21 aprill 2019

Vaese mehe Hiiumaa...



 ... on Pandju, nagu mulle on hakanud tunduma. Kui ei saa pikalt Hiiumaale, siis aitab kui korraks Pandjule põigata🙂



Allolevat pilti kommenteerides on mul raske viisakaks jääda, seega las ta parem jääda kaunil pühabal. Te võite hoopis ise pakkuda, mis jama see on. Õigesti vastajat premeerin "Minu Hiiumaa" raamatuga. Ja kui vastajaid peaks rohkem kui üks olema, siis tuleb loosimine. Ja kui raamatut ei taha, siis võib ka niisama pakkuda, absoluutselt ei solvu. Ja kui ikkagi ei taha midagi öelda, siis võib niisama vaadata ja Mae üle pihku itsitada. 






Jah, mune on seekord vähe, sest läksin perega riidu. Tekkis suurem vastasseis munade värvimise meetodite üle. Minu vana kooli võtted tehti armutult maha ja teised kukkusid pliiatsitega vehkima (mis minu silmis ei lähe ammugi arvesse!). Nii ma, pisar silmis, ladusin poes sibulaid kotti (elu õieke kommenteeris, et näeb seda vaatepilti esimest korda ja oli valmis juba instapostitust tegema). Hommikul koorisin, hambad tangis, mis taas kord pälvis pereliikmete sügavaid ohhe ja ahhe. Nüüd on mul kamalutäis kooritud sibulaid, millega pole midagi peale hakata, võib-olla pakun perele homme hommikusöögiks...? 
Punapeediga värvimist katsetasin ka, aga noh... tulemuseks oli see, et... valgetest munadest said pruunid, mida mul niigi külmikus karbitäis oli :D Oli tõesti mõtet oma kallist hommikut sellele protseduurile raisata :D

Mingu teil ikka paremini!

20 aprill 2019

"Piiriseadused" Javier Cercas



Enamasti jooksen ma raamatupoest üksi läbi. Lihtsalt nii kuidagi on juhtunud, sest... raamatupood asub alati mul kuskil tee peal ja siis ma lihtsalt lippan läbi, vaatan edetabeliriiulit ja uudiskirjandust, vahel ka soodukaid. Kohvikusse kipun ma ka ikka sinna raamatupoe kõrval asuvasse minema, koguni ilusalong on mul valitud selline, kuhu saab minna läbi raamatupoe ja kus olles saab terve aja raamatupoodi vaadata. Päriselt ka. Kui saaks juuksuri ja hambaarsti ja naistearsti ja kõik need teised vajalikud asjapulgad ka valida raamatupoe naabruses, siis ma ei kahtleks sekundikski :)

Hiljuti juhtus aga, et ma lubasin oma teispoole ka raamatupoodi ja tema sattus näppima just seda raamatut. Kui raamat viimaks meie koju jõudis (spetsiaalselt tema jaoks, eks ole), siis juhtus see, mis nii sageli - ma lugesin hoopis ise selle siva läbi :) Kui keegi räägiks mulle lühidalt sisust, siis ma oleksin võrdlemisi veendunud, et see pole minu jaoks: Hispaania üleminekuaeg 1970-80ndatel, konkreetselt Girona linn, katalaanid vs hispaanlased, üks korralikust perest pärit noormees ja pätikamp, röövid ja narkootikumid jms. Ei kõla just minulikult. 
Aga selles ülesehituses, kuidas kogu lugu serveeritud on (ma ei hakka seda lahti kirjutama, sest mulle tundub, et see võtaks natuke lugemismõnu ära) ja voogavas jutustamisstiilis on midagi sedavõrd kaasahaaravat, et sa unustad end lugema. Ei jõudnud kordagi igav hakata ega tekkinud kiusatust lehti kiiremini keerata.
Kogu lugemise aja mõtlesin, et kas see oleks selline lektüür, mis võiks... ütleme, (hilis)teismeeas ja natuke leigele lugejale ka sobida...? Ka poisslapsele? Mul ei ole paraku kellegi peal testida, aga kellel kodus materjal olemas, siis soovitan. 

19 aprill 2019

"Saade" / Draamateater (17.04.19)

Jälle üks äkkotsus. Kaks tundi traditsioonilise etenduste algamise kellaajani. Kuskil peab ju olema teater, kus saal pole välja müüdud. Enamasti on Draamateater selline.
"Saade", etendus, millest ma kuulnudki pole ja keegi pole rääkinud ka. Panin end valmis kõige hullemaks ja peamiselt lasin end mõjutada headest näitlejatest. No et kui sisu jälgimist ei kannata, siis las silm ja kõrv puhkavad või midagi sellist.




Tegelikult olid hirmud aga alusetud. Kannatas vaadata küll. Film noir kui žanr ei ole mu esimene valik, aga siia lavale oli see täitsa kihvtilt seatud ja tuli kenasti välja. Kõik olid parajalt soodad. Nii telenaised (Harriet Toompere ja Hilje Murel), kes reality showd tegid kui ka omavahel rivaalitsevad tõsielusarja osalised (Hendrik Toompere ja Raimo Pass), nende naistest rääkimata. Ütleks, et Kersti Heinloo, keda ma komödiandina ettegi ei kujutaks, oli vaat et kõikse parem kõigist. 

Teplenkovi-Purde tandem oli ka hea. No üldse Teplenkov, eriti kui tal need hirmsad vuntsid on, passib võrratult taolisse rolli (olgu ta siis uurija, detektiiv või kohtunik, mis iganes).

Vaheajale minnes arutasid kolm vanemat daami, kellel oli kas nähtavuse või silmanägemisega tibake probleeme, omavahel tema üle. Kaks neist olid segaduses, kes oli see kole näitleja (Purde oli tõesti hirmsaks tehtud), kolmas kuulutas kohe teadjalt, et see ju sealt Kättemaksukontorist. Kaks uskumatut Toomast seepeale usutlesid, et kas ikka oli, polnud ju sedamoodi, ja nii pikk veel ka... Teadjam sai siis uuet infot anda, et ka teised siis Purde jalgu ei vaadanud, tal olid ikka väegade kõrged kontsad all. Kusjuures olid küll, mul oli kogu aeg hirm, et ta komistab :)


Muide, see oli vist esimene kord, kui sattusin viimasele etendusele... Enne ei saanudki aru, kui kuskil viimase 10 minuti peal vaatasin, et Purdel on silmad kahtlaselt märjad, aga stseen seda nagu ei eeldanud. Täpselt aasta siis oligi "Saade" vaid mängukavas...

Siia sobiks ehk mõtisklus praegu lugemislaual olevast Õnnepalu raamatust "Pariis. Mujal kodus. I":

"Lavalt kadunud tüki tegelane on sama surnud nagu kõik surnud, nagu ema, nagu kass Rulli ja kass Sihvka. Neid võib veel vähemalt uneski näha. Lavategelased ei ilmu enam ka unne. Mulle küll pole ilmunud. Sest nende surmaga selgub uskumatu fakt: neid pole kunagi olnudki. Ometi sa uskusid... Ise ei saanud arugi, kuidas uskusid. Kui tõsine see kõik oli."

18 aprill 2019

"Kui hingusest saab õhk" Paul Kalanithi


Üks neist raamatutest, mida "kõik ju loevad", kuidas siis minagi kõrvale jään :) Vastukaja olen küll väga pisteliselt lugema sattunud, aga domineerimas on vist pigem ülistuskõned. Edasi sattusin lugema kiitust ühe blogija sulest, kes just kuigi tihti raamatutest ei kirjuta. Tundus, et olen täieliku pärli maha maganud, nii et tõmbasin siva jooksusussid jalga ja galopeerisin raamatukokku.

Kõik need ilukõned kokku lõid mu jaoks pildi kui hõrgust palast, kus on nii enneolematu lugu kui ka vaimustav keel, ehk mingi kolmaski sõnulseletamatu põhjus raamatu haaramiseks. Kui ootused on nii kõrged, siis on kolinal kukkumine seda lihtsam tulema. Ootasin poole raamatuni, et millal siis ometi...

Seda ei tulnud. Ilmselt ikka nende ülisuurte ootuste tõttu. Inimlikus plaanis on see loomulikult suur lugu, see on südantlõhestavalt dramaatiline, see on ebaõiglane ja kurb. Aga mul on tunne, et eks neid ole elu jooksul juba loetud ka, vahel ilukirjanduslikus võtmes, vahel päevikuna. Tegelikult ma vist eksisin praegu sõnastusega... see ei ole inimlikus plaanis suur lugu, vaid erialases, ei, lausa karjääri mõttes on see tõeline draama. Kalanithi enda inimlik pool oli üsnagi... tagaplaanil. Üllatuslikult, eks ole. Ma usun (tunnetuslikult, muidugi ei pidanud ma arvet), et kogu raamatu jooksul oli rohkem rõhutatud õpingutele kulunud aastaid, nuteti taga tegemata jäävat karjääri kirurgi, teadlase, erapraksise omanikuna kui mingeid eraelulisi aspekte (maha jäävad lähedased, väike laps jms). Inimesed aga ongi erinevad ja eks peab aktsepteerima siis Kalanithi prioriteete.

Ütleme siis, et enda jaoks pean ma raamatu tuumaks ehk hoopis neid (kahetsusväärselt nappe!) mõtisklusi patsiendi isiksuse, "mina" üle. Või kirurgi (me räägime ajust, eks ole, tuumade tuumast!) n-ö kohtunikuks, otsustajaks olemise rollist. Verinoortena oleme ilmselt kõik arutlenud selle üle, et kuis oleks parem veeta see päris lõpp: kas mõistus on selge, aga keha võib alt vedada, või keha funktsioneerib hästi, aga pea ei tööta enam nii nagu peab. Vanemaks saades ei ole see dilemma enam nii üks ühene, siis tuleb liiga palju lisategureid juurde.

Tänu allolevatele lõikudele pälvis see raamat minult siiski maksimumhinde. Lisaks kiidan veel kaanekujundust ja tõlkija-toimetaja-konsultantide tööd - selle keerulise terviku suupäraseks saamine ei olnud ehk kõige kergemate killast ülesanne. Kuidas saada üks selline raamat, mida ei loe ainult ilukirjanduse sõbrad või ainult meedikud, mõlemale sihtgrupile loetavaks...

"Kuigi kõik arstid ravivad haigusi, töötavad neurokirurgid identiteedi tiiglis: iga ajuoperatsioon on paratamatult manipuleerimine inimese "mina" substantsiga ning ükski vestlus patsiendiga, keda ootab ees ajuoperatsioon, ei saa sellest faktist kuidagimoodi mööda. 
...
Nendel kriitilistel pöördehetkedel ei seisne küsimus lihtsalt selles, kas elada või surra, vaid selles, millist laadi elu on elamist väärt. Kas te vahetaksite omaenda - või oma ema? - kõnevõime paari lisakuu vastu, mis tuleb veeta vaikides? Laikpimesuse tekkimine selle vastu, et elimineerida väike võimalus surmava ajuverejooksu tekkimiseks? Teie parema käe liikumisvõime, et teha lõpp krampidele? "


"Neurokirurgia nõuab pühendumust oskustele ja pühendumust teise inimese identiteedile. Otsus, kas  üleüldse opereerida, hõlmab omaenese võimete hindamist, kuid ka sügavat tunnetamist, kes on patsient ja mida ta peab kalliks. Teatavaid ajuosi, näiteks primaarset motoorset korteksit, mille kahjustamine toob kaasa mõjutatud kehaosade halvatuse, peetakse peaaegu puutumatuks. Ent korteksi pühamast pühamad piirkonnad on need, mis juhivad keelt. Tavaliselt asuvad need vasakul pool ja neid nimetatakse Wernicke ja Broca alaks: üks juhib keele mõistmist ja teine selle kasutamist. Kahjustused Broca alal toovad kaasa kõne- või kirjutamisvõime kadumise, kuigi patsient suudab keelt hõlpsasti mõista. Kahjustustega Wernicke alal kaasneb võimetus keelt mõista - kuigi patsient suudab endiselt rääkida, koosneb tema kasutatav keel seosetute sõnade, fraaside ja kujundite voolust, grammatikast ilma semantikata. Kui kahjustada saavad mõlemad alad, muutub patsient eraldatuks, midagi tema inimsuses kesksel kohal asunut on temalt igaveseks võetud. Pärast peatraumat või rabandust seab nende alade kahjustus sageli piirangu kirurgi impulsile päästa elu: millist laadi elu eksisteerib ilma keeleta?"

Noh, jääb vaid loota, et minu Wernicke ja Broca alasid keegi ega miski kunagi ei puutuks :)

17 aprill 2019

"Ilu kodu" Melba Escobar


Kaotasin valvsuse ja lasin end mõjutada teiste lugemissoovitustest. Kuigi naudingut ei saanud, siis olgu peale, veidra või huvitava lugemiskogemuse sain ometi. Selle raamatu peamiseks, ühtlasi ainsaks, plussiks mu jaoks oli teatav pilguheit Kolumbia erinevate ühiskonnakihtide argipäeva. Aga see oli tõepoolest põgus ja mitte kuigi kandev osa. Kõik muu oli pigem nõrk ja rabe. Selline liialt etteaimatav, tehtult kriminaalne, labaste võtetega lugeja šokeerimisele rõhuv.

Väga hea idee sai nüüd lihtsalt ära lörtsitud :(

16 aprill 2019

Loits mõjus

Annan pidulikult teada, et mu hiljutine loits oli igati efektiivne ja austaja postkaart Kuubalt laekus kenasti. Päris kahte kuud ei läinudki :)


15 aprill 2019

Protestiks või nii...

Ah ega ma tegelikult väga protestigi või midagi, lihtsalt... Vahel on tarvis vastuvoolu ujuda. Selgus, et nädalavahetusel oli põhimõtteliselt kaks asja, mida suurem osa siinse maanurga rahvast tegi, nimelt tutika vaaterattaga tiirutamine ja tühja südame kontsert, siis ma otsustasin mõlemale selja pöörata.

Linnavaateid, vaat et ilusamaidki, läksime otsima Kiek in de Köki, ikkagi mu blogi nimekaim või sedasi :) Minu ajal (mis tobe väljend) käidi ju ka klassiga ekskursioonidel, aga mulle ei meenu väga ühtegi Tallinna tretti, seega peab kõike nüüd ise tagantjärele avastama. Perepilet 28 eurot (täpselt ei tea, aga küllap sama hinnaklass vaaterattaga?) ja astu uusvanasse maailma, mis sisaldab nelja torni ja bastionikäike, üks põnevam kui teine. 

Näitus "Puhas vesi. Tallinna veevarustuse lugu" korjatakse kuu lõpus ära, nii et kiirustage, huvilised. 


Suveks jalatseid valimas

















Lisaks üldhariduslikele momentidele jäävad meelde valusad reielihased (vale jalatsi valik), et mind venelaseks peeti (Eestis pole seda seni juhtunud) ja "võrratu" giid bastionikäikudes. Nimelt käikudes kolades sattusime kokku ühe eestikeelse grupiga, kellele giid vaprasti jutustas ja lahkesti lisas, et kui küsimusi on, siis julgesti küsitagu. Mispeale viis sekundit hiljem üks nii 10-12aastane poisslaps uuriski, et mis kohas me käigus praegu oleme. Giid vastas seepeale entusiastlikult, et see polegi praegu tähtis... ja seletas siis hoopis midagi muud.



Pühapäeval, kui Poska uulits pärastlõunal totaalselt umbe läks ja ma pidin poliitikute näolappidega autosid oma akende all minutite kaupa nägema (üritus oli absoluutselt apoliitiline loomulikult), otsustasin linnast üldse ära minna. Kallavere, Jõelähtme, Koljunuki, Neeme jt seesugused kohad mõjusid kuidagi rahustavamalt.