25 märts 2019

Saabumine saja tule linna

Trinidad ja Cienfuegos ei sarnane tegelikult mitte üks raas, aga minu peas tahavad need vahepeal segamini ikkagi minna ja mõnda kohta või fragmenti meenutades, pean eraldi juurdlema, et kummas linnas see siis ikkagi oli. Cienfuegos (tõlgituna sada tuld) on märksa suurem ja kuidagi laialivalguvam, samas on siinnegi linnasüda UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud. Kuigi linn tekkis 1819. aastal hispaanlaste alale, olid esimesed asukad siiski peamiselt prantslastest immigrandid, mistõttu on nende mõjutusi arhitektuuris tugevalt tunda. Värvi on vähem, majad on suuremad, aga olemas uhked kaunistused-nikerdused, katuseterrassid, sambad, eriti mõnusad ja praktilised on pikad-pikad arkaadid - hädavajalik kaitse kuppu praadiva päikese eest (vihmahoogude ajal ju niisamuti). 
Kõige selle keskmes on Jose Marti väljak, millest umbes 150-200 m kaugusel meie öömaja asubki.




Pagasiluugi lahtihoidmiseks kasutatatakse kõike käepärast, kurikast puutoikani
Casa ise on nagu paljud siinsed majad - tänav tihkelt maja maja kõrval täis ehitatud, tänavalt vaadates näed vaid mõne meetri laiust fassaadi, sisse astudes on majad enamasti väga sügavad. Laed on ülikõrged, meetreid ei julge pakkudagi. Maja sisemus on suisa nii sügav, et perenaine on pidanud vajalikuks välisuksele kaamera paigutada (jalavaeva vähendamiseks?). Kõige selle keskele mahub veel valgusküllane siseõu ka ja mis eriti hea, kuna siseõue ümbritsevad eluruumid on ju kõrged, siis oled sisehoovis istudes suurema osa ajast otsese päikese eest varjus.
Sisustus kogu majas vanaaegne. Koguni põrandaplaadid tundusid tõsiselt pika ajalooga olevat :) Luugid, kust värsket õhku sisse lasta (aknaid siin polnudki, ei klaasiga ega klaasita) asusid samuti ülikõrgel, kuid nende avamiseks-sulgemiseks oli mingi eriti praktiline ja arhailine süsteem. Samasugune süsteem asus ka toaukse kohal ja kuna magamistoast välja astudes oli kohe avar fuajee ja selle läheduses avar siseõu (omavahel pooleldi avatud planeeringuga), siis seda valgust oli ülearugi. Akende puudumine ei häirinud absoluutselt, ma ei usu ise ka, et ma midagi sellist väidan :)


Fuajee jälle kiiktoole täis :)

Riidekapp, mis ei olnud ilmselgelt valitud toa järgi, vaid mille järgi oli toa seina sisse vastav orv sisse raiutud, kõrgust kindlasti kaarega üle 3 meetri. Kapil siis, toal muidugi rohkem.


Selle casa perenaine oli kõigist senistest ja järgnevaist sümpaatseim. Eestlaslikult rahulik ja asjalik, samas parajalt sooja huumorimeelega, nii palju kui kehakeeles üldse annab omavahel nalja heita :))Kahjuks, nagu ikka, täielikult umbkeelne, mistõttu kõik kangesti vaevavad küsimused jäid küsimata. 

 Temast endast oli fuajees vähe pilte, aga eriti ohtralt oli neid muidugi tema tütrest, kes peagi Miamist külla saabumas. Tütre ootus tekitas kõvasti elevust, sest oodata oli ka tütretütart, keda õnnelik vanaema esimest korda oma ihusilmaga näha saab.

Fuajees oli ka killuke Eestimaad meid ees ootamas, vaasike Tarbeklaasi "Kullerkupu" sarjast. Sel teemal paraku perenaisega juttu ei ajanud, nii et tema seda fakti ei teagi. Tema uhketes vitriinkappides oleks aga nõudes pikemalt uurida tahtnud. Tal oli tõsine valik komplektide kaupa nii serviise kui ka erinevaid pokaale ja klaase, üks uhkem kui teine.


Ka kõige paremad ja kaunimad hommikusöögid saame me just siin majas. Kuna hinnakirjas on olemas ka lõuna- ja õhtusöögid, siis kujutame juba elavalt ette kui maitsvad ja kui kaunilt serveeritud veel need olla võivad. Ei tea kas tütre saabumise ettevalmistuste või millegi muu tõttu, aga suuremate söömaaegade osas me kokkuleppele kahjuks ei saa ja einestama peame siiski linnas.



24 märts 2019

Nakkushaigused

Aastast 1936 Tallinna keskraamatukogu tarvitamise määrused. 




23 märts 2019

Trinidadist vehkat

Kuigi Trinidadi linnasüda on turistidest punnis (eriti tahaks likvideerida need suured turistibussid, mis kitsastel tänavatel pidevalt ringi vingerdavad ja mõjuvad kui võõrkehad nende vanade majade vahel), siis on see ikkagi kohustuslik sihtkoht Kuuba reisil.  Sa pead lisaks Havanna kergele briisile ja Vinalese kargele õhule tundma seda lämmatavat kuumust. Sa pead ärkama hommikuti kabjaplagina ja matsuvate tervitusmuside peale. Muidu pole sa Kuubat näinud ja tundnud.
Lisaks eelnevale jäävad Trinidadist mulle meelde pilutatud laudlinad. Täielik lapsepõlvenostalgia (jälle!), sest mulle meenus, kuidas ma lapsena pilutada armastasin. Jah, tänasel päeval tundub see uskumatu, et mulle meeldis pilutada ja ristpistes neid hirmsaid diivanipatjade ümbriseid teha. Aga no siis ei olnud arvuti ja netti, et vabal hetkel blogima tulla, eks ma siis, higimull otsmikul, pilutasingi toanurgas... Hirmus pilutamise isu tuli praegu peale... peab vist korraks pikali viskama, ähk läheb üle...



Trinidadist veel meie casa trepist üks pilt, kahjuks pole järgmiselt korruselt edasiviiv trepp mul pildil, aga Kuuba majade eripära on tõepoolest pikad trepid, mis järgmiselt korruselt lähevad samuti samas suunas jutti edasi (mitte nagu meil, et ühtpidi ja siis teistpidi... hea segane jutt muidugi :)). Sumadaniga on seda pikka järsku treppi muidugi eriti mõnus läbida.


Kes aga kodumajutusi pelgab, siis Trinidadi südalinnas on olemas ka üks Iberostari hotell, tärnidega ja puha, kus öö eest võid maksta 200-300 eurot ja tunda tõelist Kuubat. Me käisime ka seal korra. Loomulikult mitte magamas :) Teadjamad ilmselt juba teavad, aga teistele infoks, et Wifi on peamiselt hotellides ja siis osades avalikes parkides. Kuuba elu edeneb ja juba on ka mõningates casades netiühendus. AGA, see ei tähenda, marsid sinna ja naudid netisurfari mugavat elu, samuti ei tähenda see seda, et keegi annab sulle üldkasutatava Wifi parooli ja logid end rõõmsalt võrku. Kõik käib ikka raha eest ja unikaalsete koodidega. Seisad ETECSA maja juures järjekorras ja ostad koodi (see vist eriti kallis ei ole, äkki tund on kusagil 1-2 CUCi kandis?), muidugi on parkide ümbruses ka susserdajad, kes lausa ise sulle seda kaarti pakuvad, ilmselt nõksa kallimalt. Üldiselt vist läheb nendega isegi õnneks, aga vahel võib ka petise otsa sattuda ja ei ole sul selle koodiga kuhugi logida. 

Hotellides on aga netis käimine ametlik bisnis. Lobby-baarid tegelevad sellega meeleldi, sest kes neilt kokteile ikka osta nii väga tahaks, kui ülejäänud linn müüb jooki poole odavamalt. Netinäljas klient aga on rõõmuga nõus maksma koksi eest 4-6 CUCi + natuke ka koodi eest. Kes kavatseb Kuubal tihti netis käia, sellel oleks ilmselt mõistlikum ETECSA või susserdajaga variant. Kord-paar käimiseks on hotell küllap mugavam. Istud nagu valge inimene jahutatud ja puhtas ruumis, järjekordi pole, kõik on rahulik. Pargis on, tuletan meelde, palav, päike kütab lagipähe, pingid sageli hõivatud jms. 
Esimest korda käisime netis Havannas, Hotel Nacionales. Tunniajane kaart maksis 4,50 CUCi, jooki selle sees polnud. Minul kulus mingil põhjusel sisselogimiseks veerandtundi pusserdamist (aeg õnneks siiski ei jooksnud), T.-l läks lihtsamalt. Tunni täitudes visati mind võrgust kolinal välja, T. aeg lippas millegipärast edasi. Kuna mul oli vaja Mauritiuse reisiloo pildiallkirjad kokku saada, siis oli hädavajalik end tunni sisse ära mahutada - väga veider kogemus see kella järgi netis käimine :) Millal viimati niimoodi internetti kasutasite?
Trinidadis oli meil päevakava aega dikteerimas ja seega kasutasime Iberostaris ühte kaarti kahepeale. Jook maksis 5CUCi, kaart midagi 2 CUCi kanti sinna juurde. Olen juba osavam ja käin tunni asemel 10 minuiga netis ära. 

Tegelikult tegin veel kunagi hiljem ka kolmanda katse netti minna. Kuna pargid-hotellid enam ei klappinud, siis püüdsin korra andmesidet kasutades Eesti poole piiluda. Ei jõudnud veel kõiki meile alla laadidagi, kui Telia mind rõõmsalt hoiatas, et olen ületanud 60 euro piiri ja kui soovin jätkata, siis pean sellest sms-iga teada andma. Of course ma EI soovinud jätkata :) Minu viga oli vist see, et oleksin pidanud enne kõik FB-d ja Instagramid jms kinni panema, sest kahjuks hakkasid just need kõige kiiremini end värskendama ja mulle eluliselt olulist materjali allalaadima. Postkastid ei pääsenud veel löögilegi :)))) 

Aga nüüd läheb jälle kolimiseks. Ühest küljest ei viitsi ja hakkab vähe väsitama juba, teisalt kuna uni oli siin kehv, siis ma isegi tahan minema saada. See siin oligi vist kõige lärmakam öömaja, kui nüüd järgi mõelda (tänaval nimeks calle Jesus Maria, see on ilmatu pikk tänav). 
Trinidad-Cienfuegose ots on 15 CUC/inimene.

19.02 ootab ukse ees järjekordne romu, seekord päris tõsiselt romu :)

Nõrganärvilistele lohutuseks vähemalt, et sedapuhku on sohver mõistlik ja arvestab sõidukiirust valides oma auto tehnilise seisukorraga.




Trinidad oli siis kõige kaugem punkt Kuuba kaardil, kuhu jõudsime, siit algab vaikselt teekond tagasi Havanna poole. 

22 märts 2019

"Aja müra" Julian Barnes


Meeleolutõstjate esireas ei olnud ka see raamat, aga passis märksa paremini. Tekst napp ja täpne, parajate ampsudena liigendatud, sobis kaootiliste lugemishetkedega ideaalselt. 

Kahte kitsaskohta näen, mis võib probleeme tekitada, seega olge hoiatatud ja ärge asuge valede ootustega lugema. Esiteks, kuigi välja reklaamitud suuresti Šostakovitši eluloona (no mitte päris täpselt selles sõnastuses, aga midagi sinnapoole ja ma saan aru, et see on ka osades juba segadust tekitanud), siis ära võta seda kui biograafiat, sest seda see kindlasti ei ole. Helilooja, tema mõned eluverstapostid, seda muidugi leidub. Ennekõike on aga see siiski ühe loomeinimese suhestumine ühe riigikorra ja selle... iseärasustega. Mõnusa irooniaga kohati pikitud, mis mulle enim meeldis :)

Teiseks, kui sa oled iiveldamiseni lugenud-näinud-kogenud(!) Stalini-aegset eluolu, siis sa ehk ei viitsi "Aja müra" lugeda. Sa küll tead, et see ei olegi mingi entsüklopeediliste faktide kogum, ent kuidagi alateadlikult lähened tekstile ikkagi selliste ootustega, et nüüd muneb Barnes mingeid värskeid mune. Mulle tuli üks ja teine infokilluke küll tuttav ette, aga see ei seganud põrmugi. Mulle meeldiski pigem kogu tervik, mitte eraldi võetuna Š. elulugu või ajastust ülevaate andmine. Vahapeal tuli end siiski ka näpistada ja meelde tuletada, et selle on kirjutanud inimene "väljast", ehk siis oli kirjakohti, kus kulm läks kortsu, et... kas sai ikka nii olla (täiesti tähtsusetud pisidetailid), aga peab jah meeles pidama, et Barnes ei saagi kirjutada kui venelane. 

Kõige hirmsam aga...pani mind tõmbama mitmeid paralleele meie tänase olukorraga. Loominguline vabadus, sõnavabadus, nende suunamine, kohati suukorvistamine. Kõik see tuleb nii tuttav ette. Selles osas igati valgustuslik lugemine

Ja ikkagi, mulle meeldis.

21 märts 2019

"Lõõmav maailm" Siri Hustvedt


Hustvedt on nimi, kelle raamatuid ma ikka tõttan võtma... aga mu hoogu ja indu suudab ta alati õige ruttu jahutada. Mulle meeldib midagi tema kohaolekutunde loomises. Tema argised pildid on valusalt täpsed. Suurem pilt mõjub enamasti kuidagi rusuvalt, olenevalt olukorrast võib seegi mulle meeldida.

"Lõõmav maailm" on kahtlemata mahukas ja põhjalik töö ja ega raamatule endale olegi midagi ette heita - lugeja sattus lihtsalt vale (loe: kunstikauge inimene) ja aeg samuti vale (loe: vajasin sel perioodil tegelikult kerget öökapilektüüri - seda see kahtlemata EI ole). Romaani ülesehitus on ebatraditsiooniline, tõsine erinevate stiilide virvarr, lisaks erinevate tegelaste vaatenurgad korralike ajahüpetega. Terviku hoomamiseks on seega vaja selget pilku ja puhanud meelt, minu kesköised lugemised seda ei võimaldanud. 

20 märts 2019

Kui sisustad kööki või hakkad mehele minema...


..., siis peab hoolikalt mõtlema, mida uues ruumis või rollis tarvis võib minna. Õnneks ei pea ise pead valutamagi, sest selle töö on targemad juba ammuilma ära teinud. 1955. aastal eesti keelde tõlgitud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" (orig. vist  ilmunud vene keeles 1953.a.) toob näidisvaliku vajaminevast:


Saan aru, et 50ndatel oli enamus perenaistel olemas näiteks jäätisemasin ja mahlapress? Minu lapsepõlv 80ndatel oli selles osas paraku oluliselt kesisem :)
Kalakeedukatelt ja portselanketast piima ülekeemise vältimiseks pole mul aga tänini... Iga jumala päev tunnen neist puudust.

19 märts 2019

Mastipostitants ja Cayo Iguana

Mida oligi arvata... Kirjutan töölaual olevat postitust 18.03, ehk siis täpselt kuu aega pärast toimunud sündmusi - operatiivsusega ma ilmselgelt ei hiilga...

Tinistan end tagasi Trinidadi. Neile tänavatele, kus kokkukuivanud vana naine meile vastikult ligi trügib, enda rinnahoidjalaadse rõivatüki õlapaela eemale tirib ja midagi hispaania keeles korrutab.  Intensiivselt, kaasa kutsudes, monotoonselt kui mantrat korrutades. Mida, vot seda tahaks isegi teada. Mu peas on põhimõtteliselt kolm varianti:

1) keraamika (pane kuum kartul suhu ja lausu seda sõna hästi kiiresti) - sest see, mida ta olematute hambatüügaste vahelt susistab, kõlab umbes sedamoodi. Samas ei viita miski keraamikale ja lisaks ei mõista ma tema rinnahoidja lehvitamist sel juhul...

2) olen kuulnud lastele piima kerjamisest, mis pidavat Kuubal "popp" olema, kuid kas sellisel juhul ei peaks peibutuseks ka last eksponeerima või vähemasti rinnalapse omamisele vastavas eas naisterahvas sellega tegelema...

3) tagasi kodus olles ja Kuuba reisikirju tudeerides jäi mul kusagil ette, et kui tüdrukut pakutakse, siis maakeeli kõlab see üsna sarnaselt "keraamikale" (kirjapilt äkki "quieres chica?" või midagi sinnapoole).

Tinistan end tagasi Trinidadi, kus õhtuti surub igast ilmakaarest kostev muusika su maadligi. Muusika on hea ja seda on palju, aga see tulvab korraga igast uksest ja aknast ja on raske end kontrollida, et jalad ei tantsi ühe, puusad teise ja käed kolmanda meloodia saatel. Kokkuvõttes kujuneb sellest veider väänlemine, millel tantsuga vähe pistmist. 
Ja need õhtud, mil nad teevad (sääse?)tõrjet, nii et piki tänavat voolab sulle vastu läbipaistmatu tossupilv. Kui juhtud sel hetkel kuskil restos istuma, siis suletakse lihtsalt viivuks uksed-aknad, et need siis paarikümne sekundi pärast taas avada. 
Ja need hommikud, mil avastad, et su pika heleda kleidi saba on kõike muud kui valge. Haisust ma parem ei räägi. Meenub küll, et mööda munakivitänavat voolas mitmeid niresid. Kleidisaba aroomide järgi otsustades sibula-küüslaugukoorte leotisevesi (ärge küsige, miks peaks keegi neid koori leotama:)))

Trinidadi ümbruses jagub ka tegemist küllalt, ei pea sugugi linnakeses aega surnuks lööma. Ümberringi on looduspargid ja matkarajad ja kosed, rand Playa Ancon on 12 km kaugusel. Meid kisub mere - aga mitte ranna - poole ja otsustame päevase meretripi kasuks. Kirjelduse põhjal suht samasugune, nagu neid igas maailmanurgas ikka tehakse. Aga ära kunagi usu reklaambrošüüri kirjeldusi, eks ole :)

Cayo Iguana ehk Iguaanide saar, tellid eelmisel päeval Cubaturi kontoris ekskursiooni ära, maksad 55 CUCi/nägu, lased endale takso organiseerida (20 CUCi/4 in) ja võid hommikut ootama asuda.

Hommikul on ukse ees selline Ford T tõld (no ega ma tõlla osas palju liialda, veereb küll ilma hobeseta, aga ajastu peaaegu et klapiks):

Autojuht väidab aastaks 1929, aga mina ju teadupärast olen kogu aeg valmis tüssamiseks, nii et palun mind mitte kivaga loopida, kui see tegelikult mingi märksa uuem mudel peaks olema. 
Taevas on suht pilveträpsuline ja algul teeb see muidugi meelehärmi, et kurja küll, korra elus saad nii vana ja nii lahtise autoga sõita ja siis just ei paita päike palgeid. Tegelikult need 12 või ma ei tea kui mitu kilomeetrit tuult näkku võtab juba ise põsed võdisema ja valutama, et tänan ei, päiksepõletust sellele lisaks küll ei soovi. Pealegi suutsin ma killerjuhi taksosse oma armsa triibukübara jätta, mistõttu elegantse päevakübaraga poseerimine jääb loomulikult nii ehk naa ära. 

Alates eelmisest päevast, mil büroos reisi võtsime, on meil seltskonnas arutelu teemal, kui mitu inimest katamaraanile ikkagi tuleb. Tädike oskas selle nii armsasti pudistades vuristada, et pooled meist kuulsid fifty ja pooled fifteen. Lepime omavahel kokku, et no pagan küll, 15 kõlab ikka loogilisemalt (Mauritiusel just selline pisike oli). Pealegi ajas tädike mesijuttu, et kuna praegu on nii jahedad ilmad (whaaat!?), siis ei tule paadike nagunii täis. Naisssss, hüüatasime meie eufooriliselt ja oma vaimusilmas nägime juba laevasõitu, kus lisaks meie võluvale kvartetile vaid toimekas pardameeskond meile jooke serveerides ringi lippab. 

Meie uunikumi sadamasse jõudes oli seal ees juba "mõni" inimene, taksod vedasid neid aiva juurde. Veidi lohutas, et sadamas oli ka katamaraane õige mitu... Enamuse peal polnud muidugi elumärkigi. Ähmane aimdus oli, et kaks trippi üldse välja läheb, teise cayo nime ma ei mäleta enam, äkki Cayo Blanco. 
Kohale veetav kontingent meie vahvaks merereisiks oli üsna ühte masti: veidi hellik, aga samas metsik, hotellides peatuv (sellest andsid aimu arvukad kublad), peamiselt saksat või prantsust kõnelev. Sakslased tundusid olevat seda nägu, kes tulid kas ida poolt või kusagilt kõrvalistest küladest... Sel hetkel puges mulle küll hirm naha vahele, sest mägede ja metsade vahelt kord aastas end lõunamaale välja elama tulevat sakslast kardan ma kui tuld...

Õnneks hõivas me tähelepanu meesinime, kes kandis sellise kirjaga rannakotti:

Mõnda aega oli segadus, et kui valjusti ja mida omavahel nüüd rääkida. Lastega perekond kõneles küll voolavat põrisevat prantsust, aga naises oli ikka midagi, mis sinna Eesti poole suunda tahtis näidata. Aga arvestades, et ta nagu väga ikka reageerinud meie eestikeelsele lobale, siis olime mõnda aega... vaoshoitumad :) Hiljem kõik küsimused said õnneks vastuse.

Väike rooliratas
Kui rahvas peale hakkas tulema, oli selge, et lõppeks tuleb õnnelik olla, kui see jama 50 inimesega piirdub. Ega ma lõpuni kindel olegi, kui palju peale laaditi, mingi hetk lugeda üritades tundus küll, et see arv lastakse kaarega üle.

Idülliline olemine...
Nagu pildilt näha, oli inimesi nii palju, et ma jõudsin juba kaldale tulla, väikese metsapeatuse korraldada, lamamistooli hõivata ja... nemad alles voorivad kuivale maale tulla



Suure paadi eelis on muidugi see, et seilad ja ei saa arugi, et merel oled, kõikumine olematu. 
Muus osas... Instrueerimist reisi alguses ei mingisugust. Ise õpid ja avastad, et kus ja kas ja mida. 
Meeskond oli selline... leigelt innukas, ütleme nii :) Eriline lemmik oli reisijuhina askeldav tädi, pidavat nagu omaaegne Inturisti tädike olema. Alustas reisi ulatusliku õgimisaktsiooniga, käis ringi, sändvitš hambus, ise samal ajal jooke kaanides (olgu öeldud, et reisijatele reisi esimeses pooles suurt miskit ei antud), siis trügis kapitani viimase istmelt välja, lösutas seal, näppides piiiikkkade küüntega oma nutitelefoni, vahepeal sikutades gutši-mutši traksiteksapükse üle hiiglaslike puusade, samal ajal kulda-karda kõlistades. Kullast rääkides, snorgeldamise ajaks vahetas ka meeskond oma riided merekõlbulike vastu (kuigi vette läksid neist vaid osad), nii ka tädike ajas endale kalipsolaadse asjanduse selga, aga mitte see pole peamine - kõik oma suured kuldehted jättis ta truilt külge. Mõistlik tegu, ma ütlen.  

Kui snorgeldamispeatuse ajal mingi tütarlaps end koralli vastu vigastas ja tädi pidi alla kajutisse esmaabikarbi järele ronima, siis selle pilguga oleks võinud kogu vaenlastearmee jalust niita. Olgu öeldud, et see alla ronimine oli tõepoolest tülikas, eriti nii suuuure ahtri jaoks. Esmaabipaunast lajatas ta peamiselt joodiga ja kadus siis paunaga tagasi alla. Kui siis tüdruk mõne aja pärast julges piiksatada, et kas siduda või plaastrit või midagi ka saaks... Siis vuhises tädi ninasõõrmeist tuld ja ta ronis uuesti alla. 

Muudest erutavatest sündmustest jäid meelde üks eakamapoolne ja äärmiselt särtsakas paar, kes vihtus reisi algusest saadik tantsu lüüa (tuletan meelde, et jooki ei serveeritud veel). Võrratult heas vormis ja ka tantsuoskus oli kadestamisväärne. Vanaproua käis vahepeal mähet vahetamas ja siis tuli ja vihtus edasi. Taolist füüsilist vormi ma ilmselgelt enam ei saavuta, ent 70ndates eluaastates paatidel salsatada kavatsen küll.

Mällu sööbis ka proua Puhmas (ma detailidesse ei tahaks laskuda), kellega saarelt naastes paadivetsus tutvust sobitasime ja kellel aitasin pissi alla pumbata, ta oli kunagi Tallinnas käinud ja puha. (nagu ma juba mainisin, instrueerimist ei toimunud ja seega olid ka paadivetsu iseärasused osadele arusaamatud... aga võib-olla oli ühine pissipumpamine lihtsalt üheks mooduseks, kuidas ekskursante omavahel tutvuma panna? )
Sellise inimtühja rannaga pildi saad teha muidugi vaid juhul kui... esimeste seas saarele astud. 

Pühalepa meets Cayo Iguana


Iguaanid olid saarel tõepoolest olemas. Ja mitte vähe. Esimesi saabujaid tervitasid nad juba paadisillal, eriti kakerdas neid aga selle "välirestoks" kohandatud varjualuse ümbruses (mitte ainult, nad olid suutnud ka astmetest üles ronida). Mis näitab, et lollid turistid on neid juba nii palju söötnud, et nad sellele loodavadki. Kui ühel päeval turist aga ei tule, siis ma ei tea, kas nad ellu jäävad...
Tegelikult, mis siin söötmisest kõnelda. Vahepeal ilmus iguaanide sekka ka mingi kohalik rotiline(?), suht suur ja nunnu, kellele siis nõmedad sakslased koksi topsist jootsid, endal nalja nabani.



Üks ahvatlevatest hüüdlausetest selle tripi puhul on loomulikult imeline lõunasöök - paella. Noh, pärast seda loksumist ja snorgeldamist (ma räägin nagu oleks ise snorgeldamas käinud :)) on kõht sedavõrd tühi, et kõik, mis hamba all ei karju, tundub ülimaitsev. Tegelikult oli paella selline harju keskmine ja olgem ausad, mereandidega seal küll priisatud polnud :) Lobster esines peamiselt koorikutükkide kujul ja krevetti õnnestus leida pika uurimistöö tulemusena vaid. Tühja sellest, kõige tähtsam - baar oli nüüd avatud.

Ma vist olen unustanud söögijuttude juures mainida, et üks eriti meeldiv üllatus Kuuba köögi juures oli mu jaoks punapeet. Alloleval pildil nähtavad punased kuhilad just peet ongi. Ka söögikohtades võis peeti praelisandina kohata. See tuleb vist küll kõik ühest ja samast konservitehasest, aga vahet pole, mulle maitses ikkagi :)







Ega kuubalased lollid ole, baar avaneb ilmselt põhjusega reisi teises pooles. Kui ma nüüd seda rahvast vaatasin, siis oli selge, et enne snorgeldamist ei tohikski neile alkot anda - pärast korja kahvaga neid veest välja. Teine, ja vist tähtsam põhjus, on muidugi jootraha. Kohe reisi alguses jooki neile annad, siis lõpus ei viska keegi tippi enam. Tekita alguses defitsiit ja siis lõpus kuku valama - ja raha leiab ise tipitopsi tee.

Arusaadavatel põhjustel oli tagasiteel tantsulõvisid juba rohkem. Ohtlike situatsioonide vältimiseks oli mõistlik kobida ette võrgule, sinna tantsumemmed ei julgenud tulla. Üks, end veidi rohkem segikamminud saksa tädi, harrastas juba mastipostitantsu, tema mees vapralt rätiga vahepeal jalgealust kuivatamas, et tädi ei libastuks. Nii heas kui halvas, eks ole...
Meessoost personal oli ka väheke üles sulanud ja vihtus vanemate ja üksikute prouadega rivis salsatada, sest mida enam prouasid keerutad, seda rohkem kukub ikka jotsi ju.

Ma leian, et see oli igati tore päev ja seiklus. Meri ja paadid ei valmista kunagi pettumust ja antropoloogilised vaatlused on alati meeldivaks boonuseks. Peab lihtsalt arvestama, et privaatsust pole loota ei paadis ega saarel ja lõunasöök ei tohiks ka olla peamiseks minekupõhjuseks.