04 aprill 2010

Kuidas me "Minu Taanit" tegime...

Ei, ma ei kirjutanud kogemata, et "tegime", kuigi viisakam oleks vist öelda, et "kirjutasime". Tegelikult oligi see rohkem tegemine kui kirjutamine, vähemasti hetkel tundub sedamoodi.

Lugu algas sellega, et (ma hakkan nüüd küll hirmus kaugelt pihta) oli selline periood, mil mingil põhjusel kohe lausa kiskus lugema Frances Mayesi, Elizabeth Gilberti ja Marlena de Blasi eesti keeles ilmunud raamatuid. Kokkusattumused on vahvad - hulk aega hiljem tuli alles avastus, et Monika Pais on viimati nimetatud autori raamatute toimetamise juures tegutsenud, juhtus nii, et ka "Minu Taani" toimetas just tema:). Mille üle on mul tõsiselt hea meel. See lugemine oli küll mõnusaks ajaviiteks, kuid mõtet veel päris selgelt liikuma ei pannud.
Samal ajajärgul juhtus näppu mingil põhjusel ka "Minu Hispaania", täpsuse huvides olgu öeldud, et see oli nii umbes 2008.a augustikuu, URRAM on selles osas mälu värskendamiseks üks ütlemata hea koht. Lugesin ja miski minus liigahtas, aga just nimelt selline ebamäärane miski. /ahaa, nüüd ma alles mõistan kui sügavalt alateadvusest minu hiljutine unenägu pärit oli:)/
Mõte liikus pigem selles suunas, et Taani elust ja olust ei ole ühtegi ülestähendust, et aastad lähevad ja mälu viskab omi vimkasid ja varsti ongi kõik kõige kaduva teed läinud. Päeviku pidamine ei ole aga kunagi meeltmööda olnud. Nii sai mõeldud sügistormide käes ägaval Jüütimaal, pikkadel sügisõhtutel hygge-olemist nautides, aasta siis oli endiselt 2008.
Aga oli ka teistsuguseid mõtteid.
Näiteks häiris natuke, et Taanist rääkides... ei olegi paljudel nagu millestki rääkida (umbes nagu Soome puhulgi võiks esiotsa mõelda). Paljude inimeste jalg on küll Taanimaa pinda puudutanud, seda enamasti kahel põhjusel: Kopenhaageni kaudu võib lennata maakera kaugematesse nurkadesse ning läbi Rootsi ja Taani liiguvad paljud turiste vedavad bussid või autoga omal käel reisijad. Ei CPH lennujaam ega kiirteed mööda kulgemine ole piisavad avastamaks Taanimaad või taanlasi endidki... kes ometigi on seda väärt.
Sel hetkel tundus kõikse sobivam variant olevat panna kirja emotsioonid, inimesed, väikesed pildikesed siit ja sealt. See oleks olnud pooleldi ilukirjanduslik, pooleldi dokumentaalne kokkuvõte. Teatavatel põhjustel ei olnud sel ajal kirjutamiseks vaba aja leidmisega priisata, nii et kokkuvõttes oli see üks kaootiline nokitsemine. Aga mul ei olnudki ju erilist sihti ega suunda, ma lihtsalt kirjutasin. Raamatud olid mu jaoks liiga pühad, et ise mõnda proovida kirjutada.
No ja siis tuli püstihull mõte saata need esmased kritseldused ikkagi ühele kirjastusele. Tegelikult ei olnud selleks hetkeks mingit aimdust sarjast kui sellisest või teistest varem ilmunud raamatutest (v.a. Hispaania oma) või üldse sellest, et Petrone Print seesuguseid materjale otsiks:) Mis tuletab mulle aga meelde, et jupp aega hiljem leidsin küll netiavarustest Epu üleskutse Taani proovika kirjutamise kohta. Aga usun tänini, et kui ma ka oleksin sel hetkel seda lugema juhtunud, siis ma ei oleks raudselt kirjutama asunud, see oleks kuidagi liiga lõplik tundunud...vist:)
Kuna need esmased kritseldused olid üsna mängulised ja kaugenesid kohati oma tegelikust eesmärgist, siis sai aasta aega tagasi alustatud otsast peale. Mõnes mõttes läks asi keerulisemaks, teisalt jälle lihtsamaks:)
Mis oli kogu kirjutamisprotsessi juures kõige raskem, seda mina tean. Seda aimavad kindlasti ka need, kes teavad tausta. Kas ma kahetsen - kindlasti mitte!
Lisaks on sellistel puhkudel keeruline leida tasakaal isikliku ja üldisel vahel. Kes isiklikust elust ikka nii väga tahaks lugeda (ka kirjutada, eks ole!)? Samas paljusid detaile saabki paremini edasi anda just läbi isikliku kogemuse ja see tähendab omakorda ka eraelu sissetoomist.
Teine teema on aga mälu. Aeg teeb oma töö ja kõike meenutada ja mäletada ei ole sugugi lihtne. Seepärast oli kogu kirjutamine paras puder ja kapsad, jupike siit ja jupike sealt. Nii nagu asjad pinnale kerkisid. Tänasel päeval ujuks pinnale juba sootuks teised detailid, teises kontekstis, aga ma usun, et sisu ja mõte jääks ehk ikka samaks.
Lõputu dilemma oli ka see, kas ja kui palju peaks pöörama tähelepanu võrdlustele - siin ja seal, Taanis ja Eestis. Võrdlused teenivad minu arvates siiski ühte ja väga olulist eesmärki - mõista, et Eestis on paljud asjad edasi arenenud, et me oleme rahvana omamoodi ja huvitavad ja ka teised on omamoodi ja huvitavad... mitte et kus on parem või kus on halvem. Kui selle raamatu peategelane Eestist läks, siis olid paljud asjad teisiti - prügi ei sorteeritud, taaraautomaate ei olnud, üleüldse oli iseteenindusi märksa vähem, taaskasutus eksisteeris peamiselt "kaltsukate" näol, mis juba iseenesest annab väära kujutluse valdkonna ulatusest ja võimalustest, asendustalunikest võis vaid unistada jne, jne. Eesti lugeja võib rõõmustada, et progress on olemas, kõik ei olegi ainult tagurpidi liikunud:) Tõsi, nüüd tekib see mure, et võõrsil elavatele eestlastele oleks vaja omakorda raamatut, mis laseks neil paremini kursis olla kodumaal toimuvaga.
Kui nüüd aga tagasi raamatu valmimisprotsessi juurde tulla, siis... kõige hirmsam, kohutavam, õõvastavam on lõpufaas:) Seda ei soovitaks vaenlasele ka:) Saad peatükid kokku (see on veel üsnagi talutav osa), aga pealkirjad? Uhh, kui lihtne on teiste kirjutistele pealkirju panna! No saad sellegi osaga ühele poole, endal langeb seljast suur koorem, aga võta näpust, pead teksti veel päris mitmed korrad üle lugema (ja ainult lugemisest on ju vähe!), vaja sissejuhatust, vaja alapealkirja, vaja tagakaanele teksti, vaja fotosid... Esikaane valimine on peavalu, oleks või nõus nädalaga uue raamatu kirjutama, kui vaid ei peaks esikaant leidma.
Ja siis tuleb tühjus, see on nii lõplik ja absoluutne, et ajab hulluks. Omamoodi ärevus, motoorne rahutus... Ei-ei, see ei ole veel see trükikojast p ä r i s raamatu ootamise ärevus, vaid see, et... kuidas tulla senisest seisundist välja. Muidu on küll olemas tugirühmad ja teraapiad ja mis kõik veel, aga ei midagi kirjutamis-loomisstaadiumist väljumiseks. Tegelikult ma muidugi tean juba, mis väljumiseks parim ravi on, ja seda ka kasutasin;) Mis tähendab, et tegemist on suletud ringiga:D
Nüüd ei jää muud üle, kui oodata seda trükivärvilõhnalist raamatut oma postkasti! /mida ma samas ka kardan, sest arvatavasti tahaks punase pliiatsiga kohe kallale minna/
Ja muidugi jääb alati midagi kripeldama, on asju, mis said liiga pinnapealselt lahti kirjutatud, teemad, millel tahaks pikemalt peatuda.

Olgu siinkohal veelkord tänatud kõik, kes nõu ja jõuga abiks olid!!! Muidugi lisaks veel ka Anna-Maria Penu, kes Hispaania-raamatuga seda täiesti tahtmatult oli:)))

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar