01 märts 2010

Hingeline trauma eluks ajaks

Nädalavahetusel sattusin olude sunnil vastamisi "Karu-aabitsaga", ja sain nii mõndagi teada. Oli asju, mida ma enam ei mäletanud, nüüd vajusid need aga laviinina uuesti mu peale. See raamat on ilmselgelt sünge! Vähemasti minu jaoks oli. Ja kuigi nüüd, aastaid hiljem, võtan ma seda tunduvalt kergemalt, on see kõik endiselt seal sees alles.
- Öökulli uhuutamises on nii ehk naa midagi müstilist ja kergelt kõhedat, kuid koos juuresoleva illustratsiooniga mõjub see häirivalt. Tõenäoliselt seepärast ma olengi öökullide suhtes siiani niivõrd skeptiline ja segaduses.
- Lapsena ei mahtunud mulle pähe, kuidas pisike ja ilmselgelt lapseohtu mõmmi saadetakse täiesti üksi jõe äärde silmi pesema.
- Herneste-loost oli aga võimatu edasi minna, sest see oli topeltdraama. Esmalt kukub mõmmi auku ja jääb selgusetuks, kas üldse keegi kunagi ta sealt välja aitab. Jänku-Juss oleks ju võinud aidata, kuid tema kuuleb koerte haukumist ja pauku (pauk on hirmuäratav nagunii, aga kui see on püssipauk, siis ...) ja jookseb hoopiski minema. Isegi hernekorvi jätab sinnapaika.
- Kirsid ei kuulu mu lemmikute hulka tänini, nagu ka harakad.
- Rästikuga kohtumine lõppes mõmmi jaoks küll hästi, kuid jutt mürgihambast oli taas sünge minu lapsemõistuse jaoks.
Ülejäänud lood vististi nii teravaid emotsioone mulle enam ei pakkunud. Igatahes ei seostu tänasel päeval nendega enam miskit.

Tegelikult ma muidugi mõistan, et igal asjal on põhjus, on oma taust:) Vaevalt "Karu-aabits" või Heljo Mänd milleski süüdi on. Ma tean näiteks, et meil oli palju mureleid ja kuna need on oluliselt magusamad kui kirsid, siis see on ka ehk põhjus, miks ma kirsse ei armasta. Öökulli-müsteerium on aga senini lahendamata. Harakaid kartsin ma vist seepärast, et (jällegi ühest teisest raamatust) nood ju panevad kõik läikivad või muud toredad asjad pihta. No võib-olla leiaksin veel mõned seosed, mis seletaksid erinevaid hirme, aga see selleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar