25 august 2016

"Minu Rio de Janeiro" Malle Koido


Ma ei saa sellest raamatust eriti palju kirjutada, sest kõik mis puudutas Brasiiliat, oli väga tore, aga samavõrd või rohkemgi oli see jalgpallist ja noh... teate ju küll, et sport on saatanast ja jalgpall jätab mind 101% külmaks. Samas ma muidugi tean, et see kütab paljudel inimestel vererõhu lakke, nii et mul on hea meel, et nendel on seda raamatut tore lugeda :)

Ainus (jalgpallialane) äratundmisrõõm oli mul seoses selle Saksamaa-Brasiilia mänguga, mis lõppes seisuga 7:1. S e d a mängu tean isegi mina. Ma olin sel ajal Roostal, mis on superilus koht. Sel ajal oli võrratult soe ja ilus ilm, mis on Eestis ime. Rannas oli mingi surfilaager või muidu kihvt seltskond ja atribuutika, kes lasi tõeliselt chilli muusikat, lisaks veel fantastiline kuuloojang öösel kell 1. No ja siis kõnnid nende Roosta majakeste vahel, kõik on nii täiuslik kui veel olla annab... ja siis näed, kuidas enamus puhkajaid kössitab majakestes, ninad vastu lina kleebitud ja vaatavad jalkat! Kamoon, seda oleks võinud kodus ka vahtida ju, selle vahtimine Roostal on sulaselge raiskamine!

Kuna aga see mäng igast aknast meile vastu vaatas ja helitugevuse pealt ka ei olnud kokku hoitud, siis sain minagi omamoodi jalkast osa. Ja kuigi ma võin olla loll kui lauajalg, siis sain isegi mina aru, et midagi on ikka väg-väga mäda... Selline seis mängu lõppedes ei ole vist just tavapärane nähtus, eriti veel brassude jaoks.

Jumal küll, ma pole elu sees nii pikalt jalgpallist kirjutanud ega rääkinud :) Ütleme siis nii, et see on austusest selle raamatu vastu :)

Ah jaa, üks mõtteuid veel. Ma järjekordselt imestasin raamatut lugedes, et kui roppumoodi meil Brasiilias ikka vist vedas. Selle napi kuu aja peale AINULT üks varguskatse (ebaõnnestunud veel pealekauba!), see vist on imestamist väärt. Kusjuures me ei saa rääkida erilisest ettevaatlikkusest ja turvalistes piirkondades liikumisest. Tegelikult olid olulised asjad (raha, pass, telefonid) kogu aeg kaasas ja suht nähtaval ka. Telefoniga sai pidevalt ja avalikult pilte klõpsitud. Rios võib meie vedamise ehk suure seltskonnaga ringi liikumise arvele kirjutada, ent ka kahekesi Salvadoris kulgedes oli õnne. Sai ju kasutatud võrdlemisi palju ühistransporti (et ikka seiklusi oleks :)!), sai käidud kohtades, mille kohta eelnev kodutöö täiesti tegemata - ja ainult üks varguskatse....


24 august 2016

"Hiidlase vähene naljaraamand" Andrus Roosa


Pealkiri on absoluutselt eksitav! See EI ole naljaraamat. Suvaline Jüri või Mari kusagilt Peipsi äärest võib jah mõelda, et see on pagana humoorikas ja üks nali ajab teist taga, aga oi-oi kui ekslik selline mulje on. Ma ütlen nüüd esimest ja viimast korda, ja pioneeri ausõna, et ma ei luiska - siit raamatust vaatab vastu tegelik elu. Just nii need asjad siin Hiiumaal käivadki, nuta või naera.

Ma muu kandi lugude kohta ei tea rääkida, aga keskendusin eelkõige sarvekate juhtumistele. Kui mina Soonleppa tulin, siis esimene asi, mis mulle selgeks tehti - mehed on siin kõik end üles poonud (või kohe-kohe seda tegemas). Haa-haa, very funny! No ja siis hakkad järjest talusid läbi vaatama - pagan, ongi põhiliselt naistevägi! Õnneks vist noorem põlvkond naisi on püüdnud eelkäijate vigadest õppida ja püüab oma meestega hellemini ümber käia, et nüüd ikka mõni mees on elus kah (veel!).  No ja siis loed siit raamatust neid lugusid ja pooled ongi surivoodil sündinud. Midagi oli veel, mis oli elust enesest, aga ma mitte ei mäleta enam, mis see oli.

Igatahes, kui nüüd veel keegi minult uurib, et kuidas elu meil siin Sarve nurgas välja näeb, siis mina ei kõssa enam mitte üks sõna, vaid soovitan seda raamatut lehitseda.


23 august 2016

"Ettelugeja 6.27-ses rongis" Jean-Paul Didierlaurent


Prantslaste lood on alailma sellised... nõtked ja siuglevad, või ma ei teagi, kuidas neid kirjeldama peaks :) Sisu pole üldjoontes üldse esmatähtis, vaid just KUIDAS nad kirjutavad. Annaks vaid jumal ka väärilisi tõlkijaid, sest on siililegi selge, et minust prantsuse keeles lugejat selles elus ei saa (kuigi ma kujutan ette, et see oleks veel topelt nauding).

Kui juba säärasest monstrummasinast, nagu seda on see võimas paberiõgija,  annab haaravalt kirjutada, siis mis veel muudest kaunimatest asjadest ja nähtustest kõnelda! Ja siis veel see väravavalvur, kes aleksandriine vorbib. Hurmav, mis muud :)

22 august 2016

"Minu Afganistan" Janek Somelar

Jõudsin ometi ära oodata selles sarjas Afganistani raamatu. Ma ei tea, miks see ootus nii pikk tundus... Kas olen unes näinud või tõepoolest kuskilt aastaid tagasi lugenud välja vihje, et see teoksil oli, ei tea.
Afganistanist loen ma alati meelsasti, kuigi enim on paelunud ikka need va nõukaaegsete sealkäinute muljed. Paraku tollest ajast enam midagi uut juurde ei ilmu ja kõik seni avaldatud on vist läbi tudeeritud juba enne "Kui mäng on lõppenud" kirjutamist.

Püüan siis ajaga kaasas käia ja värskemat kraami lugeda. Loetav, muide, oli see küll igati. Kirjutab oluliselt paremini kui ühest sellisest tüübist arvata võiks. Eks me kõik tea, milliseks paljud meist sellised tegelased arvavad - sihuksed raha ja vägivalla peale maiad põmmpead, kelle mõttelend ja sulejooks  ehk parimal juhul põhikoolitasemele pidama jäänud. Siin oli aga siiski võrdlemisi palju eredaid momente, üllatavalt luulelise mõtisklusi, kröömike fantaasiatki justkui (ropendamist ka, nii et liiga õrnahingelised, ärge parem lugege!). Ja mis mulle eriti meeldis - kuigi autor oskas märgata ja vaagida sihtkohariigi plusse ja miinuseid (neid viimaseid kahtlemata juba leidub), kumas ometi mitmelt poolt läbi Afganistani armastus. Selline ehe ja sügav.

Veidi naljakas oli, võis olla ka ehk minu lugemistempost tingitud muidugi, et ülesehituselt tundus raamat esiotsa nagu üks pikk-pikk sissejuhatus, hakkasin juba hirmuga ja õige sagedasti allesjäänud lehekülgi lappama, et äkki need saavad enne otsa kui peaks, no et äkki keegi kirglik lugeja rebis mingi portsu välja. Aga siis mingil hetkel ikka sai lugu sisse juhatatud, tuli kogunisti peaminister neid sinna väisama... ja siis oligi lõpp.
Samas, mõni mõis, kui see nii oligi.

Mina ei tea, nukker on ikka see sealne meie poiste elu....