19 november 2017

"Pärast proovi"



"Pärast proovi" ajas mu eelnevalt mõnusalt kihevile, sest algmaterjal oli nii väga minu maitsele. Lootsin mingit... imet. See ime jäi minu jaoks sündimata. Guido Kanguri Vogleri kehastuses seda siiski oli, aga naised jäid minu silmis nõrgaks. Maidre mängitud nooruke näitlejatar, kes kipub isa sõpra romantiseerima, jäi kuidagi hüplikuks. Võib ju väita, et nooruse ebakindlus ongi selline, aga no ma ei tea...
Veesaar oli Filmimuuseumi kitsukesel laval kinni oma koomikurollis. Komöödianäitlejana on ta küllap harjunud värve peale keerama, ent siinses etenduses üht vananevat, haiget, alkohoolikust ja igatpidi mahakäinud näitlejannat mängides oleks ehk leidunud paremaid tööriistu. 
Ei tea, ilmselt valed ootused minu poolt ja seetõttu liiga ebaõiglane kriitika. Aga Kangur oli võimas, seda igatahes. See sügavus, need mõõdetud pausid, see hääl - tabavalt kümnesse.

Seevastu Filmimuuseum ise oli väga mõjus, jalutasin seal veidi enne etenduse algust ringi. Tahaks pikemalt tagasi minna, seda küll. Tundub, et valmis on saanud igatpidi kihvt pesa meie filmimaailma ajaloo hoidmiseks. 


Jogurtimure

Kultuurijuttudele vahelduseks ka toidujuttu. On auru välja laskmise aeg.


Minu suhe jogurtiga on olnud kogu aeg veidi komplitseeritud. Kõigepealt ei tule see mulle poes kunagi meelde, umbes korra kvartalis eksin sinna leti juurde. Mis on muidugi nii pikk, et pooltel kordadel taganen lihtsalt nõutult. Tunnustan igati meie rikkalikku valikut. Vedelad ja paksud. Lahjad ja rammusad. Mitmekümnes erinevas maitsekobinatsioonis. Ahvatlevaid kooslusi on palju ja mõni maitse ikka sümpaatselt mõjub. 

Ent pärast manustamist tunnen siiski veidike pettumust - miks on need nii koletult magusad? Ma nimetaks neid lausa tulimagusateks. Kui kahju, et pole algusaegade maitset kõrvutamiseks võtta. Kujutan ette, kuis tootjad kunagi algusaegadel suurema müügi nimel aina tõstsid suhkrukogust jogurtis. Suhkrusõltuvus on teadupärast ju nagu suitsunälg või alkoholisõltuvus. 

Üsna hiljuti just naersin, et kas tuleb kord päev, mil see pendel teise äärmusse lendab? Tootjad hakkavad suhkrusisaldust vähendama ja sealjuures seda ka rõõmsalt kuulutama. Seni pole seda meie lettidel veel märganud (tõsi, ei ole ka ekstra uurinud... äkki juba isegi on?) Aga Kopenhaagenis toidupoest läbi astudes märkasin juba õige mitmel pakendil silte 30% ja 33%  vähem suhkrut. Ega ma neisse numbritesse muidugi üleliia usu, skeptik nagu ma olen,  aga ju nad ikka sutsukese vähemaks on magusat tõmmanud, ma loodan. See peaks ju maitsest tunda olema. Peaasi muidugi, et nad mõne veelgi hullema ainega ei asenda seda. 

Nüüd on põnev oodata ja vaadata, millal meie tootjad sama teed lähevad. 

P.S. Jah, mõnikord ma valin maitsestamata jogurti ja keerutan selle ise sobivate puuviljade-marjade ja meega kokku, ent kindlasti ei viitsi ma seda pidevalt teha. 

18 november 2017

"Svingerid"

Svingerid vaatasin ära juba eelmisel, sellel pööraselt tempokal nädalavahetusel. Mu tunded olid väga segased ja ma nagu ei tahtnudki midagi öelda. Et pole midagi öelda. See ei olnud ei hea ega halb, selline tubli keskmine tükk meelelahutust. 

Kohati oli naljakas küll, mõni stseen oli ka sutsu piinlik, no selles mõttes piinlik, et nagu punnitatud nalja koht. Eks ajuti oligi ka taotluslikku üle võlli mängimist, mis mulle isiklikult ei istu eriti. Kujutasin selgelt ette, et mõni 10aastane naeraks küll selle episoodi peale end ribadeks. Teisalt, olen ma vist ülekohtune, sest ma pean tunnistama, et rahvas kinosaalis HIRNUS. Sõna otseses mõttes. Mina naersin ka vahepeal, aga enamasti nende naerjate peale. Eriti tegi nalja, et nende naerjate hulgas oli ka üks meie sõber, kelle naer on äärmiselt...kuidas nüüd öeldagi...spetsiifiline.  Väga värvikalt lõbus.

Osatäitjate valik oli äärmiselt sümpaatne muidugi. Purde on lihtsalt püss, ilus nii naistele kui ka meestele vaadata. Anderson on jäänud ühesugustesse rollidesse kinni (selles pole muidugi tema süüdi, ma tean). Uuspõld oli kergelt stiilse, ent samas rahajõmmist tüübi rollis, ent ta on hakanud aasta-aastalt üha enam sümpatiseerima mulle. Reinold minu maitse ei ole, aga ta sobis sellesse kiimas halli hiirekese rolli üsna kenasti. Karpov on ennegi kahtlaseid friike mänginud, nii et taas harjumuspärane roll. Sama kehtib selle trio naispoole kohta, oli ta nüüd Novosjolova või mitte... Vist oli. No ja keda me siin filmis jälle nägime - loomulikult Uukkivi. Meie seltskonna arvamused lahknesid tema osas. Mehed leidsid, et ta ei olnud veenev, naised - ehk siis ainult mina - pidasid teda vägagi usutavaks. Ma nimetaks seda kastist-väljas-rolliks. Sest Uukkivi ja homondus ei käi nagu absoluutselt kokku ju. Aga ta oli kuradi äge pede, ma ütlen. Püksid olid tal seekord jalas (tegelikult korra oli siiski ka aluspükste väel ja kaameraobjektiiv sihtis ikka seda va strateegilist kohta), mida ei saa aga öelda Uuspõllu kohta, kellel ei olnud no kohe mitte midagi. (Üks kordki mõeldakse ka naiste peale, muidu on alati filmides mõni poolpaljas naine ringi jooksmas, aga mehi naljalt ei näidata.)

Selline pimeda ja sünge sügisõhtu kerge vahepala. Suurt ja sügavat elamust ei paku, aga aitab aega viita, kui peaks tarvidust olema selle järgi. Pärast eelmise öö pikale veninud teatriõhtut, mis lõppes kell 3 öösel ja enne masendavat teadmist, kell 4 ärkamisest, et lennujaama minna, oli paras kinos oma õrna olemisega tiksuda. Praegu mõtlen, et see on ju omamoodi kompliment filmile, sest ma ei jäänud kordagi magama.

P.S. Minu lemmiknaljad selles filmis olid seotud - üllatus-üllatus! - Puhjaga! Parim osa filmis, ma ütlen. 


17 november 2017

"Nekroloogiklubi" Marcelo Birmajer


Birmajeri veidi unenäoline ja loomulikult haarava jutustaja-võimekusega lugu. Ma kahtlustan, et üsna sarnase stiiliga nagu "Abielumeeste loodki" olid. Lugu hargneb ja hargneb, tegelasi lisandub, üks värvikam kui teine, igaühel oma taust ja järgi lohisemas mahlakas minevik. Et kuigi kogu lugu hakkab lahti kerima ühe meesteseltskonna kogunemisel jälgitavast nekroloogist, kuid tegelikkuses jõuab jutustaja kogu raamatu jooksul ainult üksikud harvad korrad selle klubini tagasi. Lugu on jõudnud pöörase kiirusega mõõtmatutesse kaugustesse. Ajas tagasi, põlvkondades tagasi.

Haarav - seda kahtlemata. Hariv - ka seda. Siin on praktiliselt läbilõige eelmise sajandi Argentiina juutidest.