19 märts 2010

Lugemisest ka vahekokkuvõte

Mingil seletamatul põhjusel on juhtunud parajalt kummaline kokteil lugemismaterjalist. Aga samas, miks ka mitte - vahepeal kippuski liiga kindel rada välja kujunema.
Päris ammu hoidsin käes Hornby "Pikk tee alla". Hornby oli endiselt muusikalainel, kuid oluliselt vähem kui "Elu edetabelites". No ütleme siis nii, et neljast peategelasest ühe suutis ta siiski muusikuks kirjutada, kes sai oma tarkusega hiilata. Muidu oli lühidalt mõte selles, et neli võimalikult erinevat ja omavahel tundmatut tegelast otsustasid (kes ootamatult, kes pikalt planeerides), et on just õige hetk minna katusele ja siis sealt otsemat teed alla tulla. Kahjuks v õnneks olid nad piisavalt hooletud eeltööd tehes, et valisid selleks puhuks linna suitsiidikute hulgas populaarseima kõrghoone ja lisaks oli ka ajavalik tõsiselt ebaõnnestunud. Uusaastaöö nimelt. Ja siis edasi kulgebki kõik tuttavat rada - kisub mokalaadaks, mille jooksul mõnel läheb "isu" üle, mõnda tuleb kinni hoida ja mõnel tuleb mingi imelik ülesanne veel täita. Pikemalt ei hakka ümber jutustama, kuid igatahes on öö lõpptulemuseks otsus lükata sündmus edasi... järgmise popi kuupäevani, milleks on sõbrapäev. No ja edasi ma enam ei räägi nüüd. Laibad võib igaüks raamatus ise üle lugeda:D Paaril korral mulle siiski tundus, et läks väheke venima see stoori, aga ehk olin ise mingis vales meeleolus siis.
Siis ma jõudsin vahepeal lugeda ka klassikat - "Põrgupõhja uus Vanapagan", millel ka pikemalt ei peatuks. Mitte et põhjust ei oleks, seal on liigagi palju mõtlemapanevat ja tänapäevalgi aktuaalset. Aga see jäägu teiseks korraks ja teiseks otstarbeks.
Hoopis teisest ooperis oli Harper Lee "Tappa laulurästast". Miks ma seda lugesin... meenus see vist seoses selle raamatu eesti keelde tõlkinud Valda Raua juubeliga. Ma ei ole välja uurinud, kas see ka kooli kohustusliku kirjanduse loeteludes on, aga ma tõesti loodan, et oleks. Vaevalt mina siin, aastal 2010, suudan lõpuni mõista 30-ndate aastate Ameerikat, kus rahvas ei osanud (ja seda enam püüdis tõestada vastupidist) kuidagi toime tulla mustadega, aga paar sammu lähemale ehk astusin ometigi. See oli raamat, kust oleks tahtnud tsitaate välja kirjutada. Ühesõnaga iseloomustades võiks öelda, et tolerantsus on see võtmesõna.
Ja siis haarasin kätte "Arsti kirjad" Eha Pähnilt. Ma mõistan, et see raamat oli tarvilik talle, eelkõige tema enda jaoks. Loodetavasti see täitis oma otstarbe. Ma ise eelistan selle üle veel mõnda aega mõtiskleda.
Aga muidugi on hetkel juba järgmine käsil:)

4 kommentaari:

  1. nii häbi - mina ei ole ikka oma kodustest krimkadest kaugemale jõudnud... selle lumeveega ei jaluta ka eriti kuskile:(

    VastaKustuta
  2. Mul muide nüüd "Väikeste asjade jumal" ka järge ootamas (lõpuks!)
    Aga eks sa pead üldse esialgu oma olematud vabad hetked puhkamiseks kasutama, küll siis mõne kuu pärast jõuad lugema jälle hakata.

    VastaKustuta
  3. Peaksin alustama millestki kergemast ... vbl ajalehtedest:D
    Aga anna tagasisidet, kuidas raamat meeldis, eks:)

    VastaKustuta