09 september 2018

Tagasikaja

Minu äraolekuajaks teile paar tagasikaja lugeda. Ikka "Minu Hiiumaa" järellaines.

Eveliis viis Hiiumaa Pranglile (mina viiks "Minu Prangli" jällegi heameelega Hiiumaale):

https://estonianwithabackpack.com/2018/09/08/ahk-laheb-tarvis/

Ja ma juhin teie tähelepanu vahvale muljetamisele Eveliisi eelmise suve Hiiumaal käigust, millele on tekstis link olemas.

Sepikojas on ka raamat loetud, juba mõnda aega tagasi tegelikult. Sealse blogi autor viis raamatu Haapsallu. Küll sellel va "Minu Hiiumaal" ikka veab, muudkui saab reisida ja rännata. Hirmsasti tahaks muidugi teada, mis on kaugeim geograafiline punkt siin maakeral, kuhu ta rändab :) Andke ikka teada, eks ju ;)

https://sepikoja-sepistused.blogspot.com/2018/08/minu-hiiumaa.html

08 september 2018

"Minu kuninglikud kaelkirjakud" Eeva Park


Sõbranna saatis öösel pildi, et leidis Kroonikas tervelt leheküljelise reklaami sellele raamatusarjale. Esimese hooga ma pahvatasin, et leidis kirjastus ka ajakirja, kus sarja reklaamida :) Ent veidike järele mõeldes, siis ega neist raamatutes kajabki vastu korralik seep. Mõnes on see lihtsalt otsesemalt lugejale näkku lajatatud (Sauter, Märka), mõni kompab neid piire delikaatsemalt (Urmet, Park).

Eeva Park on mulle alati meeldinud, sest mu nägemust mööda on ta kõige Naisem Naine üldse meie kirjandusmaastikul. Nii elus kui kirjanduses. Ja samas, milline elusaatus! Seda kõnealust raamatut lugedes toimusid mu koduses hommikukohvilauas elavad arutelud... autorist endast, tema emast (Minni Nurme), isast (Aadu Hint), isa eelmisest naisest (Debora Vaarandi), vend Päärnast jpt. Ühel hetkel jõudsin isegi mainida, et kuidas on see võimalik, et Eeva Pargi kogu elu on olnud täis nii dramaatilisi käänakuid ja kirkaid värve, et kuidas mõnele ikka on "antud", või kui palju mõjutab seesugust tunnet autori oskus sulega ümber käia. Mõni aeg hiljem, ühes kirjakohas aga imestas autor umbes samamoodi oma emast kõneldes. Ikkagi, käbi ei kuku kännust kaugele.

Minni Nurmega meenub mulle eelkõige tema hävinud kodutalu asemel olev mälestusmärk. Ma ei ole enam päris kindel, kas see konkreetne kord oligi mälestusmärgi avamine või lihtsalt mingil ümmargusel aastapäeval organiseeritud õpilaste kohaleviimine. Ma ei leia praegu põgusal otsingul kahjuks ka selle mälestusmärgi avamise aastat... igatahes käisin ma sel ajal Kõpus koolis ja kuhugi süngesse metsa meid viidi :) Pärast seda jäin Minni Nurme nime aastateks kartma :) Nüüd näen siit raamatust väga kauneid ja õrnu luulenäiteid - millised vastuolud! Piirojast ja selle mõjust Nurmele ja tema loomingule on siin palju juttu. Ilusat juttu, ma toonitan. 
Kui Päärn mõneks ajaks Kõpu kanti kolis, siis ei seostanud ma vist teda kuidagi Minni Nurmega. Nende perekond oli üks hoopis teistsugune "valguskera" Kõpu kogukonnas. 

Šokeerivat oli siin raamatus samuti üksjagu, kõige enam vist see, mis puudutab Tuglaseid... Selles valguses tahaksin suisa Elo Tuglase päevikud üle lugeda, kuigi teeksin seda nüüd ilmselt sootuks teise pilguga... Pidi vast ikka jõletu inimene ta olema. Kuigi jah, sageli on tõde kusagil seal vahepeal. Ja ma saan aru, et Aadu Hindist kõneldes ongi pidevalt pildis vaid äärmused. 

Igatahes, hetkeseisuga on "Minu kuninglikud kaelkirjakud" minu lemmik selles sarjas ja ma ei usu, et seda enam teised troonilt tõugata suudavad. Lugemist ootavad küll veel Valton, Kiin ja Berg.

06 september 2018

"Minu Hiiumaa" kurioosumid jätkuvad.


Jätkuvad jah. Meenutagem, et esimene oli see, kui suurem osa "Minu Hiiumaa" esitlusest oli müügil hoopis "Minu Muhumaa". No sellele oli seletus olemas ja asi klaara.

Järgmine Hiiumaa raamatuga seotud kurioosum on aga päriselt seletamatu ja ma talletan selle siia tuleviku tarbeks (aeg annab arutust ja kõik see muu jutt, eks ole:)) Ühes populaarses lugemissõprade FB grupis, kuhu ma isegi kõik oma loetud raamatud postitan, ilmus "Minu Hiiumaale" tagasiside, kus muuhulgas järgmine lõik:

"Aga kohutavalt häiris, et autor kasutas kohanimede puhul l-lõppu, nagu näiteks Ristnal, Kalanal, sest hiidlased ütlevad Ristnas, Kalanas ja see on meie jaoks nii iseenesest mõistetav, et millegi muu kuulmine või lugemine on kõrva kriipiv(sama kehtib näiteks parvlaev Leigri kohta-meie kääname Leiger, Leigri, mitte Leiger, Leigeri)."

 Uustulnuka ja sisserändajana olen ma muidugi suhteliselt muretu kõigi oma fopaade suhtes, sest... ma olengi uustulnukas :) Ent mu kõrva/silma siiski riivas, sest isegi kõnekeeles ei kasuta ma KalanaL, RistnaL jms, niisamuti ei ole mulle suupärane öelda Leigeri, ikka Leigri vupsab esimesena suust. 
Kontrollisin üle nii trükifaili kui ka kodus leiduvad 178 raamatut (see oli nali, ma igaks juhuks ütlen!), aga neis kõigis on RistnaS, kusjuures kohanime Kalana ei olegi terve raamatu jooksul käänatud-väänatud. Ja Leiger on niisamuti Leigri, mitte Leigeri... 
Täielik müstika. Alguses mõtlesin, et äkki kommentaator luges mingit muud raamatut, aga ei, pilt oli juures ja puha, vist ikka "Minu Hiiumaast" oli jutt.

05 september 2018

"Diskursus" Jaak Urmet


Seda raamatut oli raamatukogust kõige lihtsam kätte saada, sest halloo, kes see ikka nii väga julgeb säherduse pealkirjaga raamatut riiulist haarata (teine hea pealkiri raamatule, millele lugejaid ei soovita oleks "Paradigma" - ebapopulaarsus oleks kohe garanteeritud).

Raamat ise oli rohkem kui hea, eriti esimene pool, mida lugedes ma suisa oigasin mõnust diivaninurgas. Sest Wimberg, ptüi, Urmet on põhjalik ja nauditava lauseehitusega. Mis aga peamine, ta on fenomenaalne koguja. Pean silmas siis peamiselt ikka mälestusi, mitte autograafe, kuigi ta kogub neidki. Kergitan oma nähtamatut kaabut mehe ees, kes juba nii noorena tabas ära, mida oleks mõistlik tallele panna (mitte lugeda siit roppusi välja, palun!) ja mida mitte. Nüüd oli tal raamatut kirjutama asudes oma isiklikust mälupagasist välja tõmmata üliväärtuslikke mälukilde. Minu lugupidamine! Mõned, kaasaegsemad, teemad muidugi kergelt kattuvad varasemate kirjutajatega, eriti Märkaga, nt NAKlaste tegevus. Mõnele isikule lisandus täiendust vastaspoolelt, nt Sauteri raamatu Jürgen Rooste ja Urmeti raamatu Rooste. Ja nagu ma ka juba üks päev siin ühe eelmise raamatu juures hakkasin rääkima, siis mõni lugu on leidnud kajastamist mõlemas raamatus, nt Ehini lugu ühe Venemaa ja Tšehhoslovakkia mängu kohta. Nüüd on meil võimalus võrrelda kahe kirjaniku edasi rääkimise oskust. Kuigi-kuigi, mina tabasin end mõttelt, et konkreetselt see lugu ei olnudki eriti huvitav, ent tõsiasi, et see jättis sedavõrd kustumatu mulje (vähemalt!) kahele teisele tegelasele, räägib nii mõndagi enda eest.

See eelnev puudutas nüüd lähiminevikust kirjanduselu muljeid, aga nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks olid kõige väärtuslikumad ikka need kaugemad tüübid, eelkõige Ralf Parve, Toomas Liiv, Enn Vetemaa jt. Nendest oleks veelgi lugenud, kuid pole hullu, juba ma vedisin omal koju raamatud "Mees nagu saksofon" ja "Vintpüss kõrval". Parvest koostatud raamatu "Minu aeg" jätsin järgmiseks korraks. 
Kui üldse millegi üle veidi nuriseda, siis vaat neid päevikukatkeid, mis peegeldasid peamiselt TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogunemisi, esinemisi, jauramisi, trükikõlbulikuks saamisi, neid oleks veidi kärpinud. Algaja autorina neid ehk isegi on tore lugeda, ikkagi hea lohutus, kuidas sinu eelkäijad on samuti pead valutanud, pingutanud ja unistanud, aga eega laiemale auditooriumile see vist nii põnev olegi. 

P.S. Urmet mainis, et oma kooliajast ta kirjanikega kohtumisi ei mäleta (kuigi tema käis vist mingis Tallinna koolis, ikkagi suur linn, võimalusi rohkem jne), jäin mõtlema, et ega minagi mäleta (pean silmas praegu Kõput). Huvitav, kas neid korraldatigi sel ajal vähem, ikkagi muutuste tuulte aegu oli ju see... Või milliseid koolis korraldatud luuletajate-kirjanikega kohtumisi teie mäletate oma kooliajast?

03 september 2018

"Põrsa paremad päevad" Peeter Sauter


Ma olen siia blogisse lisamisega natuke oma tegelikust lugemisest maha jäänud, seetõttu valitseb mu peas kogu sellest kirjanduselu rägastikust tõeline tohuvabohu juba. Siiski on huvitav jälgida, kuidas selle sarja autorid oma mälestustele lähenevad ja neid kaante vahele suruvad. Sauter on oma stiilile loomulikult truuks jäänud, puistab, nagu parajasti juhtub tulema. Selles osas veidi Märka moodi. Mõlemad mehed elavad niivõrd kirjanduses sees, et nad võinuks siia sarja kirjutada lihtsalt oma suvalisest päevast... ja juba olekski materjal koos.

Eriti nauditav on aga see, kuis need raamatud omavahel hakkavad koos toimima, üksteist (hetkel loen juba Urmeti oma, tema haakub samuti siia seltskonda, sellest ka sõna "üksteist" kasutus... ma niisama igaks juhuks mainin tähenärijatele:)) täiendama, vahel vastu vaidlema, moonutama... või lihtsalt naljakaid seoseid tekitama. Suvaline näide. Märka jõudis kirjutada Kivirähki nime väänamisest ja et kuidas asjaosaline ise õigeks peab ja mis ta neist teistmoodi käänajatest arvab, ja nüüd Sauter samuti Kivirähkist kirjutab ja just nimelt väänab järjepidevalt kolmat moodi. Pisiasi, aga paneb teksti elama. Või siis mõni kirjanduselu keskne sündmus, loed seda sarja ja mõistad kohe, mis on lähiminevikus kõige olulisem olnud. Hetkel loetud nelja raamatu põhjal julgen selleks pidada kirjanike Riia-Tartu retke. Kas te, mehed ja naised, ise ka aru saate, kui oluline see oli?  Mitte vaid see, et avaldati austust K. J. Petersonile või et mõnes järgnevas kirjatükis seda matka kajastati, aga just teiste teekaaslaste lugude edasi elamine. Kõige enam, tundub mulle, läksid edasi elama Andres Ehini vested. Üks Ehini kõneldud lugu... ei, tegelikult ei ole see lugu nüüd küll Sauteri raamatuga seotud, vaid juba Urmeti (ja Märka) raamatutega, nii et sellest homme.

Sauteri raamat pani muidki mõtteid liikuma. Mitte et ma poleks seda varem teadnud, aga Sauter kõneleb kohe eriti otse, kuidas kõik kõigiga seotud on. Tegelikult ei ole see ju midagi erakordset, sest sama on muusikutel, näitlejatel, teistelgi.

Eredamad pildid - sest jah, just nimelt pildid suutis Sauter mu silme ette luua -, mis mind saatma jäävad siit raamatust... Eeva Park Müürivahes Peetrile vastu tulemas, see naeratus ja ridikül ja sulepea. Või kõlekülm tänav, kus Sauter ja Maimu Berg (kes samuti siia sarja kirjutanud) juhuslikult vastamisi sattusid ja Peetril kaasas olnud toolidel istet võtsid. Või kui Peeter laekus sõbraga ekstra Võrru Kertu Rakket "üle vaatama", tuttavad nad vist veel polnud siis, Rakke pani aga mehed imikuvalvesse ja kadus sõbrannaga linna peale. Ja samas vaimus edasi. 

02 september 2018

"Ükskord oli üks mees" Hando Runnel


Runnelit lugesin ma põhiliselt selle kolme tunni jooksul, mil EMO-s passisin, sekka ka mujal viibitud hetki. EMO kohapealne huumorinurk haaras mind, tõsi küll, pidevalt endaga kaasa, nii et Runnel kuidagi lahjaks jäi...

"Täna on üldse pahasti. Igale poole on pikad järjekorrad, peale trauma," lohutab üks EMOtsionaalne töötaja üht patsienti. /ilmselt oleks pidanud mõni meist oma lihtsale hädakesele ka korraliku trauma külge pookima, oleks paar tundi ehk säästnud/

EMO registratuurileti ääres seletab noormees üksipulgi, kuidas ta üle aia ronis... ja siis tagasi kukkus. Selle tagasi kukkumise käigus vist midagi siis juhtuski. Mis trauma tal oli, ei paistnud välja. Aga ta muudkui seletas ja seletas seda eelmisel ööl aset leidnud ronimist... ja siis kukkumist. Registratuuris töötav daam rääkis liiga vaikselt, et kuulda oleks olnud, aga tema (oletatavalt ronimise impulsi või põhjuse kohta esitatud) küsimuse peale vastas süvaronija stoiliselt: "Oli tarvis välja pääseda." 

Mind vist ei tohiks sellistesse kohtadesse lasta, ma ammutan sealt liiga palju kulda :) Näiteks jälgides pikema perioodi jooksul uksel silti "Triaažiõde", hakkas mind kummitama mõte, et mul võiks olla tiraažiõde. Ma küll veel ei tea päris täpselt, mis ta ülesanne oleks, aga polegi tähtis.

Pärast Märkat ei ole Runnel muidugi õige asi lugeda. Paljudel põhjustel. Nalja see mees ei tee, on vastuoksa surmtõsine. Surmtõsine kirjamees on aga hingele topeltraske kanda. Lisaks oli Runnel läinud kergema vastupanu teed ja kogunud kimpu aegadetagused lood. See on muidugi selline nii ja naa tõik. Eks ta ju käsitleski neid kirjandustegelasi, keda selle sarja noored ilmselgelt ei käsitle. Teisalt, austusest oleks võinud ju siiski töö põhjalikumalt ette võtta.
Üleüldse olid need siinsed tekstid natuke ... igava- ja kuivavõitu. Meenusid kohe ühe teise ajastu kirjandusõpikud, mida aegu tagasi kuskil näppu sattus. Sealseid kirjanike elulugusid ja loometöö kokkuvõtteid lugedes, eriti tehes seda õrnas eas, oleks minust päris kindlasti lugemisvaenulik kodanik saanud. Ma muidugi ei taha väita, et teine äärmus parem oleks, kirjandusõpikutes siis, ehk et ma pean silmas nüüd samast sarjast Veiko Märkat ja Peeter Sauterit, ent igatahes on nad haaravamad ja meeldejäävamad. Rohkem elus, ütleme siis nii. Mulle meeldib niimoodi märksa enam. Lihtsalt.

P.S. Kuna Runnel on minu lähikondsete seas juba vana siseringinali, siis ma igaks juhuks kinnitan, et siinne, veidi kibedavõitu, tagasikaja ei ole kuidagi mõjutet tema tookordsest sõnavõtust. See oli päriselt ka igav raamat.



Elu

Oo, minumoodi kokkajaid on laias ilmas veelgi :)