700 lehekülge puhast naudingut raamatu ja 1500 tükki hiina piina pusle näol.
Ehk teisisõnu, vaba nädala resümee.
Oli üsna ilmne, et viimatistele,- Steinbecki "Karbitänav" ja "Vihakobarad", - ei suuda niipea keegi vastu astuda. See on see koht, kus targem üldse mõneks ajaks paus teha. Aga Fowles on piisavalt oskuslik intriigide punuja, ja mitte ainult, need tema sepitsetud stsenaariumid on psühholoogiliselt parasjagu kaasahaaravad.
Aga seekord ei hoidnud lugejat raudses haardes mitte loo tegelased ja sündmustik, vaid...
Õige vastus on Kreeka!
Kreekat, ent eelkõige ühte konkreetset saart, oli sedavõrd detailselt lahti harutatud, et sul lihtsalt pidi pilt silme ette kerkima. Ja mitte ainult staatiline pilt, vaid kahtlemata ka lõhnad, tuulehood või siis vastupidi lämbe kuumus, pruuniks parkunud igavesed vanataadid ja -memmed, kuivav kurk, müstilised kyriosed, salapärased muusad...
Need kirjeldused suisa kutsusid ühes teises paigas Kreekamaal ronima üles Kastro restorani, punutud lebodiivanitele heitma, valget veini rüüpama, ennastunustavalt raamatusse süüvima... Igakord, kui Nicholas Urfe (britt, teate küll!) nädalavahetuseks Conchise villasse läks, musliinkatte all ootava teelaua äärde istus, selja mägede ja pilgu mere poole heitis, võis tunda sama lõhna, sama palavust, seisvat ootust, igavikku...
Ja mida kõike veel. Kõik ei olegi siin kirjutamiseks:)
