14 november 2010

Söömisest nii- ja naapidi


Lõpetasin äsja juuresoleva raamatu ja kuigi söömisest oli seal juttu minimaalselt, viis see mu mõtted just nimelt söömisele ehk siis lugemisele. Sest söömine ja lugemine on mõlemad eluliselt vajalikud tegevused. Nagu tankimine enne teele asumist või nii.
"Poolvend" oli minu jaoks nii hõrk ja elamusi pakkuv, et sellist materjali kohe tuleb aeglaselt ja mõnuga nautida, soovitavalt klaasikese veiniga, või paariga. Ja siis ma jäin mõtlema, et viimasel ajal on selliseid häid asju rohkemgi mulle kätte sattunud (raamatutest räägin ikka, eks ole, mitte veinidest). See tähendab siis raamatuid, mida ei saa kiirustades lugeda, kus on liiga palju mõtteainet, koguni kuldseid sõnu. Oli aeg, mil hea raamatu tunnuseks oli selle neelamine mõne tunniga. Et põnev ja huvitav ja tahaks aina edasi ja edasi lugeda. Ja ma otsisin selliseid üha juurde.
Aga enam ei taha. See käib vist vanusega kaasas:) Et tahad mitmes kohas mõtiskleda, eriti häid lauseid ehk allagi joonida, ääremärkuseid lisada jms. Mis kõik teeb lugemise muidugi äärmiselt aeglaseks. Sellisteks raamatuteks on hiljuti olnud:
"Hommiku pool Eedenit"
kõik M. Houellebecqilt, mis maakeeli kättesaadav on
"Elu sumedusest"
Grøndahli head asjad nagu "Neli päeva märtsis" ja "Lucca", loomulikult Lucca, kuidas siis teisiti:)
Zadie Smith
"Nordkraft"
Õnnepalu ja Hornby
Hea kompott sai nüüd, aga need on just sellised pikkade sügispäevade raamatud, mõnuga lugemiseks, nautimiseks, nagu hea toit.
Ja siis on need kiiresti neelamiseks mõeldud raamatud, mis minu puhul tähendavad vististi reisukaid, üksikuid mälestusteraamatuid jms.
Praegu loen Heinz Valgu "Pääsemine helgest tulevikust" ning ma isegi ei oska öelda, kumba kategooriasse see liigitub. Loomulikult on tema ülevoolavas ja kohati utreeritud kõnes kohti, mida loen teistkordselt üle ja mille juures jään mõtlema, aga samas on ikka vist tempo ka peal ja kipub lõmistamisele kalduma, loodetavasti ei lähe sisust seetõttu palju kaotsi.
Aga "Poolvennast" veel nii palju, et see on tüüpiline mulle meeltmööda olev saaga läbi mitme põlvkonna. Vaarema, keda hüütakse Vanaks ja kelle armuõnn üsna üürikeseks jäi, tema tütrest Bolettast (kelle meeste loetelu mulle ausalt öeldes ei meenugi...), siis tema tütar Vera, kes satub mitmeid kordi paraja portsu otsa, kuid nende sattumiste tulemusena sünnivad vähemasti kaks poissi, kellest noorima, Barnumi silme läbi kogu lugu esitlusele tulebki. Aga loo teevad haaravaks just poistevahelised suhted (nii vennastel omavahel kui ka sõpradega), püüe anda lugu edasi läbi lapse silmade. Muidugi jäi lõpuks ka mitmeid küsitavusi, mille puhul ma antud hetkel ei olegi kindel, kas jäi mul midagi märkamata või jäetigi need otsad lahtiseks... Sest 700 lehekülge on ikkagi 700:) Tegemist veel lisaks haaravale sisule ka tiheda tekstiga. Tõsi, dialoogide ühte jorusse panek ei teinud lugemist lihtsamaks.
Aga ikkagi HEA! Ma loen igatahes ühe nädala õnnestunuks, kui mul selline mahukas ja sisukas raamat kätte on sattunud:)
Ühesõnaga lähen nüüd tagasi mäkki ja nosin oma Heinzu-nimelist burgerit edasi:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar