21 detsember 2010

Mehed laulsivad nõnna ilusti, et lust oli kuulata

Jaa, ei ole midagi öelda, mehed olid kenasti end üles vuntsinud ja laulda oskasid samuti. Silmal hea vaadata ja kõrval pehme kuulata. Laulvate näitlejate kiituseks muidugi ka see, et neil käivad suud lahti, erinevalt paljudest teistest;) Isegi sõnalõpud olid välja hääldatud ja ei kriipinud kuulmismeeli. Kuidagi hea tunne oli midagi ka lisaks täishäälikutele kuulda.
On üsna selge, et Dvinjaninov saaks üsna edukalt ühe mehe showga hakkama ja teised on lihtsalt laval ruumitäiteks. Hea küll, nii hull see asi ei olnud.
Nii "armas" oli viljandlasi vaadata, selline soe ja nostalgiline tunne tuli. Nagu oleks ajas kolm aastakümmet tagasi läinud ja kohalikku kaubamajja saabunud mõned defitsiitsed kaubaartiklid... Sädelevates pluusides prouad aerutasid õlgadega kahte lehte, hingates soojalt kuklasse ning ning nügides "kergelt" oma ridikülidega. Garderoobi minnes pressis üheaegselt mass tagant peale ja samas ründasid üleriietest vabanenud ja kärsitult paremaid istekohti ihkavad silmailu ootel naisterahvad mulle vastassuunas peale. Oleks hetkeks valvsuse kaotanud, võinuks end leida jalge alla trambitult. Ma muidugi mõistan, et jätta oma elunatuke Pärimusmuusika Aita ei ole just kõige kehvem mõte, ent siiski...
Ma võiksin siinkohal tuua veel paralleele erinevate ajastute ja generatsioonide vahel, aga jäägu siis seekord nii. On igandeid, mis mõne aastaga ei kao, vaid mille murdmiseks kulub nähtavasti aastakümneid...
Ühesõnaga /meenutus ühest väitest paar postitust tagasi!/, andis Kaunimate Aastate Vennaskond ülimõnusa ja nauditava kontserdi ja muul ei olegi tähtsust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar