24 aprill 2017

"Kirjad tütrele" Dagmar Lamp


Ma pean tunnistama, et minu juttu ei tasu väga tõsiselt võtta, sest kindlasti pole ma selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma võin end oimetuks vinguda, aga see ei tähenda midagi. 

Ütleme nii, et mind kui lugejat jäi siin saatma mingi ebakõla. Idee kui selline ja blogitekst kui kerge meelelahutus olid mulle võrdlemisi sümpaatsed. Ka ei olnud põhjus minu ja autori meeletus erinevuses. Mõnikord võib see lugedes määravaks saada, kuid sedapuhku vast siiski mitte. Samas pean tunnistama, et paljugi tuttavat tuli siin ette, mida mäletan oma kogemustestki :) Ma ei pruugi autorit lõpuni mõista, ma ei suuda kõiki ta tegusid heaks kiita, ent ma võin teda vabalt respekteerida sellisena nagu ta on. Umbes sama tundsin ma, ja oma käekirjalt ongi Dagmar Lamp siin raamatus väga sarnane, Caitlin Morani ja Chelsea Handleri puhul ka. Need olid küll pigem sellised kompleksides naisterahvad (mida ma kindlasti ei tea väita siinse autori kohta), kes püüdsid kõiki oma alateadlikke hirme ja põdemisi kompenseerida näiliselt ladna olemise ja avameelsusega. Ka siin kohtab teatavat siirust ja enese laiali laotamist, tekst voolab kergelt ja... Ma jäin mõtlema, et mis siis puudu või valesti oli. Ehk kohati väsitavad kordused? Või ajuti liialt pubekalikuks kalduv stiil? Viimane sobinuks varateismelistele mõeldud raamatusse, ent mitte siia. Keegi ei eelda, et rasedusest ja imiku kasvatmisest kõnelev eluline raamat peaks kuivikulikult (jube sõnamonstrum tekkis, ma tean) igav olema ja sealt peaks kõik ehedad emotsioonid välja rookima, sugugi mitte! Aga paljud siinsed mahlakad naljad ja vaimukad tähelepanekud oleksid ehk paremini esile pääsenud, kui neid poleks lämmatatud pideva teismelisele tüüpilise sõnakasutuse ja liialdatud eufooriaga. 
Või ma ei tea, ma ei oska seda kahetist tunnet paremini sõnadesse panna...

Teisalt, võib-olla kui raamatus käsitletud teemad on parajasti aktuaalsed, siis suudaks ka stiililiste möödapanekute suhtes leebem olla ja enam vaimustuda. Nii et, ajame selle minu kui vale sihtgrupi süüks :)

Lugemise väljakutse 2017
Nr 47, Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut (teise kavatsen hiljem lugeda ja lisada)

20 aprill 2017

Küprose päike

Tõsine "Minu..."-sarja nädal on mul käimas. 
Mõni päev tagasi oli Käinas lugejatega kohtumas "Minu Iisraeli" autor. Iisrael on tegelikult ka eksootika tipp, nii et kel vähegi huvi, siis kutsuge teda lahkesti vestlema - see tunnike on seda igati väärt! 

Teisipäeval oli "Minu Küprose" esmaesitlus Solarise Apollos. Eile-täna lisaks lõunapoolsemates paikades, otsige infot. Kes esitlused maha magas, see võib 18.aprilli "Ringvaadet" isutekitajana kasutada.


Alloleval pildil on aga autori poolt kingitud üks raamatu kõrvaltegelane, otse Küproselt - mu rõõm on piiritu:)  

Ma kavatsen selle veini avamisega oodata seni, kuni saan ise niisamuti koos maasikate ja mangoga "oma" rannas seda nautida :)

Reisikirjanduse lainel jätkan - täna on kord "Minu Armeenia" esitluse käes.

12 aprill 2017

Õige väsitav mandrielu

Mandril käigud muutuvad aina kurnavamaks. Esialgu rahulikult plaanitud neljapäev tipnes ootamatult laekunud info tõttu Mustpeade majas. Reede leidis meid juba Tartust õhtut Kálmániga veetmas. See oli pigem ürituse mõttes ettevõtmine, suuremate lootusteta. Ja õige oligi, sest tegelikult oli see päris segadusttekitav lavastus. Suurimaks väärtuseks küllap kostüümid ja head meeshääled, lavastuse ülesehitus laias plaanis ka.  
Lavastus ise näis nõudvat suuremat lava, pregusel kujul mõjus kokkusurutult. Tantsunumbrid nelja näitsikuga ei kõlanud lavastuse üldmuljega kokku, jätsid kuidagi amatöörliku mulje. Ja muidugi see lõputu sussisahin ja tümpsat-tümpsat hääled, mis kohati muusikast üle kostusid. Ma ei tea, kas oli lavakujunduses kasutatud mingit vale materjali või mis neid ebavajalikke helisid võimendasid, igatahes kriipis see kõrva inetult. 
Elu õieke jäi jätkuvalt selle juurde, et ühes tükis "Silva" oli parem kui taoline popurrii. 



Laupäeval nuusutasime natuke ERMi õhku, ent mitte liiga palju. Lisaks köitis meie tähelepanu märksa enam üks poolik maja seal läheduses. Kurbusega avastan ma nüüd, et see pole siiski originaaln idee, vaid juba mitmes kohas varem kasutatud mõte. No aga lahe ikkagi :)




Kummaliste elamustega jätkates sobis pühapäeva õhtusse seega päris kenasti Von Krahli "Paradiis". See oli nüüd äärmiselt... hm...eluõielik etendus, igatahes meeldis talle see sedavõrd, et ta korduvalt etenduse jooksul mulle seda kinnitama pidi :) Mulle isiklikult põhimõtteliselt ka meeldis, paar stseeni ehk jäid veidi küsitavalt segama, aga muu oli väga nauditav. Selline voolav-voogav kulgemine, kohati naljakas, kohati rahulik, kohati inimvõimete piire kompav. Mis peamine, sümpaatseks mängisid kõik viis näitlejat end.


Esmaspäval nägin ma (taas) Eestimaad, lõputuid väljasid, linnuparvesid, looklevat maanteelinti. Elu õieke tegi sel nädalavahetusel meile pika puuga teatri osas ära ja läks jälle teatrisse, sedapuhku klassiga. Tartusse. Ma siis loksusin ta Tartusse saata, seal tegin nende klassi sõidutanud bussijuhiga (jah, mu täditütar on raudselt Eesti seksikaim bussijuht!!!) kiire lõuna ja kulgesin tagasi.

Kõigi oma kulgemiste ajal sisustasin aega meeldivalt värske kraamiga:



Tallinnas vajusin ma joonelt voodisse ja kujutasin elavsurnult ette, kuidas ma viskan jalad seinale (minu vanuses peab juba jalgu paar tundi päevas ikka üleval hoidma) ja lihtsalt olen. No aga siis ma mõtlesin, et see päev on nagunii juba raisus ja kui teisipäeval hakata saarele minema, siis läheb teisipäev ka raisku ja kellele sellist ajaressursiga laristamist ikka tarvis on. 
Mis tähendab, et juhtus see, mis meil kogu aeg juhtub. Me hakkame iga jumala kord praamile sõitma viimasel minutil. Tööpäevalõpu liiklusummikud Pärmu mnt-l olid ka vägevad. Tallinna piirile jõudes olime tugevalt viieteistkümne minutiga miinuses. Imekombel saime selle miinuse Haapsaluni jõudes tagasi tehtud. Ja siis tarmasiitas seal Rimi juures ristmikul üks krunniga kartulikarva hiireke, kes jättis meid punase fooritule taha. 
Rohukülla tõkkepuu taha jõudes tõstis Leiger rambi üles ja hakkas minema. See kuradi ainumas minut! Ega see pole Saaremaa, kus praamid sama tihti kui Ülemiste tramm käivad. Kolm tundi esmabaõhtuses Haapsalus nagu maast leitud ja taas kord viimasele praamile minek :) Paagi olime ka tilgatumaks sõitnud, nii et võib-olla oli hea, et praamile ei jõudnud - Heltermaal poleks nagunii enam maha saanud sõita :)))))) 
Haapsalu on muidu tore, aga seal on see jama, et talveperioodiks sulgevad nad ju kõik normaalsed söögikohad. Ja see ainumas, mis lahti on, see oli pilgeni rahvast täis. Esmaspäeval?! Sisse me end igatahes pressisime ja jätkuvalt laulame kiidulaulu Kärmele Küülikule. Poole kümneks oli mul seega tuju juba nii hea, et inimtühjas Rimis puuviljalettide vahel sambat tantsida. 

Mõni ime siis, et eilne päev mul kuhugi ära kadus. Mandrielu on nii väsitav, et mul kulub sellest taastumiseks veel mitu aega.

07 aprill 2017

Kummardus Veljo Tormisele

Eilse Mustpeade majas toimunud imelise kontserdi meenutuseks. Nii suure kire ja põlemisega edasi antud muusikat on nauding kuulata.