30 detsember 2010

Järgmine aastalõpu statement

Mina, va konservatiiv, kelle käed väriseksid ärevusest ja muutuksid hoobilt higiseks, kui keegi mulle e-lugeri pihku pistaks (seda ei ole veel juhtunud ja ma venitan viimse võimaluseni), pean erakordse kohkumusega tunnistama, et alates tänasest on"Minu Taani" ka elektroonilisel kujul saadaval.
Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga imelik on ikkagi. Kuidagi kihelema ajab. Et ongi e-ajastu, e-raamatud, e-kirjandus.... e-inimesed, e-lapsed, e-raamatukangelastega. Et lapsed 30 aasta pärast ei haara kaenlasse räbaldunud nurkadega kapsaks loetud "Pipi Pikksukka" ja ei ronigi murelipuu otsa onni.
Halvemal juhul istuvad nad halvasti valgustatud toas, kus virvendab mõni kuvar või muu ekraan, haaravad vahepeal lauanurgalt oma e-lugeri ja lasevad hetkeks pilgu üle ridade.
Paremal juhul võtavad nad küll e-lugeri näppu ja ronivad sinna murelipuu otsa.
Aga see oleks päris sürr vaatepilt. Ja mina oleksin sel juhul see halliseguse krunniga mammi, kes kõnnib mööda ja võehtab puu poole.
Sest murelipuu ja e-luger ei käi kokku:)
Ei käi ju? Ega?
Või raudteejaamas järgmist rongi oodates kougib seljakotirändur taskupõhjast e-lugeri ning asub aega parajaks tegema. Minu silmis peaks ta võtma ikkagi rohkem või vähem loetud paberraamatu ja ennastunustavalt sellesse süvenema.

Palju õnne!

NB! usun, et digikogu.ee-s siiski hinnal üks null lõpust ära võetakse. No niiiiiiii hea see raamat ju ka ei ole, et sedavõrd kõrge hind ette keevitada.

statement - lumi on hea

Mõnikord sa üllatud. No et nad kõik ei olegi nii pahad. Või siis ennekõike kurjad, tigedad, mornid, varbaid põrnitsevad. Ehk sõltub see millestki muust. Võiks mõelda, et põhjuseks on jõulud, aga kaheldav. Jõulud teevad nad närviliseks ja tigedaks, neil on kiire, kiire, kiire...
Väga harva, ehk paaril korral aastas, nad löövad selja sirgu. Sa näed, et neil on nägu. Nad vaatavad, ja mitte ainult - nad ka näevad, märkavad. Enamasti on selleks vaja ajendit või põhjust.
Lumi on põhjus, väga võimas põhjus. Sellest ei saa mööda vaadata (tegelikult ka ei saa!). Seda ei saa ignoreerida. Ja siis nad tõstavadki pea ja vaatavad. Koguni söandavad suu avada ja midagi öelda. Positiivset. Sõbralikku.
Edasi võib juhtuda nii või naa. Mina tean, mis minuga juhtub - ma lähen põlema. Kui visatakse pall, siis püüan kinni. Ja viskan tagasi. Ootan järgmist viset. Kui ka ei tule, päev on ikka kohe parem.
Võib ka teisiti minna. Nad on küll samast puust, kuid alati ei piisa sellest. Üks viskab palli, kuid teine ei püüa kinni. Ei ütleks, et ei oska. Pigem ei julge, on segaduses. Siis pöörab selja ja püüab teha, et palli ei olnudki. Igakord ei õnnestu. Siis pugistab ettevaatlikult naerda. Ikka nii, et palli viskaja ei näeks. Üldiselt on peas nägu nagu turistil pärismaalaste keskel, ei oska kohe kuidagi olla. Äkki ei tee kõike õigesti.
Ja võibki juhtuda nii, et palli viskaja järgmine ei kord ei viska enam. Ei julge. Äkki ajab jälle kellegi segadusse. Tekitab piinliku olukorra.
Ongi ring täis. Käivad jälle jala ette maha vahtides. Tusaselt prügikaste ja puid vaadates. Vastutulijast läbi vaadates. Nägemata. Märkamata. Oodates uut põhjust suu avamiseks. Lund või tormi. Kuumalainet. Mida iganes, mis aitaks.
See must lagi on ikka nende pea kohal. Ent juba on hetki, mil see laseb päikest sisse. Puistab pihuga lootust.


Palju õnne meile!

23 detsember 2010

Pealkirjad on tõsiselt nõrk koht...

Täna oli postitädi erakordselt pikalt mu ukse taga. Kahtlustan, et ta tundis trühvlilõhna ja ma tean kui mõjuv see on, oo jaa! Kuna üks taani päkapikk mulle seda tõi, siis on siililegi selge, et järgneva paari nädala jooksul panen ma seda absoluutselt IGA toidu sisse. Erandiks ehk ris a la mande, kuigi kiusatus on:)
Tegelikult oli loomulikult Ekspressi päev ja Äripäev oli kogukam kui muidu ja on üsnagi tõenäoline, et postitädi toppis hoopis neid postkasti.
Aga lõhna võis ta ka tunda, no nii natukenegi...
Meeldetuletuseks aga neile, kel soodsa hinnaga "Minu Taani" soetamata, siis viimaseid päevi on veel võimalik seda teha. Otse kirjastusest siis, aga kuna tragid töötajad sealgi pühi peavad, siis võib tellida hoopis posti teel. Jõulukampaania peaks lõpu leidma 26.detsembril.
Aga kes autogrammiga ja täitsa tasuta tahab saada, võib ristsõnu lahendada ja loosiõnnele loota.

21 detsember 2010

Mehed laulsivad nõnna ilusti, et lust oli kuulata

Jaa, ei ole midagi öelda, mehed olid kenasti end üles vuntsinud ja laulda oskasid samuti. Silmal hea vaadata ja kõrval pehme kuulata. Laulvate näitlejate kiituseks muidugi ka see, et neil käivad suud lahti, erinevalt paljudest teistest;) Isegi sõnalõpud olid välja hääldatud ja ei kriipinud kuulmismeeli. Kuidagi hea tunne oli midagi ka lisaks täishäälikutele kuulda.
On üsna selge, et Dvinjaninov saaks üsna edukalt ühe mehe showga hakkama ja teised on lihtsalt laval ruumitäiteks. Hea küll, nii hull see asi ei olnud.
Nii "armas" oli viljandlasi vaadata, selline soe ja nostalgiline tunne tuli. Nagu oleks ajas kolm aastakümmet tagasi läinud ja kohalikku kaubamajja saabunud mõned defitsiitsed kaubaartiklid... Sädelevates pluusides prouad aerutasid õlgadega kahte lehte, hingates soojalt kuklasse ning ning nügides "kergelt" oma ridikülidega. Garderoobi minnes pressis üheaegselt mass tagant peale ja samas ründasid üleriietest vabanenud ja kärsitult paremaid istekohti ihkavad silmailu ootel naisterahvad mulle vastassuunas peale. Oleks hetkeks valvsuse kaotanud, võinuks end leida jalge alla trambitult. Ma muidugi mõistan, et jätta oma elunatuke Pärimusmuusika Aita ei ole just kõige kehvem mõte, ent siiski...
Ma võiksin siinkohal tuua veel paralleele erinevate ajastute ja generatsioonide vahel, aga jäägu siis seekord nii. On igandeid, mis mõne aastaga ei kao, vaid mille murdmiseks kulub nähtavasti aastakümneid...
Ühesõnaga /meenutus ühest väitest paar postitust tagasi!/, andis Kaunimate Aastate Vennaskond ülimõnusa ja nauditava kontserdi ja muul ei olegi tähtsust.

19 detsember 2010

Varsti ma näen J-d üle mitme-setme aja, siis maandub Taani delegatsioon ja juhtub kindlasti veel palju muud põnevat. Loodetavasti mitte lumega seonduvat, aga nojah.
Homme lähen kuulan, kuidas ilusad mehed laulavad, loodetavasti nad oskavad ka kenasti laulda;)
Ja siis võivad jõulud põhimõtteliselt tulla. Tegelikult tuli jõulutunne juba üks päev Selveris kõiki neid tavapäraselt torssis olemise ja maailmamurede all küüru vajunud selgadega eesti mehi vaadates, kes vehkisid rahva vahel kingituste pakkepaberirullidega endale teed teha. Erandiks nood isendid, kes tarmuka proua kiiluvees leti eest leti ette tuierdasid. Neid paberirulle oli vahva jälgida, sest kes ladus need nagu puuhalud sülle, kes üritas käsikorvi sättida, kes kuuspakiga ühes käes hoida, kes prouat pähe nügida....Et nagu loominguline lähenemine või nii. Üldiselt olid nii meestel kui naistel peas näod nagu nad teeksid seda vastumeelselt. Kuidas nad küll aru ei saa, et kingid tuleb ära osta siis, kui teised veel nende pärast poodides ei trügi. Ma ei tunne kaasa neile, kes viimasel minutil poodi jooksevad....seda siis umbes sel ajal, kui minul vorstist-kapsast täis pugitud kõht juba taeva poole:D
Aga neid paberirulle vaadates meenutasin heldinult pisikesi poekesi kaugel Taanimaal, kus müüjad lahkelt su jõuluostud pakkideks vormisid, ilma lisatasuta ja puha, iga kink lõpuks iseilmeline.
Oi jah...

15 detsember 2010

Üllatused on mõnusad

Ikka juhtub nii, et raamat, millest algul arvad, et see sind kindlasti ei kõneta, toob mõnusaid üllatusi riburadapidi. Õlekatusega majad löövad iga kell nunnumeetri põhja. Või need rohe-rohelised pöögimetsad, kus tundub, et oled muinasjuttu sattunud, sellisesse suurde ja helgesse ja kus võiks kas või lendu tõusta, kui selleks tuju peaks tulema.
Ja nn aususekassad (mis vahva nimi sedalaadi ettevõtmistele!). Ma loodan, muide, endiselt, et minu silmad Eestimaal ka seesugused asjad ära näevad:) Kuigi ma pean siis vist maru kannatlik olema.
Ainult kohanimed ajavad mu hulluks ja teevad lugemise vaevarikkaks:)
...
Nüüd ma jõudsin küpsete mureliteni ja see juba teeb maitsmismeelele haiget. Kes on kord mureleid söönud, see enam kirssidest suurt ei pea.
...
Faasan, me peame rääkima faasanist. Harukordselt ilus lind, keda teepervel kohates oled lausa sunnitud auto kinni pidama ja teda hardunult edasi vaatama. Ilus! Sellest me täna ei räägi, kui hästi nad veel maitsevad, teine kord.

14 detsember 2010

Natuke eestlane. Isiklikuks tarbeks - teistel paluks mitte lugeda!

1. Sa kasutad sõna “normaalne”, kui midagi on hästi.
Vist küll, periooditi siiski mitte.
2. Kui sa külastad oma välismaal elavaid sõpru, võtad sa Kalevi šokolaadi kaasa.
Siililegi selge! Iga uus sort kindlasti + vana klassika
3. Sa oled külastanud Laulupidu vähemalt üks kord kas osaleja või pealtvaatajana.
/punastamise koht/ ei!!! Ma ei armasta massiüritusi.
4. Sa tead, et saunas käimine on 80% ajaviide ja 20% pesemine.
Kindel see.
5. Sa kasutad Skype rahvusvaheliste kõnedena.
Peaaegu, kuigi selleks kulus kaua aega enne, kui selleni jõudsin.
6. Kohuke kuulub sinu menüüsse.
Vihkan kohukesi, ei suuda tänaseni mõista, et sellised käkid on tootmises.
7. Sa deklareerid oma maksud internetis.
Jah.
8. Sa uskusid väiksena, et lätlastel on kuus varvast, kui sa kuulsid inimesi sellest rääkimast.
Ei, kuigi vähemalt kord nädalas kuulen sellist juttu veel tänapäevalgi.
9. Sa oled veetnud vähemalt ühe jaanipäeva Saaremaal, Hiiumaal või mõnel muul väiksemal saarel.
Ei, mitte et see mõte mulle sümpaatne ei tundu, aga pole lihtsalt juhtunud nii.
10. Sa oskad tsiteerida filme nagu “Viimne reliikvia” ja “Siin me oleme”.
Ju vist...
11. Sa sülitad kolm korda üle vasaku õla, et kõik hästi läheks.
Üldiselt vist mitte, kuigi ei saa välistada, et on mõni kord ette tulnud.
12. Sõnad “veoauto”, “täieõiguslik”, “Jüriöö ülestõus” ja “jää-äär” on sulle kergest hääldatatavad. Jah.
13. Sa arvad, et pole olemas liiga palju sarkasmi.
Ei
14. Sa oled pettunud, et Jaan Kross ei saanud kunagi Nobeli kirjanduspreemiat.
Jah
15. Sa oled käinud Soomes.
Jah. Tervitused Joulupukkile, Kätule, Krisule, Rennele, Timole, Liivile, Pekkale, Tiinale, Tuomasele ja kõigile teistele toredatele inimestele!
16. Sa ütled “noh” (kõlab nagu “no”) isegi inglise keeles rääkides.
Jah
17. Sa tead laulude “Mutionu” ja “Rongisõit” sõnu peast.
Rongisõit nüüd küll päris hästi peas ei ole, mingis kohas on kiisud ja notsud kapitaalselt sassis.
18. Sa nõustud, et naisekandmine on tõeline spordiala (vähemalt seni, kuni eestlased võidavad).
Ei, olen selles osas konservatiivne.
19. Sinu parima sõbra tüdruksõber on sinu inglise keele õpetaja tütar ja nad elavad sinu vanavanemate kõrval, kes olid sinu nõuniku kolleegid, kelle sõber on sinu...
Jah
20. Sa arvad, et jook alla 20% pole alkohol.
Ei
21. Sa vaatad termomeetrit enne välja minekut.
Raudpoltkindel.
22. Sa vaatad mõlemale poole enne tee ületamist, isegi kui see on ühesuunaline.
Jaaaa, sest muidu oleksin juba vähemalt 2 korda teise ilma saadetud. Eriti kehtib see Tartu tn kohta, kus mõni esimest korda linna sattunu kohe peab vastassuunas sõitma.
23. Sa muigad, kui inimesed küsivad sinult su rahvustoidu kohta.
Ei oska hetkel öelda.
24. Isegi kui sa ei kuula Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, arvad sa, et nad on headeks sümboliteks meie riigile.
Jah
25. Sa oled petnud oma abikaasat vähemalt kümme korda, kuid sa siiski arvad, et oled õnnelikus abielus.
Ei
26. Kui keegi küsib sinult “Kus asub Eesti?”, vastad sa ruttu, et Põhja-Euroopas Soomest lõunas.
Oleneb küsijast ju:)
27. Sinu vanaema “käekott” on vana kilekott, mida on kasutatud mitmeid kordi.
Ma kardan küll, et nii see on. Kuigi ma kohaldaks selle põhimõtteliselt ka vanemas eas meesterahvastele. Eriti meeldib mulle, et sellise kilekoti põhjas kantakse mobiili.
28. Hapukoor maitseb hästi kõigega.
Raudselt jah!
29. Kuigi mõni välismaalane võib rääkida eesti keelt kohutavate vigadega, ütled sa talle ikka, kui imeline on tema eesti keel võrreldes enamiku venelastega.
Jah, sest nii ongi.
30. Sa pole kunagi näinud kedagi kandmas karupükse.
Jummel, seda ma küll ei tea... Lapsed minu noorusajal vist ikka kandsid...
31. Sa oled kuulnud väljendit “eestlased on aeglased” vähemalt üks kord.
Jah.
32. Sinu jaoks on vägagi normaalne süüa hapuks läinud sööke nagu hapukurk, hapukoor jne.
Jah, ja samas mõelda, et rootslased oma mädanenud kala söömisega on imelikud:)
33. Sa eelistad spordile poodi jooksmist reede õhtul kell 19:50, et osta alkoholi.
Ausalt öeldes ei eelista ma antud valikust kumbagi...
34. Sa oled tõeline eestlane, kui sa oled Tallinnast, sest iga tallinlane arvab, et Tallinn ongi Eesti.
Jah.
35. Kui sa kuuled kedagi ütlemas: “Eestlased on nii ilusad.”, siis sa vastad ilma emotsioonideta, et sa juba tead seda.
Ei, ma vaidlen kindlasti vastu. Ma kinnitan, et sellise väite esitajale ainult tundub nii. Ja lisaks võin pidada pika kõne naistest, kes tegelikult on ilusad.
36. Sa oled püüdnud inimestele selgitada, et “kauboi” on sõna eesti keeles.
Ei.
37. Kuigi sa pole kunagi kohanud Tootsi, Teelet ja Kiirt, tead sa täpselt, millised nad on.
Jah
38. Sa muigad, kui keegi ütleb, et ta ostis BMW.
Jah, ja on hästi, kui ma ainult muigan, sest mõnikord võib ka midagi krõbedamat lisanduda.
39. Sa tead, kuidas lõpeb lause: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis...”
Jah
40. Verivorst maitseb hästi (vähemalt kord aastas jõuludel).
Jah, alates septembrist juba õigupoolest.
41. Sa arvad, et sini-must-valge kombinatsioon on rõõmsameelne.
Ei, kuigi ma mõistan, mida selle küsimusega silmas peetakse. Lipuvärvide nägemine võib tekitada meeldivaid emotsioone küll, kuid mitte seoses värvide endiga. Must värv lipuvärvides on siiski sünge ja tuleks ära keelata.
42. Sa arvad, et üks keel peaks koosnema vähemalt 14 käändest.
Ei.
43. Sa tead laulu “Põdra maja” liigutusi.
Jah
44. Igaühel sinu perest on pilte matustest.
Ei. Ma võiksin sel teemal pikemalt peatuda, aga ei tee seda:)
45. Sa oled Eesti üle nii uhke, et kui mõni välismaalane peaks ütlema eestlaste rahvaarvuks 1 million, siis sa parandad selle 1.3 millioniks.
Jah
46. Sa tead “Kaerajaani” liigutusi.
Häbiväärselt vähe siiski:( ja nende vähestegi eest pean olema tänulik tädi Mairele, kes ühega oma poistest sundis mind seda tagatoas umbes 4.-5. eluaastal õppima. Kahtlustan, et ta saatis meid mingil pillil, kuid ei ole enam päris kindel, millisel.
47. Sa ütled sõna “ühesõnaga” ning sellele järgneb pikk seletus, mida see tähendab.
Täpselt!
48. Sul kulub palju aega seletamaks välismaalastele, et sinu riigis on üle miljoni elaniku, mitte sinu linnas.
Ei
49. Sellest on möödunud nädalaid, mil sa nägid viimati sularaha.
Jah
50. Sa vaevalt mäletad, et on ka teisi viise maksmiseks peale pangakaardi ja elektroonilise tee.
Jah
51. Kui sa lähed linna, kus on metroo, eelistad sa veeta terve päeva sellega sõites.
Ei, ma ei usalda endiselt metrood.
52. Sa arvad, et ka kõikides teistes riikides on internetile ligipääs laialdane.
Jah
53. Sa tunned, et Tartu Ülikool on viie parema, suurima ja vanima ülikooli hulgas üle kogu maailma ja kui sa oled selle lõpetanud, on kõik uksed sinu jaoks avatud.
Ei
54. Ujumine 18-kraadises vees suvel on sinu jaoks täiesti normaalne.
Ei, ujumine kui selline ei ole minu jaoks üldse normaalne tegevus ja nähtavasti ka ei saa selleks kunagi. Eriti ei mõista ma neid, kes ujuvad mingites näkastes järvedes ja merevees.
55. Sa oskad nimetada kõiki suuri muusikalisi üritusi peast, mida on Eestis peetud.
Kindlasti mitte kõiki.
56. Viru tänaval kõndides oskad sa nimetada kõiki neid kruiisilaevu, mis on sel päeval Tallinna sadamas.
Eiiii! Jumal, mis küsimus see on?
57. Sa tead kõigi kolme Eestis elavate mustanahaliste nimesid.
Ma võin küll 3 nime öelda, aga kindlasti ei ole need KÕIK, kes siin elavad.
58. Sa mäletad 1-kroonist paberraha ja 5-sendist münti.
Jaaa.
59. Sinu bioloogiline kell saab täpselt aru, mil sinu 15 minutit parkimist kesklinnas on täis saanud.
Jah, kuigi ma ei pargi, aga põhimõtteliselt nii see võiks olla küll.
60. Sa oled käinud Olde Hansas.
Ei, ja ma tahaks juba hüüda, et saage üle oma pealinnakesksest mõtlemisest:)
61. Kui sa oled tallinlane ja sul võtab aega rohkem kui 10 minutit, et sõita linnas ühest kohast teise, oled sa juba küllalt tüdinenud, sest see on liiga kaugel.
Keeldun vastamast
62. Sinu arst soovitab sul minna solaariumisse heleda naha tõttu.
Eriti haige väide.
63. Sinu jaoks on vältimatu, et pead sõitma mõnda teise riiki riiete, jalanõude, raamatute ja lõbustusparkide pärast.
Nii ja naa
64. 1.klassi õpilased mobiiltelefonidega ei üllata sind enam.
Kahjuks jah:(
65. Kõige keerulisemad ained, mida sa koolis õppisid, olid Eesti ajalugu, Eesti geograafia ja Eesti kirjandus. Ning loomulikult vene keel.
Ei
66. Sa räägid uhkusega Eesti kõrgeimast mäest ning tead, kui kõrge see on.
Ei
67. Kõrgemad kui 20-korruselised majad on vaatamisväärsus, mida sa näitad teistele külastajatelegi.
Ei
68. Sa leiad, et Eino Baskini naljad on naljakad.
EIIIIII!!!!
69. 23.juunil tunned sa vastupandamatut soovi süüa šašlõkki.
Jah. Hea, et õlle joomise kohta ei küsitud, sest ma oleksin siis tõepoolest karjuma hakanud.
70. Kui sa kuuled “Kristina”, mõtled sa Šmigun-Vähi, mitte Aguilera.
See väide mulle meeldib, vastus on loomulikult JAH!
71. Igal aastal soovid sa sügaval sisimas, et Eesti võidaks taaskord Eurovisiooni.
Jah, väljaarvatud ühel aastal...
72. Kartul on sinu jaoks sama, mis riis jaapanlastele.
Ju vist
73. Sa usud, et Eesti suvi koosneb kolme nädala pikkusest halvast suusailmast.
Jah
74. Sa ei suuda oma elu ette kujutada ilma Kalevi šokolaadideta või Vana Tallinnata.
Ei, Vana Tallinn on jäkk ja shokolaadid teiste jaoks ikka:)
75. Sa oled uhke, et Ernst Hemingway kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase.
Jah
76. Kümme kuud aastast on liiga pime, et olla üleval ja kaks kuud on liiga valge, et minna magama.
:)
77. Sa vaatad inimesi imelikult, kui nad küsivad, kas Eesti kuulub Euroopa Liitu.
Jah
78. Sa ootad rohelist tuld valgusfooril jalakäijate rajal, isegi kui ühtegi autot pole näha.
Jah. Ja kostitan hävitava pilguga igaüht, kes selle vastu eksib. Teate, et mu pilk võib väga vastik olla?
79. Sul on või on olnud konto rate.ee’s, kuni sa avastasid, et on ka olemas Myspace, Facebook ja Orkut, mis on palju paremad.
:)
80. Lõuna-Euroopa inimesed räägivad sulle suure entusiasmiga, kuidas neil sadas maha paar sentimeetrit lund, kuid see ei liiguta sind emotsionaalselt üldse.
Jah
81. Sa tead, mida “spikerdamine” tähendab ja sul on sellega head mälestused.
Just
82. Sa ei saa aru füüsikast ja keemiast ning õpetajad püüavad sulle seda kõigest väest õpetada.
Jah, kuid nad loobusid juba ammu. Eriti Toodo, kes pani mulle hinde küll välja, kuid vaatas sügavalt silma sisse ja ütles, et ma kunagi enam elektriga tegemist ei teeks... Mõjus, ma olen elektririistadega äärmiselt ettevaatlik ja seni veel edukalt.
83. Kui sa sõidad bussis, trammis või trollis piletita, saad sa aru, miks sind “jäneseks” kutsutakse.
Ma ei sõida "jänest", tolad!
84. Sa tead, mida tähendab “läbu”.
Jah
85. Sa tead, kes on Taara.
Nujah
86. Sa oled hull Pärnu rannas päevitamise järele.
Ma olen hull Pärnu järele, aga mitte päevitamise järele:)
87. Sa oled elanud korterites rohkem kui eramajades.
Nii ja naa
88. Sa oled uhke, et lähed lumega kooli või tööle, kui samal ajal Ameerikas on “lumepäev”, mis tähendab, et sel päeval pole kooli ja tööd.
Ei
89. Sa tead, et kui tuleks uus jääaeg, jäävad eestlased paremini ellu kui Lõuna- ja Lääne-Eurooplased.
EI
90. Sulle meeldib globaalne soojenemine, kuid sa ei kujuta ette jõule ilma lumeta.
Ei
91. Sa sööd putru hommikusöögiks.
Kui just peab...
92. Sinu koolis pakutakse boršši või seljankat.
Vist oli küll nii
93. Sa sööd kõike sidrunipipraga.
Ei, ainult ühte asja:)
94. Sa saad aru, et suvi on käes, sest “Reporter” on oma nime muutnud “Suvereporteriks”.
Mida väide!!! Ma vaatan sel ajal Ringvaadet, kindlasti mitte Reporterit:) Minu teha oleks, ma viskaks selle kasti majast välja.
95. Sa tead, et Kreisiraadio pole raadiokanal.
Jah
96. Nähes Baltimaalasi mujal maailmas (välja arvatud Balimaades ja Poolas), tunned sa suurt sugulussidet.
Ikka
97. Sa isegi mitte ei oota eestlaste võitu jalgpallimatšil, kuid vaatad seda siiski suurepäraste emotsioonidega.
Ei, ma ei kannata jalgpalli silmaotsaski. Pean parandama, olen siiski kunagi ühe mängu vaadanud algusest lõpuni. Ma ei mäleta, kes mängisid, igatahes neid oli PALJU, nad olid platsil kuidagi rahutud, siblisid sihitult ringi, viiendat geimi ei tulnud ja punkte oli ka kuidagi nirult...Ju see siis jalgpall oli, ma arvan.
98. Sa sööd hernesuppi ja vastlakukleid igal aastal vastlapäeval.
Kukleid, jah!
99. Sul tuleb kananahk ihule, kui kuuled Tõnis Mäe laulu “Koit”.
Ei, aga ma võiksin nimetada laule, millega tuleb.
100. Vähemalt üks sinu pereliige on osalenud Balti ketis.
Ei tea küll, et oleks. Me tegime tööd sel ajal - loomad laudas ja porgandid põllul ei küsi Balti ketist...

11 detsember 2010

Ajad muutuvad...

Taanlaste isetegevuslembus on ammu teada, eeskätt väljendub see tähtpäevadeks meisterdatavate taieste näol. Fantaasial pole piire ja harilikult ei kahjusta need kaasmaalaste heaolu vähimalgi määral.
Olgu, paari kuu eest see siiski juhtus, kui üks vanaproua ei saanud tükil ajal koduuksest välja astuda, sest tema naaberkrundi piirile püstitati jahimeeste vaatlustorn... ja mitte ainult! Ka jahimees istus seal puki otsas ja ka see ei olnud veel kõik - püss oli loomulikult ka. Sellised asjad on loomulikult tavalised ning proua poleks ehk numbritki asjast teinud, kui see va püssimees nii pagana fanatt ei oleks olnud - istus teine tunde ja tunde ja ei kavatsenudki tornist lahkuda. Vanaproua muidugi tüüpilisele taanlasele kohaselt võttis kõne politseisse ja kutsus abiväge, sest kaua üks aktiivset seltsielu elav proua ikka kodus istuda saab:) No ja siis selguski, et kellelgi jälle sünnipäev, tõenäoliselt 30 ja vallaline, ja ju siis oli tegemist ka kirgliku jahimehega, ja no selline lugu siis.
Kuna aga tänavune talv taas Taanimaale ohtralt käepärast ehitusmaterjali puistanud, siis ega seda praktiline taanlane saa raisku lasta. Seekord vist küll sünnipäeva ega muu tähtpäevaga tegemist ei ole, lihtsalt inimeste vaba fantaasia ja tegutsemislustiga.
Rootslastel on Gävles oma jõulusoku traditsioon, hiiglama vana ja väärikas. Ei tea kas Løgumklosteri rahvas üritab nüüd ka midagi sarnast omalt poolt tekitada...? Kui jõulusoku peamiseks probleemiks on süütamised, siis 2 meetri kõrgust lumefallost ähvardab ainult sulamine.

P.S. Ma ei kavatse seda küll kunagi Viljandis järgi proovida, aga tekkis huvi, et kas näiteks "Sakala" kajastaks sellise uudise lehes? Või no kas see just uudise alla liigituks, ma ei tea...aga loo kui sellise ühes pildiga?

03 detsember 2010

Arenemata ilumeelest lähtuv ja totaalselt subjektiivne hinnang 2010. aasta saagile

Aasta lõppemas ja aeg teha kokkuvõtteid tänavustest iludustest. Ilu on aga endiselt vaataja silmades, nii et...



Minu jaoks absoluutsed ligimeelitajad olid (suvalises järjekorras):


"Elu sumedusest. " Kalev Kesküla. Kujundanud Andres Rõhu


"Elu sumedusest" ilmus küll vist juba 2009.a. lõpus, aga mulle kätte juhtus sel aastal. See on raamat, mida võiks vaatama jäädagi:) Kuigi sisu on veelgi köitvam ja kutsub aina uuesti ja uuesti kätte võtma.






"Printsessi voodikohendaja päevaraamat." Sulev Oll. Illustreerinud Mari Kanasaar




Must-valgel kujundusel on mõnikord oma võlu. Armas.


"Aino Kallas. Londoni võlus." Koost. Mall Jõgi. Kujundanud Andres Tali



Kuidagi ilus ja naiselik, klassika!
"Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis." Kujundanud Angelika Schneider




Lihtsalt äärmiselt positiivselt kutsuvalt mõjuv. Tegelikult siinkohal kõhklesin, kas valida "Minu Horvaatia" või Bramaniste raamat. Iseenesest võiksid siin mõlemad olla. Kuidagi helge üldmulje jääb.


lemberaamat. Tartu NAK. Kujund. Andres Rõhu, illustr-d Huupl, Marja-Liisa Plats ja Kristina Viin


Vähem on rohkem kehtib väga sageli, ka siin kaanel. Luuleraamatutele kuidagi sobib. Naljakas küll (tegelikult ei ole naljakas), aga kutsub pikalt vaatama - ju siis on nii ligitõmbav.


Kanarbikukartus. Olivia Saar. Illustreerinud Silvi Väljal
Ma ei tea, seekord vist on mind ära tehtud värviga, kanarbikulõhnaga ehk ka:) Pean tunnistama, et ka "Humalapuu" oli õnnestunud.

Tegelikult jäidki enim silma luuleraamatud, neid oleks siin veel nii mõnegi välja tuua võinud. Kõige igavamad kaaned vaatasid vastu aga huumori valdkonnas, aga ehk rõhutaksegi nende puhul just autori nimele? No ei ole nii ehk naa minu maitse, las nad siis olla silmapaistmatud ja teiste jaoks:)
Rääkides ilusatest, võiks rääkida ka ju koledatest. Sõna "kole" ma siiski kasutada ei söanda, nii palju empaatilisust minus siiski veel on. Ütleme siis nii, et on raamatuid, mille kaaned mind ei ahvatle ligi astuma, muust rääkimata. Mõni postitus tagasi oli juttu ühest sellisest, Egiptimaast nimelt. Tõsi, juhtus nii, et ma selle suure hilinemisega ikka läbi lugesin ja überüllatuse osaliseks sain. Teise osaga on sama lugu, stiililt on see ju sarnane ja üldse ei kutsu ligi astuma, AGA nüüd ma muidugi tean, et seal on hea sisu ootamas ja luban, et loen selle raudselt läbi. Aga ongi nii, et pean end tõsiselt pingutama selle nimel.
Sama lugu on Mihkel Raua teise raamatuga, "Sinine on sinu taevas". Tänaseni lugemata samal põhjusel ja kui ammu see ilmus ju! Mis ma teha saan...:) Loetelu võiks jätkata: Aigi Vahing "Valik", Kirsti Vainküla "Saatevigad", Krister Kivi "Üksteist", "Kaelvipoeg 2.0"... Varem ma ainult teadsin, et on raamatuid, mis mul aina jäid ja jäid kätte võtmata, olid küll olemas, kuid minuni ei jõudnud, ent ma ei süvenenud põhjustesse. Sel aastal olen aga asja hasartselt jälginud ja peapõhjusena leidnudki ennekõike esikaaned. Tulemus hämmastas mind ennastki. Tegelikult Raua ja Kivi raamatut tahaks kangesti lugeda, ei tea mis valemiga see õnnestub. Hm...kaaned rebida? vaevalt küll:) Läheneda tagantpoolt? Ma mõtlen selle üle veel veidi:)
Ja ikkagi ma usun, et kuskil on keegi, kes ütleb mõne kohta neist, et see on parim kaanekujundus ever:)

27 november 2010

Inimesed on nii ilusad ja head

Ja lisaks ilus ja hea olemisele, on inimesed ka marupõnevad, ma ikka jätkuvalt imestan. Näiteks usun ma, et siin käib lugemas nii mõnigi tore ja vahva inimene ja selle üle on ju ainult hea meel. AGA kui ma nüüd küsiksin, et millise otsingusõnaga kõige sagedamini siia blogisse jõutakse, siis ei arvaks seda keegi vist ära. Ma olen juba tõsiselt hasarti läinud selle päeva ootamisega, mil siia ei satu ühtegi "lõbumaja" või "lobumaja" otsijat. No see on absoluutselt amazing! Mulle pakub haiglast mõnu kujutleda ette, mis toimub nende inimeste peas, kes guugeldavad lõbumaja:)Ja samas on muidugi meeletult kahju, et need vaesekesed ei saa mingit eriti põhjapanevat infi, kasulikke aadresse ega isegi mitte mahlakaid kirjeldusi:D See on see koht, kus tahaks Jakobi moodi näidata pika nina saajat, kahjuks ei oska ma seda tema leivanumbrit nii hästi kirjeldada, et see siinkohal ära tuua. Seda peab ise nägema.

26 november 2010

Kui on midagi öelda, siis ütle!

Peeter Mardnal on ikka ja alati midagi tarka öelda, aga eks ole elatud ka juba. Viimases Eesti Ekspressis lausub ta: "Inimesele peab ütlema, et tervis on kõige kallim. Ei ole auto ega rannal lesimine. Ja perearstisüsteem. Aga kuidas on Eestis tehtud? Me oleme kümme aastat ehitanud kahte hiidhaiglat, mis tegelevad tagajärgedega.Kõik algab ju sellest, et lapsed söövad ülimagusat, krõpsu ja joovad värvilisi jooke. Peaks kõrgema käibemaksu peale panema nendele asjadele."
Jutt jumalast õige!
Hakkasin mõtlema, et huvitav oleks ju vaadata statistikat näiteks, kui palju üks keskmine eestlane (või minu pärast kasvõi leibkond) laenab tervishoiuga seoses ja kui palju reisimise (samavõrd võiks siia alla liigitada ka liigselt luksuslikud elamispinnad, sõidvahendid jne). Ja ma ei pea siinkohal silmas ainult suuremaid laenamisi, vaid ka krediitkaarte, kiirlaene, järelmakse jms.
Kindlasti on mingid arvud olemas laenamise ja laenurahade kasutuse kohta, kuid kahtlemata on siin keeruline kindlaks teha, kustkohast algab üle oma võimete elamine. Sest ma võin mürki võtta, et vähemalt iga teine eestlane usub, et ta peabki just nimelt sellise autoga sõitma ja just nimelt sellises majas elama ja just nimelt nii mitu reisi aastas tegema...Mine ja ütle talle, et ta püüab ju ilmselgelt üle oma varju hüpata, ja ta vaatab sind kui pooletoobist.
Hiljuti sattusin olude sunnil ooteruumi, kus olid lapsed (küll mitte oma vanemate, vaid vanavanematega) ning loomulikult oli vanaemade peamine mure, millised ulmelisi summasid kasseerivad kõnealused arstid. Muidugi on osad med.teenuste hinnad kõrged, aga võrreldes millega? Siis aga viskad pilgu nagidele ja mis näha on - Huppa, Reima, Lenne... Ja ärge mulle mitte püüdkegi tulla rääkima, et vähemaga kui need firmamärgid, ei ole meie oludes mõtet last riietada:D
Ei, tegelikult mulle meeldib eestlaslik asjadekultus. Kui seda piisavalt heas tujus olles kõrvalt jälgida, siis saab ikka törtsu naerdagi. Eriti veel siis, kui mängu tuuakse "vettpidavad" argumendid.
Levinud moto: rohkem tööd ja rohkem asju!

24 november 2010

Kultaste saaga


Lõpuks sain raamatukogust selle kätte (mis näitab, et laenutaja oskab ka väärt elulookirjandusest lugu pidada, eks!). Raamat koosneb kahe inimese, isa ja tütre, mälestustest. Elustikulisi pilte sõjaeelsest elust, kohvikuäriga alustamisest, varade natsionaliseerimisest ja siis edasi teadagi kuhu sõidust. Nagu ikka.
Peab tunnistama, et isegi mitte pealinlasena oli tegemist mõnusa ja sisuka lugemismaterjaliga. Kultase kohviku kohvikukultuuri ja sisekorraga võiks muidugi ka tänapäevased kohvikupidajad tutvuda, aga ma ei te kas sellest kasu oleks. Ei ole ju rentaabel....Peakondiiter Šveitsist, palka võrdselt Eesti valitsuse ministritega. Kohvikust võis tellida 72 sorti torti. 12 erinevat sorti kohvi (tuletan meelde, et jutt on aastast 1937!). Ingen alkohol, muide!
Nii, ja edasi:
"Meie ettekandjad rääkisid kahtteist võõrkeelt. Kui kohvikusse tuli välismaalt külaline, siis šveitser tegi all juba kindlaks, kust ta on. Ettekandja, kes valdas vastavat keelt, tuli külalisele alla garderoobi vastu ja viis koos ärijuhiga lauda. Tellimus võeti vastu juba külastaja emakeeles.
...
Teenijaskonnale, kes palka said, sai makstud umbes 20% kõrgemat palka, kui tavaliselt oli kombeks. Mõte oli jälle selles, et kõik peaks kõige parem olema. Ärimeeste üheks põhimõtteks peetakse - ärge kartke suuri väljaminekuid, kartke väikseid sissetulekuid!
...
Kohviku alumine korrus avati hommikul kell seitse. Meil oli isegi niisugune teenus, mis ajab naerma ehk praegu. Inimesed, kes tulid hommikuse rongiga pealinna asju ajama, tahtsid siin ikkagi korraliku väljanägemise säilitada. Kui nad tulid meile kohvikusse, juhatati nad alumisel korrusel trepist alla, seal oli neil neli väikest lauda, kus neile toodi hommikueine, värsked ajalehed ja hommikumantel. Te panite selle selga, boy võttis aga ülikonna ja viis Niguliste tänavale rätsepaärisse kiirpressimisele. Kui olite oma kohvi joonud, oli selleks ajaks ülikond tagasi. Te võisite siis ta laitmatult pressituna selga panna."

Ma küsin, kuhu on kadunud tänasel päeval selline loominguline ja paindlik lähenemine? Kui 30-ndatel suudeti oma äri muuta atraktiivsemaks seesuguste vahenditega, siis mis toimub praegu?


Nikolai Kultase Siberi-meenutusi lugedes tabas mind aga déjà vu , sest olin kunagi varem lugenud kellegi meenutustest, et temaga samas vangilaagris oli mees, kel kaasas tennisepüksid, paras posu lipsusid ja midagi vist veel. Hetkel ei meenu, kas ma võisin seda lugeda "Eesti rahva elugudest" või Hans Luige mälesusteraamatust. Kahtlustan muidugi viimast, sest ka seal oli mainitud Alice Kuperjanoviga samas kohas olemist.
Elust suurel ja laial Venemaal lugedes on muidugi vaks vahet, kas selle on kirja pannud keegi, kes jäänud sellesse süsteemi aastakümneteks või keegi, kes otsaga Läände jõudnud. Räägin siinkohal juba Nikolai Kultase tütrest Heli-Kristist, kelle tagasivaade erineb suuresti isa omast.
Heli-Kristi jõudis 70-ndate alguses USAsse ning hiljem mälestusi paberile pannes on tema jaoks juba tõsiselt šokeerivad seigad nagu ühistranspordis trügimine, kaasmaalaste külma kalapilguga kostitamine, tööpostil olles igast oma lahkumisest teada andmine jms. Ütleme nii, et tähelepanekud, mis isegi siinsamas Eestimaal veel kohati paika peaksid:)
Üldiselt olid isa meenutused põnevamad, tütre omadest olid huvipakkuvamad Moskva tudengielu ja teadustöö Puštšinos.

19 november 2010

Esimesed päkapikud saabuvad täna öösel

Pärast minu ennastsalgavat pööningul kolamist, kappides tuuseldamist, torkivat ja kleepuvat näputööd, valmis hirmvajalik päkapikususs. Või peaks nimetama asju õigete nimedega ja ütlema päkapikuking... Loomulikult olen ma lähinädalateks kõik panused sellele teemale teinud, et ÄKKI nüüd saabub rahu ja vaikus, veidi vähem kapriisseid soove ja nõudmisi, äkki nüüd hakatakse normaalse ajaga riidesse panema (ilma et aetaks värve ja mustreid omavahel kokku, nurisetaks niidi värvi üle jne), äkki, äkki... Seni rääkisin ma seda juttu kurtidele kõrvadele, nüüd mil suss lõplikult valmis, jõudis ka A-le kohale, et mine sa hulle mehikesi tea - äkki ongi olemas.
Aga kus sa sellega!
Esiteks vaidlused aadressi teemal - liiga keeruline, päkapikud ei jäta seda meelde. Siis jõudsime üksmeelele, et siin on naabruses ka veidi vanemaid lapsi, kelle juures päkapikud on kindlasti eelmistel aastatl korduvalt käinud ja küll nad seda aadressi juba teavad. Paraku olid minu näited veidi kõrgematelt korrustelt, mis omakorda viis kahtluseni, et päkapikud sinna ei suuda ronida.
Lisaks pidi see paks ja kuri kass käima siin ringi, nii et arvatavasti ükski päkapikk ei riski tulla.
Järgmine varuplaan mitte hästi käitumiseks oli, et päkapikud pidavat üldse alles Rootsis olema (kust sellised ideed???).
Ja kui siis lõpuks saime selgusele, et päkapikud EI ole hetkel Rootsis, ei karda naabrikassi ega kõrguseid, suudavad aadressi pähe õppida, oli uus mure - neil ei ole GPSi...
Järgnesid loomulikult tulised vaidlused GPSi ostmise teemal, kas ja kustkohast päkapikud selle osta võiks, ja kui nad ka ostavad selle, kas nad seda tassida ka jaksavad.
Selle kohapeal tuli õnneks lõunane Une-Mati (see tähendab, et meil käib muidugi Kati mitte Mati, aga see on kõigest väike erisus) ja päästis mu lõputuna näivast arutelust.
Lühidalt, sain ma kuhjaga argumente, miks ei ole vaja hea laps olla. Kõik jätkub seega vanaviisi.




Palun, broneerige mulle koht Jämejalga!

16 november 2010

Klassikaraadio "Uus raamat"

Nagu karta ongi, siis kogu selles infotulvas jääb midagi olulist märkamata. Nimelt Klassikaraadio "Uus raamat", mis on mõnus pilguheit mõnesse äsja ilmunud raamatusse. Pärast sellist avastust ja lisaks ka veel Peeter Helme mõnusast hääletämbrist tingituna, pidin nüüd siis kõik arhiivis leiduva läbi kuulama.
Mõtlemapanev oli G. Osteri "Õuduste kooli" juures leiduv arvamus (seoses Wimbergi ja lastesaadetega)selle kohta, et lasteraamatud peavadki vahel olema sünged või kurvad või mis iganes.
Kes teavad, need teavad, miks just s e e koht minu tähelepanu pälvis ja miks ma endiselt jään oma seisukohale:)No ja "Õuduste kool" ja minu kõnealune kirjatükk ei ole ometigi võrreldavad oma süngusastme poolest. Nii et, jääb nii nagu on ja kõik!

14 november 2010

Söömisest nii- ja naapidi


Lõpetasin äsja juuresoleva raamatu ja kuigi söömisest oli seal juttu minimaalselt, viis see mu mõtted just nimelt söömisele ehk siis lugemisele. Sest söömine ja lugemine on mõlemad eluliselt vajalikud tegevused. Nagu tankimine enne teele asumist või nii.
"Poolvend" oli minu jaoks nii hõrk ja elamusi pakkuv, et sellist materjali kohe tuleb aeglaselt ja mõnuga nautida, soovitavalt klaasikese veiniga, või paariga. Ja siis ma jäin mõtlema, et viimasel ajal on selliseid häid asju rohkemgi mulle kätte sattunud (raamatutest räägin ikka, eks ole, mitte veinidest). See tähendab siis raamatuid, mida ei saa kiirustades lugeda, kus on liiga palju mõtteainet, koguni kuldseid sõnu. Oli aeg, mil hea raamatu tunnuseks oli selle neelamine mõne tunniga. Et põnev ja huvitav ja tahaks aina edasi ja edasi lugeda. Ja ma otsisin selliseid üha juurde.
Aga enam ei taha. See käib vist vanusega kaasas:) Et tahad mitmes kohas mõtiskleda, eriti häid lauseid ehk allagi joonida, ääremärkuseid lisada jms. Mis kõik teeb lugemise muidugi äärmiselt aeglaseks. Sellisteks raamatuteks on hiljuti olnud:
"Hommiku pool Eedenit"
kõik M. Houellebecqilt, mis maakeeli kättesaadav on
"Elu sumedusest"
Grøndahli head asjad nagu "Neli päeva märtsis" ja "Lucca", loomulikult Lucca, kuidas siis teisiti:)
Zadie Smith
"Nordkraft"
Õnnepalu ja Hornby
Hea kompott sai nüüd, aga need on just sellised pikkade sügispäevade raamatud, mõnuga lugemiseks, nautimiseks, nagu hea toit.
Ja siis on need kiiresti neelamiseks mõeldud raamatud, mis minu puhul tähendavad vististi reisukaid, üksikuid mälestusteraamatuid jms.
Praegu loen Heinz Valgu "Pääsemine helgest tulevikust" ning ma isegi ei oska öelda, kumba kategooriasse see liigitub. Loomulikult on tema ülevoolavas ja kohati utreeritud kõnes kohti, mida loen teistkordselt üle ja mille juures jään mõtlema, aga samas on ikka vist tempo ka peal ja kipub lõmistamisele kalduma, loodetavasti ei lähe sisust seetõttu palju kaotsi.
Aga "Poolvennast" veel nii palju, et see on tüüpiline mulle meeltmööda olev saaga läbi mitme põlvkonna. Vaarema, keda hüütakse Vanaks ja kelle armuõnn üsna üürikeseks jäi, tema tütrest Bolettast (kelle meeste loetelu mulle ausalt öeldes ei meenugi...), siis tema tütar Vera, kes satub mitmeid kordi paraja portsu otsa, kuid nende sattumiste tulemusena sünnivad vähemasti kaks poissi, kellest noorima, Barnumi silme läbi kogu lugu esitlusele tulebki. Aga loo teevad haaravaks just poistevahelised suhted (nii vennastel omavahel kui ka sõpradega), püüe anda lugu edasi läbi lapse silmade. Muidugi jäi lõpuks ka mitmeid küsitavusi, mille puhul ma antud hetkel ei olegi kindel, kas jäi mul midagi märkamata või jäetigi need otsad lahtiseks... Sest 700 lehekülge on ikkagi 700:) Tegemist veel lisaks haaravale sisule ka tiheda tekstiga. Tõsi, dialoogide ühte jorusse panek ei teinud lugemist lihtsamaks.
Aga ikkagi HEA! Ma loen igatahes ühe nädala õnnestunuks, kui mul selline mahukas ja sisukas raamat kätte on sattunud:)
Ühesõnaga lähen nüüd tagasi mäkki ja nosin oma Heinzu-nimelist burgerit edasi:)

05 november 2010

04 november 2010

"Egiptimaa: eestlanna elu loori varjus" Nele Siplane



Mul on küll selle raamatu lugemisest juba natuke aega möödas, aga ma ikka ei saa seda peast välja. Raamatuid ilmub ju nii palju ja seepärast võib nii mõniga hea leid jäädagi riiulitelt avastamata. Eriti, kui maitsemeeled mõne eelneva ja sarnase raamatuga totaalselt hävitatud (ei-ei, ma ei nimeta ühtegi konkreetset teost, ärge lootkegi!).

Sest mina küll teadsin selle raamatu olemasolust, olin seda netipoodides kolades silmanud, aga tundus selline imelik ja mitte just eriti kutsuv. Ma kahtlustasin, et mingi õudukas asi:) Vist mõjus see esikaas hirmutavalt, aga miks - ei tea... Peaks ju vastupidi olema.
Ja siis paar kuud hiljem jäi kuidagi näppu. Hea, et jäi, sest see oli tõeliselt nauditav lugemine. Parajalt põhjalik, aga mitte liialt veniv, informatiivne, leitud olid mõnusalt kuldne kesktee isikliku ja üldise vahel. Kirjutatud lihtsalt ja armsalt ja loodetavasti ka siiralt, vähemasti nii mõjus.

Mis veel meeldis - religioon. See, et ühes Egiptimaa raamatus islamist üle ega ümber ei saa, on mõistetav. Kui ühe rahva kultuuris ja igapäevaelus on reliogioon nii oluline, siis olekski patt sellest mitte kõnelda. Kuid loeb see, kuidas seda on tehtud! Tuuakse välja olulisi fakte, räägitakse usu osakaalust argipäevas jms, kuid seda tehakse rahulikult ja suhteliselt neutraalselt. Paratamatult mõjuks liigne tulisus ja ilmselge propageerimine tõrjuvalt ja eemaletõukavalt. Igaühel olgu õigus oma usule või uskmatusele.
Mis veel meeldis - et (praktiliselt) jäeti puutumata turistikate teema. Nagunii on suur osa eestlastest seal käinud ja seda poolt (aga just nimelt AINULT seda poolt!) näinud. Olgem ausad, see elu, mis käib seal kuurortides ei ole ju suurt erinev teiste riikide teistest kuurortidest. Ja ega see nüüd eriti kena või tähelepanuväärne ka ole, pigem kurb ja tühi (jaa, esmapilgul on see tohutult kõike täis - elu ja inimesi ja komplimente ja kauplemist ja toidulõhnu ja magusaid aroome...aga lõpuks on see ikkagi tühjus hinges). Kui autor oleks neil asjadel väga pikalt peatunud, oleksin ma pettunud olnud. Läks õnneks:) Nagu ma aru saan, siis tegelikult autor isegi alguses sattus just nimelt turismialal töötades Egiptusesse ja seda osa maast on ta omal nahal tunda saanud, nii et päris põnev lahendus, et ta selle osa raamatust välja jättis...? Huvitav, kas see oli tema enda mõte või toimetaja/kirjastaja soov. Vahel on põnev sellistele valikutele mõelda.
Väikese puudujäägina pean nimetama illustreerivat materjali. Kuidagi ei kõnetanud need pildid mind, ei tabanud nende mõtet. Kas oli viga kvaliteedis või konkreetses fotovalikus või... ei tea. Ausalt öeldes kirjutab N.S. nii kenasti, et ega ilma fotodeta see raamat kehvem ei oleks saanud:)
Ja loomulikult ei taha ma sel teemal eriti karm olla, sest ma ju tean KUI raske see valik on, tõsiselt komplitseeritud, ma ütleks. Hullunud fotograafiahuvilistel ehk ei ole probleemi, aga teistel...njah:) Ja siis see vana jama, et miks oled sa üldse kunagi tahtnud midagi jäädvustada, MIDA sina selles nägid, ja mida nüüd lugeja/vaataja näeb. Vana tõde, et see tihtipeale ei kattu:) Never-ever ei tahaks enam fotovalikut teha:D
Ikkagi jõuan taas selleni, et miks see raamat siis ei kutsunud mind., et mis siis oleks pidanud seal kaanel olema või kuidas oleks pidanud olema...äkki oli asi värvis, see on üsna tülgastav toon ju(vabandust otsekohesuse eest!). Veelgi enam tekitab segadust mõte, et äkki taheti viidata lipuvärvidele? Aga see punakas või mis iganes selle tooni nimi olla võiks, ei ole ju nagu päris see, mis lipul või mis? Müstika. Äkki siis oleks pidanud seda punakat tooni rohkem päikeseloojangupunaseks tegema, ja natuke loomulikumaks. Heh, ma ju ei tea tegelikult...miks?miks?miks?
Igatahes mu soov on, et teised kaanepelgurid selle leiaksid:)))))


PS Kas te panete tähele veel üht müstilist kokkusattumust? Just-just, olete õigel teel:) Mina avastasin selle alles siis, kui sissekande avaldasin:)

31 oktoober 2010

Esimene tiir

Ja ongi nii, et nüüd siis on see päris esimene tiir tehtud - järv sai vallutatud korraliku ringi peale tegemisega. Enesetunne on mõnus ja läheks varsti jälle, kui ei oleks nii pime:) Ja kui jätaks Trepimäe vahele:D
Pean kurbusega teatama, et raekoja kell oli õigeks keeramata. On tõeliselt šokeeriv avastada, et su ringiajale on tunnike otsa lennanud.
Loodan, et see ei jää viimaseks korraks ja loodan, et mul homme kõik kohad valusad ei ole:)

Tiirudest aga veelgi.
Käsikirjaga on vist nii, et see sai alustatud või lõpetatud vale kuuseisu ajal. Viitsimata selle levitamisega usinasti tegelda, juhtus ometigi nii, et lühikese ajaga kogus see enesele kolm kosilast. Esimene enesest teada andnud kandidaat kohutas mind - oli valmis katkendite põhjal härjal sarvist haarama, no kas pole veider? Aga kuidagi tuli puhkusteaeg ja siis ilmutas end teine kavaler. Aga siis tekkis kommunikatsioonis must auk ja segadus. Sel hetkel see segadus muidugi mulle välja ei paistnud ja ma väsisin ootamast. Ja mis seal viga oodata või käega lüüa, kui tuli kolmas peigmees.
Tõsi, kolmas kadus pärast kohtumist ja mõnda aega kestnud tihedat suhtlust sootuks...Põhjus: teadmata.
Õnneks tänu ühistele ponnistustele saime me teise kavaleriga sellest mustast august üle hüpatud. Ja nüüd - nüüd vaatame seda asja edasi.

30 oktoober 2010

Aitäh ReFocuse silmakeskusele ja Moka kohvik-restoranile!

Kõik kokku on kuidagi nii hea ajastusega juhtunud, et endalgi on harjumatu. Üks pikk ja imelik töö on lõpetatud, läks eile kenasti postkasti ja kuigi asi on lootusetu, on siiski üks kohustus kaelast ära.
Ja siis on peagi kätte jõudmas see kuupäev, mis on mul nii hästi peas - 7.11. Tänavu möödub kaks aastat minu LASIKust ja loomulikult on see oluline kuupäev. Protseduurist endast ei hakka ma uuesti rääkima, eks seda ole ka juba korduvalt tehtud ja kes küsib, see saab väegagi pika ja väegagi ammendava kirjelduse nagunii. Sest ma mäletan ise seda info kogumise perioodi ja tean, k u i oluline on iga pisimgi detail ja infokilluke sel ajal:) Kuigi mul ei olnud LASIKu enda suhtes kõhklusi ja see otsus minu pisikeses peakeses oli ammuilma kenasti pesa teinud, oli olulisem küsimus hoopis kliiniku ja arsti valimises. Ja selle jaoks ka kogu uurimistöö:), hetkel saan nentida, et tegin hea eeltöö:P

Huvitav, mõtlen praegu, et kas Liisi Koikson arutleb vahel endamisi selle üle, kellele ta laulab ja millistes situatsioonides tema muusikat kuulatakse...? Ma millegipärast arvan, et kui ta laulis sisse "Väikese järve" laulud, siis ta ei osanud mõelda, et seda kuulavad (kõigi teiste seas ka) õnnelikud inimesed ühes hämarpimedas toas, sooja teki all mugavalt toolil lamades, samal ajal käib nende õnnelike inimeste juures keegi hea haldjas, kes vahepeal rohtu paneb silma....ja nii nad seal lamavad ja kuulavad imeilusa Liisi veel imeilusamat häält.
Kahjuks (loe: õnneks) ei saa seda erilist tunnet ja hetke uuesti kogeda, mõnes mõttes ju tahaks. Aga tänaseni valdavad mind väga erilised ja võimsad emotsioonid, kui ma kuulen neid laule.
ReFocuse mees- ja naiskond eesotsas dr Teesaluga on teinud väga hea töö! Nii selles osas, mis puudutab mu nägemist ja silmi, kui ka üldisemas plaanis - et ma tunneksin end sellel mitmeti keerulisel päeval (ja ka hiljem veel!) võimalikult hästi.
Ja nüüd, kui on möödumas kaks aastat sellest erilisest päevast, juhtus nii, et nad tegid veel ka armsa kingituse, seda küll loosi tahtel, mis teeb asja veelgi mõnusamaks.

"Mokas" oli väga tore õhtu, meeldivas seltskonnas, väga hea teeninduse ja maitsva õhtusöögiga. Peakokaga me küll ei kohtunud, kuigi me seda väga-väga ootasime, aga kuna tal oli ka äärmiselt mõjuv põhjus eemal viibimiseks, siis me olime loomulikult mõistvad selles osas:)
Nii et on hea aeg tagasivaateks ja meenutusteks...

NB! Ütleme nii, et täna hommikul vaatasin suht põlgliku pilguga oma praetud härjasilma;) Sõin selle ära vaid suurest haletsusest...




Fotod made by E.










29 oktoober 2010

Saare kutset kuuldes - Arensburg

Mina ei tea, miks kogu aeg juhtub nii, et ma Saaremaale just sügis-talvisel hooajal satun, ehk on tegemist puhkuse-kiirabiga või muu taolisega. Et suvel on muidu ka ilus ja just sel hallimal ajal on vaja väheke minema saada. Iga kord mõtlen, et kas minna vanasse ja äraproovitud kohta või proovida midagi uut. Iga jumala kord on kiusatus avastada ikka uut, aga samas tõmbab ka vana poole. Seekord otsustas asja see, et vanasse lemmikusse Grand Rose´i ei olnud enam vabu kohti.
Neetud!
Georg Otsa spaast mäletan ma siiani surnud ämblikuid ja mõista, ja kuigi muus osas etteheiteid ei olnud, siis vaat need ämblikud ei lähe meelest. No mul kohe on nendega mingi oma teema, tahan või ei:)
Hea küll, kui Arensburg, siis Arensburg.
Ma arvan, et parimad kõige selle juures olid lõppkokkuvõttes restoran ja hoolitsused. Restoran sobis nii interjööri kui ka toidu osas, ja muusikavalik oli kümnesse!
Mis aga ehk veidi ehmatas, oli tubades värvivalik. Must, must ja lausa MUST, ma ütleks. Kuigi lagi oli kõrgem kui kunagi varem ühelgi minu poolt proovitud hotellitoal, siis must üldmulje jäi ikkagi samaks. No tegelikult siiski lagi ise ei olnud must (vist), aga kui kõik muu on, siis tundub ka see juba mustana:))) Ja ka aken oli võimas, kuid isegi sellest ei piisanud:) Ikka oli kõik väga must. Ka lauad ja öökapid ja minibaar ja vaip ja... mustaga seab hotell muidugi endale kõrgemad nõudmised koristamise osas. Sest, kust paistab tolm kõige paremini välja - õige!, musta värvi klaasi pealt.
Bassein oli armas ja minusugusele mitte-ujujale igati sobilik. Aga kui olla enne harjunud Grand Rose´i laiema valikuga, siis oli Arensburgis muidugi võimaluste poolest oluliselt kasinam. Enamasti küll sinna rahvamassi ei kogunenud, aga ega üle 6 inimese olekski saanud:) Mingid vesivõimlemise tädid vallutasid selle vähesegi basseiniruumi ja siis ei jäänud muud üle, kui nukralt saunas kükitada. Saunad muide, on Arensburgis meestele ja naistele eraldi. A. otsustas, et talle meeldib rohkem meeste poolel, või nagu tema seda nimetas - poistesaunas - ja nii ta seal käiski:) Mina oleksin ju ka poistesauna tahtnud, aga pidin ikka naiste poolel edasi passima:) Saunalava oli muidugi megatuline, tõenäoliselt kasutatud valesid materjale või ma ei tea. Igatahes oli paras kunsttükk üldse lavale saamisega, nii tuline oli kõik:) Ja no riietusruum oli ka hirmus külm. Ja need kolisevad metallkapid, no ei meeldi need mulle:) Samas ma muidugi ei tea, kas need on igalpool mujal ka samad, sest mitmetes spaades on toast tulijatel võimalus otse veemõnusid nautima minna.
Aga tegelikult oli üldmulje normaalne, lihtsalt, kes rõhub rohkem vees mõnulemisele, siis peab arvestama veidi kesisemate võimalustega. Lühidalt öeldes: järjekord Arensburg ja siis Grand Rose, on parem variant kui vastupidi:)

Oo, ja praamid on vahepeal paremate vastu välja vahetatud - nüüd on peale saamiseks töö kiire ja korralik ja ka üle vee saab rutem. Natuke kenam näeb seestpoolt ka välja mu meelest.

Saaremaa ise on muidugi oma tuntud headuses, seepärast ma sellel pikemalt ei peatu.

Paar stiilinäidet siis toast ka:



Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka...

17 oktoober 2010

Trühvlid - pagan, jälle jäin hiljaks!


Nii ja nüüd see siis juhtus! Kõik, kes mind eelmisel suvel ühel grilliõhtul välja naersid - saite nüüd!
Teatavasti lugesin ma tol korral trühvlitest artiklit ühes taani ajakirjas ja kuna seal oli juttu Gotlandil leiduvatest trühvlitest, siis oli minu seisukoht, et järelikult peab trühvleid ka Saaremaal olema. Muidugi hõljusin ma tol suvel üldse mingis trühvlipilves, sest juhtusin järjepanu lugema ka raamatuid Lõuna-Prantsusmaast, kus trühvlid samuti meelierutavaks teemaks.
Ei saa salata, et tol õhtul kangastusid mu silme ees Kuressaarde sõites tee ääres kasvavad tammed. Ja oleks mul need koerad või sead olemas olnud, oleks ma esimesel võimalusel saarele läinud:)
Ja nüüd siis tuleb välja, et ikka jõudis mingi svensson ette! Läheb veidi aega kuni ma oma pettumusest üle saan. Samuti ärge imestage, kui mind järgmisel nädalavahetusel Saaremaal kolamas näete, looduses ja puha:) Või siis pigem ikkagi kusagil spaas. Sest ma usun, et ka svensson läks pärast trühvlite leidmist veemõnusid nautima.

15 oktoober 2010

Ja nii ongi!

Huvitav, kas need on vanuselised muutused või mis? Ma ei ole varsti juba 7 aastat ühelgi tööintervjuul käinud, neid kribimisega seotud kohtumisi (haa, neidki pole eriti ju olnud) ma nii väga ei arvesta - need on teistmoodi. Aga ei mingit pinget, isegi uni oli eelneval ööl eriliselt magus:)
Õigupoolest on töövestlused väga ettearvatavad, isegi minusuguse võhiku jaoks. Küsimused on üsna samad, mis aastaid tagasigi, jalust rabada naljalt ei õnnestu. Ainult see viimane ehk - kui väga sa seda tööd tahad? No ausalt, kas sellele peab vastama ausalt? Et mul on igakord kurb selle töötukassa tädi juurde minna ja öelda, et ma cv-sid ei saada ja et oleks midagi targemat öelda, siis ma vot teile siia ikka saatsin. Ja et ma ei osanud arvestada, et te mu vestlusele kutsute:) Muidugi ma ei öelnud seda.
Tõsi, mida suurem see konsiilium on, seda kaootilisem on ka nende küsimustega pommitamine. Hüppavad ühelt teemale teisele nagu nõtked gasellid. Õnneks koosnes kõrgeauline konsiilium väga erinevatest tegelastest - seal oli preili Püüdlik, preili Rõõmurull, preili Kohusetunne ja mingi seletamatu tegelane veel:) Koll-kolli üritasid nad ka teha - nii ja nii palju seaduseid pead tundma, need ja need määrused pähe tuupima, ületunde tegema, ka vabadel päevadel tulema virnu likvideerima, tusatsevate tädidega arvestama, solvuda ei või ja mida veel:) Haa, ma olen kõike seda ju juba näinud - üllatage mind palun!
Aga see mulle ei meeldinud, et preili Püüdlik vene keelt hakkas minuga purssima, nad pidi teadma, et see pole minu ampluaa. Õnneks olen ma kohutavalt aus (mõnikord, mitte selle lõpuküsimuse osas:) ja ei luisanud cv-s oma keeleoskuse kohapealt. Ma ju mäletasin, et ka 7 aastat tagasi tuli vene keeles "sundimatult lobiseda".
Kõige tähtsama tädiga on loomulikult ka mingid minevikuseosed, aga ma ei teagi, kas tema pildi kokku pani. Oleme koos kunagi õppinud ja tarka nägu teinud.
Aga adrenaliinilaks on mõnusalt võimas, praegu läheks käiks veel paarilt vestluselt läbi...teeks nii mõne kuu jagu ette neid ära, siis jõulud hooleta:)
Nii et olen kutsetele avatud:D Kutsuge, vestleme, oleme lõbusad! Isegi tööd ei pea pakkuma:P

13 oktoober 2010

Terves kehas terve vaim

Vaatan täna siin neid männimetsa all higistavaid koolilapsi ja mõtlen - kui hea meel mul on, et see aeg on möödas. Ma tõepoolest ei armastanud kehalise kasvatuse tunde (palun vabandust, õp. Saluste, Puusild, Jürisson!!!) Kui osad tegevused olid veel talutavad, siis jooksmine (kõik, mis rohkem kui 100 meetrit) ja suusatamine seda EI olnud! Ah jaa, see üle kitse hüppamine ka ei olnud - mina sel ajal ei olnud veel nii julge, et oma keha sedavõrd lõdvaks lasta ja nii ebakindla asjanduse pealt õhku tõusta. Rääkimata sellest, et (teist paljud muidugi ei mäletagi seda), tunnis tuli kanda eriti nilbeid rõivaid. Need aluspükste moodi musta värvi puuvillased püksikesed olid... pehmelt öeldes au ja nime riivavad rõivaesemed.
Lisaks ei meenu mulle põhikoolis, et me kusagil pesta oleksime saanud. Ja ma mäletan siiani seda haisu, mis oli seal saalis! Tolmu, higiste kehade, topispallide lõhnabukett, ja veel üks hais, millele ma ei oska nime anda.
Aga jah, ma mäletan ka pikamaajooksu... kui võimalik oli, siis ma sel päeval püüdsin kekast minema hiilida. Kui see ei õnnestunud, siis jooksin ma esimesed paarsada meetrit ära ja hakkasin jalutama, seest pistis, hingamises käis iga sissetõmbega üks jälk krõks kuskilt läbi, näost olin lapiline (need tänased näod, keda siin metsa all nägin, olid ka punalaigulised!), see oli surm. Ja kui kehaline oli viimane tund, siis pidin nagunii kohe hakkama kodu poole oma kilomeetreid astuma - milleks siis veel see tobe jooks, aru ma ei saa! Maalastel veel! Ja arvuti taga istumise näol pekikogumise süüdlast ei olnud tol ajal veel olemaski ju! Olgu, olemas see ju oli, aga meie koolis mitte.
Igatahes oli mul kurb täna neid lapilisi tüdrukuid vaadata.
Ja nüüd kuulan seina taga ühte klaveri harjutajat, temast on ka kahju:) Kuigi ta teeb seda vabatahtlikult, iga nädal ühe korra. Ma ju näen milliste särasilmadega ta tuleb, ja siis pean kuulma läbi seina kuidas talle loetakse ette mingeid (minu jaoks müstilisi) noodinimesid ja lüüakse jalaga takti ja kuidas ta siis, vaeseke, klimberdab seal klaveril. Klaverist on kahju, õpetajast on kahju, sellest naisest, kes õpib, on ka kahju.
Äkki mul täna ongi kõigist kahju:)
Siiski oli vist mul juba kõigust kahju ka eile, sest ma olin nii õnnetu Töötukassa konsultandi juurest tulles. Ta oli seal nii püüdlik ja tubli ja otsis elu eest tööpakkumiste seast, aga mida ei olnud, seda ei olnud. No oli jah, aga ta sai isegi aru, et ma kasiinosse ja kuhugi x-koha poodi ei lähe. Ja ometi oli tema kohus mulle need pakkumised ette lugeda ja siis nii haleõnnetult juurde lisada, et ega te ju ei taha sellist tööd. Mul oli nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada.
Kuu aja pärast jälle. Enne on mul muidugi üks töövestlus ja üks cv kirjutamise koolitus. Naljakas jah, et enne oled tükk aega arvel, peaksid (idee poolest) saatma virnade kaupa cv-sid, vorpima motivatsiooni- ja kaaskirju, ja vot siis alles lähed nende kirjutamise koolitusele:)

Ja tegelikult pidin praegu

02 oktoober 2010

Emakeel

Ma ei taha sappi pritsida, sest see ei ole mulle iseloomulik, aga hetkel ma ei saa teisiti... Plahvatusohtlik on kõige tabavam sõna kirjeldamaks mu tundeid praegu. Vererõhku mõõta ei söanda, ausalt!
Ma olen harjunud risustatud keelega, ma olen harjunud igasuguste sõnamoodustiste ja lühendite ja anglitsismide ja jumal teab millega. Ma tean, et keel on pidevas muutumises, see uueneb, see on loomulik - head teed minna! Ma ei ole eesti keelt piisavalt õppinud, paljud inimesed mu ümber samuti mitte, ja me kõik oleme inimesed ja seega ekslikud - ma nõustun ka sellega. Ma tunnistan, et olen ka ise tihtipeale lohakas, ma ei tunne grammatikareegleid ja ka mitte võõrsõnu piisavalt.

Ühesõnaga olen rumal ja lepin ka teiste rumalusega. Meilides, msnis, kiiretes sõnumites - kõigil juhtub. Seal ei ole ka toimetajaid ega muid eesti keelt oskavaid inimesi kõrval seismas.
Ma lepin (juba!) ka vigadega raamatutes. Kui on hooletusvead, trükivead, siis ma oskan mitte ärrituda. Aga muude vigade puhul lähen ma natu-natukene keema.
Lugesin mingit rämpsraamatut paar päeva tagasi, kus ilutses "seksoloog", tõmbasin hoobilt kaardu oma muidu sirged kulmud, aga lugesin edasi (selles raamatus oli tegelikult veel vigu, aga see selleks). Siis juhtusin üle pika aja Reporterit taustaks vaatama. Ja mis ma näen, sama sõna, sama kirjapildiga. Tunnistan, et ma ei tea, äkki ongi nüüd nii lubatud. "Minu ajal" igatahes ei kirjutatud nii.
Ega ma Reporteri saatest suurt ei pea, seega jäägu nii. Täna aga asusin rõõmuga Eesti Naist lugema ja 14. leheküljel ilutseb minu jaoks uus sõna "tentist". Mul tõepoolest viskas üle. Hetkel vaen poolt ja vastu argumente, kas lugeda edasi või lõpetada otsekorraldus ära. Ma andestan igapäevases kirjavahetuses kõik eksimused, ent mitte väljaandes, kus töötavad keelt oskavad inimesed.

Mul on nägemismälu ja ma kõik, mida ma oma emakeeles kirjutan, tuginebki sellele. Lugesin lapsena raamatuid, ajakirju, ajalehti ja sain paljuski sealt oma keele. Mida aga oodata neilt, kes tänapäeval juhtumisi veel loevad. Vastus on - mitte midagi! Kui palju loevad, hakkavadki viimaks "tentisti" juures käima, mis imeloom see ka ei oleks:)

Nüüd hakkas natuke kergem. Järgmise korrani!

29 september 2010

Minu sügavaim kiindumus bussisõidu vastu

Kuna pärast paljusid aastaid jõudis õnn minu õuele ning ma sain liikuda punktist A punkti B ühistranspordiga, lisamärkuseks eestimaisega, siis olen ma otseloomulikult emotsioonidest pakatav nagu sama eestimaine ja sügiseselt küps ploom.

Bussifirmade ümberkehastumisvõime on muidugi ainulaadne! Buss ja bussijuht, millega sõitsin hommikul, näisid kandvat ühe bussifirma nime, kuid mõni tund hiljem juba sootuks teise firma nime. Iseenesest on oluline, et buss liigub ja kallid kaasteelised soovitud sihtpunkti jõuavad, ja mis vahet sel on kuidas bussifirmad logistiliselt omi asju korraldavad. Ma jäin lihtsalt mõtlema, et kui ma maksan ühe teenuse või toote eest rohkem, siis võiks see olla kvaliteetsem, kui sama asja odavam analoog.

Antud juhul ei olnud ju... Õhtuse bussi mustjaks tõmbunud nätsulärakad asusid samadel positsioonidel kui hommikulgi, bussiaknad aga olid...oo jaa, ma oleksin unustanud! Kunst, puhas kunst oli see, mis mulle silmailu pakkus. Võisin imetleda nii hommikul kui ka õhtul Arraku sakilise soenguga mütoloogilist vanameest aknal. Udumoodustisest vanamees kükitas nagu oleks otsustanud bussiaknale asjale tulla, kõrval oli tema väiksem sugulane, kes lihtsalt vaatas pealt.

PS Bussijuhid on aastatega maru viisakaks muutunud... või oli tegemist kõigest erandiga? Seega minu boonuspunktid teile, kulla bussijuhid:)

Aga miks ma bussiga üldse sõitsin, võite nüüd küsida. Oli põhjust ikka ka. Pärast mõningat kosilaste kaalumist, läksin ühega kohtuma. Kosilane oli täitsa naesterahvas, maru pikkade ja hirmuäratavate küüntega. Ja veidi kummaline oli ta ka. Seega ma ei teagi, mis nüüd saab. Mul ei ole temasse usku kohe mitte üks raas, kuigi antud kirjastus igati tasemel on.

06 september 2010

Keda me kasvatame?






Mõned päevad tagasi veetsin mõned tunnid koos ühe inimesega, naisterahvaga muuseas, kes omakorda kolmanda naisterahva kirjeldamiseks kasutas umbes sellist väljendit - "keha on ilus, pikk ja blond on ta ka, just selline nagu meestele meeldib - ei tea, miks nad lahutasid...". Hetkel ei taha ma rääkida ei sellest naisest ega ka tema juba ammusest lahutusest, lisaks veel see, et seda naist ei oleks tarvitsenudki kirjeldada, me mõlemad oleme teda rohkem kui üks kord näinud. Hoopis enam pani mind imestama see konkreetne sõnakasutus.

Nii räägib naisterahvas. Nii räägib ema oma laste kuuldes, seda kuulevad ja kuulavad tulevased naised ja emad ja abikaasad. Millegipärast mulle tundub, et kui ma ise lapsena kuuleks seesugust juttu nii mõnelgi korral, siis juurduks minus teadmine, et ainult pikk ja blond ja hea kehaga naine on naine, kes on midagi väärt, näiteks meeste silmis. Muul nagu ei olekski tähtsust, vähemasti määravat tähtsust mitte. Näib nagu olekski välimus kõik, mille järgi ühte inimest hinnata, iseloomustada, tema ja ta tegude üle otsustada. Ja kirjeldatud parameetrid oleksid otseloomulikult pidanud garanteerima ka mingil müstilisel moel ka eelpool mainitud abieluõnne. How simple! Miks ometi kõik naised nii lihtsa tõe peale ise ei tule?

Ma võiksin ehk kõigile sellistele juttudele läbi sõrmede vaadata, kui see tuleks mõne ajupestud, äranälginud, aeroobikas hingetuks hüpanud ja S-klassi Mercedesega sihitult linna vahel tiirutava vesinikblondiini suust...Et las nad siis oma suletud ringis vegeteerivad ja toodavad vaikselt juurde samasuguste väärtushinnangutega järelkasvu, kuid seda õõvastavam, kui niimoodi mõtlevad ja sama mõttemalli ka edasi kannavad muidu täitsa normaalsed inimesed. Need, keda meie hulgas on enamus.

Sellega seoses meenub mulle 26.augusti Eesti Ekspressis üks artikkel Eestis elavate moslemite jälgimisest Kapo poolt. Aga mitte moslemitest ei tahtnud ma praegu rääkida, vaid mulle meeldis artiklis Kattri Ezzoubi poolt öeldu, (hetkel ei ole lehte käepärast,seepärast ei saa tsiteerida), mis arenes teemast, et miks on enamasti koos eesti naine ja moslemi mees ja mitte vastupidi. Ja Kattri põhjendas umbes niimoodi, et eesti mees ei leia mujalt maailmast teist sellist naist kui on naised kodumaal - ümmardavad ja nunnutavad üle mõistuse palju, hiljem andestavad kõik ning lepivad kõigega.

See oli karmilt öeldud, ent see oli ka tõde.

Kahjuks.

27 august 2010

Ootaja aeg

Ootaja aeg pidavat pikk olema - kas ma saakski sellele vastu vaielda. Muidugi ma ootan! Aga ootusaeg ja sellega kaasnev ärevus on magusad ja meelierutavad. Sest tegelikult mulle meeldib oodata ja mulle meeldib ka teel olla. Teel olemine on ju magusam kohale jõudmisest, või mis?
Iga aeg on millekski vajalik. Ja ma ootan, et saada teada, milleks see minu praegune aeg vajalik on.
Kas ma olen alla andnud - ei! Kindlasti mitte.
Ah jaa, ma loen praegu Hans Luige "Minu imelist elu". Ja jõudsin juba muretseda, et kas Aeg ikka annab võimaluse ka mälestusteraamatu teiseks osaks. Äsja aga avastasin, et tõepoolest, on ka teine osa olemas.
Lugemisjärge ootab Jan Beltrani "La mala vida ehk neetud elu"... sellega seoses meenub, et hiljuti vaidlesin sellel va minu maitsemeele teemal...et minu maitse pidavat ettearvamatu olema:D Oh jaa, kui te vaid näeksite mu raamatukogulaenutuste nimekirja (ikka seda kronoloogilist, eks), siis oleks pilt veelgi hirmsam. Õnneks ma ju kõiki oma lugemiselamusi siia ei pane kirja.
Tegelikult on raamatukogud inimkonna allakäigus süüdi, vähemalt selle inimkonna osas, kes loeb :) Sest ma ei taha mitte mõeldagi millise aja võtab lugemine ja raamatukogus käimine - äkki mul jääb pool elu sellepärast elamata? See ilusam pool just.

17 august 2010

"I´ll kill your destiny!"

Kõnnin mina oma sügavaimas rahus ja üksmeeles oma hinge ning kehaga keset suviselt uimas Viljandi linna, kui äkitselt avastan, et ma ei kõnni sugugi ainult koos viineripirukat mugiva A-ga. Minu kõrval tšillib mingi noor nolk, tõsiselt liigselt arvutis istumisele viitavate tundemärkidega. Okei, lasku käia (kuigi mul oli veits imelik, sest noh...ta oli üsna pilkupüüdev, ma julgen pakkuda).
Midagi ta seal pobises ja rääkis ja ma mõtlesin korraks, et äkki ta on tsipa nagu arengus taandunud või nii. Siis muutus huvitavamaks. Huvitav on muidugi lõppkokkuvõttes vale sõna iseloomustamaks minu tundeid, sest mingil hetkel hakkas pigem ikka kõhe. Ja minna ei olnud ka kuhugi, vähemalt mitte enne foorini jõudmist ja sealgi tuli oodata.
Ma pakun, et ta ei tegelenud laulmisega. Äkki ta mängis mingit kujuteldavat arvutimängu lihtsalt? Igatahes oli selles ... hm.... mängus rohkelt ingliskeelseid fraase, sagedamini korduv oli "I´ll kill your destiny!". Üldiselt ta kõrvale ei vaadanud, ainult ainitiselt enda ette ja nii ta seal siis kordas oma repliike. Lõpuks oli talle aga repliikidest ka vähe ning ta alustas oma etteastet elu näitelaval hoopis jõulise liikumisega. see kätkes endas mõningaid kiireid hüppeid ettepoole, seejärel jõulisi jalahoope kujuteldavale vaenlasele, keda ta ilmselt jälitas. Paaril korral ründas seesama vaenlane (aga äkki see oli juba hoopis keegi uus...?) teda selja tagant ja siis ta peatus järsult ning tegi õhus 180-kraadise pöörde. No igatahes oli sel vennal tegemist äärmiselt ohtliku ja vaenlaseid täis pikitud teekonnaga sel pealtnäha nii tavalisel ja argisel Viljandi tänaval. Ma muide püüdsin küll valmis olla, et mis ma siis teen, kui tal ootamatult peaks mõni kujuteldav vaenlane end paremal käel ilmutama. Ainus arvestatav mõte tundus olevat A pooliku viineripiruka pakkumine.
Mul läks siiski õnneks. Seekord. Nüüd huvitab mind tõsiselt, et kas ta veel mõni päev linnapildis figureerib ja kas tal iga kord käib selline äge võitlus. Et siis ma nagu teaks või nii. Põhimõtteliselt võiksin ma ju temaga teine kord kaasa mängida, kuid samas ma kahtlen, kas see ikka tema jaoks oli mäng. Äkki ta kulges kusagil paralleelmaailmades ja need olid tema jaoks võrdselt reaalsed. oi jah, mängureeglites peaks ikka enne kokku leppima vist.

14 august 2010

Ikka veel...

...olen hingega "Paradiisis" ja õhkan ja ohkan ja õitsen. Mulle kohe istub see praegu. Ammu ei ole ühtegi raamatut nõnda korduvalt üle ahminud, tahaks paksu punase vildikaga joonida ja salamärke vedada, kuigi ma tegelikult ju ei ole raamatutesse kirjutaja tüüpi, pole kunagi olnud. Ikka mingi austus on säilinud.
Ja nüüd veel avastasin sinna kõrvale Hedvig Hansoni plaadi. Ärge küsige, et mis cd, ma tõesti ei tea:) Aga nii hea on, tõesti! Kõigil on tõsiselt villand, naabritel (vist) ka, maja eest möödujatel, sest rõduuks on loomulikult lahti. Ja siis me A-ga tantsime vahepeal, liugleme ja hõljume ja jälle õitseme ja mitte keegi ei mõista, miks me nii õnnelikud oleme.

Ja siis ma ikka mõtlen, et äkki peaks oma Paradiisi kirja panema. Aga kuidas ma tean, et aeg on selleks õige? Ei teagi ju... Hilja ehk ei ole, aga vara võib-olla küll. Samas mälu hakkab nagunii varsti alt vedama, ma kohe tean seda.

07 august 2010

Rock Ramp ja Paradiis

Hetkel on need kaks siis aktuaalsed teemad. Esimene neist olude sunnil. Lihtsalt tungib uksest ja aknast ja korstnast ja keldrist sisse. Mitte et ma seda ise tahtnud oleksin. Pankreasele see muidugi meeldib, sest "kohustuslik" õhtune vein rõdul jäi joomata. Selle asemel olid mustikad, need eestimaised. Aga noodki hüplesid närviliselt kausis rajude helide rütmis.
Ma siis püüdsin enesesugestiooniga tegelda. No teate küll seda, ma ei kuule-ma ei näe, mis ümberringi toimub. Õnnepalu "Paradiis" sobis selleks oivaliselt.
Ja siis ma kõndisin selles Paradiisis. Kõndisin üha edasi ja tabasin end mõttelt, et kus oleks minul seesugune paik. Paradiis, ühesõnaga. Ma leidsingi end oma Paradiisist. See koht oli olemas, ühel ilusal päeval. Ainult et minu Paradiis ei kestnud nii kaua kui Õnnepalu oma. Aga ometi kõndisin ma seal täna taas, oma mõtetes. Ja ma ütlen, et see oli Paradiis. See oli ilus ja hea. Ja ma ei pidanud end pingutama, et mäletada. Mäletada Paradiisi pisimaid detaile. Mäletada lõhnu ja varje ja värve. Värve õhtus. Ja hommikus. Ja mäletada, mis juhtus. Et sellest sai viimane suvi. Üleüldse viimane suvi. Ja viimane sügis. Viimane talv. Kevad.
Pärast Paradiisi on paljud asjad teisiti.
Paradiisi ei minda tagasi. Ei tahakski. Ma olen alles pooleli Õnnepalu Paradiisiga, aga tal oli see teistmoodi. Ma ei tea, millisele järeldusele tema oma Paradiisi suhtes lõpuks jõuab. Kas see oli õppetunni-Paradiis. Või midagi muud.
Mul tuli sügav uni. Selline Õnnepalu Paradiisi uni, mitte see minu Paradiisi uni.
Kuni taas tuletas end meelde Rock Ramp. See kestab ikka veel. Huvitav, mis kellani? Ja huvitav, miks?
Ja siis meenub mulle lapsepõlve-Paradiis. Aga see on juba teine teema. Pikk teema. Sellest saaks kokku eraldi teose. Sellise Lenderi Paradiisi mahuga loo.
Ma jään edasi ootama vaikust. Ja kuni ma seda ootan, on isegi läpaka muidu nii häiriv surin kuulmismeeltele rahustav.
Tahaks hetkel äikest, sellist raju ja hävitavat.
Huvitav, miks?

27 juuli 2010

Dronning Tønderis

Ilm oli ilus ja dronning ikkagi Tønderisse tulemas, ja nii saigi lõpuks end sinna kohale veetud. Me olime valmis hullemaks – parklad suletud või autosid täis, tänavad ummistatud jms. Tegelikkus oli sootuks teine. Lausa ideaalilähedane, ma ütleks. Ringparkla, kuhu tavalisel tööpäeval võimatu kohta leida, oli pigem tühi kui täis. Rahvast oli hõredalt, vaid jalakäijatetänaval toimus mingigi elu. Vastavalt Margrethe II ja kaaskonna liikumisele ühest punktist teise, toimus küll teatav ühesuunaline rahvaränne, kuid see ei olnud midagi harukordselt suurt.
Meie tabasime seltskonna mitte just kõige sobivamal momendil, nimelt vahetult enne lõunale minekut. Kuningannal oli kõht üsna tühi ja seepärast ta vist väga usin lehvitama ja naeratama ei olnud. Samas eks ole see ka päris väsitav – aastast aastasse kogu aeg kõigile naeratada ja lehvitada. Prints Joachim ja printsess Marie oli paremas tujus, neil oli muidugi ka lühem tee tulla ja ehk olid nad hilisema hommikueine teinud tänasel päeval.
Aga vähemasti võin Edgari kombel tõdeda: nähtud!

Vestergade oli kaunistatud lipukestega, kauplustesse võis astuda møøda punast vaipa.

Lapsed passisid "oma" hetke, et ikka lilled kuningannale yle anda.
Prints Henrik ja pildil viimastena siis Møgeltønderi kuulsamad asukad - prints Joachim ja printsess Marie.



22 juuli 2010

Jätaks seekord pealkirja vahele?

Lisanduvatest aastatest tingituna peaks lühidalt üles märkima mõned aktsioonid, mis vahepeal toimunud. Mitte et ma selliste ilmadega koduaiast kaugemale minekust eriti vaimustuksin, aga natuke on end liigutatud siiski:)
Kõigepealt oli ära muidugi synnipäev. Ma oleksin ennetavalt pidanud juba sel ajal maha hõikama, et ärge te jumala pärast küsige, et mis me siin synnipäeval teeme:))) Sest kõik on traditsiooniline. Nagu alati. Nii et ei ole mõtet üle pärida. Väga kiiresti ja väga lyhidalt võime ju yle korrata: katusekambrisse jõuliselt sisse tungiv kohvilõhn. Killustikul paigalt võtva auto hääl. Rundstykker. Lilled. Kingitused. Tavaline, næsten tavaline päev. õhtu Damendes.Kogu päev OHTRALT veini (ei ole hea pankreasele, lisaksin siia juurde)

Tegemist on täiesti normaalse köögiga, lisaks õnnestus leida superhea vein, mille jälgi ajan siiani taga. Laupäevaõhtu kohta oli restoran muidugi kahtlaselt hõredalt täidetud, tavapäraselt valju suminat ei tekkinud samuti. Ma ei tea, kas võis põhjus olla alanud kuumalaines või milleski muus. Ah jaa, ühe pruutpaari pildistamine kyll oli sel ajal. Pruut oli ymmargune kui kakukene (ei, ta ei olnud ülekaaluline, vaid noh, "selles" mõttes kakukene, ja ma absoluutselt ei nori ju!:))) Samas muidugi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et 51 aastat ja 2 päeva tagasi juhtus samal veekogul traagiline õnnetus lõbusõidulaevaga, milles liigagi paljud oma elu kaotasid.
See siis selleks.
Siia siis üksikud pildid veel vahepeal toimunust.
Tønderis taas gammeldags, seekord imeilusa ilma ja eriti laheda big bandiga torvetil. Või peaksin täpsustama, et eriti laheda solistiga:) Ansamblist loomulikult pilti mul e i ole. See-eest on paar kleidipilti:D


Ja siis veel yks poolik niplamistöö, millega tegeldi otse tänaval ja mis jäeti mõneks ajaks pooleli peaasjalikult vale nurga alt paistva päikese tõttu. Vaesed silmad, võin ma vaid ohata!


Siis vahepeal tuli meie dronning puhkama. Nagu ikka, puhkab ta suvel paar nädalat Gråsteni lossis (no kus siis veel, eks ole!? Ega ta mingisse suvalisse suvemajja ometi lähe!!!). Meie olime muidugi saabumiskuupäevast õndsas teadmatuses ja imestasime Sønderborgi søites (jaa, ostlema loomulikult!), et miks kyll meie auks linn lippe täis on. Peasyydlane, tõsi kyll, kõigest tema isiku kohale toimetanud laev, seisis lipukestega ehitult sadamas. Selge siis, mõned tunnid jäime "vaid" hiljaks:) Seega me taas dronningut ei ei näinud. Nägime veel vaid laevameeskonna mõningaid liikmeid, kes tulid ujumast-päevitamast või siis alles suundusid sinna. Asi seegi:D


Ja siis oli sadamas veel selline ebaharilik "kiosk", kus siis laevalt head ja paremat müüdi. Ja ka jalgrattaid laenutati. Meil tekkis küsimus, et huvitav, kui sageli omanikku vahetav raha vette seal kukub...

01 juuli 2010

Laenutushüvitised Taanis ja Eestis

Tänases ajalehes torkas silma (jah,just nimelt torkas:)), et Taanis jõudis kätte see kuupäev, mil autorid saavad kontole oma laenutushüvitise. Kuna see pealkiri mulle lehest vastu vaatas, siis otseloomulikult oli mul kiusatus edasi lugeda, et k u i palju siis ometigi - no eestlane ju ikka loeb teise raha:P Ma siis korra vaatasin, pühkisin silmad puhtaks, ja vaatasin veel korra. Shokeeris loomulikult võrdlus Eesti analoogsete nimekirjadega. Hetkel küll uuesti ei viitsi otsida, aga mulle meenub, et paar aastat tagasi oli Eestis tabeli tipus nagu vist Milvi Lembe ja summa oli vist kusagil 20-30 000 vahel (ei imestaks, kui sealt veel maksudki maha lähevad).
Värsked andmed Taani kohta kinnitavad, et "edetabelit" juhib Bjarne Reuter, kes teenis eelmise aasta laenutuste pealt ei rohkem ega vähem kui 795 411.49 dkk (eesti kroonides siis kaks korda nii palju). No tule taevas appi, selle pealt maksaks ju suisa rõõmuga makse:))))
Ajalehes välja toodud tabelis on esikümnes kõik üle poole miljoni dkk saajad. Kusjuures paremad summad on noppinud laste-ja noortekirjanikud!
Kui ma täna juba numbrite lainel olen, siis lisaks veel, et laenutushüvitise saajaid oli 8 544, nendest 4% sai enam kui 100 000 dkk. Ja muide, eelpool mainitud Bjarne Reuteri teoste eksemplare peaks raamatukogudes üle Taani olema kokku 276 901 tk.

Nii et sellised vahvad uudised siitkandi autoritele. Eesti omadele need vist nii vahvad ei tundu...

21 juuni 2010

Mida ma teen siis, kui ma midagi ei tee

Kuna juba on tekkinud probleem seoses pika vaikusega, siis olgu öeldud, et ega midagi erilist olegi toimunud. Lootused olid suured, kuid reaalsus jällegi kardinaalselt erinev.

Esmalt ootasime muidugi, et Rootsi kunn meid külla kutsuks, et nagu Vickanil pulmad või nii. Tuhkagi! Svenskad võtsid nõuks ainult lähemat rahvast, ehk põhimõtteliselt siis ainult linnavurlesid kutsuda. Meid ei kutsutud, kuid lohutab teadmine, et nähtavasti ei kutsutud teisigi maakaid, näiteks Schackenborgi rahvast. Marie tunnistas ka kusagil, et oleks kangesti tahtnud pulma, kuid… No lõppkokkuvõttes põrutas ta hoopis Prantsusmaale, papa või kellegi sellise juurde.

Meie loomulikult nii kibestunud ei olnud, et selle tühja asja pärast kohe Prantsusmaale udutada, kuid teleri ees võitluse paremate kohtade nimel pidasime maha ometigi. Vicktoria oli armas nagu ikka, Daniel… noh, loomulikult mitte piisavalt hea tema jaoks, aga selline see elu juba kord on. Kahju oli muidugi Danieli vanemate pärast, kes paistsid padunärvis olevat ja väikest naeruvirvendust võis nende nägudel näha alles kirikust lahkumisel. Tipphetk oli minu jaoks hoopis Taani telekanali reporterite ehe erutus, kui nad juba veidike nagu isegi tüdinult kommenteerisid kõiki kroonitud ja kroonimata päid, kes hõljusid või siis kõrgetel kontsadel kramplikult komberdasid sinisel vaibal (jah, oli küll sinine), nende tüdimus oli juba sel tasemel, et nad tõmbasid üles hoopis mingi kolmanda teema (ausõna, ei mäleta enam, millise täpsemalt) ja vahutasid siis selle üle, kui absoluutselt ootamatult ilmusid kaamera vaatevälja meie M ja H ja no siis kostis mingi ebamäärane „Aaah!” ja „Ooooh!” ja korraks tundus, et suurest ärevusest oma esipaari nägemise üle, ei ole nad võimelised kommenteerimist jätkama.

Lisaks headele uudistele oli paraku ka veidi kurvemaid. Nimelt siis õnnetus Mandø traktorbussiga, mille ümbermineku tõttu jäi see sõit viimaseks kolmele inimesele ja haiglatee pidi jalge alla võtma üle kolmekümne inimese. Omal jalal nad haiglatesse muidugi ei kulgenud, sest selle jaoks on olemas kopterid, mis meistki üle sahisesid.

Üleriigilistes uudistes see suurt kajastust ei leidnud, sest see juhtus ju siin maakate juures, mis sest ikka siis rääkida. Igatahes on saarerahvas shokis, sest millest muust kui turismist neil seal elatuda on ja nende samade turistide saarele jõudmiseks ongi seesama traktor ainus variant. No ja hooaeg on kohe-kohe ukse ees, seega ülimalt ebasobiv aeg selliseks õnnetuseks. Mitte et säärasteks õnnetusteks ülepea mingit sobivat aega olemas oleks.
 
Traagiliste sündmustega peab aga veelgi jätkama, sest kui meie tänapäevane vandersellide seltskond Vejlesse jõudis, oli üle Taani kuulus vaal juba mitu tundi surnud – rahu tema põrmule! Meie seda muidugi ei teadnud, sest kui nüüd päris aus olla, siis Vejlesse me ainuüksi vaala pärast ei läinud. Kauneid vaateid fjordile nautides ja siunates mingit megasuure aparaadiga fotugraafionkut, alles liikus mõte selles suunas, see tähendab, et vaala suunas siis. Vejlet tundmata ja gepsutajasse lootusetult sihtkohaks „vaal” toksides me sihtmärgile lähemale ei jõudnud. Jäi üle ainult looduse märke järgida. Inimmasse siis antud juhul. Järgides masse, ei eksi sa kunagi:D Autod, jalgratturid, kohvitermosed – no mis võiks veel selgem viide vaalale olla? Et ma võin nüüd öelda, et nägin selle popi vaala ära, kuigi mis nägemine see ikka on, kui kauguses paistab vaid ribake tumedat, no ütleme, et nagu ühe väga-väga suure traktori väga-väga suurt sisekummi - äkki oligi?

Kui telekas ja rahvas ütlevad mulle, et see on vaal, no ma siis püüan seda uskuda. Aga no et veel surnud kah… ausalt, topelt pettumus ju! Ma võiksin ju siia pildi juurde panna, aga ega see vaal sellest elusamaks ja suuremaks ju muutu:D Muide, viimati olevat vaal Taanimaa vesisemasse osasse ära eksinud 1958.aastal, mina seda vahejuhtumit muidugi ei mäleta, nii et ei oska võrrelda, kas tookord oli vaalast rohkem näha või mitte.

Muide, Vejle lähedal asuvas loomaaias nägime päris elusat endise vennasrahva esindajat. No sellist tüüpilist väljamaal viibivat vennasrahva esindajat, ma usun, et kes sellist imelooma ise näinud, sellele täpsemalt kirjeldada pole vaja:D Elamus ometigi ju!

13 juuni 2010

Minu uus sõber!

Sõpradega on ikka nii, et nad tekivad ootamatult, veidi nagu möödaminnes. Minu truu ja isehakanud kaaslane igal õhtul on yks nimetu tegelane. Ta on veel noor, aga ega ma muretsegi - kyll ta kasvab, ma tean. Paraku on neil kombeks kasvada isegi ylearu kiiresti, nii et...
Igatahes avastasin ma ta yles magamistuppa komberdades esimest korda nii nädal-paar tagasi, kenasti akna taga passimas. Esimesel õhtul pigistasin silmad kinni ja sikutasin kardinad ette nii kiiresti kui mu pisikesed käekesed suutsid. Teisel õhtul kordus sama. Kolmandal aga sisenesin uurival pilgul ja veendudes, et ta pole oma tulekut unustanud, ohkasin kergendatult. Valgus akna taga võib märkamatult kaduda, kuid tema siluett joonistub minu arvates ikka ja lati selgelt välja. Kahel õhtul, mil olen tavalisest varem tuppa sisenenud, ei ole ta veel kohale jõudnud. Seega oletan, et ta saabub nii umbes kymne paiku. Ehk tuleb ta koguni minutipealt, ma ei tea, pole veel yle kontrollinud. Kindel on aga see, et ta tuleb:) Samuti pole ma suvatsenud kindlaks teha, mis ajal ta lahkub - aga kas ongi sel tähtsust:)
Olen diskreetne ja temast esialgu veel pilti yles ei pane.

07 juuni 2010

Tehnikaminutid:P

Portugal ja pæike kurvastusega maha jæetud ning øøjaheduses Billundist kodu poole kulgetud, vøib end løpuks taas vihma ja tuulega harjutama asuda. Haa, aga tegelikult oli eile ysna købus suveilmake, mis nyydseks muidugi taas kord minevikuks saanud.
Eilse pæeva elamused siis seotud puhtalt Danish Air Show´ga, mis pakkus kordades rohkem, kui ma oodata oskasin (okei, minupoolne kehv eeltøø, tunnistagem ausalt:) Igatahes suutsin ma neli tundi vastu pidada... siis oli kael kange ja silmad pæikesest valusad. Ja no olgem ausad, see kytusehais, mis kilomeetrite ulatuses ringi heljus, ajas veidi iiveldama ka. Ja teepervedelt kylge pookinud puugid ei møjunud innustavalt.
Aga show oli vøimas, lahe, fantastiline, ybersupermega vaimustav!!!Vigurlennud ja kopterid olid yle møistuse lahedad, kuni ilmusid kiiremad masinad:) Sinna, kuhugi arvukate F-16 vahele mu syda løpuks jæigi.

Jaa, kujutage ette, need minu lemmikud ei vøtnud kiirust væhemaks, et ma saaksin neid paremini pildile pyyda:)))Nii et ega mul hæid pilte siia panna olegi. Ja paaril korral, kui nagu lendaski væga læhedalt, ma ytleks, et lausa riivas kuklakarvu, oli mu ainus møte vaid, et kas elu vøi pilt ja no loomulikult ma valisin elu:)Ja kuskil selle "elu vøi pilt" vahepeal jøudsin møelda ka, et kas autoaknad jæid terveks vøi mitte. Muidugist, et jæid.




Tegelikult oli dronning ka kohal, aga mind ta yles ei otsinud ja mina olin piisavalt uhke, et ei hakanud ka nagu vaevama end liigselt. Nii et, tubli oled, Birgit - hea pilt;)!
Omaette vaatamisvæærsus oli muidugi køik see, mis toimus ymberkaudsetel teedel (sh kiirteedel) ja metsade vahel. Meie olime vist ainsad, kes ei olnud kaasa vøtnud toole, laudu, kohvitermoseid, piknikukorve, jalgrattaid... Taani naised on tragid - kui ilm yllatas neid seekord positiivselt ja bikiine kaasa ei olnud, siis koorisid nad vapralt end rinnahoidjate væele ja nautisid lisaks øhushowle ometi ka pæikest. Yldse oli yks igatpidi vægev hygge!

26 mai 2010

miks?miks?miks?



Tæna vingus ja undas taas terve taevaalune sõjalennukite õppustest.No tore-tore, ega mul nende vastu midagi olegi ju, aga kui kostuvad nii põnevad hääled, siis tahaks ju näha ka midagi! Ja nagu kiuste teevad nad neid lende suht pilvise ilmaga - miks? Porque??? Kas neil on need lennud nii pikalt paika pandud ja lihtsalt "juhtub" nadi ilm olema neil päevil...Või nad lendavad meelega pilves ilmaga, et m i n a ei näeks kõike? Aga seda enam ma tahaks näha ju:D tegelikult ma olen korra või paar näinud küll neid ägedaid masinaid, aga siis olin ma Vojensis kohapeal. Siinkandis kuulen ainult neid hirmsaid hääli.
Muidugi võiks seda asja otse õigest allikast uurida, sest 6.juuni toimub Danish Air Show, sedapuhku just meie mail Vojensi külje all Skrydstrupi lennuväljal. Nii et kui mul pärast Portugali veel võhma ja jaksu on, siis tuleb oma vanad kondid kohale vedada sinna vist:)
Aa jah, kõik kenamad paigad need militaaronud endale krahmavad, Rømøl niisamuti.
Ja siis ma leidsin üks päev veel põõsast sellise asja: