13 oktoober 2010

Terves kehas terve vaim

Vaatan täna siin neid männimetsa all higistavaid koolilapsi ja mõtlen - kui hea meel mul on, et see aeg on möödas. Ma tõepoolest ei armastanud kehalise kasvatuse tunde (palun vabandust, õp. Saluste, Puusild, Jürisson!!!) Kui osad tegevused olid veel talutavad, siis jooksmine (kõik, mis rohkem kui 100 meetrit) ja suusatamine seda EI olnud! Ah jaa, see üle kitse hüppamine ka ei olnud - mina sel ajal ei olnud veel nii julge, et oma keha sedavõrd lõdvaks lasta ja nii ebakindla asjanduse pealt õhku tõusta. Rääkimata sellest, et (teist paljud muidugi ei mäletagi seda), tunnis tuli kanda eriti nilbeid rõivaid. Need aluspükste moodi musta värvi puuvillased püksikesed olid... pehmelt öeldes au ja nime riivavad rõivaesemed.
Lisaks ei meenu mulle põhikoolis, et me kusagil pesta oleksime saanud. Ja ma mäletan siiani seda haisu, mis oli seal saalis! Tolmu, higiste kehade, topispallide lõhnabukett, ja veel üks hais, millele ma ei oska nime anda.
Aga jah, ma mäletan ka pikamaajooksu... kui võimalik oli, siis ma sel päeval püüdsin kekast minema hiilida. Kui see ei õnnestunud, siis jooksin ma esimesed paarsada meetrit ära ja hakkasin jalutama, seest pistis, hingamises käis iga sissetõmbega üks jälk krõks kuskilt läbi, näost olin lapiline (need tänased näod, keda siin metsa all nägin, olid ka punalaigulised!), see oli surm. Ja kui kehaline oli viimane tund, siis pidin nagunii kohe hakkama kodu poole oma kilomeetreid astuma - milleks siis veel see tobe jooks, aru ma ei saa! Maalastel veel! Ja arvuti taga istumise näol pekikogumise süüdlast ei olnud tol ajal veel olemaski ju! Olgu, olemas see ju oli, aga meie koolis mitte.
Igatahes oli mul kurb täna neid lapilisi tüdrukuid vaadata.
Ja nüüd kuulan seina taga ühte klaveri harjutajat, temast on ka kahju:) Kuigi ta teeb seda vabatahtlikult, iga nädal ühe korra. Ma ju näen milliste särasilmadega ta tuleb, ja siis pean kuulma läbi seina kuidas talle loetakse ette mingeid (minu jaoks müstilisi) noodinimesid ja lüüakse jalaga takti ja kuidas ta siis, vaeseke, klimberdab seal klaveril. Klaverist on kahju, õpetajast on kahju, sellest naisest, kes õpib, on ka kahju.
Äkki mul täna ongi kõigist kahju:)
Siiski oli vist mul juba kõigust kahju ka eile, sest ma olin nii õnnetu Töötukassa konsultandi juurest tulles. Ta oli seal nii püüdlik ja tubli ja otsis elu eest tööpakkumiste seast, aga mida ei olnud, seda ei olnud. No oli jah, aga ta sai isegi aru, et ma kasiinosse ja kuhugi x-koha poodi ei lähe. Ja ometi oli tema kohus mulle need pakkumised ette lugeda ja siis nii haleõnnetult juurde lisada, et ega te ju ei taha sellist tööd. Mul oli nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada.
Kuu aja pärast jälle. Enne on mul muidugi üks töövestlus ja üks cv kirjutamise koolitus. Naljakas jah, et enne oled tükk aega arvel, peaksid (idee poolest) saatma virnade kaupa cv-sid, vorpima motivatsiooni- ja kaaskirju, ja vot siis alles lähed nende kirjutamise koolitusele:)

Ja tegelikult pidin praegu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar