06 veebruar 2019

Tänukummardus!

Veel kiire tänukummardus kõigile "Minu Hiiumaa" ostjatele! Tänu teile vupsasin Eesti Kirjastuste Liidu 2018. aasta edetabeli 39. kohale!

Me happy!

02 veebruar 2019

Küünlakuu hakatus Mari abiga

Küünlakuu hakatus sai Soonlepas taas teistsugune ja seda tänu hästi armsale Mari Jürjensile, kes ei kartnud ei tuisku ega hiidlasi ja võttis ette pika teekonna.
Hommik oli veel malbe ja rahulik tegelikult.



Keskpäeval olid keramajas üleval alles jahupilved ja napilt kõrbemissurmast päästetud saiakesed (sest ma pidin ju vahepeal ka Linnateatri piletite rabamisega tegelema, millega ma läksin koguni sedavõrd hoogu, et seekord olen lisaks enda perele veel neli inimest õnnelikuks teinud, kusjuures ma olin sunnitud üksi ja ühe arvutiga kogu seda tramburaid tegema).


 Kogu sellest segadusest ma pilti teha ei julgenud, sest tegelikult oli Mari kohe-kohe praamilt laekumas ja tuba nägi ikka äärmiselt kahtlane välja :)




Kella 16ks oli meil tuba enam-vähem valmis. Iseasi oli muidugi õues ilutsevate tuisuvaaludega, mis mõnes kohas tahtsid juba puusani olla ja mulle tundus, et Mari sealt küll üle ega läbi ei pääse.

Oht oli lumme jäämiseks nii suur, et ma haarasin ise tibukollase lumelabida ja asusin võitlusse lumega.

Aga kontsert oli nii armas, et mine hulluks. Mari on ise juba hirmus tore ja tema laulude keel ja need magusad vokaalid, mis jäävad su kuulmekäikudesse ringi kolama veel tunde hiljemgi.
Ja muidugi publik, kes tuuli trotsides siiski kohale jõudis. Publik on neil Soonlepa üritustel üks täiesti omaette klass. Tulevad võõrad... ja saavad kuidagi kohe nii omaks. No kodukontserdil on see vist ka loomulik, sest sina oled ju kutsunud ja lubanud oma koju, oma tuppa võhivõõrad ja isegi kui nad tahaksid, siis kellegi kodus ja isiklikus ruumis on päris keeruline neutraalseks või tuimalt osavõtmatuks jääda. Nii nad siis rõõmustavad ühes meiega, vaimustuvad, tänavad ja kiidavad nii kenasti, et... tahaks kohe uue kontserdi teha.
Me oleme väga tänulikud kõigile kirjutajatele kõigis kanalites, isegi kui me veel kõigile teile pole vastata jõudnud - me teeme seda, ma luban!


Üks väike telefoniga salvestatud klipp ka siia. Kui hoolega vaatate, siis on näha, kuidas me oleme Marile ka kauni dekoratsiooni tellinud - kuplile kogunenud lumi keerles sahinal ja kohati ka kolinal (ähk mõni surnud vares pudenes katuselt?) alla.






Kuna jätkub mu raamatupaast, ei näe ka võimalust teatrisse või kinno jõuda, ja ka muidu muud põrutavat ei näe juhtumas (ptüi-ptüi-ptüi!), siis jätame selle viimaseks postituseks mõneks ajaks, sest ka blogipaast on mu menüüs lähinädalatel. Luban, et märtsi esimestel päevadel naasen, KUI jumal annab, ja siis tuleme juba Kuuba juttudega.
Seniks olge mõnusad ja vahvad ja kaitsku teid kõik inglid ja muud tüübid!

29 jaanuar 2019

"Tsaari mõrsja" / Estonia

Foto: Harri Rospu
Rimski-Korsakovi "Tsaari mõrsja" teise koosseisu esietendus oli lisaks tavapäraseks saanud soome keelele toonud saali ka kõvasti vene keelt, eesti keelt oli vähe kuulda. Nagu väljamaale oleks sattunud. Loodan, et see kõik peagi Estonia piletihindades kajastuma ei hakka...

Lõbu sellest ooperist oodata ei ole, ja nii ongi. Juuresolev pilt on üks väheseid värvilisi, mida sellest lavastusest pildistada saigi :) Sünge ja hallides toonides, valdavalt. Kui ma mõni aeg tagasi nägin klõpse kostüümiproovist ja neid beežikas-hallikas-kanakaka värvi kampsikuid, siis oli selge pilt - Ivan Julma aegset siin palju olema ei saa. Lavastaja väitel on siin siiski ajastuhüppeid kasutatud, kuigi tundub,et ülekaalus ikka Stalini-aegsed pildikesed. Naiste kittelkleidid olid õnneks võluva lõikega :)

Aga olgu selle Stalini ja Ivan Julma ja rõhuva ängiga kuidas on, muusika on siiski võimas ja koosseis vägev. Puhas nauding, mis kordagi kella vaatama ei pannud. Valetan, mõned korrad vaatasin, aga see oli tingitud minu läheduses istuvad tegelasest, kelle sihverplaat helendas, vastikult häiriv silmanurgas. 

28 jaanuar 2019

Eelmäng Kuubale

Kombelistel tütarlastel palun alljärgnevat mitte lugeda.

Ma olen iga jumala kord Ebapärlikarbi peale kadedusest roheline, kui ta oma reise kavandab. Ma ei hakka linkima, sest ilmselt ta seda ei sooviks, ent ma võin kahe sõnaga kirjeldada tema ettevalmistusi. Tal on kaardile veetud täpsed marsruudid, kust kuhu toimub kulgemine. Tal on selge plaan, millises linnas ja mitu ööd ollakse. Holy shit, tal on isegi kõik need öömajad juba bronnitud (ma ei imestaks, kui ta oleks igasse öömajja juba ka saabumiskellaaja teatanud)! Põhimõtteliselt võiks ta kohale lennata ja mitte midagi teha, aga see koostatud reisiplaan veaks ta nagunii õigeks ajaks õigesse kohta. 

No ma ka enne reisi natuke loen, siit ja sealt ja kolmandastki kohast. Aga see on täpselt selline lugemine, et ei mingeid punaseid sirgjooni kaardil. Mis omakorda tähendab, et öömaja ei saa ka kinni panna. Ma tean, kuhu lennukilt tulles lähen, aga mis ülejäänud nädalatel juhtuma hakkab, on puhas õnnemäng. Kes siin hiljuti just kurtis, et ma ei ole spontaanne, ah :)? Võta tagasi oma sõnad :)

Ma tean, et tahaks lisaks Havannale vaadata, mis toimub Vinaleses, Cienfuegos, Trinidadis, Playa Largal... Päris idatippu ilmselt välja ei kulge, aga ega ei tea kah - tuleb ikka taxista, sigar hambus, rummipudel käes ja ütleb: "Vamos a Guantanamo!" No ega ma siis kätt ette küll pane, rappun tema 65´ Ladaga rõõmsalt 1200 kilomeetrit saare teise otsa. 

Siiski-siiski, olen ma seekord reisiks asunud põhjalikumaid ettevalmistusi tegema. Nimelt tegelen ma hetkel vetsupaberi ja pabertaskurätikute kokku ostmisega. Järgmine samm, kuidas need võimalikult kompaktselt väiksesse kohvrisse mahutada. Ilmselt ei ole rulliga võtmine mõistlik variant. Rebin juba tükkideks valmis? Mu üks lapsepõlveaegne tuttav on hetkel seal ja uurisin, kuidas nagu p ä r i s e l t selle paberiga seal lood on. No on jah kitsas. Majutusasutustes vist midagi ikka on, aga kohe päris jaopärast. Ma kujutan juba ette, kuidas nad annavad toa peale nädalaseks tarbimiseks rulli ühekihilist paberit ja ma juba järgmisel hommikul käsi pikalt ees peremehe ees seisan :)))) 
Igalpool avalikes kohtades pidavat mamsel vetsu sissepääsu juures müüma paprit, 1 ruut on 1 CUC (CUC on euroga enam-vähem võrdne). Kavatsen lähipäevil nüüd uuringu teha, et mitu ruutu ma nii keskmiselt ühes päevas tarbin paberit. Küllap peaks siia lisama ka mõned kõhulahtisusepäevad, või mis? Täiesti lampi tahaks praegu peast pakkuda 10-20, aga see on ka kolmekihiline. Keskmiselt siis 15 eurot päevas pühkimise peale - poleee pahaaa! Olgu, mõned korrad neist toimetan ju öömajas. Lihtsam on siiski vist söömine maha jätta :)

Et aga oma paberi tarbimist piirata, katsetan hetkel hoopis jalad-ristis-varianti. See inimkatse pole üldse keeruline, kui su vetsupott ongi lahti monteeritud ja tualetist välja visatud :)


Ah, üldse ma juba ootan seda reisi, eriti pärast tänaöist tornaadot, mis Havannas autosid pillutas ja pärast paari eilset kommentaari, mis kinnitasid, kuidas see on elu koledaim reis olnud. 12 päeva jooksul 2 päiksevõtupäeva (õnneks ma päevitaja tüüp ei ole, aga nu paduvihma ka ju ei tahaks), poode polegi ja kui on, siis on riiulid tühjad (sobib, šopata ma ei viitsi nagunii ja siis saabki väiksema sumadaniga minna), kui hirmus seal on ja kuidas seal mitte midagi teha ei ole, v.a Varadero (mille mina jällegi eos välistasin, sest see on kuurort nagu neid pea igas teises riigis üle maakera on). 

Saab lahe olema, ma ütlen :)



27 jaanuar 2019

"Südameharjutus"/Linnateater


Glattaueri fännid võivad end kärmesti ritta võtta ja teatrisse minna. Tekst on talle omaselt tihe ja pingpongitamise tempo korralik. Väikese saali intiimsus sobis kui valatult. Näitlejad on sellises saalis ikka pagana "alasti", seda ma ütlen.

Teemaga on aga jah nii, et see kas sobib või mitte. Küllap paljudele sobib, aga väga noortele ehk mitte... Tegemist siiski puhtalt ühe paariteraapiaseansiga ja suhte lahkamisega. Mis tähendab lademes negatiivset ja lõpus näpuotsaga positiivset :) Verinoorena seda vaadates-kuulates, ei hakkakski peret looma :)))) Ülejäänud, paarikesti tulnud, võisid mõttes punkte "linnutada", et kas ja mis läheb lavalt kuulduga kokku. Ja vaheajal siis asjad selgeks kakelda :))) Omette teema muidugi nende igavesti vallalistega. Saalis oli ka üks mu kunagine õppejõud, keda ma absoluutselt subjektiivse ja pikaajalise vaatlusuuringu tulemusel vanatüdrukute alla olen liigitanud (feministid, andke tuld!). Esiotsa ehmusin, et kuidas tema lavastusse võiks suhtuda, aga ei, ta naeris korduvalt  ja näis üldse väga rõõmus ja roosa (teame-teame, see oli ilmselgelt kergendusnaer).

Natuke klišeelik ehk oli see suhtekäsitlus (kõik need stampväljendid kenasti kokku kogutud, mu meelest). Ja kuigi mulle kõigi kolme osatäitja etteaste igati sümpaatne oli, siis ma ei saa midagi parata, et Piret Kaldale tahab see hääletoon külge hakata, mis tal seal ühes seriaalis on, no see laste lemmikseriaal, kus ta hästi venitava ja vinguva häälega peab rääkima. Muide, üllatus-üllatus, brünetina oli ta vastu ootusi väga võluv.  Ja Andres Raag, kehastas seda "tõelist eesti meest", keda me ju teame, et olemas ei ole, sest kõik naised noogutavad innustunult, et nende mees küll säherdune eksemplar pole, aga no ma ei tea, kuskilt on see linnalegend tekkinud ja elus endiselt püsib. Kuna tekst on siiski Glattauerilt, siis küllap leidub taolisi isendeid ka Austrias. 

Velberg terapeudina mõjus esiti üllatavalt, ikkagi noor mees ju ja kuidagi harjunud neid terapeute vanemaealistena ette kujutama (ju minu kiiks, eks need terapeudidki peavad noorelt alustama, või mis), aga ta kandis välja küll. Mõtlesin talle lihtsalt paar aastakümmet turjale juurde ja kohe sobiski kui valatult. 

26 jaanuar 2019

Heegeldav kohvikeetja

Hei, leidurihingega tüdrukud ja poisid! Ega te ei oska juhuslikult öelda, kas heegeldav - äärmisel juhul kuduv - kohvikeetja on juba kellegi töölaual ja kohe-kohe tootmisesse jõudmas? Minu kodust on just see riistapuu veel puudu, sest no oleks ju tore hommikul kohvimasin käima lülitada ja mõne hetke pärast haarata kuum jook ja üks nunnu linikukene. Või külmal ajal üks tore villane sokipaar.

Nali naljaks, miks ma sellest siin räägin... Vahel harva juhtub, et avan mõne reklaamkirja, sedapuhku Kaubamaja oma. Selgub, et praegu on/oli seal pakkumises küpsetav kannmikser. Rõhk sõnal "küpsetav". Ma ei tea, kus kuu peal ma olen elanud, et pole taolisest värgindusest üldse kuulnudki. Kannmikseri kõigist funktsioonidest saan ma vaevata aru. Ka sellega, et üks kannmikser suudaks seal leiduvat keeta, võin ma hädapärast leppida. 

Aga küpsetada?!
40 automaatset küpsetusrežiimi?!
Käsitsi küpsetamine ka olemas (kuidas küll käib käsitsi küpsetamine?)
Ma ei suuda parimagi tahtmise korral oma ahjul 40 küpsetusfunktsiooni nimetada, kõnelemata siis veel... mikserist. Kellelgi see reaalselt ka kodus olemas on? Ja mida te siis selles küpsetate, lisaks püreesupile (see oli ülim, mis ma suutsin praegu välja mõelda, ise olen hullult rahul)?

Maailm on imetabane ja lippab mul sajaga eest ära :)

25 jaanuar 2019

Vahepeal

Kuna ma kuulsin paar päeva tagasi etteheiteid nagu ma ainult teatris ja kinos elakski, vahepeal ka nina raamatus, siis ma näitan, et ma muuga ka tegelen. No ülemine pilt näitab ära minu lemmiktegevuse, aga ma saan aru, et see ei tule kellelegi üllatusena :) Sellega seoses, te ju olete näinud seda hiljuti FB-s levinud pilateksti? Ah ei ole või? Olgu, ma kopeerin selle siia, sest ma tean vähemalt kahte inimest, kes siin blogis käivad, aga kel feissarit ei ole:

"Täna täitub mul 6 nädalat, kui hakkasin toituma ainult mahetoidust. Ei mingit suhkrut, iga päev 6 km jooksu. Liha asendasin kalaga, loobusin jahu- ja piimatoodetest. Ei mingit kofeiini! Muutused on tõepoolest fantastilised! Ma tunnen ennast suurepäraselt. Totaalne null alkoholi ja tubakaga. Ülepäeviti 55 minutit intensiivset cardio fit treeningut. Tervislik dieet, ei rafineeritud süsivesikutele, jaa puuviljadele ja rohelisele teele. Kunagi pole ennast paremini tundnud!
Ma ei tea, kelle postitus see on, aga ma olen selle inimese üle väga rõõmus. Seetõttu otsustasingi selle kopeerida ja teiega jagada."

Postitus osutus üllatavalt populaarseks, seda mitmel põhjusel. Esiteks leidis nii mõnigi lugemist alustades, kuidas ta on äkitselt sõbra kaotanud, aga viimase lauseni jõudes just nagu sai tagasi. Sedalaadi kergendus teeb inimesi õnnelikuks. Teiseks oli muidugi põnev kommentaarides lugeda kes ja millise väite juures läbi hammustas, et midagi ei klapi (levinud variandid olid 6 km jooksu, kofeiin ja null alkoholi). Et kui vahel mõtledki, et mis inimesed mul seal sõbralistis on, aga võta näpust, kurivaimud tunnevad mind päris hästi.

Tagasi tulles esimese pildi juurde... Mul olla vahepeal vatipulm olnud, postikappi laekus selline üllatuspakk (jälle sain veenduda kui hästi mind tuntakse :)) Pärast teatrit kulus külmkarge jook marjaks ära (ma räägin kogu aeg, et see on hea mõte, et postikapid nii jahedates kohtades asuvad :)

Viimaste päevade pidustused pole muidugi ainult pulma-aastapäevaga piirdunud, vaid ka mõne sünnipäevaga, mistõttu tundus mulle õige aeg lauahõbe üles vuntsida. Tegelikult oli ka väike sportlik huvi, et kas see kõikjal blogides ülistatud lihtne meetod hõbeda ja melhiori puhastamiseks päriselt ka toimib. 


No toimib küll, võin ma nüüd nentida. Ei peagi selle imeliku spets.vahendiga jantima.
Veidi jäin siiski hätta poleerimisega. Nii et kui kellelgi on häid nippe, millist riiet selleks kasutada või kuis lahendada igasuguste uurete ja reljeefsete mustrite läikima nühkimine, siis olen suur kõrv. Sest minul tahab sinna ikka see hallikas ja tuhm kiht jääda. Kui saan häid soovitusi, siis teen uue katse, sest ofc unustasin ma pooled asjad välja otsida :) Pitse ja peekreid ma ei puutunud meelega, aga igapäevases kasutuses igasugused lusikad, tordilabidaid ja suhkrukühvleid jäid mul loomulikult märkamata.



Ja siis ma veel ju ka küpsetan ja koon (siinkohal kujutlege ette valju naeru, umbes nagu vanasti mingitel USA seriaalidel taustaks oli). Kudumist ei ole ma endiselt enda jaoks naudingut pakkuvaks tegevuseks mõelda suutnud ja küpsetada võin põhiliselt soolaseid asju. Siiski-siiski, otsustasin üks hilisõhtu kinost laekudes, et aitab pullist ja keeraks ikka mingi jama kokku. See on kusjuures täiuslik blondide tüdrukute kook... selles mõttes, et blondiinid tavaliselt armastavad ju heledaid torte-kooke... või ei kehti siin see loogika? Igatahes retsepti ma ei pane (heldene aeg, sellega teeksin ma küll ajalugu, kui siia nüüd retsepti paneksin, sest see oleks vist küll blogiajaloos esimene kord :)), sest te võite ise valge šokolaadi-toorjuustu kooki guugeldada. 


Okidoki, ma nüüd teatrisse!