02 oktoober 2010

Emakeel

Ma ei taha sappi pritsida, sest see ei ole mulle iseloomulik, aga hetkel ma ei saa teisiti... Plahvatusohtlik on kõige tabavam sõna kirjeldamaks mu tundeid praegu. Vererõhku mõõta ei söanda, ausalt!
Ma olen harjunud risustatud keelega, ma olen harjunud igasuguste sõnamoodustiste ja lühendite ja anglitsismide ja jumal teab millega. Ma tean, et keel on pidevas muutumises, see uueneb, see on loomulik - head teed minna! Ma ei ole eesti keelt piisavalt õppinud, paljud inimesed mu ümber samuti mitte, ja me kõik oleme inimesed ja seega ekslikud - ma nõustun ka sellega. Ma tunnistan, et olen ka ise tihtipeale lohakas, ma ei tunne grammatikareegleid ja ka mitte võõrsõnu piisavalt.

Ühesõnaga olen rumal ja lepin ka teiste rumalusega. Meilides, msnis, kiiretes sõnumites - kõigil juhtub. Seal ei ole ka toimetajaid ega muid eesti keelt oskavaid inimesi kõrval seismas.
Ma lepin (juba!) ka vigadega raamatutes. Kui on hooletusvead, trükivead, siis ma oskan mitte ärrituda. Aga muude vigade puhul lähen ma natu-natukene keema.
Lugesin mingit rämpsraamatut paar päeva tagasi, kus ilutses "seksoloog", tõmbasin hoobilt kaardu oma muidu sirged kulmud, aga lugesin edasi (selles raamatus oli tegelikult veel vigu, aga see selleks). Siis juhtusin üle pika aja Reporterit taustaks vaatama. Ja mis ma näen, sama sõna, sama kirjapildiga. Tunnistan, et ma ei tea, äkki ongi nüüd nii lubatud. "Minu ajal" igatahes ei kirjutatud nii.
Ega ma Reporteri saatest suurt ei pea, seega jäägu nii. Täna aga asusin rõõmuga Eesti Naist lugema ja 14. leheküljel ilutseb minu jaoks uus sõna "tentist". Mul tõepoolest viskas üle. Hetkel vaen poolt ja vastu argumente, kas lugeda edasi või lõpetada otsekorraldus ära. Ma andestan igapäevases kirjavahetuses kõik eksimused, ent mitte väljaandes, kus töötavad keelt oskavad inimesed.

Mul on nägemismälu ja ma kõik, mida ma oma emakeeles kirjutan, tuginebki sellele. Lugesin lapsena raamatuid, ajakirju, ajalehti ja sain paljuski sealt oma keele. Mida aga oodata neilt, kes tänapäeval juhtumisi veel loevad. Vastus on - mitte midagi! Kui palju loevad, hakkavadki viimaks "tentisti" juures käima, mis imeloom see ka ei oleks:)

Nüüd hakkas natuke kergem. Järgmise korrani!

4 kommentaari:

  1. Lisaks sellele, et "tentist" anglisism on, on ta seal ka valesti kirjutatud.
    ma olen tänaseks nende kirjavigadega harjunud,sest kõikides ajalehtedes-ajakirjades esineb neid päris sageli.
    Vahel on aga need kirjavead lihtsalt heaks huumoriks.

    VastaKustuta
  2. Mul ei ole enam meeles, mis pealinn see oli, aga raudselt on Reporteris mitmel korral üks pealinn ka olnud valesti kirjutatud, korduvalt.
    Liis

    VastaKustuta
  3. Mina ärritun ka alati selliste karjuvate õigekirjavigade peale, kuigi vist enam ei peaks, sest lokkav keeleline lohakus võtab aina enam kõikjal võimust.
    Minu meelest on ka keele risustamine, seda eriti kvaliteetsemates väljaannetes, raamatutest juba rääkimata, ikkagi karjuvalt kriminaalne, seda eriti tulevaste põlvkondade keeleoskusele.
    Hea, et keegi veel minuga samas paadis on, selle vastu tuleb võidelda, häält tõsta, protestida, muidu meie kaunis keel hääbub vaikselt.

    VastaKustuta
  4. Tähendab esiteks, minu arvates võib seni kaua lõdva randmega kirjutada igasugust jama, kuni säilib ka oskus normaalselt kirjutada (et saaks hakkama viisakama teksti, ametialaste kirjade jms), mulle vahel koguni meeldib lugeda teksti, kus iga teine sõna/väljend on nt diibid mõtted, mai äss, wtf...nimekiri on lõputu, eks. Lihtsalt mõnikord mulle tundub, et juba on olemas inimesi, kes tõepoolest ei ole võimelised kõigile mõistetavalt end väljendama.
    Teine teema on loomulikult k o h t, kus ja kuidas kirjutada. Ajakirjades-ajalehtedes ja enamikes raamatutes hästi nagu ei sobi kõike jama suust välja ajada ja ka vigadega kirjutada. Mina usun küll, et kui ma loeksin nt kolmest erinevast väljaandest "tentist", siis ma hakkaksingi uskuma, et see sõna nii kirjutatakse:)
    Palju päikest sulle sinna kaugele!

    VastaKustuta