30 detsember 2009

Lihtne tõde

Ma hiljuti ühes loos puudutasin õrnalt seda lihtsat tõde, natuke küll teises kontekstis, aga siiski... Kõik kordub, ei midagi uut. Põhimõtteliselt. Tehnika ja teadus arenevad, aga elu ise ja inimesed jäävad ikka samaks.
Ja nüüd veenis Steinbeck mind selles taas, sedasi valusalt, lajatas lahmaki! otse. Tegelikult on ju uskumatu?

28 detsember 2009

Kui kripeldab...

Juba jupp aega on mingi kahtlane kripeldus. Esmalt ajasin selle eelseisvate pühade kaela, siis pühade endi süüks, aga nüüd...? Nüüd enam ei teagi, mille süüks seda panna. Näib, et selles on midagi vana ja tuttavat, midagi sellist, mida olen juba mõned korrad tundnud.
See on see tunne, mis ühel hetkel halvab kõik meeled, kõik. Ja järgmisel lööb jällegi kõik puhtaks ja selgeks. Ja siis tulevad unetud ööd, kus lihtsalt ei tule und. Lihtsalt vahin pimedusse ja püüan uinuda, aga see ei õnnestu. Siis hakkab mõttelõng hargnema, see põikab kord siia, kord sinna, aga üldiselt hakkab sealt mingi tervik paistma.
Kui sellisel moel on mõned nädalad möödunud, siis saab selgeks üks - tuleb kirjutama hakata. No ja siis ilmneb järgmine tõsiasi - ei ole siin mingit tervikut. Tegelikult on kõik otsad alles lahtised.
Öösiti on neetult head mõtted, aga öised mõtted kaovad ühes hommiku tulekuga. See on see kõige masendavam tõde, mille olen viimasel aastal avastanud.

17 detsember 2009

Lõuna-Taanis lumeüllatus:)

Lund on seal ju nii hirmus harva, see vähenegi, mis kogemata kombel paar korda talve sinna ära eksib, on vaevu aimatav, üksikutel põllulappidel, lühikeseks viivuks.
Ja nüüd on taas see hetk käes! Mõnus pehme talveilm, arvestatava lumekogusega. Liiklus on muidugi meeletult aeglane ja kohutav. Hämmastav, kuidas muidu nii praktilised ja kõike oskavad taanlased on äkitselt abitud ja hädas. Igapäevaelu on kohati ikka üsna uppi löödud.
Iseenesest paar kuud veel ja siis on aeg krookustel end õitsele lüüa!

Salakavalad sardiinid

15 detsember 2009

Võrratu päev!

Tänane ilm ja tänane päev on justkui habras peotäis kohe-kohe sulavat kristalset lund. Selline õrn ja kaduv ja ainulaadne ja mida kõike veel. Ma kahtlustasin, et see on pelgalt minu imelik kiiks, see sooja ja päikese lakkamatu igatsus. Aga põhjus peitub vist siiski ennekõike ilmas. Nüüd, mil päris talv on kohale jõudnud, on tõepoolest tahtmist ja põhjust nina toast välja pista.
Vahelduseks pilkasele pimedusele oli täna valgust ja heledust piisavalt. Ja pakane oli mõnus, selline kõditav, ajuti näpistav, aga igati nauditav. Ma nautisin lumekrudinat saabaste all, suitsuviirge, mis korstendest otse taeva poole tõusid, toimekaid kollase kõhuga tihaseid...
Kui talved oleks sellised, siis võiksid need tõesti mitu kuud kesta ju:)
Lisaks tuli kõndides täna erakordselt palju häid mõtteid, natuke küll kiiksuga ja imelikke, aga omamoodi vajalikke.
Ma ei ole küll päris veendunud, et minu tänane saak ("Hommiku pool Eedenit" ja "Elementaarosakesed") just nimelt tänasesse päeva sobib, kuid üritan siiski.

09 detsember 2009

"Elu nagu Kreeka ε" J.Mole, ehk tükike Kreekat minu peos




"Lucca" igatsusele leidsin leevendust ühest teisest raamatust. Minu jaoks üllatuslik leid, sest selle ilmumine oli mul küll täiesti kahe silma vahele jäänud. Kuna ma selle haarasin raamatukogust ja see oli vabalt võtta, siis eeldasin, et see peab olema ammu ilmunud, aga võta näpust - ilmumisaasta 2009!
Aga Kreekat ma sellest raamatust leida lootsin ja Kreekat ma ka sain. Hea on lugeda raamatut, mis kajab sulle vastu, ja mitte ainult, vaid kannab sind sinu enda teekonnal ka edasi. Ma leidsin siit palju tuttavaid kirjeldusi, elamusi, tundeid, kuid samas viisid need mind sügavamale sellesse kultuuri. Sest loomulikult on vahe, kas käia paaril reisil või vahelduva eduga pea kolmkümmend aastat elada kohapeal. Seigad, millele turistina ei oska sügavamat seletust anda, saavad autori kogemuste kaudu põhjalikuma analüüsi ja selgituse.
Kreeka oli selles raamatus just selline ilus-valus nagu see ka mulle näis. Hingematvad vaated ja koduselt maitsvad road, kohati harjumatu lahkus ja vastutulelikkus... Ja siis meie silmale harjumatu räpasus, laiskus, naha üle kõrvade tõmbamine, patoloogiline rahulolematus, meestekesksus jne, jne.
Oma osa loo võlus on kahtlemata autori ehtbritilik ja üdini mehelik lähenemine, aga kahtlemata ka teatav avatus ja siirus, valus enesekriitika. Omavahelised vaidlused ja aasimised abikaasaga, läbisaamine ouzo ja viskiga, ebamugavustunne seoses tingimise, tüssamise ja isikliku elu kohta pärimisega. Valehäbita annab autor edasi oma tundeid seoses lamba veristamise või kanal kaela kahekorra käänamisega.
Ühesõnaga võrdlemisi aus ja ehe tükike Kreekamaad.
See on raamat, mida võiks muidu soovida oma riiulisse, kuid kahjuks kubises see trükivigadest, riivas tõsiselt silma.

03 detsember 2009

Igatsus

Täna on imelik hommik - hirmus rahutus on, kogu elamine on rahutust täis. Korra mulle tundus koguni, et kõik pealtnäha elutud esemed ka on rahutust täis. Minul on vist pigem selline motoorne rahutus ja kripeldus... hinges ja ihul ja igal pool. Eks ole seda varemgi juhtunud, aga täna on kuidagi eriti tugev, lisaks ei ole mul aimu ka põhjustest.
Ärkasin üles erilise tundega. Vahel on ju nii, et konkreetset unenägu ei tea/mäleta, aga see tunne, see eriline emotsioon jääb ometi sinuga. Ma oleksin nagu astunud välja soojast ja pehmest õhust, lämbe päeva õhtust. Ma arvan, et see meenutas kõige enam mõnda paika Vahemere äärest. Kitsad tänavad, järsud tõusud ja langused, värvid...
Ja siis vaatas mulle aknast vastu udu. Ma ei tea, täna ei tekita udu minus eriti meeldivaid tundeid.
Edasi tuli meeletu tahtmine "Luccat" lugeda, aga mul ei ole seda kodus. Ma laenutasin selle vist umbes kevadel raamatukogust. See oli s e e raamat, mis minult midagi ära võttis ja midagi uut ka juurde andis. Suvel ma korra mõtlesin küll, et peaksin selle ikka riiulisse ka soetama, aga mõtteks see jäigi... Ja nüüd oleks seda kiiresti vaja. Tegelikult on kindlasti veel selliseid raamatuid, mis päästaks hetke, aga mulle ei tule midagi praegu meelde.
Tahaks just "Lucca" kätte võtta.