07 veebruar 2010

Ei oska enam lugeda...

Lõpetasin äsja enda arvates täitsa huvitava raamatu ("Pilveatlas") ja jäin mõtisklema, miks mul see lugemine aina rohkem ja rohkem aega nõuab. Jõudsin järeldusele, et vaat`enam ei oska lugeda - niimoodi rahulikult, lõõgastunult, pingevabalt,- nagu ennevanasti. Ma olen muidugi ka hirmus vana, et seda "ennevanasti" kasutada:)))) Viimasel ajal tunnen kiusatust haarata pliiats ja koos sellega lugemisretkele asuda. Muide, mõned ajad tagasi vihastasin end korralikult, kui avastasin, millise järjepidevusega keegi raamatukogust laenutatud raamatutesse parandusi teeb. Nüüd tahaks hoopis ise teha (rõhutan siinkohal, et ma seda siiski veel ei tee!) Viimasel ajal on hooletusvead nii levinud, et nende peale ei viitsi isegi mina enam vihastada, nende parandamisest ma isegi mitte ei unista enam. Grammatikast ei jaga ma aga nii ehk naa kuigi palju, nii et ka need vead ei saa minu lugemist segada.
Aga... viimasel ajal olen hakanud mingi teistmoodi pilguga, ehk veidi tähelepanelikumaga siis, teksti uurima. ja siin vist peitub see konks, mis mind lugemisel aeglasemaks on teinud. Faktid, pisiasjad jms, mis raamatu alguses on ühed ja raamatu keskpaigas juba sootuks teised. Ja siis ma lappan lehti ja otsin ja nördin ja tahaks natuke küsimärke teha mõnda kohta) "Arlington Parkis" ja "Pilveatlases" oli selliseid kohti tekstis juba kuidagi eriti palju. Tegelikult ei tahakski ma ju midagi maha kriipsutada või täiendada, kui just autorile silma sisse vaadata ja üle küsida:) Et miks just nii, või mis sa siin sellega nüüd mõtlesid või... No midagi sellist vist.
Selle kõige peale hakkasin ma vist veelgi enam mõtlema eile K. tehtud märkmeid lugedes. Sest mul polnud aimugi, et üks tekst (mis algselt ei olnud mõeldud naljaloona!) võib nii humoorikas olla. Naersin korduvalt ja päris valjult:) Ja kindlasti seda komplitseeritumad on mu järgmised lugemisretked (hetkel ootab järge "Elu edetabelid").
Huvitav, kuidas filoloogid veel üldse lugeda suudavad? Või nad on lihtsalt tavapärasest valivamad...

2 kommentaari:

  1. Tuttav tunne, armas kursaõde!
    Nii ta on, tänapäeval käib raamatute tõlkimine-toimetamine nii üle jala, et hoai kahe käega peast kinni.

    VastaKustuta
  2. Niih, põnev-põnev, hakkan nuputama:))))

    VastaKustuta