23 märts 2017

Kakakohv

Kuigi Bali on imetore, kisub mind ikkagi vägisi ka ebameeldivate teemade juurde. Selle saarega seoses hõljub virtuaalses õhus nii palju ootusi-lootusi, kahetisi muljeid, mis viimaks kohapeal valusa laksuga vastu vahtimist lajatavad. Teisalt, ebameeldivad kogemused ju õpetavadki. Üks neist on kohv.

Turistilõksuna on luwaki kohv end jõudsalt üles töötanud. Ma ei ole kohviekspert ja kindlasti mitte ka õige inimene sõna võtma teemal, milline on siis see päris ehe luwaki kohv, aga seda ma küll ütlen, et see, mille otsa te suure tõenäosusega Balil satute seda küll ei ole.

Kui loom, on palmitsiibet muidugi armas, konkreetne puuris mossitav isend pigem siiski kurb vaatepilt :(

Tsiibet on mingit liiki kaslane, kellele maitsevad kohvimarjad, eriti hea nina on tal just kõige kvaliteetsemate marjade leidmiseks, et need seejärel manustada. Tsiibeti seedesüsteemi läbimise järel väljuvad marjad koos muude fekaalidega ja neid puhastades ja röstides peaks valmima hõrgu kohvijoogi oluline komponent. Kuna üks väike ja armas tsiibet neid marju just üleliia palju ei suuda korraga tarbida ja kuna (algselt ja tavapärastes tingimustes!!!) ta tõesti valib parimad ja kvaliteetsemad marjad, siis on luwaki kohv äärmiselt eksklusiivne toode. Loomulikult on eksklusiivne ka kallis eks ole :) Umbes nii see kõik kunagi oli. Kuni neid nõudluse kasvades hakati pidama juba oluliselt kehvemates tingimustes ja hakati leiutama nippe, kuidas neid üha rohkem ja vähem kvaliteetseid kohvimarju sööma panna.

Olgu selle eelnevaga kuidas on, aga reaalne pilt on selline, et... Igaks juhuks lisan siia vahele, et ma ei kahtle, et kusagil on olemas ka mõni korralik koht, kus näidatakse, kuidas päriselt need asjad käivad, aga kuna meie kogemus oli mõrunaljakas, siis ma lihtsalt tahan seda jagada, õpetuseks, teadmiseks või hoiatuseks, kuidas soovite.
Mõneski kohas näis maantee ääres laiutavat suvaline võpsik. Küll Bali moodi lopsakas, aga ikkagi - võpsik. Juures seisab suurelt silt "agriturismo" vms popp termin. Küllap enamus taksojuht/giide teid sellisesse kohta viivad. Kivi peal sündinud ja kasvanud turist "jalutatakse" mööda kitsast rada läbi võsa, kus tüüp vasemale ja paremale kätega vehkis, et siin kasvab ingver ja siin kasvab vanill, siin aga ylang ylang, siin jällegi sidrunhein ja samas tempos veel kümmekond taime. Mõne taime küljest rebis poiss ka lehe või oksakese, et saaksime seda mudida ja nuusutada. Nojah.

See on vist ingveriõis

Ja siis jõuab häbelikult naeratav teejuht selle va õnnetu puurikese juurde. Meie selles konkreetses "agriturismos"nägimegi üht puuri ühe tsiibetiga, kuid olen teiste reisimuljeid lugedes aru saanud, et ega neist keegi vist eriti mingitesse suurtesse farmidesse sattunud ole (kuigi needki vist on olemas). Minu jaoks oli see üks puur piisavalt kurb, nii et ega korraga kümne tsiibeti nägemine mind oluliselt rõõmsamaks poleks teinud. Puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanudki aru, kas see üksik isend oligi nende ainuke või oli see lihtsalt kuskilt kaugemalt toodud näidiseksemplariks. Sealne asjatav tädi viipas küll ebamääraselt kuhugi kaugusse, aga ega see veel midagi tähenda. Ja arvestades, kui tihedalt neid luwaki´dega minibotaanikaaedu seal iga mõnekümne meetri järel oli, jääb üldse selgusetuks, et kuidas see ärisüsteem neil seal töötab. 

 Alloleval pildil on siis see kohvikakajunn, mille väljutamine tsiibei oluliste töökohustuste hulka kuulub. Kahtlustan, et see näidiseksemplar on neil juba liiga kaua kasutusel olnud, sest kui ma nüüd veidi guugeldan ja profipilte vaatan, siis on need junnid ikka hoopis teist tooni. See siin oleks nagu päikese käes ära pleekinud :) Samas, arvestades nende ubade kilohinda, siis ega mina ka luwaki-äri ajades ei lubaks neil iga päev uute ja värskete junnidega eputada turistide ees.



 Kui poiss on kõik vajalikud taimed ette vuristanud, õnnetu tsiibeti ära näidanud, lasknud junni näperdada, siis on tädil aeg etteasteks. Vaat minatõesti ei tea, kas neil astub sinna palju uudishimulikke sisse ja päev otsa on pada tulel või on neil mingi eriline märguandesüsteem, et kui auto raja alguses pargib, siis ootel kutt viskab kaks sõrme suhu ja vilistab ja tädi kraapsab siva tikust tuld, et meie sinna jõudes kohvioad kenasti röstimas oleks :)
/Bali tegi mind meeletult paranoiliseks - olen juba kõike neist valmis uskuma :)/


Igatahes teab see tädike oma ülesannet ning kutsub lahkesti ja naeratades (see sõna jätke meelde!) kõiki kulpi liigutama. Nägin minagi mõnd lolli valget turisti, kes tegi tarka nägu nagu teaks ta midagi ubade röstimisest.




Kui hariv ekskursioon läbi, surutakse turistid džunglilaadse vaatega terrassile istuma ja degusteerima. Kohvi- ja teejoogid said kahtlaselt ruttu valmis, nii et küllap neil on pajad ikka päev läbi tulel. Joogid olid maitsvad, seda peab ütlema, oli kangust ja head mekki (need omadussõnad jätke ka meelde!).

Edasi suunatakse külalised õrnalt, kuid kindlalt kauplusse. Poeputkasse sisenedes oli isegi paar eriti maitsenud jooki plaanis osta, kuid mõte muutus ruttu. Pakid ja pakendid mõjusid kuidagi eelmisest sajandist sinna unustatutena. Ei mõjunud kuigi usaldusväärselt ausalt öeldes. Niiskunud, vettinud, kopitanud.
Kui me poest väljusime, oli tädi naeratus kadunud ja ta pomises midagi omas keeles tõredalt.

Kookosemaitselist kohvi sai hiljem küll ühest teisest kohast ostetud, kenamas pakendis ja mõistlikuma hinnaga, ent seda koju jõudes avades võisime veenduda, et poole sellest lahustuvast pulbrist (lapsepõlv tuli meelde) moodustas piimapulber ja 100-grammisest pakist üle 2-3 tassi jooki ei saanud. Sedavõrd lahja kraam.

Nii et muidugi minge tsiibeteid vaatama, nad on armsad, ja eks ikka võib silma peale visata, kuidas see üleilma kuulus kohv valmib, ja kaasagi võiksite seda osta, aga tehke siis rohkem kodutööd ja veenduge, et te komejanti ei satu :))))) 

22 märts 2017

Langenud Ubud

Käputäis vapraid võtab vaevaks pikemale teekonnale Bali põhjarannikule minna, enamus jääb siiski kuhugi lõunaoblasti kanti tiirlema. Laias laastus öeldakse, et steriilselt klanitud Nusa Dua on argade pärusmaa, kaootiline Kuta unetute duracelli jänkude jaoks, Seminyak peoloomade ja Sanur rahumeelsetele. Aga Balist rääkides ei huvita need ju teid eriti :)

See Bali, mis inimestel esimesena silme ees, tähendab ikka Ubudit. Ubud, mille teine nimi on Oh Ma Olen Nii Vaimne. Aga seda Ubudit, millest sa kunagi lugesid või vaatasid filmi, kus see kõrvuni suuga naine taidles, seda Ubudit enam ei ole. Mandunud valge inimene arvab, et see tegi Balile head ja kõik need edasi-tagasi voorivad turistid on kui päästeinglid, aga... Vastu vaatab häving. Metsad on läinud, suured kolakad hotellid kerkivad, autopark on übermoodne - kõik on nii nagu... igalpool mujalgi. Mu kurvastus on seda suurem, sest mu virtuaalsel kirjutuslaual on hetkel käsikiri ühest teisest sama imelisest paigast, kus valge inimene püüab sama olukorda luua. Nii ma siin nukerdan... Võib-olla kui poleks Gilidel käinud, oleks ka Bali ja Ubudi vaimustus suurem. Nüüd tundub, et seda ehedust on Gili saartel märksa enam kui Balil, ja isegi seal on kadumas. Samas inimesed saartel on siiski veel vähem rikutud. Lihtlabast tüssamist ja valskust oli Balil üllatavalt palju. Samuti on seal räpasem, armas jalatsite ukse taha jätmine on hääbumas.

Aga kõik muu oli ikkagi tore :)
Balit tuntakse eelkõige templite järgi ja reisile minekuks eeltööd tehes võib tekkida petlik tunne, et neid peaks kümnete kaupa reisikavva lülitama. Kui su salakirg või professioon on templitega seotud, siis anna tuld! Vastasel juhul peab arvestama, et sa küllastud ja väsid. Iga tempel on loomulikult kohalike jaoks väga eriline ja isemoodi, kui keegi sulle kõik puust ja punaseks selgeks teeb, siis on erilised need sinugi jaoks. Tegelikkuses meie võhikule silmale muutuvad need ühel hetkel veidi ühekülgseteks.

Ja kui nende sügavaim tuum ongi erinev, siis "tuumani" jõudmiseks ja sealt pääsemiseks tuleb korralikult vaeva näha ja aega kulutada. Tegemist on enamasti rahvarohkete kohtadega ja seega algavad seiklused juba parklast. Ka siis, kui sul on auto koos juhiga võetud - pärast oleks vaja ju sarnaste autode ja esmapilgul sarnaste balilaste hulgast see üks ja õige taas ära tunda :)

Gunung Kawi Kaljutempel



Loomulikult ootab seejärel ees sarongi-kadalipp. Kui Gili kauplejad hoidsid ka kõige aktiivsema tehingu käigus sinust vähemalt meetri kaugusele, siis siinsed tüübid lähevad pea alati füüsilise kontaktini välja. Tahad või ei, see riideräbal maandub varem või hiljem su õlal või käevangus ja kuigi sa püüdsid igasugust suhtlust müüjaga vältida, siis (kui sul on mingigi lastetuba olemas) viimaks juhtub ikkagi see, et hoopis s i n a jooksed sarongi-tädile järgi ja püüad kaupa tagastada. Kui sa just ei taha seda tänavale maha visata.

Kuigi sarongi kandma peab, siis tegelikult ei pea seda muidugi ostma ega ka enda isiklikku kogu aeg kaasas kandma - sissepääsu juures on praktiliselt alati võimalik kasutada mõnda. Poisid aitavad koguni siduda-sõlmida selle. Hiljem võid, aga ei pea, vabatahtliku annetuse tegema.

Need kasutatud ja võidunud sarongid muutsid mu kuidagi... vallatuks :)


Nii, kuhu me jäimegi? Auto pargitud, sarong ümber, pilet lunastatud - aeg avastada templit. Nii mõnigi kord tungleb arvukalt kohalikke, kes tulnud andameid tooma ja oma tähtsaid toiminguid toimetama, lisaks muud kauplejad (tõsi, mitte päris templi territooriumil).

Banaanid sulle - raha mulle!

Ja siis sa käid ja vaatad ja uurid ja oled ja ühel hetkel üritad tagasi parklasse saada. Tee sinna ei ole sageli lihtne ja otse. Mida enam on kauplejaid, seda tõsisem labürint on ehitatud ja mõte ikka selles, et sa kõik letid ja putkad läbi jalutaksid, kauplejad jälle küljes kui takjad.
Tirta Empuli Püha Allika Tempel


Tempel on püha, aga nutifonis on ka alati midagi püha.

Kui lisada siia ka templite vahet liikumised ja söögipausid, siis no parima tahtmise juures ka ei suuda/taha üle kolme templi päevas läbi käia. Kindlasti ei tahaks aga mitut sellist päeva järjest. Seega, ei tasu heituda, et nii palju toredaid templeid on ja kõikjale ei jõua - ei jõuagi ja tore on ikkagi.

Siin kuskil ootavad oma lennutundi nahkhiired - Goa Lawah tempel
Nahkhiirte tempel oli üllatuslikult pea inimtühi, ootamatu luksus päikeseloojangu eel. Aga võib-olla teadsid nad ilmaprognoosi :)


Nahkhiirtel oli igatahes vihmast savi ja õhtusest hängimisest nad ei loobunud. Kaks üllatust seoses sellega: positiivse poolepealt võrratu sidin ja negatiivsena meeletu hais :)

Samas näeb templeid mujalgi kui vaid ekstra neid külastades. Ubudis olles juhtub ühel hetkel ikka Monkey Foresti juurde. Kui sisse ei lähe, siis näeb lähitänavatel neid niisama uitamas ja tähtsaid tegusid tegemas. Sisse minnes on sealgi mingi tempel.



Bali vihm saab su viimaks ikkagi kätte

Ja muidugi on enamusel kodused templid - väiksemates majutuskohtades peatudes saab neid igati uurida.






21 märts 2017

6 pöialpoissi


Kui ma oleksin pöialpoiss, siis ma mõistaks hoobilt, et Muhus on mu jaoks ideaalne maja. Ja mu viie kaaslase jaoks ka. Õhtuti lööks luugid valla ja lihtsalt tšilliks...


19 märts 2017

"Minu Iisrael: kuidas tõlkida sabatit" Margit Prantsus


Väga hea ja väga intrigeeriv raamat.
Hea selles mõttes, et autor otsesõnu ei laida ega kritiseeri, ta kirjeldab. Ja seda, mida kirjeldada, tal juba jagub. Erinevalt lühivisiidil olevast külalisest või napiks aastaks vahetustudengiks minemisest, on tema oma aja (mille täpne pikkus jääb küll selgusetuks) koos kõige täiega läbi ja üle elanud. Karta on, et kui elada pererahvaga külg külje kõrval, jagada katust ja argipäeva, siis kuulebki ja näebki rohkem. Endapoolne siiras huvi ja uudishimu aitab samuti kaasa. Lugeja saab aga raamatut sulgedes sisuka ja põneva pilguheite võrra rikkamaks.

Intrigeeriv aga selle poolest, et... Iisrael on nii lähedal, aga samas nii eksootiline ja võõristust tekitav. Mõni maakera kuklapoolel asuv riik ei suuda ka nii palju imestama panna. Juutidega on mul üldse keeruliselt raske suhe. Kaugelt suudan neid imetleda, lähedalt aga mõjuvad nad hirmutavalt. Küllap on siin oma osa nende äärmuslikul intensiivsusel ja kentsakatel kommetel. Viimaste osas valas raamat mõnuga õli tulle. Mu koduste unerahu sai nii mõnelgi korral häiritud, kui ma ahastades järjekordsetest tavadest lugesin ja tekkinud meeleheidet enesele hoida ei suutnud. 

Nii mõnigi asi ajas karva turri. Näiteks hingamispäeva pühitsemine, oma olemuselt kahtlemata õige ja hea, ent kohati siiski naeruväärseks muutuv - soojendusplaadi ja veekeetja töös hoidmine kogu sabatiaja on mitmes mõttes vastutustundetu või sabatiks spetsiaalse wc-paberi ostmine (paberiruudukese rebimine on ju töö), valgustite põlema jätmine selleks ajaks jms. Samas oma perega koosolemine, liikluse seiskumine  jms on igati tervitatav. 

Ultraortodokssed juudid on ka nähtus, mis vajab veidi põhjalikumat seedimist. Näiteks kas või naiste paruka kandmine. Võin mõista, et oma juuksed on liialt intiimsed, et neid väljaspool koduseinu teistele näidata, katmisest saan aru... aga katta neid omakorda parukaga (enamasti vist ju ikka päris inimjuustest tehtuga)?! See kisub juba veidi ekstreemseks.  Ma mõtlen, et see oleks umbes sama, kui tahta minna topless-päevitama, aga rindu ei taha näidata, mis iganes põhjusel eks ole, ja siis kasutaks mingit iseliimuvat rinna... mitte proteesi, aga ma ei teagi, kuidas seda asjandust nimetatakse. No on natuke absurdne ju.

Koššerist on mul  ka raske aru saada (kuigi ma püüan, ausalt). Kohati meenutab see nagu oleks inimestel igav ja siis nad püüavad välja mõelda keerukaid mänge, millega oma päevi sisustada ja elu komplitseeritumaks muuta (jah, ma tean, et see ei ole "mäng" ja kõik on kirjas tarkades pühakirjatekstides). Autor on muidugi tubli olnud, sest on suutnud kõik need peened "mängureeglid" selgeks õppida ja nende järgi joonduda. 

Kuigi minus on vist küll peidus väike mässaja, sest ma tahaks kas või korra ikka liha söömiseks tarvitatud nõusid pesta samas nõudepesumasinas piima omadega :P


P.S. Väga õnnestunud alapealkiri!

Lugemise väljakutse 2017
Nr 2, Raamat, mille tegevus toimub riigi, kus tahaksid kindlasti ära käia