16 jaanuar 2017

"Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" Mihkel Raud



Mulle ei meeldi ekraanilt raamatuid lugeda, lihtsalt ei meeldi. Ilmselt kuulun lootusetult paberimudijate-põlvkonda. Kuigi ma saan muidugi aru virtuaali eelistest, nagu ka seekord juhtus. Ma tegelikult ei kavatsenud seda raamatut lugeda, sest eneseabiraamatud on üks salakaval võrk, millesse lihtne takerduda. No esmalt lajatavad nad sulle lahtise käega ja teevad puust ja punaseks, milline tropp ja ebaõnnestunud tüüp sa oled. Edasi hakkab igasuguse iseseisva mõtlemise uinutamine, sind püütakse teha ajudeta käsnaks, millele sööda ette mida tahes, ta imab kõik endasse, ise ei pea enam mõtlema. Eneseabiõpikud teevad su eest kõik ära, petlikult lahe ja mugav.

Aga mis sa selles Viljandi-Tallinna bussis loksudes ikka targemat teed kui loed, hädaga kas või ekraanilt. Ülejäänu lõpetasin eile praamil - jällegi üks ütlemata hea koht lugemiseks. Tõsi, eile olid paadis filmivõtted ja liiga lõdvaks ei saanud end lugedes lasta, sest noh... lugedes ma võin end mõnikord unustada ja liiga koduselt tundma hakata :)

Rauast siis kõneldes. Palju on juba öeldud ja pikalt kordama ei viitsi hakata. Niisama lugemisena täitsa mõnus ja hea. Need välkaritest maailmaparandajate targutused lasin suht diagonaalis üle ja pean tunnistama, et minust nende lugejat ei ole (kel aga huvi, siis siit raamatust leiab kuhjaga soovitusi ja viiteid lisalugemiseks!). 

Nüüd aga üks oluline asi, mille eest ma autorit kiita tahan - lõpuks ometi on keegi Vesivärava müügigurud raamatusse raiunud! Tõsi, Raud kirjutab neist natuke teisest vaatevinklist ja üldsegi oma dieedipeatükis, kuigi eks kaudselt ikkagi nende müügioskust kiites :) Nii et, kui teil vahel igav on või muidu nälg näpistab, siis astuge sealt läbi - lisaks vana kooli kodusele ja soodsale kõhutäiele on korralik show garanteeritud + võimalus läbida meelekindluse tuleproov :)

Sümpaatne on ka Raua kiiks õigekirja osas - ka mina teen mitmed otsused ja valikud just sellest lähtudes. Millega ma aga üldse rahul ei ole, on selle raamatu puudulik korrektuur. Jah, ma tean ju küll, kuidas need apsud tekivad ja mõistan, et autori ega toimetaja õigekirja tundmisega pole siin vähimatki pistmist (selle asja nimi on enamasti kiirus, lohakus, mõne tööprotsessis kasutatava programmi kesine valdamine). Igatahes, kui Mihkel Raud jõuab järgmisel korral käsikirja trükivalmiduseni ja tal tõepoolest keegi ei viitsi või ei taha korrektuuri lugeda, siis saatku mulle - teen ära, tasuta. Ent nii paljude näpukatega ei tohiks fail trükikotta minna.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 36 Mitteilukirjanduslik raamat

11 jaanuar 2017

Kuidas eestlast ümber lõigata, Mutt teab ja kirjutab.


"Eesti ümberlõikaja" Mihkel Mutt

Muidugi olid mul Muti suhtes eelarvamused, kellel ei oleks, eks :) Minu enesetunnet ei parandanud ka telefonitorus kogelema hakanud raamatukogutädi, kui ma raamatu broneerisimiseks selle pealkirja nimetasin. Ja ega see raamatukaas ka suurem asi ole.

Negatiivse poole pealt sai nüüd kõik öeldud:) Tegelikult mõjub see raamat üsna kivirähilikult (teeme nüüd pausi ja murrame pead, kuidas kurat seda käänata, eks!), ehk vaid kraad kangemalt ja tase kõrgemalt. Mutt võtab lühidalt, selgelt, parajalt irooniliselt ja minu meelsusega haakuvalt kokku Eesti olukorra Euroopas ja muidugi mitmesuunalise rändekriisi. Viimasest rääkides, Mutt on (õnneks!) valinud selle variandi, et ega need pagulastehordid ei tahagi siia meie juurde tulla. Ent päris tabavad on tema tegelaste suu läbi kõlavad Eestist lahkujate kirjeldused ja seisukohad. Jääjatesse suhtutakse ja siin käiakse analoogse tundega nagu lapsena maal vanaema juures sai käidud - hirmus tore ja arhailine ja romantiline ja igatsedes õhkama panev, aga näed ise sinna (maale või laiast maailmast Eesti poole vaadates) elama enam ei kipu. Aga et see koht ja olud ikka säiliksid, tulebki neid paigalolijaid taevani kiita, muidu nood hullud kobivad samuti minema.

Tänane muhedalt humoorikas tsitaat tuleb pühendusega kõigile tuttavatele giididele:

"Kokkuvõttes mõjus välismaailmaga tutvumine minule teatud mõttes kahjulikult. Giide vist ei tohiks liiga palju välismaale lasta (puhaku kodumaal või sellega sarnastes riikides!). Neis peab ikka säilima mingit entusiasmi, naiivset usku. Giid on ju müügimees. Ta peab uskuma või tegema nägu, et usub, et see, mida ta müüb, on parim maailmas."
  


Lugemise väljakutse 2017
Nr 34, Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused

07 jaanuar 2017

"Kuidas mu isa endale uue naise sai" Reeli Reinaus

Iseenesest tore lasteraamat, püüdlikult kaasaegne koguni. Siin on päris palju ja tabavaid nalju, kuigi pean tunnistama, et ma ei tea, kas need naljad ka lastele endile naljakad on. Täiskasvanutele ilmselt küll. No näiteks netitutvused ja proovilepanekud meespoole automargi osas :) (laps õpetab isa, et ütle, et sul on Datsun, naisekandidaadid kaovad selle peale nagu tina tuhka). Või ettenägelik hoiatus kullakaevajate ja puukide osas :)

Oli ka häirivaid asjaolusid. Teatav liigne nämmutamine. Naljad ja puändid olid ju head, isegi väga, aga need lahjenesid mitmekordses kordamises. See ongi see, mida ma lasteraamatute puhul kogu aeg kardan ja miks ma neid harva julgen ette võtta. Ma ei tea, miks see nii oli. Oli see autori enda tahe või oli talle ette antud tähemärkide arv (üks tõsiselt saatanast asi!). Või oli kolmas põhjus, ei tea.

Soovitada siiski julgen, taevani kiita ei saa.

04 jaanuar 2017

"Mangode hooaeg" Cécile Huguenin


Ma vist haaran harva ilma eeltööta mõne raamatu riiulist, selle puhul lasin end kirevast kaanest ja hõrkudest mangodest ahvatleda. Oli selline nii ja naa lugemine. Võrratult köitev jutustamisoskus, seda kindlasti. Maailm peopesal, ka seda. Erinevad kultuurid, kombed, uskumused, ajalooline taust... ent see kõik jäi kuidagi liiga põgusaks, liiga pinnapealseks. See on ju õige õhuke raamat ja võib-olla oli nende väheste lehekülgede peale liiga palju püütud kokku suruda.

Kuigi siin olid omad momendid... Nii et, pigem hea kui halb. Vist.

P.S. Lugemise väljakutse 2017
Nr 50 Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud