04 november 2010

"Egiptimaa: eestlanna elu loori varjus" Nele Siplane



Mul on küll selle raamatu lugemisest juba natuke aega möödas, aga ma ikka ei saa seda peast välja. Raamatuid ilmub ju nii palju ja seepärast võib nii mõniga hea leid jäädagi riiulitelt avastamata. Eriti, kui maitsemeeled mõne eelneva ja sarnase raamatuga totaalselt hävitatud (ei-ei, ma ei nimeta ühtegi konkreetset teost, ärge lootkegi!).

Sest mina küll teadsin selle raamatu olemasolust, olin seda netipoodides kolades silmanud, aga tundus selline imelik ja mitte just eriti kutsuv. Ma kahtlustasin, et mingi õudukas asi:) Vist mõjus see esikaas hirmutavalt, aga miks - ei tea... Peaks ju vastupidi olema.
Ja siis paar kuud hiljem jäi kuidagi näppu. Hea, et jäi, sest see oli tõeliselt nauditav lugemine. Parajalt põhjalik, aga mitte liialt veniv, informatiivne, leitud olid mõnusalt kuldne kesktee isikliku ja üldise vahel. Kirjutatud lihtsalt ja armsalt ja loodetavasti ka siiralt, vähemasti nii mõjus.

Mis veel meeldis - religioon. See, et ühes Egiptimaa raamatus islamist üle ega ümber ei saa, on mõistetav. Kui ühe rahva kultuuris ja igapäevaelus on reliogioon nii oluline, siis olekski patt sellest mitte kõnelda. Kuid loeb see, kuidas seda on tehtud! Tuuakse välja olulisi fakte, räägitakse usu osakaalust argipäevas jms, kuid seda tehakse rahulikult ja suhteliselt neutraalselt. Paratamatult mõjuks liigne tulisus ja ilmselge propageerimine tõrjuvalt ja eemaletõukavalt. Igaühel olgu õigus oma usule või uskmatusele.
Mis veel meeldis - et (praktiliselt) jäeti puutumata turistikate teema. Nagunii on suur osa eestlastest seal käinud ja seda poolt (aga just nimelt AINULT seda poolt!) näinud. Olgem ausad, see elu, mis käib seal kuurortides ei ole ju suurt erinev teiste riikide teistest kuurortidest. Ja ega see nüüd eriti kena või tähelepanuväärne ka ole, pigem kurb ja tühi (jaa, esmapilgul on see tohutult kõike täis - elu ja inimesi ja komplimente ja kauplemist ja toidulõhnu ja magusaid aroome...aga lõpuks on see ikkagi tühjus hinges). Kui autor oleks neil asjadel väga pikalt peatunud, oleksin ma pettunud olnud. Läks õnneks:) Nagu ma aru saan, siis tegelikult autor isegi alguses sattus just nimelt turismialal töötades Egiptusesse ja seda osa maast on ta omal nahal tunda saanud, nii et päris põnev lahendus, et ta selle osa raamatust välja jättis...? Huvitav, kas see oli tema enda mõte või toimetaja/kirjastaja soov. Vahel on põnev sellistele valikutele mõelda.
Väikese puudujäägina pean nimetama illustreerivat materjali. Kuidagi ei kõnetanud need pildid mind, ei tabanud nende mõtet. Kas oli viga kvaliteedis või konkreetses fotovalikus või... ei tea. Ausalt öeldes kirjutab N.S. nii kenasti, et ega ilma fotodeta see raamat kehvem ei oleks saanud:)
Ja loomulikult ei taha ma sel teemal eriti karm olla, sest ma ju tean KUI raske see valik on, tõsiselt komplitseeritud, ma ütleks. Hullunud fotograafiahuvilistel ehk ei ole probleemi, aga teistel...njah:) Ja siis see vana jama, et miks oled sa üldse kunagi tahtnud midagi jäädvustada, MIDA sina selles nägid, ja mida nüüd lugeja/vaataja näeb. Vana tõde, et see tihtipeale ei kattu:) Never-ever ei tahaks enam fotovalikut teha:D
Ikkagi jõuan taas selleni, et miks see raamat siis ei kutsunud mind., et mis siis oleks pidanud seal kaanel olema või kuidas oleks pidanud olema...äkki oli asi värvis, see on üsna tülgastav toon ju(vabandust otsekohesuse eest!). Veelgi enam tekitab segadust mõte, et äkki taheti viidata lipuvärvidele? Aga see punakas või mis iganes selle tooni nimi olla võiks, ei ole ju nagu päris see, mis lipul või mis? Müstika. Äkki siis oleks pidanud seda punakat tooni rohkem päikeseloojangupunaseks tegema, ja natuke loomulikumaks. Heh, ma ju ei tea tegelikult...miks?miks?miks?
Igatahes mu soov on, et teised kaanepelgurid selle leiaksid:)))))


PS Kas te panete tähele veel üht müstilist kokkusattumust? Just-just, olete õigel teel:) Mina avastasin selle alles siis, kui sissekande avaldasin:)

4 kommentaari:

  1. Aitäh Mae väga hea arvustuse eest! Mul on hea meel, et vaatasid kaanest kõrvale ehk siis raamatusse ja et sulle meeldis see, mis sa sealt leidsid.
    Kaane kohta ongi olnud enamasti kahesuguseid arvamusi - et kas väga meeldib või üldse ei meeldi. Minule endale meeldis, aga küllap on see maitse asi. Värvigamma on tõepoolest inspireeritud lipuvärvidest. On öeldud, et tumedad värvid mõjuvad kuidagi ängistavalt, aga mulle endale meeldis just nendest kontrastidest tulenev selgus ja lihtsus.
    Turistielu püüdisin ma tõesti pelgalt puudutada, püüdes anda veidi soovitusi neile, kes veel tulemas, aga pigem oligi eesmärgiks keskenduda sellele, millega turistid kokku ei puutu. Võib-olla olen ma ka liiga kaua siin elanud, et osata ennast sinna kuurorti täpselt tagasi panna ja seega jätsingi selle elamuse omal nahal kogemiseks neile, kes siia jõuavad. Minu raamatut toimetajad ega kirjastajad kuidagi ei kärpinud, vähestes kohtades sai natuke juurde kirjutatud (nt. koolielu, vaba aeg, eestlased Egiptuses jms.) Aga üldiselt on selles mõttes olnud kirjastusega hea koostöö, et minu raamat on vägagi minu nägu nii nagu ta alguses valmis sai.
    Pildid olid natuke keerukam teema, sellepärast et väga palju pilte sai lõpuks kokku ja kujundaja siis valis peamiselt oma maitse järgi. Tegelikult nägid need palju paremad pdf-is välja, aga trükk ja paber muutsid natuke toone tumedamaks ja kvaliteetsed pildid ei näinud enam nii head välja. Enamjaolt ei olnud need ka minu enda pildid, st et Egiptus piltides sai mitmenäoline. Aga ma mõtlen, et ehk aitavad raamatut sirvides ikka lugejal sisusse tagasi minna, anda parema ettekujutuse neile, kes ehk kunagi siia ei satu. Hea uudis on aga see, kui sa minu lugu nautisid, et paar päeva tagasi ilmus raamatule ka järg "Egiptimaa. Eestlanna ja tuhat üks ööd." - loodetavati pakub seegi ilusaid elamusi.
    nele

    VastaKustuta
  2. Ma jäin veel selle müstilise kokkusattumuse peale mõtlema, aga minu pikad juhtmed ei jõudnud kuidagi sellele jälile. Äkki valgustad mind natuke? :)

    VastaKustuta
  3. Oo, palju õnne uue raamatu puhul! Ja kindlasti loen, kuidas teisiti. Põnevust lisab juba see, et esimest raamatut lõpetades jäi tunne, et see oligi siin ja praegu, nagu oleks eilsel päeval punkt pandud - ja nüüd ongi põnev, et mida Sa siis küll teise raamatusse sisse panid:)Et mis veel on jõudnud juhtuda.
    Müstikast...mulle tundus kummaline kokkusattumus see, et Egiptimaa raamatu punakas-lillakas värvitoon on nii sarnane mu enda blogi värvivalikuga:)Tekib küsimus, et miks see mind raamatukaanel häiris, aga siin mitte:))))
    Edu!

    VastaKustuta
  4. Lugesin esimese läbi(kaanepilti ei peljanud), tellisin ka teise:) Lihtne ja liialdusteta. Armas lugemine Nelelt!

    VastaKustuta