27 veebruar 2010

Hygge

Iga kord, kui mõtled, et no nüüd juba mõistad seda taanlaste kuulsat hygge-seisundit, saad jälle tõmmata. Isegi Esbjergi muusikamajja (ei ole tegemist mingi pisikese Kapa-Kohila kultuurimajaga...kui seal peaks juhtumisi selline hoone üldse eksisteerima:) ) kontserdile tulles tarivad nad kaasa padjad ja pleedid, et end pika istumise ajal võimalikult hästi tunda!
PS Toolid olid pehme polstriga.
Mis järgmiseks?

Taanlaste hygge võlub mind ikka ja jälle - kas selles võib peituda nende positiivsuse ja elurõõmu põhjus? Mis oleks eestlastel õdusese/hubasuse/hea äraolemise vasteks?

25 veebruar 2010

Värvid

Miks on nii palju värvikaid karaktereid igalpool ümberringi? Nii võib ju hulluks minna. Tahaks mõnda igavat ja tavalist inimest ka vahelduseks näha, noh, et vaatad ja ajad juttu ja ei midagi. Mitte kuskil ei teki mitte vähimatki kõrvalmõtet. Ongi lihtsalt nii nagu on. No ei ole selliseid inimesi.
Liiga palju põnevaid inimesi. Niimoodi on raske ise mõnda otsast peale luua.
Peaks vist kuhugi kesk metsi elama minema. Et ei näeks päevade kaupa kedagi. Saaks omi mõtteid mõelda, mõne inimese lahti harutada ja uuesti kokku panna. Ja kõrvalt ei segaks mingit taustamüra, eksitavat informatsiooni... pusiks lihtsalt omaette.
Olemasolevad, kogetud-nähtud karakterid segavad.

23 veebruar 2010

Puhkuse järelmõjud

Puhkus läks vist liigagi täie ette, üldse ei saa enam vedama. Mitu päeva juba mandril tagasi, aga mõtetes ikka saarekese peal, aja kulgemine ka vist tolles rütmis. Ammu ei ole end enam nii hästi kõigest välja lülitanud, aeg venis nagu ebaõnnestunud kakaokissell ja mulle täitsa passis see kõik:) Siit ka järeldus, et siseturism on ikkagi viimase peal, aga lisamärkusena tasub arvestada, et mandrilt tuleks siiski minekut teha. Lihtsalt on tarvis mingit barjääri, mis takistaks esimese hädakisa peale kohe kodu poole tormamast. Ribake vett ajab ka asja ära, muide.


Grand Rose on aga vaieldamatult lemmik! Mõnus lebotamise Rosaarium, soe ja hämar. Mugav minna otse tubadest, ei pea riietusruumis madistama. Ühissaunad, kuigi on neid, kellele vist just ei meeldi (no et siis peab ujumisriietega saunas käima...), no minu pärast võtku siis paljaks - jumal küll, ei tea, mida neil ikka nii teistest teistmoodi seal riiete all on:D
Kõige mõnusam aeg oli nädala algus, milline vaikus ja inimestepõud! Nädalavahetus enam nii tore ei olnud, siis otsustasid liiga paljud räsitud inimhinged, et tahaks puhata.
Nojah, päris aus ma nüüd ka ei olnud. Rüperaal (ai, kus mulle meeldivad nõmedad sõnad! Kadri teab seda:)) oli kaasas, ristsõnad olid kaasas, raamatud olid kaasas....ja varvaste leotamine võttis ka parasjagu aega ju. Õnneks läks muidugi nii, et kirjatööga ei olnudki erilist vajadust sel ajal tegeleda. Tegelikkuses olin valmis esialgse graafiku järgimiseks, mis oleks tähendanud reedel asja teele saatmist.
Nii ma siis hoopis lugesin, nt "Ikkagi" Angela Hofberg, "Enesetapjad" Birk Rohelend ja rohkem ei jõudnudki. Ma jõudsin järeldusele, et viimati mainitu loen ma ühel heal päeval siiski uuesti üle. Mulle vist meeldis see:) Vist sellepärast, et harilikult ma ei loe sedasorti asju, ma ei teagi, miks...Äkki ma olen kartnud seesuguseid liigselt süngeid asju, või pole noortekad just minu maitsele, või... sada muud põhjust. Aga vaat see täitsa meeldis. Mulle meeldis, et autor jättis midagi ka lugejale endale mõtlemiseks. Ma oleksin tahtnud natuke aeglasemalt seda asja seedida, aga paraku ei saanud. Põhjus ikka ja alati seesama - laenutatud raamat ja kukkumas tähtaeg jne, jne. Nii et pidin liialt kiirustades neelama. Tuleb uuesti ette võtta, pole midagi teha.
Üldiselt aga luban igal nädalal vähemalt korra, et tõmban lugemist vähemaks (lugemisaastal muidugi äärmiselt kohatu mõte), et jääks aega ikka muuks ka, aga noh... Hea naine, kes lubabki! Võib-olla peaksin mingid kriteeriumid paika panema, et mida üldse tohiksin lugeda...et siis nagu muu peale aega ei raiskakski üldse. Samas tähendaks see, et "Enesetapjad" oleks jäänud avastamata...Nii et ma ei ole kindel, kas see süsteem ikka töötaks:)



No nii ilusast kraanikausi kapist või lauast või kuidas iganes seda nimetada, ei saa ju jätta pilti tegemata:)

07 veebruar 2010

Ei oska enam lugeda...

Lõpetasin äsja enda arvates täitsa huvitava raamatu ("Pilveatlas") ja jäin mõtisklema, miks mul see lugemine aina rohkem ja rohkem aega nõuab. Jõudsin järeldusele, et vaat`enam ei oska lugeda - niimoodi rahulikult, lõõgastunult, pingevabalt,- nagu ennevanasti. Ma olen muidugi ka hirmus vana, et seda "ennevanasti" kasutada:)))) Viimasel ajal tunnen kiusatust haarata pliiats ja koos sellega lugemisretkele asuda. Muide, mõned ajad tagasi vihastasin end korralikult, kui avastasin, millise järjepidevusega keegi raamatukogust laenutatud raamatutesse parandusi teeb. Nüüd tahaks hoopis ise teha (rõhutan siinkohal, et ma seda siiski veel ei tee!) Viimasel ajal on hooletusvead nii levinud, et nende peale ei viitsi isegi mina enam vihastada, nende parandamisest ma isegi mitte ei unista enam. Grammatikast ei jaga ma aga nii ehk naa kuigi palju, nii et ka need vead ei saa minu lugemist segada.
Aga... viimasel ajal olen hakanud mingi teistmoodi pilguga, ehk veidi tähelepanelikumaga siis, teksti uurima. ja siin vist peitub see konks, mis mind lugemisel aeglasemaks on teinud. Faktid, pisiasjad jms, mis raamatu alguses on ühed ja raamatu keskpaigas juba sootuks teised. Ja siis ma lappan lehti ja otsin ja nördin ja tahaks natuke küsimärke teha mõnda kohta) "Arlington Parkis" ja "Pilveatlases" oli selliseid kohti tekstis juba kuidagi eriti palju. Tegelikult ei tahakski ma ju midagi maha kriipsutada või täiendada, kui just autorile silma sisse vaadata ja üle küsida:) Et miks just nii, või mis sa siin sellega nüüd mõtlesid või... No midagi sellist vist.
Selle kõige peale hakkasin ma vist veelgi enam mõtlema eile K. tehtud märkmeid lugedes. Sest mul polnud aimugi, et üks tekst (mis algselt ei olnud mõeldud naljaloona!) võib nii humoorikas olla. Naersin korduvalt ja päris valjult:) Ja kindlasti seda komplitseeritumad on mu järgmised lugemisretked (hetkel ootab järge "Elu edetabelid").
Huvitav, kuidas filoloogid veel üldse lugeda suudavad? Või nad on lihtsalt tavapärasest valivamad...

04 veebruar 2010

Uhh, scary!

Taanimaa on endiselt pakase haardes, see omakorda paneb inimesed ja loomad kummaliselt käituma. Politsei saab kaebusi leebelt öeldes sõgedate kohta, kes kelku koos lapse/noorukiga auto järel veavad.
Kopenhaagenis aga on rotid asunud sooja otsima, mis näiteks eile päädis vankrisse magama jäetud imiku näost hammustamisega. Õõvastav:( Nagu Eestiski, nii ka Taanis pannakse vankrilapsed sageli õue lõunaund tegema.

02 veebruar 2010

Hetkel ikka veel lugemislainel

Üldiselt võin oma eeltööga rahul olla ja raamatukogust igasugust jama koju ei tari. Tavaliselt. On loomulikult erandeid, viimane tingitud puhtalt omaenese kangekaelsusest. Hea haldjas A-M lausus küll möödaminnes mu raamatuvirna töödeldes, et ta "Ameerika psühhopaati" (Bret Easton Ellis) lõpuni lugeda ei suutnud. Ma muidugi olen enamasti seda usku, et mõnikord on lihtsalt valel ajal vale raamat või nii. No ma ikkagi otsustasin siis proovida. Ühesõnaga õudus kuubis! Nüüd loen Varraku kodulehelt, et disainitud õudusromaan see olema peakski:) Nojah, mõnikümmend lehekülge ja sellest õudusest mulle piisas. Meenutas natukene hiljutist "Milanat" - kaubamärgid, kaubamärgid ja veel kord kaubamärgid. Nimekirjad võtsid silme eest kirjuks, detailsed firmanimede loetelud ajasid pea pööritama. Laused olid kummalise ülesehitusega ja mitte just kõige suupärasemad. Nii et seekord siis luhtunud üritus. Nüüd loen, et selle järgi koguni film vändatud. Eestlaslik jonn ajab küll takka - et kas filmi suudaks vaadata, aga esialgu jäägu siis nii.
"Väljarändajad" W.G. Sebald, ei olnud halb, aga ilmselgelt valel hetkel kätte juhtunud. Või isegi mitte seda, vaid... õhtuks liiga raske, kurb, traagiline ja kindlasti masendav. Tähelepanuväärivad on detailitäpsed kirjeldused ajaloost, väikesed-suured asjad.
William Boydi "Rahutu" oli spioonikas, haarav nagu üks spioonikas olema peabki. Ema-tütre paralleelugu Teise maailmasõja salateenistuse tegemistest põimituna 70-ndate sündmustega oli igas mõttes põnev. Paaris kohas ma küll tabasin end mõttelt, et ainult meesautor saab sellised sõnad-mõtted naistegelase suhu panna. T e g e l i k u l t naistel "see" konkreetne temaatika sellise nurga alt küll ei paista, aga no olgu pealegi - naisi ju ka erinevaid:)
"Arlington Park" oli omamoodi naistekas, natuke kuidagi poolik, aga üpris loetav. Iga väikelastega kodus olev naine võib leida sarnasusi ühe või kõigiga neist viiest naisest. Vähemal või rohkemal määral, täna nii-, homme ehk hoopis naamoodi. Poolikuks tegi loo, et mõned tüüpprobleemid jäid sisse toomata... ent samas piisas olemasolevatestki ju:) Ma muidugi kahtlustan, et need lugejad, kes emastaatuses ei ole, ei pruugi vist küll päriselt neid tegelasi mõista.
Ja nüüd siis on järg "Pilveatlase" käes, algus seni paljutõotav.