18 september 2017

Mulle meeldivad Lissaboni...

Hommikud
Need niidavad mind jalust, külm haukab iga järgneva tuuleiiliga ihust unemagusa ampsu. Aga see on magus valu, sest ma tean, et paari tunni pärast on taas nii kuum ja ma igatsen varaseid hommikutunde.

Pühapäevahommikused võrdlemisi tühjad tänavad küpsevad eelseisva ootuses. Eilsed pidulised on varjunud oma tubadesse ja kõnniteedel liiguvad üksikud asjalikud kohalikud. Kohaliku ehituskunsti nautimiseks on see täiuslik aeg, sest enamus ärisid on alles suletud ja seega ei tõmba mu pilku kiiskavad vaateaknad või välja sätitud kaubavalik, ka rahvamassid ei piira vaatevälja.


Pastelariad
Ma kahetsen ette juba kõiki neid järgmisi peatumiskohti, kus meid ootab ees hommikusöök. Praktilise meelega eestlasena ei saa ma ju jätta seal söömata. Aga olgu see siis mulle ja teistele tulevikuks õpetuseks, et Portugalis ei maksa pöörata ülearu palju tähelepanu majutusasutuses pakutavale hommikusöögile. Pastelariad on iga nurga peal. Eriti mõnus on neid avastada lõhna peale. Sa rühid inimtühjal kurvilisel-käänulisel kitsal tänaval mäest üles, kui järsku tunned magusrammusat kiusatuse lõhna ninna tungimas. Isegi jahedavõitu maiasmokana ei suuda need aroomid külmaks jätta. Ma kujutan neid lõhnamolekule ette, kuidas nad keerduvad ja koonduvad ja lahknevad ja kord kiiremini-kord aeglasemalt mööda mäekülge üles või alla tungivad. 
Mõni pagariäri on inimtühi (kuigi harva), mõni puupüsti rahvast täis. Meeletu sumin. Lauad on väikesed, toolid veelgi pisemad, ja kõik need on tihedalt kõrvuti. Neis ehedates kohtades on enamasti kohalikud, mõni üksik võõramaalasest rändurhing ehk sinna hulka eksinud. Teenindus on nobe ja nappide naeratustega. Kesklinna fäänsides kohtades saab muidugi inglise keelega hakkama, aga mida kaugemale keskusest, seda suurem tõenäosus, et ennemini hakkad sina portugali keeles rääkima, kui nemad sinu inglisest aru saama. Kogemusena siiski ääretult võluv :)!Paneb tööle su kujutlusvõime ja mängulisuse.


Kohv
... on siin ülihea ja üliodav, liigitub pigem espresso alla meie mõistes. Põhimõtteliselt on see nii odav, et sageli ei vaevuta kohvi hinda kuskil hinnakirjas ära märkimagi. Kui soovid kohvi piimaga, siis targem oleks oma soovist kohe tellimust tehes teada anda. Ma esimesel korral ühe tütarlapse vihastasin välja. Või noh, vihastama on vist liiga tugeva värvinguga sõna selle tarbeks. Ma ei oskagi seda kirjeldada, aga eestlase jaoks mõjub portugallase käitumises sageli miski nagu vihastamise või solvumisena, kuigi ma saan väga hästi aru, et nad sisimas siiski ju ei vihasta selliste asjade peale. Igatahes. Kohvile piima tahtes peab arvestama, et nad ei viska seda sulle mitte niisama kannuga lauda, vaid nad soojendavad-vahustavad piima, ja seega lööb sinu hilinenud piimasoov nende seni hästi toiminud kohvi serveerimise süsteemi totaalselt uppi.

Vanamehed
Ja kui ma ütlen vanamees, siis ma mõtlen seda kõige paremas mõttes. Kasvõi näituseks needsamad pagariäridki - seal teenindavad sind just nimelt vanamehed. Või tänavatel ajalehekioskid - piilu sinna ajalehtede ja ristsõnaajakirjade vahele sisse, ikka vaatab sulle vastu mõni muhe hallipäine vunts. 
Minu eriline lemmik on aga siin ühes paralleeltänavas asuva kohaliku toidukoha teenindaja. Laua koristab ta eelmisest kliendist ära alles siis, kui sinna uus klient istub. Tema oskus seda kõike teha minimaalsete lausejuppidega ja näoga, milles ükski lihas ei liigu ja mingitki emotsiooni edasi ei anna, on erakordne. Võtnud tellimuse, viib ta menüü ära ja plärtsatab selle jõulise kõmakaga leti peale. Mõnikord ta veel poriseb midagi valjusti ja omaette. Küll ma tahaksin sel hetkel portugali keelt osata ja mõista, millest ta seal nii andunult kõneleb. Kui talle satub võrdväärne vastane, küllap mõni kohalik püsikunde, siis läheb õige valjuks sõnasõjaks. Kõige selle juurde kuuluvad mornid näod, valjud hääled, põlglikud turtsatused ja ägestunud käeviiped. Ilmselgelton tülist asi kaugel, kuid just nii see kõrvaltvaatajale mõjub. Tüüp ise muidugi naudib taolist koomuskit. 
Vanamehed on eranditult lühikesed, ümmargused, hallipäised, enamasti viikari ja triiksärgiga, puhkehetkel ajalehe ja suitsukoniga. Ja ometi teenindavad nad jooksujalu (erandiks vaid see minu lemmikvanamees, kes nimme lonkis rühutatult aeglaselt ja põlastavalt), paberit-pliiatsit kasutamata ja kordagi eksimata. Hoopis teistsugused kui Pariisi vanamehed, kuigi need on ka jumalikud!

Tänavad
Väikesed läikivad libedad tänavakivid. Sa kas ronid neid mööda üles või tuled pidurdades alla. Ja kui ei ole just mõnd mäge või küngas, siis on tänav umbes selline nagu ülaltoodud pildil - lainetab ja on muhklik. Siinsetel vapratel pensionäridel kulub vist üksjagu puusaliigeseid....
Üks päev jälgisin, kuidas üks pisike präänik abiratastega sõita üritas. Vaesed vanemad, kes pidid pidevalt korralikult kiirendama, kui see kaadervärk mäest alla hakkas veerema. Teisal tuli jälle tagant lükata, et üles saada. Ja nii kogu aeg... Küll on Eestis ikka lihtne rattasõitu õppida, ma mõtlen :)

Kirikud

Ühe kiriku vaatamiseks-uurimiseks kuluks päevi, nii et lootusetu ülesanne. Aga väärt siiski sisse astumist ja niisama olla.  

ITL segakoor Igreja de Sao Roque kirikus laulmas



17 september 2017

Mu sääremarjad laulavad oodi Lissabonile...

Jaa, elu on mõnus nüüd. Trammiga otse lennujaama minna on ikka täitsa vinge. Või siiski, päris otse koduukse juurest ei saa, korra peab Hobujaamas ümber istuma, aga ikkagi :) Ja Kasela "Taevakirju" raamatu lugemisest oli nii palju kasu, et ma seekord viskasin kõik vajaliku kraami stoilise rahuga käsipagasisse ja no problemo. Eriti kehtib see küünekääride jms vidinate kohta. Igasuguseid huuleläikeid, väikeseid lõhnaõlisid jms pole ma nagunii enam ammu sellesse spets.kotikesse pakkinud. 

Brüsseli lennujaamas olin ma esimest korda, ja mitte viimast. Üldiselt üsna kole monstrum, aga samas... väga funktsionaalne. Võib-olla on nad ka arvestanud, et seal regulaarselt pommid lõhkevad ja seega nad liiga ägedat ei tahagi ehitada, hoiavad maksumaksja raha kokku.


Lissabon ise on sajaga lahe, veider ka muidugi. Hetkel ma mõtlen, et tahan siia kunagi tagasi, pikemalt. Samas kahtlustan, et mõne päeva pärast põhja poole liikudes, ma enam nii ei mõtle. Sest seal on kindlasti veelgi mõnusam.
Esmapilk Lissabonile on... värviline. Puhas. Viisakas. Kui mulle meeldisid teatud piirkonnas Brasiilias, siis ma kahtlustasin kohe, et Portugal peaks mulle samuti meeldima. Ja isegi rohkem, sest puhtusega olid üle ookeani lood natuke komplitseeritud, siin on see täitsa euroopalik ma ütleks. Palju kirutud koerajunnegi pole ma suurt kohanud. Prügimajandus näib toimivat, neil on isegi prügikastid :) Ehitavad nad muidugi meeletult, ma ei tea - on neil mingi kinnisvarabuum siin hetkel või? Samas, tsemendikotti õlal kandvad tüübid laulavad ja vilistavad ja... no ehitagu siis pealegi. 

Enne Portugali juhtus minuga see, et minust sai bookingu-sõltlane. Vähemasti ma tunnistan seda. Mul ei ole kunagi varem olnud otsustamisega raskusi, aga seekord natuke nagu oli. Sest Lissabon on täis vanu ja ägedaid kortereid. Kui ma ütlen korter, siis ma ei pea silmas apartementhotelle, vaid sõna otseses mõttes vanades majades  ülisuuri elamisi, mis on siis tehtud toakaupa väljarenditavaks. Nende ainsaks miinuseks, minu silmis tol hetkel, ühiskasutuses olevad WC ja duširuum, köök nagu eriti ei olnudki probleemiks. Ja seetõttu ma elasin kõik päevad booking.comi lehel ja broneerisin ja tühistasin ja broneerisin ja tühistasin. Kuni ma lõpuks mõistsin, et Portugal ei ole tõepoolest see koht, kus elada isikupäratus suures hotellikolakas, kus sees olles sa ei adu absoluutselt, millises maailmanurgas parajasti viibid. Mu sõrm jäi üha sagedamini pidama ikkagi nendel suuuuurtel ja vanadel korteritel. Millest, muide, enamusel ongi ühisvannitoa-süsteem. Kui ma vaatasin ka nende keskmisi hindeid, siis ma sain aru, et on aeg oma eelarvamused murda :)

Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et kord elus võin ma ju selle ära proovida :) Nüüd siis kolmas öö ja ma oskan juba haletsevalt muiata, kui kuulen siinset perenaist telefonis mõnele küsijale selgitamas, et jah, neil on ühis-WC ja -vannituba. Ja too otuke seal toru teises otsas kardab nii hirmsasti, et kaob kõige nelja tuule poole. 

Aga tõeliselt kodune tunne on siin küll. Need vahvad vanaaegsed trepikojad, uhkete käsipuude ja keerdtreppidega. Korteris sees on pikad koridorid (nagu meil Kadrioruski), tubadel kahepoolsed uksed (nagu meil koduski), kõrged laed ja aknad (nagu kodus), laes reljeefsed ornamendid (nagu koduski, ainult siin on kordades rohkem), ja rõdud-rõdud-rõdud (meil ei ole). 

Ja värvid, just nii nagu need Brasiiliaski silma hakkasid



video
Rõdult jälgisin ka med.õdede meeleavaldust. Vist olid need õed, mu portugali keel jätab kahjuks soovida. Kusagil siin läheduses peaks asuma parlamendihoone või midagi sarnast, nii et edasi neid ei lastudki. Oli muidugi päris naljakas vaadata, kuidas teeõkked seati just siia minu rõdu juurde. Ega peale politseinike neid eriti keegi ei vaadanud-kuulanud, seega püüdsin siis üksi endast parima anda. Blond ja punases kleidis nagu ma siin rõdul seisin, hüplesin nendega kaasa, rusikas käsi sõjakalt taeva poole suunatud. No ma ütlen, et sellise aktiivse kaasaelamise peale peaksid nad oma tahtmise ju saama, mis iganes selleks ka oli, madal palk või valed töötunnid või.... 


Ümber nurga siit kulgeb Lissaboni kurikuulsa tramm nr 28 liin. Mina ilmselt jätan sellega sõitmise vahele. Mulle piisab selle pidevast nägemisestki, pilgeni täis, ja need koledad kriginad siin järskudel nõlvadel. Lõppeks on need kõikjal ka võrdlemisi sarnased, viimati sai vist Istanbulis analoogilise agregaadiga sõidetud.


Põhiline, millest saaks, aga ei taha, pärast kolme päeva Lissabonis rääkida, need on jalad. Eesti masajalgsed naised saavad siin ohtralt ilu juurde :) Samas on need tänavad nii armsad, et ma ei ole ikka veel raatsinud ühistransporti kasutada.













Kõik oluline ühele pildile: Kristuse kuju teiselpool jõge, 25. aprilli sild, lennuk ja maadeavastajate monument (no see tume plönn vasakul nurgas, saite aru küll)
Siin on põhjus, miks me üldse just Lissaboni tulime.  


Ma ei tea, kes oli see tarkpea, kes leidis, et Lissabonis oleks vaja viikingeid presenteerida...

11 september 2017

"Kõike head, toriseja!" Tuomas Kyrö

Võrratult minulik raamat! Vaimustavalt mõjusa raamatu ilmeksimatuks tundemärgiks on minu jaoks see, kui pärast raamatu sulgemist järgmised katsed kuidagi ei edene (katsealusteks objektideks olid sedapuhku Hassletti "Kui mind enam ei ole" ja Ferrante "Minu geniaalne sõbranna", mis tegelikult mõlemad keskmisest paremad raamatud peaksid olema). 

Toriseja meenutab ehk õige natuke Ovet, aga on veelgi parem. Romaanilikku süžeed on siin Ovega võrreldes küll vähem, kuid see-eest muhedat olmeanalüüsi märksa enam. Ja üldine toon on siiski äärmiselt positiivne ja soe minu meelest, ei tasu sõnast toriseja liialt ehmuda. Aga jah, selline tüüpiline vanainimene, kes teab, et korralik toit ja füüsiline aktiivsus on hea tervise alus, kes tahab ikka kõigega ise hakkama saada ja ei taha teistele kaela peale jääda, ja kes tahaks võimalikultpalju ise ja oma kätega valmis teha (no olgu selleks kirst või testament või koguni järelhüüde ette valmis kirjutamine).

Sarnaselt Ovele on ka Toriseja elu tooniandvaimaks tegelaseks Perenaine, kes antud juhul hooldekodus oma päevi veedab. Toriseja siis omakorda kostitab teda salaja karbonaadi ja muu hea ja paremaga, sest et...

"Ega ikka ei peaks elutee viimastel meetritel sööma seda, mida esimestel meetritel, lasteaias ja algkoolis. Laste söömisel tuleb mõistagi silm peal hoida, sest nende tööpäevad hakkavad mööduma ergonoomiliselt reguleeritud toolidel ja niisugustes ametites tulebki süüa hoopis teistsugust toidupoolist kui minu põlvkonnal. Nemad klõbistavad soojas toas klahve, ükskõik, kas selle tulemusel langeb mets või rahvamajandus. Raadius mängib vale jaam ja lendva lööb selga, sest seda selga pole millekski kasutatud. Inimene on selle poolest veider loom, et keha ei ole mõttele järele jõudnud. Selgroog on üleliigne jäänuk tollest ajast, kui me liikusime kahel jalal, ja varsti kaob see üldse ära."

Lastega, isegi täiskasvanud lastega, on suhtlemine nagu ikka - veidi komplitseeritud.

"Mõnikord on tee ühe inimese juurest teise juurde mitu penikoormat pikk, kuigi see üks inimene on sellest teisest tulnud."

"Küsisin, et ega nad lahutama ei hakka. Nii on tänapäeval kombeks, kui aastapäev ligineb. Kas seda ta nuttiski? Vanasti osteti perenaisele pross või siis viidi sooja veega randa puhkusele, nüüd antakse kingituseks abielulahutus ja ühine hooldusõigus."

Äärmiselt sobilik lugemine sügisõhtuteks! Ah jaa, tõlkija on Kadri Jaanits.

06 september 2017

Kas hambad on pestud, Vakra / "Õpetajanna" (2016)


Tšehhi režissööri slovaki näitlejatega tehtud satiiriline (väidetavalt!) lugu aastast 1983. Pidavat olema tõestisündinud ja vaat seda ma usun küll. Ma tean ühes väikelinnas üht sarnast õpetajat, täiesti tänapäevast sealjuures, kes ka selliseid võtteid kasutab, kuigi märksa leebemal kujul.Väikeses kohas on see ilmselt mõeldav. 

Aga muidu üsna masendavalt mõjus. Hea, et koolipõli läbi on :) Lumelopp, pruunid toonid, kiledalt kriiskav õpetaja, nukrad lapsed... klišeelik ja masendus kuubis. Targemad küllap aimasid seda ette, sest kinosaalis istus napp kümmekond vaatajat. Ja ma veel olin kahevahel, kas minna vaatama "Õpetajannat" või "Ismaeli vaime"...

Muus osas on linnas praegu päris põnevad ajad. Enne valimisi on äkitselt kõigega hirmus rutt, isegi trammid saadi ootamatult kiiresti jälle käima. Ja kuigi värsked lõigud on nii värsked, et ootepaviljonidki alles pooleli ja kõnniteekive loobitakse paika otse su jalge ees, siis... no täiega lahe, et järgmisel nädalal saab otse ukse eest lennujaama ukse ette trammiga sõita. Nagu turist, ma ütlen :) Ja uue ja hubase Balti Jaama turuga olen ma ka rohkem kui rahul - enam ei pea teise linna otsa Nõmme turule sõitma, vaid jällegi - saab otse koduukse eest turule trammiga.



Iga päev saab teha ka uue äraarvamismängu, et kas Vakral on hambad puhtaks pestud. Tundub, et valimisplakatite ümbertuunijatel on kibekiired ajad hetkel. Järjepidevalt keegi värvib tema hambaid ja keegi peab neid puhtaks pesema. Need kujundid, mida maha pesta ei õnnestu, lõigatakse lihtsalt plakatilt välja. Mõni plakat võib valimiste ajaks õige räbalaks muutuda sedamoodi. Põnev-põnev, ma ütlen.