06 juuli 2017

"Minu Tšehhi" Kristel Halman

Ma ei ole vist Tšehhis käinud. Eraldi tähelepanu palun pöörata sõnale "vist"... see näitab juba ise minu suhet ja suhtumist sellesse riiki. Aga võib-olla ka puudulikku turundustegevust turismiettevõtjate poolelt vaadatuna, sest loomulikult tekib mul õigustatult küsimus, et miks ma ei tea või miks ma siis ei ole seal käinud. 

Pärast raamatu lugemist ei julge ma endiselt väita, et ma sinna tikuks, samas olen pika sammu lähemal sellele, et kui ahvatlev pakkumine peaks teele juhtuma, siis ma ehk üleliia sõrgu vastu ei ajaks enam. 

Ka loetule tagasi mõeldes pean tunnistama, et Tšehhi jääb mulle võõraks, ja see võõras olemine ei võrdsustu mu jaoks eksootikaga. See on lihtsalt... võõras. Kuigi möönan, et mulle sümpaatseid jooni seal ju on: tšehhid on naljalembesed, veidi tahumatut sorti huumorit armastavad, rammusa toidu sööjad, vein, kummalised rahvakombed (see naistele vitsa andmise päev ehk väljaarvatud :D)

Aga mida ma kõige enam vast imetlesin, see oli autori võimatuna näiv missioon - kirjutada raamat kokku, kui kõigest on juba nii palju aastaid möödas. Kõik see Euroopa Liidu eelne aeg ja asjaajamine - selles oli palju äratundmist seoses Taani kirjutamisega. Ja üleüldse, ma ei kujuta ette, kuidas on kirjutada Tšehhist, olles ise omadega juba Prantsusmaa eluolus sees.  

01 juuli 2017

Jälle see Kullerkupp...

"Piano pianissimo" Sven Kullerkupp

Ei saa viimasel ajal Kullerkupust kuidagi üle ega ümber. Ja ärge nüüd siit mingit kibestumist välja lugege, sest eks ma ikka ise vabatahtlikult läksin Tallinnas raamatuesitlusele, Sõru Jazzile Kalanasse teda koos Aimla ja teiste sigaägedate muusikutega kuulama ja ega raamatukogus mulle ka keegi vägisi seda raamatut kotti ei toppinud.


Tõsi, raamatukogu-odüsseia oli ka tore. Minu mäletamist mööda algas see seiklus sellega, et juunikuus ei pidanud mina oma jalga saarelt üldse ära tõstma, kuni ühel hommikul selgus tõsiasi, et paari päeva pärast reisile suunduv elu õieke vajab igatahes passi, mis omakorda Tallinnas kuskil sahtlipõhjas oli. Mõeldud-tehtud, poole tunni pärast väljuvale praamile. Kui ma aga kord juba suurde linna lähen, siis praami peal maha istudes on esimene virtuaalvisiit ikka raamatukogukataloogi (kas te mäletate ikka veel, millised olid näiteks 20 aastat tagasi need kataloogid?!). Kuigi oli esmabane päev ja seega kõik haruraamatukogud suletud, oli suur minu rõõm, et keskraamatukogu muusikaosakonnas ikka üks vaba Kullerkupp olemas on (teine oli ka, aga ester näitas, et see on alles tagastamisel või teel või midagi sarnast). Kõik see poolteist tundi, mis linnas üldse aega kokku oli, unustamata muidugi passi:)!, tegin ma ühtlasi elu kiireima spurdi siis sinna roosasse majja kesklinnas, koguni ületasin teed vale kohapeal (shame on me!) ja kuna liiga pikk ja liiga kitsas kleit takistas isikliku rekordi saavutamist, pidin selle va kleidi põhimõtteliselt endale kaenla alla kokku kerima, et ikka kiiremini lipata saaksin. Lisaks on, ilmselt minusuguste ohjeldamiseks, raamatukogu ette paigaldatud teepiire, mis tähendab, et üle tee joostes pidin samaaegselt hindama piirde kõrgust ja oma jalgade pikkust ja kuna seis oli nähtavalt viimaste kahjuks, pidin otsustama alt läbi pugemise kasuks.
Kui ma siis näost punase ja leemendavana laenutusleti juurde jõudsin ja sinna ette maha varisedes ja  vaevu hingeldades Kullerkuppu küsisin, teatas reibas tütarlaps, et see raamat laenutati just mingi pooltunnike tagasi. Ta oli muidugi väga abivalmis ja lubas lahkelt selle teise eksemplari, mis tagastamsel on, mulle reserveerida. 
Ajasin end kogu tahtejõudu kokku võttes hammastega uuesti leti najale püsti ja hingasin ühes viimase hapnikuvaruga välja, et pole tarvis seda eksemplari reserveerida mulle, et ma pean kohe nagunii tagasi praamile sõitma. 
Aga siis hüppas kuskilt kaugemate riiulite vahelt välja üks ontlik härrasmees ja küsis raamatukogunäitsikult: "Kui kaua ma siin olnud olen juba?" Ja vastas muidugi ise: "Ma tulin kindlasti mingi tund aega tagasi. Ja mina tõin Kullerkupu tagasi, aga andsin koos teiste raamatutega selle teises osakonnas ära."
Siis ei jooksnud enam mina, vaid tore näitsik, ja otsis kuskilt maja pealt mulle selle raamatu välja.
Ma olen kogu aeg öelnud, et kõige ägedamad tüdrukud töötavad just nimelt raamatukogudes (eriti Viljandis, Käinas ja Tallinnas).

Nagu ma aru saan, ei ole ma raamatu sisuni veel jõudnudki. Ei tea, kas ongi tarvis :) Raamat on väga õhuke (sest kirjastus ei maksnud mahu pealt ja autor hoidis targu siis osa materjali järgmiseks korraks) ja mul pole mõtet liiga palju ära rääkida, sest muidu lugemisrõõmu ei jäägi teile. Lühidalt öeldes on see pigem ikka elulooraamatu alla liigituv, hõlmates ka kõike muud peale muusika. Natuke poisikesepõlve ja natuke muusikakooli ja natuke hullumaja ja natuke Moskva seikluseid ja natuke rahahimulist aega jne. Ah jaa, Viljandi sõpradele leidub ka üht ja teist ;)

Sellised ladnad ja kerged mälestuste puistamised on muidugi populaarsed ja see raamat passib sinna lahtrisse igatahes. Veidi kummaliselt mõjusid tema kohatised kordamised, aga lõpuks põhjendasin ma seda heliloojale iseloomuliku kutsehaigusega - nii nagu muusikas on kordused, eks võib neid ju ka kirjasõnas olla. 

24 juuni 2017

"Kuld Lõwi ja Kultase ajal" Kalervo Hovi


Raamat, mis mu öökapile õige kauaks jäi, sest tegemist on äärmiselt faktirohke kokkuvõttega esimese vabariigi aegse Tallinna restoranide elust ja olust. Ja olusid, neid juba oli! Pendel kõikus ju ühest äärmusest teise, kasinast külluseni.
Põhimõtteliselt oli elu sama äge või ägedamgi veel kui tänasel päeval. Ega resturaanid polnud mingid igavad kohad: oli esmaklassilist prantsuse ja vene kööki, olid orkestrid ja kabaree, korraldati põnevaid mänge ja võistlusi (näiteks kauneima säärejooksuga daami valimine - kujutate ette!), koguni naistemaadlust tuli ette (kuigi see jäi vist pigem erandlikuks ettevõtmiseks). Tänasel päeval uskumatuna mõjub ehk korduvalt kinnitust leidnud tõsiasi, et porduelu elati ka ja just restodes. Tõelised patupesad sõnaga.
Mõned asjad jällegi ei muutu, ametivõimud pigistasid maksude näol toitlustuskohti, skeemitajaid leidus juba tollal. Loeks nagu tänasest päevast... 


12 juuni 2017

"Liivalaia" Heljo Mänd


Kas teil on ka päriselus tuttavaid või sõpru, kellega kohtudes võite kindel olla, et nad lähima kümne minuti jooksul jõuavad mingi äärmiselt negatiivse või masendava sõnumini? Eluraskus surub neid permanentselt maad ligi, nende ümber toimuvad ainult draamad, mõrvad, kuriteod või muud leebemad möödalaskmised. Kui ei ole juhtunud mingit üleriigilist pahategu, siis tehakse neile tavaliselt liiga töö juures, naaber on loll, sugulased elu hammasrataste vahele jäänud, maakeeli öeldes on just nemad need lilleksed kesk p...merd (vabandust!). Kusjuures need inimesed võivad mingis teises olukorras või mingis valdkonnas olla täiesti sümpaatsed, andekad ja vahvad tegelased. 

Midagi säärast tundsin ma "Liivalaiat" lugedes, ei tahtnud sugugi, aga tundsin. Kui see oleks esmakordne tunne Mändi lugedes, siis püüaksin teda kaitsta ja õigustada, et ehk on tegemist isemoodi arveteklaarimise-raamatuga, aga mulle meenub, et sarnase tundmusega seisin silmitsi ka tema varasemaid memuaare lugedes. Tal on kauneid kirjanduslikke kujundeid, ta oskab sõnaga ümber käia, puhttehniliselt võttes on teda meeldiv lugeda... kui vaid ei oleks seda poriga üle valamist, mida ta juba mitmed aastad harrastab. "Nartsisside..." puhul suutsin sellest veel üle olla, see küll jättis pärast lugemist rõhuva tunde, aga ma uskusin helgemasse homsesse. "Kassikäpa" ostsin veel, aga "Kurereha" enam ei suutnud, ei mäleta, aga vist isegi ei tahtnud seda raamatukogustki laenutada. Kui ilmus "Elukaarel" andsin uue võimaluse, kuid masendav alatoon ei olnud sellestki raamatust kadunud. 

Nüüd "Liivalaiat" lugedes tekib juba sportlik hasart, et kui kaua veel? Pisukene elusügise nukrus käib ju asja juurde, aga teiste materdamist, õelaid torkeid ja varjulisi mälestusi see ei õigusta... Võin mõista tema enesehaletsuse ja kibestumise algallikaid (raske lapsepõlv, rambivalgusest koduperenaiseks, lisaks keskmisest armukadedam mees jne), kuid ei mõista, miks märklauaks saavad kogu aeg teised inimesed, nagu oleksid nemad tema hädade põhjustajad. See oleks vesi kollase meedia veskile, kui tegemist ei oleks enamasti inimestega, kes juba igavikuteele astunud.
Ma ei taha, et mul raamatut sulgedes paha hakkab, aga ometi hakkab... 

Ühe helge noodi siit siiski leidsin - pildivalik oli imeilus :)!



Lugemise väljakutse 2017
Nr 32, Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine