03 detsember 2010

Arenemata ilumeelest lähtuv ja totaalselt subjektiivne hinnang 2010. aasta saagile

Aasta lõppemas ja aeg teha kokkuvõtteid tänavustest iludustest. Ilu on aga endiselt vaataja silmades, nii et...



Minu jaoks absoluutsed ligimeelitajad olid (suvalises järjekorras):


"Elu sumedusest. " Kalev Kesküla. Kujundanud Andres Rõhu


"Elu sumedusest" ilmus küll vist juba 2009.a. lõpus, aga mulle kätte juhtus sel aastal. See on raamat, mida võiks vaatama jäädagi:) Kuigi sisu on veelgi köitvam ja kutsub aina uuesti ja uuesti kätte võtma.






"Printsessi voodikohendaja päevaraamat." Sulev Oll. Illustreerinud Mari Kanasaar




Must-valgel kujundusel on mõnikord oma võlu. Armas.


"Aino Kallas. Londoni võlus." Koost. Mall Jõgi. Kujundanud Andres Tali



Kuidagi ilus ja naiselik, klassika!
"Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis." Kujundanud Angelika Schneider




Lihtsalt äärmiselt positiivselt kutsuvalt mõjuv. Tegelikult siinkohal kõhklesin, kas valida "Minu Horvaatia" või Bramaniste raamat. Iseenesest võiksid siin mõlemad olla. Kuidagi helge üldmulje jääb.


lemberaamat. Tartu NAK. Kujund. Andres Rõhu, illustr-d Huupl, Marja-Liisa Plats ja Kristina Viin


Vähem on rohkem kehtib väga sageli, ka siin kaanel. Luuleraamatutele kuidagi sobib. Naljakas küll (tegelikult ei ole naljakas), aga kutsub pikalt vaatama - ju siis on nii ligitõmbav.


Kanarbikukartus. Olivia Saar. Illustreerinud Silvi Väljal
Ma ei tea, seekord vist on mind ära tehtud värviga, kanarbikulõhnaga ehk ka:) Pean tunnistama, et ka "Humalapuu" oli õnnestunud.

Tegelikult jäidki enim silma luuleraamatud, neid oleks siin veel nii mõnegi välja tuua võinud. Kõige igavamad kaaned vaatasid vastu aga huumori valdkonnas, aga ehk rõhutaksegi nende puhul just autori nimele? No ei ole nii ehk naa minu maitse, las nad siis olla silmapaistmatud ja teiste jaoks:)
Rääkides ilusatest, võiks rääkida ka ju koledatest. Sõna "kole" ma siiski kasutada ei söanda, nii palju empaatilisust minus siiski veel on. Ütleme siis nii, et on raamatuid, mille kaaned mind ei ahvatle ligi astuma, muust rääkimata. Mõni postitus tagasi oli juttu ühest sellisest, Egiptimaast nimelt. Tõsi, juhtus nii, et ma selle suure hilinemisega ikka läbi lugesin ja überüllatuse osaliseks sain. Teise osaga on sama lugu, stiililt on see ju sarnane ja üldse ei kutsu ligi astuma, AGA nüüd ma muidugi tean, et seal on hea sisu ootamas ja luban, et loen selle raudselt läbi. Aga ongi nii, et pean end tõsiselt pingutama selle nimel.
Sama lugu on Mihkel Raua teise raamatuga, "Sinine on sinu taevas". Tänaseni lugemata samal põhjusel ja kui ammu see ilmus ju! Mis ma teha saan...:) Loetelu võiks jätkata: Aigi Vahing "Valik", Kirsti Vainküla "Saatevigad", Krister Kivi "Üksteist", "Kaelvipoeg 2.0"... Varem ma ainult teadsin, et on raamatuid, mis mul aina jäid ja jäid kätte võtmata, olid küll olemas, kuid minuni ei jõudnud, ent ma ei süvenenud põhjustesse. Sel aastal olen aga asja hasartselt jälginud ja peapõhjusena leidnudki ennekõike esikaaned. Tulemus hämmastas mind ennastki. Tegelikult Raua ja Kivi raamatut tahaks kangesti lugeda, ei tea mis valemiga see õnnestub. Hm...kaaned rebida? vaevalt küll:) Läheneda tagantpoolt? Ma mõtlen selle üle veel veidi:)
Ja ikkagi ma usun, et kuskil on keegi, kes ütleb mõne kohta neist, et see on parim kaanekujundus ever:)

1 kommentaar:

  1. Ma jäin päris pikalt mõtlema nende valikute üle ja kõrvutasin mõttes neid raamatukaasi. Mulle tundub, et sulle istub kaantel pigem selline selgepiiriline hingeline, nostalgiline kujundus (kui see Jaapani raamat just välja jätta - aga seal sa mainid, et selle asemel oleks võinud olla ka Horvaatia raamat, milles mõnes mõttes on ka natuke nostalgilist postkaarti). Samas ei istu sulle eriti retrolikud kaaned, mis oma värvivaliku või piltidega üldiselt meenutavad veidi ehk nõukalikke süngeid kaasi? Ma ei tea, sellised mõtted tulid pähe :)
    Ma ise ei vaata näiteks üldse kaasi (kuigi mu enda kaaned mulle väga meeldivad ja ma ei ütle seda üldsegi mitte sellepärast, et need on minu raamatud, teise osa kujunduse idee on tegelikult pärit ühest mu unenäost hoopis :)) Kui ma tean, et on hea raamat, siis olgu seal kaanel mis tahes. Aga mind häirib natuke, kui pannakse kaanele pilte raamatule vändatud filmist. Nt viimane kogemus oli raamatuga "Söö.Palveta.Armasta", kus kaanel Julia Robertsi pilt ja kuna tegu autori isikliku ülestunnistusega, tahtsin lugedes silme ees näha just Gilberti nägu ja seega pidin oma mõtetest raamatut kätte võttes alati Robertsi minema tõrjuma (kuigi alati ta ära minna ei tahtnudki :)).

    VastaKustuta