24 september 2016

Tsivilisatsiooni... ja tagasi, ehk Recife (see kole linn) - Olinda (see ilus linn)

Oma mahlakaimat sarkasmi pritsides tahaks visata mõne nalja teemal kuus kuud pärast reisi muljete kirjutamise kohta. Põhimõtteliselt on mälust juba piisavalt kustunud, pliiatsi jäljed märkmikulehtedel kahvatumas ja piltidest pole minu jaoks nagunii suurt tolku olnud.

Noronhalt tulek tõi endaga kaasa kergenduse ja põnevuse. Kergendus mingist omamoodi sunnitud paigalseisust ja põnevus eesootavatest seiklustest. Sest edasi jätkasime teekonda kahekesi. Ma juba peaaegu et hakkan mõistma nende rännusellide adrekat, kes alailma üksi-kaksi ümber ilma kulgevad - see o n teistmoodi tunne. Euroopas kolades sellist tunnet ei ole, sest siinsed inimesed ja paigad on suuremas plaanis väga meielikud, sarnased.
Brasiilia aga hakkas oma erinevaid külgi vaikselt näitama. Tõsi, suure kambaga ringi liikudes sügavamate soppideni ikka ei jõua, nüüd aga tuli teistest lahku lüüa. Iseenesest sürreaalne tunne pärast paljusid päevi koos seista pagasilindi ääres ja... siis minna. Lihtsalt hakata astuma ja eemalduma. Eesootav tundmatus muutus hoobilt tundmatumaks.

Recife on üsna masendav linn, ega sinna ekstra vist keegi reisigi, paraku on see kavalalt lennuliinidesse sisse lülitatud. Noronhale minekuks ja sealt tulekuks pea ainumas valik. Siin on kilomeetrite viisi pilvelõhkujaid üksteise küljes kinni, teise äärmusena lõputud slummed.
Nädal tagasi me kesköises Recifes juba seiklesime, nüüd siis õhtuses, seevastu pikemas retkes. Kuna lõpuks on käes hetk, mil ei pea kulutama aega kaheksa inimese üksmeeleni jõudmiseks, otsustame end voolul lasta kanda. Ehk et metrooga kuhugi selle lõputuna näiva linna keskusesse. Metroorongides käib meeletu bisness, müüakse kõike, elusolendeid siiski õnneks mitte. Söödav-joodav, majapidamistarbed ja iluasjakesed ja muu pudi-padi. Kogu selle padajanni vahel sõeluvad veel mingid usumehed ringi ja karjuvad oma maailma päästvat sõnumit.
Meie puhul kahjuks kurtidele kõrvadele.

Aga mis iganes rahvahulgad siin ka liiguvad ja mis iganes siin tohuvabohus toimub, üks on selge - inimesed on äärmuslikult abivalmid. Kuigi inglišit ei pursi keegi, isegi mitte meie esimese klassi juntsude tasemel, siis kogu oma kehakeelega aitavad nad nii kuis saavad. Saame aru, et bussijaamast meile vajalikku bussi ei leia ja meil tuleb kaugemale hängima minna. Kuhu - ei tea. Me oleme valmis alla andma oma seiklusjanule ja takso võtma, aga neid kuradeid nagu kiuste ei ole mitte ühtegi. Õhtu pressib ka peale nagu pagulased Euroopale. Suvalises bussikas hakkama siis katsetama. Bussid peatuvad korraks, kirju peal ei ole, keegi midagi ei oska rääkida, kiirus on ka meeletu. seega iga bussi liginedes peame täiel volüümil karjatama Olinda ja siis lootma, et keegi meid kas takistab või just suunab sellele bussile minema.

Igatahes mingisse bussi me saame (meil on ju kohvrid ja neil on ju need...eee...roostes ja lõgisevad ja ülikitsad pöördväravad),keegi umbkeelne üritab meie õigesse peatusesse suunamise enda peale võtta. Kahjuks on meil bussis korralik vahemaa ja seega peame puhtalt tema ilmekatele žestidele lootma.

Bussisõit kestab nii kaua, et tundub, et selle ajaga peaksime olema juba korda kolm seal Olindas ära käinud. Kahtlused, et oleme sootuks vales sõiduvahendis, on samuti kiired tekkima. Väljas on kuradi pime ja kuradi tugev vihmasadu, taksosid märkame nii vähe, et ükski suvaline koht ei tundu ka sobiv maha astumiseks. Nagu sellest vähe, lahkub ka meie päästeingel bussist. Ta küll vehib näppude ja varvastega midagi, ilmselt alles jäänud peatuste arvu või muud sellist toredat, aga me pole selle mõistmiseks piisavalt kirkad pliiatsid.

Ja siis me astume sellest, juba turvaliseks muutunud bussilt, tumehalli ja läbimärga tundmatusse. Misiganes märke me kahepeale akendest välja vahtides ka ei lugenud, tundub, et nüüd on see aeg käes, mil tuleb minna. Sel hetkel me küll juba usume, et tulimeõige bussiga ja õiges suunas, ent kasOlindani on maad veel 1 või 10 km, sellest pole meil küll aimugi.

Aga mingem siis!

Tihedas sajus leiame neiu, kellelt käye ja jalgadega selgust nõutame. Satub noor ja edumeelne tüüp, lisaks innukale noogutamisele(järelikult oleme õiges asulas - Jumala abiga ilmselt!), teab ta inglise keeles olulist sõna - red. Noh, see suur et,meie öömaja peabki punast värvi olema. Tadaaaa! Me kukume tema juhatatud suunas kütma, järjekordselt teadmata, kui palju maad minna on (me küll püüdsime seda oma parimas kehakeeles küsida, entilmselt on meil veel arenguruumi :D).

Ja siis, vaevalt paarsada meetrit ja seal ta ongi! Meie sissepääs tsivilisatsiooni. Sõbralik teenindus, puhtad ruumid, toimiv tualett, lai voodi, sipelgavaba tuba, töötav kondikas...Rohkemat ei oska tahtagi.


Õnn laekub meie õueleaga hommikul sööma mines. Hüvasti valged saiamäed! Muna! Kanaliha! Sink! Isegi bataat ja kassaava panevad mu suurest õnnest paarishüppeid tegema :) Munapuder pole eales varem minult pisarat välja meelitanud.



 Aga ega ükski õige brasiillane sellega lepi, et sa tapioca jätad söömata. Noronhal said "normaalsel" ajal sööma tulnud kohalikud ööbijad seda samuti (ma ise nägin ühel hommikul, kui ei läinud ei sukeldumislaevale ega mööda saart kondama), ent meil seda "õnne" ei olnud. Siin aga ei taha hommikune adminn meid enne rahule jätta, kui nende üüratust valikust oleme endile need hõrgutised tellinud. Hõrgutiseks nimetan ma seda muidugi pika hambaga - no ei saanud neist nii ruttu minu lemmikut. Kui üks asi aga ei ole veel su lemmik, siis on mõistlik muidugi valida kõige utoopilisem variant. Ehk siis juustu- ja kookosetäidisega.

 Näeb ju suht nilbe välja? No igatahes selle täidisega maitses üsna hästi.Juust päästab ikka iga toidu :)

Ja võrkkiiged, eks ole! Kui keegi meile Lõuna-Ameerikast räägib, siis esimese asjana kargavad meie silme ette just need naudingutepesad, nii mõneski kohas nendes lausa ööbitakse. Meie teele aga oli neid seni kahtlaselt vähe jäänud.



 Need kahhelkividest seinad ja aiad ja muidu igasugused kohad, neist ei saa lihtsalt tuimalt mööda minna. Olindas olles ma veel ei teadnud, et Salvdoris neid veelgi ägedamaid on :)















Kui paljudel teist on roosad kanalisatsioonitorud?! Džiisas, see oleks iga Barbie unelm ju ja kellelgi suvalisel Olinda tüübil on s e e olemas :)))))









 Värvi selles linnas juba on, seda ma ütlen. Kuigi Noronhal juba sai veidi harjutud nende särtsakate majade ja onnidega, siis Olindas oli paletilt ikka eriti hoogsalt värvi krabatud. Teisalt, ega ilma värvita oleks jube trööstitu vist olnud see pilt.






Prügimajandus on ju nii minu teema, et ega ma kuskil ilma prügikaste pildistamata liikuda ei saa ju :)
Olinda oli väga....eesrindlik selles osas. Kui mitmel pool mujal visati prügikotid ja -kompsud lihtsalt tänavale ja siis kõik kohalikud linnu- ja loomariigi esindajad siis tegid sealtesmase noppimise, siis Olindas oli asja peale ikka mõeldud - prügi kenasti maast kõrgemale tõstetud ja suletud potsikutes, samas õhk käis kenasti läbi.









 Puhkusekoha või öömaja valikul ranna kaugust vaadata äärmiselt mõttetu - selline rand Olindas oligi. Kindlasti oli kuskil ka mõni esteetilisem sopike, ent meie aeg oli piisavalt napp ja rannahuvi väike, et seda otsima minna.






Ma olen siin suht rahulolev, sest noh... ega ma veel ei tea päris täpselt, kuhu järgmisel päeval lendan :)))) Kujutan siin ette, et võrkkiiged ja kokteilid on minuga ka reisi viimasel nädalal...


23 september 2016

"Maltale. Elu Suurel kivil" Mariliis Rosin

Sümpaatne lugu ja ülevaade väikesest riigist, pandud kirja lühikeste lookestena. On parajas tasakaalus isiklikku ja üldist. Ei ühtegi paha sõna. Ülevaate saab igatahes kätte, sellise põgusa ja üldise, aga palju siis ikka tarvis on, eks ole. Igati korralik reisulugu, sõnaga.

Ainult see vana teema raamatu kujundusega :) Ma vist olen sama kirjastuse ühe varasema reisiraamatu kohta juba midagi sarnast öelnud, aga mis seal´s ikka - kordamine on tarkuse ema. Sisu ja vorm on absoluutselt vastuolus. Kerge ja põgus olustikulugu või reisile kaasa haaramiseks mõeldud raamat võiks/peaks olema sobivas formaadis ja pehmekaaneline (ei maksa karta, et see loo väärtust kahandaks, ausalt!). Praegune ebamugav suurus ja kõvad kaaned loovad eelduse kõrgkunstiliseks ja ajatu väärtusega riiuliraamatuks... mis kõik karjub vastuoludest ju.

22 september 2016

"Inglid & kelmid" Katariina Tammert


Kogu oma lugupidamise juures Katariina Tammerti vastu... see oli päris kohutav raamat. Või kas mul ongi õigust niimoodi öelda, sest ma ei suutnud seda lõpuni lugeda. Lugejana olin ma hingepõhjani nördinud, sest see oli teine võimalus, mille ma talle andsin ("Lenda minuga" jäi samuti pooleli, ent tookord põhjendasin seda vale ajastusega).

Kurb olin ka seetõttu, et ma võtsin seda pettumust väga isiklikult. Neid päevi, mil ma tunnen kiusatust kirjutada, on üksjagu, ent hirm oma küündimatuse ees kaalub enamasti selle kiusatuse üles. Ja kui siis koperdad selliste ämbrite otsa, siis kaob motivatsioon sootuks. Aga ehk see ongi hea? Ehk jääb sel moel mõni piinlik kirjatükk ilmumata, tühja raisatud aeg ja energia kulutamata.

Kurb olen ka, et äkki jääb mõni tore ja loetav kodumaine romaan taoliste kogemuste hirmus kätte võtmata. Sest kaua sa jaksad peaga vastu seina joosta? Viimaks jäävadi ühed ja samad nimed, keda julged proovida.

Aga mis ma siin ikka soiun, konkreetseid põhjendusi-selgitusi ootate ehk minult. Lihtlaused ja sellest tingitud hakitus, see teeb normaalse lugemise pea võimatuks. Väga primitiivne sõnavara, ma kahtlustan, et mu eluõieke hakkab varsti nii kirjutama (aga ta on ka algklassides alles, selle raamatu autor on vist koguni veidi ajakirjandust tudeerinud). Meeletu faktide ja detailide loetelu. Kõik need paigad ja sündmused ja restoranid ja road jms on ju super, aga kui neid ridamisi üles lugeda, siis kaotavad need oma võlu ja tähenduse. Sellest saabki lihtsalt... loetelu. Sama stiil jätkub ka tegelastega (karakteriteks oleks neid palju nimetada, kahjuks). Igas järgmises lõigus loetletakse täpselt üles kõik tegelased, seega tekivad alatihti olukorrad, kus on püünel Aili, Õnne, Karl, Alan ja kes iganes seal veel olid ja siis neist üks lahkub (aga alati keegi ju lahkub või lisandub :)) ja kohe loetletakse kindluse mõttes kõik tegelased ikka veel kord üles.  Mul oli igatahes pidevalt üks korralik tohuvabohu kogu seltskonnast, kes aktsioonis oli.
Karm, väga karm kogemus.

Kui ma olen...

 ... Hiiumaalt ära, siis ma hoian ikkagi hiidlaste lähedusse :) Nii palju suve- ja muiduhiidlasi ju naljalt Tallinnas ühekorraga ei näe.
Muusikaga raamatuesitlused on üldse toredad, täna peaks see siis Pärnus juhtuma ja nagu ma aru saan, siis jõuab see raamat ka otsaga ikka saarele Wabrikusse.
Mindagu!