaanil ja nimekirjas piletite valimise järjekorras läks ajas protsessi lühisesse. Teise laine ajal sain ühele soovitud etenduse kaks ja teisele soovitud etendusel ühe pileti. Kolmandale lainele ei ole ma seni pidanud kunagi lootma jääma, ent seekord olin sunnitud. Mistõttu istusimegi seekord teine teises saaliotsas. Mina kobisin vabatahtlikult 13. ritta, herra istus esimeses (pileteid ostes oli meil kindel kavatsus vaheajal väike rotatsioon korraldada), ent ühevaatuselisel etendusel on seda raske korraldada :) 

Nali ei lõppenud aga sellega, vaid selgus, et... herra kõrval jäigi iste tühjaks. Kui see ei ole ebaõnn, mis siis veel, ma küsin :)?! Lisaks ei ole ma siiani julgenud üle kontrollida, et ega juhuslikult ma ise see topakas olnud, kes ikkagi ostis esimesse ritta kaks kõrvutist kohta :) Mis võis täiesti vabalt juhtuda, sest Piletilevis maksmine ja piletite meilile tulek käis tookord ikka väga mitmes osas.

Ah jaa, aga see söömine. Lauba õdakul ei ole vist hea mõte niisama Viru tänavale marssida ja sööklate uksi lahti rebida. Ikka kõik kohad broneeritud. Ja vististi oli ka käimas järjekordne restode nädal, mis on üle mõistuse tobedaks muutunud, just nende naljakate kloonimiste tõttu. Ma pole viitsinudki süveneda, mitu erinevat restode nädalat siis sel sügisel juba toimunud on. Mahakäind teema.
Igatahes pressis teater peale ja me maandusime elu pervomas kohas. Või ei, ega see ju niivõrd pervo ei olnudki, lihtsalt kodunt oli väljutud teistsuguste ootustega, lisaks oli see kui tagasilend 90ndatesse. Interjöör pubilik, klientuuriks venelased ja soomlased, menüü arusaadavatel põhjustel lihale keskendunud. Aga see ei olnud lihtsalt liha pärast, ma ju olen kõva lihasöödik, aga... ilmselt see Austraalia ja Uus-Meremaa päritolu liha oligi kõige-kõigem ja küllap nad seda ka valmistada oskasid, kuid sinna kõrvale tuli lisandid, kastmed-kartulid jms ise kokku orgunnida. Ühelt poolt on see ju hea mõte, sest siis saadki süüa seda, mida päriselt tahad, aga kui ma lähen juba välja sööma, siis ma tahan, et kogu komplekt mu taldrikul kokku mängiks. Ise kõike kokku miksides seda ju ei juhtu? 
Suurest pettumusest võtsin küslased krevetid hoopis, mille ohtra veiniga alla loputasin. Krevette olen ma kaks nädalat juba niigi palju tarbinud (mul on Lasnaka Maximani juba radagi sisse tallatud), nii et jah... Õnneks ei olnud see alla loputamise osa kuigi keeruline, sest krevetikesi oli mu taldrikul ei rohkem ega vähem kui täpselt üheksa tükki. Kaks kümpsi üheksa krevetiku eest - pole pahaaaa! Lisaks mitte ühtegi lisandit - samuti pole pahaaa! 

/Hüpates nüüd tagasi postituse algusesse...ehk tuleks kahvatus teatrielamuses hoopiski üht toiduasutust süüdistada?:)/