28 jaanuar 2010

Täna on põhjust teleri ette istuda

ETV tuleb aeg-ajalt välja ikka tõsiselt mõnusate ettevõtmistega - tänane "Armastus kolme apelsini vastu" esietendus seda just on. Ainult et see kulissidetagune melu, etenduse-eelne sagimine... ma ei ole vist päris tükil ajal ise nii elevil ja ärevil olnud:) Hirmuäratav, kui tõetruult see edasi kandub. See ajab kõik meeled hulluks!

18 jaanuar 2010

Adam Thorpe ja Justin Petrone

Loen praegu Adam Thorpe´i "Kahe hingetõmbe vahel". Prantslaste tõsiselt kentsakale hingeelule(kuigi ka palju mõtlemapanevat tarkust sisaldavatele arusaamadele) hea vaheldus, isegi väga. Pean silmas siis "Elementaarosakesi" ja "Armastus kestab kolm aastat".
Thorpe viis mu mõtted koheselt "Minu Eestile", vähemalt kaks esimest peatükki. Tõsi, Thorpe´i raamat on puhtalt ilukirjanduslik, kuid rabab sellest hoolimata oma kirjelduste ja tähelepanekutega Tallinna, Haaremaa (mis muudetud nimest hoolimata tähistab ennekõike Saaremaad), eestlaste jm kohta. Neis kirjeldustes on tunda tõsist tahet mõista, miks asjad ja inimesed on nii nagu nad on. Minu meelest oli seda ka Petrone raamatus. Thorpe vaeb küll 1999.a meeleolusid ja tähelepanekuid, mis paratamatult kätkeb endas (eestlaste) rahavaimustust ja inimlike väärtuste tahaplaanile jäämist, ent siiski. Kohati taban end mõttelt, et ta juurdleb Pärdi loomingu üle rohkem kui suur osa eestlastest seda üldse kunagi teinud on. Ja see on omamoodi armas!
"Minu Eestis" andsid hea ja tabava pildi võrdlused Tallinn vs maapiirkonnad (Karksi ja Suure-Jaani näidete põhjal), linnainimesed vs maainimesed, või Siberi mõju eestlastele. Thorpe´il on kasutada Tallinn vs Haaremaa. Siber saab küll vaid põgusa tähelepanu osaliseks, kuid see-eest lipsavad sisse KGB, Haaremaa isoleeritus, omakultuuri salajane alal hoidmine jne.
Ka keelelised apsakad ja lõbusad vahejuhtumid on mõlemas raamatus esindatud (no kuidas teisiti saakski see olla, eks:)! Tõsi, kui Petrone omad on pigem eesti keelega seotud, siis Thorpe´il on enamus inglise keele kaheti tõlgendamised. Kuigi-kuigi, kuna taksojuht asjalikult peategelasele (ise samal ajal suitsule tuld otsides) hoora pakub, siis jääbki too vaene briti vennike mõneks ajaks uskuma, et "tuli - tuld" tähendab "hoora"... Väljend, mida ta siis hiljem abivalmilt ka kasutab.
Ja loomulikult on raamatus olemas ka armastuslugu. See on küll komplitseeritum kui "Minu Eestis" ja ma ei tea veel kui õnneliku lõpuga. Kuna on tegemist tüüpilise armastuskolmnurgaga, siis üdini õnnelik see lõpp vist siiski olla ei saa:)
Igatahes on alati meeldivalt värskendav näha tuttavaid asju kõrvalseisja pilgu läbi. Tahaks midagi sellist veel lugeda...

13 jaanuar 2010

Raamatud, mis kaovad käest

Sain lõpuks Ruitlase "Naise" kätte. Õnneks mitte küll selle lihast ja luust raamatu-Naise, vaid ikka raamatu enda. Üldjoontes oli mõnus ja eelkõige just aus ja tõetruu. Vahele torgatud vemmalvärsid täitsid oma ülesande täiesti. Ja okei, kuigi kohati mõjus mõni kirjeldus utreeritult, siis üldpilt ajastule iseloomulikust naisest sai ometigi edasi antud. Järelmaksud, liisingud-laenud, üüratu egoism, paranoiline armukadedus, mina võin-sina mitte... Maailma (loe:naisi) selle raamatuga ehk küll ei paranda, aga hetkeks üles loodetavasti raputab:)
Edasi läks natuke masendavamaks, Elina Hirvoneni "Et tema mäletaks sedasama" oli rohkem kui rusuv-rõhuv lugemine. Joona abaluude ja selgroolülide kirjeldused olid enam kui õõvastavad. Iseenesest oli lugu kohati etteaimatav ja naiivne, kuid miks ma pooleli ei jätnud, oli just eriline käekiri. Mõni lause oli tekstist nii tihe, et jäin pikemalt juurdlema, kuidas küll on võimalik nii palju nii vähesega edasi anda. No see on kahtlemata oskus omaette. Või siis mõni pisike detail, mis andis koheselt kogu olustiku edasi.
Aga tavaliselt ma nii süngeid asju ei armasta:)
"Milana: Eesti modelli päevik" oli väike pettumus. Esiteks häiris juba kujundus, ilmselge paberipinna raiskamine, nii peatükkide algused kui ka font või reavahe - mine sa võta kinni, kumb täpsemalt). Äkki seepärast ei pääsenud sisu päriselt minuni? Samas oli tekst informatiivne ja loengi selle suurimaks õnnestumiseks selle raamatu puhul, ehk see oligi peamine mõte... või ma ei tea, mis muu selleks veel olla võis.