31 märts 2010

Anni uus hobi





Kes on lugenud raamatut, need teavad, et oli päris pikk aeg, mil ei olnud majas ühtegi koera. Sügisest alates on uus pereliige olemas, kelle ümber nüüd elu käibki. Nimetagem teda tinglikult Anniks, kuigi ega meiegi päris täpselt aru saa, mis ta nimi on:) Vahepeal oleks nagu Anni, siis jälle Fie ja nii lõputult.

Igatahes on Anni hull autode järele, mis omakorda tähendab, et ei ole olemas suuremat kiusatust kui igapäevased oranžid postiautod. Mitte et postiautod iseenesest oleksid mingil põhjusel erilisemad või ahvatlemad kui teised autod... Lihtsalt teiste autode uksi suletakse, kuid postitädidel ja -onudel on piisavalt kiire, et mitte aega autoukse sulgemisele raisata. Anni siis taipliku tüdrukuna passib õiget momenti ja üritab enne juhti autosse hüpata. Hea on see, et kui see tal ühel päeval õnnestuma peaks, siis teame, kust teda otsida:) Halb on aga see, et postiring on piisavalt suur ja kiireloomuline, nii et Anni tabamine ei oleks just lihtsate ettevõtmiste killast...

19 märts 2010

Lugemisest ka vahekokkuvõte

Mingil seletamatul põhjusel on juhtunud parajalt kummaline kokteil lugemismaterjalist. Aga samas, miks ka mitte - vahepeal kippuski liiga kindel rada välja kujunema.
Päris ammu hoidsin käes Hornby "Pikk tee alla". Hornby oli endiselt muusikalainel, kuid oluliselt vähem kui "Elu edetabelites". No ütleme siis nii, et neljast peategelasest ühe suutis ta siiski muusikuks kirjutada, kes sai oma tarkusega hiilata. Muidu oli lühidalt mõte selles, et neli võimalikult erinevat ja omavahel tundmatut tegelast otsustasid (kes ootamatult, kes pikalt planeerides), et on just õige hetk minna katusele ja siis sealt otsemat teed alla tulla. Kahjuks v õnneks olid nad piisavalt hooletud eeltööd tehes, et valisid selleks puhuks linna suitsiidikute hulgas populaarseima kõrghoone ja lisaks oli ka ajavalik tõsiselt ebaõnnestunud. Uusaastaöö nimelt. Ja siis edasi kulgebki kõik tuttavat rada - kisub mokalaadaks, mille jooksul mõnel läheb "isu" üle, mõnda tuleb kinni hoida ja mõnel tuleb mingi imelik ülesanne veel täita. Pikemalt ei hakka ümber jutustama, kuid igatahes on öö lõpptulemuseks otsus lükata sündmus edasi... järgmise popi kuupäevani, milleks on sõbrapäev. No ja edasi ma enam ei räägi nüüd. Laibad võib igaüks raamatus ise üle lugeda:D Paaril korral mulle siiski tundus, et läks väheke venima see stoori, aga ehk olin ise mingis vales meeleolus siis.
Siis ma jõudsin vahepeal lugeda ka klassikat - "Põrgupõhja uus Vanapagan", millel ka pikemalt ei peatuks. Mitte et põhjust ei oleks, seal on liigagi palju mõtlemapanevat ja tänapäevalgi aktuaalset. Aga see jäägu teiseks korraks ja teiseks otstarbeks.
Hoopis teisest ooperis oli Harper Lee "Tappa laulurästast". Miks ma seda lugesin... meenus see vist seoses selle raamatu eesti keelde tõlkinud Valda Raua juubeliga. Ma ei ole välja uurinud, kas see ka kooli kohustusliku kirjanduse loeteludes on, aga ma tõesti loodan, et oleks. Vaevalt mina siin, aastal 2010, suudan lõpuni mõista 30-ndate aastate Ameerikat, kus rahvas ei osanud (ja seda enam püüdis tõestada vastupidist) kuidagi toime tulla mustadega, aga paar sammu lähemale ehk astusin ometigi. See oli raamat, kust oleks tahtnud tsitaate välja kirjutada. Ühesõnaga iseloomustades võiks öelda, et tolerantsus on see võtmesõna.
Ja siis haarasin kätte "Arsti kirjad" Eha Pähnilt. Ma mõistan, et see raamat oli tarvilik talle, eelkõige tema enda jaoks. Loodetavasti see täitis oma otstarbe. Ma ise eelistan selle üle veel mõnda aega mõtiskleda.
Aga muidugi on hetkel juba järgmine käsil:)

18 märts 2010

Ma arvan, et....

täna öösel me ei maga.

"Minu Taani" on valmis ja teel.

Naljakas mõelda, et kunagi koidab ehk päev, mil see tekst siin tundub mulle absoluutselt mõistetamatu. Et mis mõttes ei maga? Mis sellest sisi on, kui üks raamat ilmub? Aga võib-olla ei koge ma seda tunnet enam kunagi, ka nii võib minna.

11 märts 2010

Meeldetuletus!

Ärge helistage mulle hommikuti 9-11 vahel. Palun! Ma olen sel ajal tavaliselt valves, see tähendab akna peal ja igatsevalt teele vaatamas. Ootan Eesti Posti töötajaid, või vähemalt kedagigi, kes nende kaudu laekuvaid kirju-pakke veaks.
Ükskord olin ma laisk ja lohakas ning ei oodanud. Põhimõtteliselt ma tookord teadsin, et mingi pakk tuleb, aga ma ei teadnud, millal täpselt. Olin sel hetkel kodus, aga ei saanud nii kähku liikuma, ja kuigi ma lõpuks rippusin ukse vahel ja vehkisin absoluutselt kõigi oma kätega (okei, neid on ainult kaks, ma tean) ja tegin sada nägu minutis, siis too tädi käivitas tähtsalt auto (auto ja tädi riided ei reetnud EP päritolust vähimatki), sõitis nina eest mööda, keeras auto ringi ja sõitis tagasiteel veel kord nina eest läbi. No ma ei tea, äkki ta oli lühinägelik, seega oleks andestatav....Samas ei tohiks ta siis ju ka autot juhtida:)
 Ma olin sel perioodil iga päev raudselt kodus, aga uuele katsele tuli see tädi alles 5 päeva hiljem! Sama tädike siis - äkki tal olid vahepeal puhkepäevad või oli haige või ma ei tea mis:) Sel hetkel olin ma kogunisti õues, muide. Kuna tundsin auto ja tädi ära, siis teretasin ja tüürisin abivalmilt talle lähemale, aga ta põgenes hirmunult hoopis naaberukse juurde. Lõpuks pidi ta loomulikult tunnistama, et ukse kohal vale number ja minu isikuga leppima. Äkki ta pidas mind jehoova tunnistajaks? Neid kardaks mina ka ausalt öeldes:)
Vahepeal mina, kärsitu tegelasena, saatsin muidugi meili EP, et kus mu pakike on, et põhimõtteliselt ma võiksin ju sellel postkontorisse järgi minna või mis iganes. Vastus tuli mulle alles siis, kui pakk juba käes oli. Meilike oli lahe, kuiv irin teemal, miks mulle tähitult see asi ei tulnud. Olgu öeldud, et see ei olnud minu valida sel hetkel, mis meetodil asi minuni toimetatakse. Ja no paki kohta ei olnud neil midagi asjalikku lisada. Aga las see siis olla:)
Nüüd olen küll kenasti valves olnud, aga täna oli ikkagi napikas. Kiire uksekell, mina kohe lendasin (sest ma olin ju aknal ootamas õigel ajal), aga uksele jõudes istus onkel juba autos, valmis raudratsut roolima. Täna ei olnud tegemist lühinägelikuga, sest ta kogunisti märkas mind ukseavauses tilpnemas. Siis me vaatasime umbes 30 sekundit tõtt (tegemist ei olnud teineteist jalust rabava sümpaatiaga, oo ei!), tema tõstis küsivalt kulmud, mina tõstsin küsivalt kulmud,...kuna mina tubastes riietes õue ei astunud, siis pidi ta ikkagi ise end autost välja ajama. Ukseni tulekut saatis veel mingi torin-porin selle kohta, et tal nüüd topelt jalavaev.
Aga põhimõtteliselt meeldis mulle, et täna oli väike pakk, mis toodi suure furgoonautoga:) I love EP!
NB! Aitäh paki saatjale muidugi;)

10 märts 2010

Lada-ajastu lõpp

Kolding on linnake, kus seni müüdi uusi Ladasid. Lihast ja luust taanlastele, nii uskumatu, kui see ka ei tundu:) Ometi sulgeb maaletooja uksed, sest tervelt 2 aastat ei ole ühtegi uut Ladat ostetud.
Tänasel päeval vurab Taani teedel 1008 seda marki autot, neist 831 on vanemad kui 10 aastat. Nüüd oleks põnev muidugi välja uurida, millised oleksid samad näitajad Eestis. Aga vat seda ma ei tee praegu, kes tahab, otsib ise:)

09 märts 2010

Vingerdaja-ussike

Katus sõidab juba. Tweeniede kuulamine-vaatamine tundide kaupa ei ole just kõige lihtsam. Arvatavasti on nad varsti ka mu unenägudes...
Lisaks veel - kerkis üles uus päevakajaline küsimus: miks lehmad piima annavad? Ja veel umbes 30 miksi:)

03 märts 2010

"Mu sõraline sõber" Birk Rohelend


Alles esimesed paarkümmend lehekülge ja juba ma vaimustun:)! Just kirjeldustest - need on nii tabavad, et lausete asemel vilguvad silme ees pildid. Ja muidugi see tunne, tunne, et iga lause täidab oma ülesannet, kõnetab lugejat, annab edasi midagi olulist. Selliseid nö tühilauseid nagu ei olekski:)
Mõnus!
Ja kaanekujundus on hea. Tihtipeale ei ole kaanel midagi, mis pilku köidaks (kuigi vist peaks ju...). Mõnikord ei taba isegi kaanekujunduses mingit mõtet (siin võib viga ka minus endas olla muidugi, ei vaidle vastu).
PS On kartus, et läbi saab ainult liiga ruttu

01 märts 2010

Hingeline trauma eluks ajaks

Nädalavahetusel sattusin olude sunnil vastamisi "Karu-aabitsaga", ja sain nii mõndagi teada. Oli asju, mida ma enam ei mäletanud, nüüd vajusid need aga laviinina uuesti mu peale. See raamat on ilmselgelt sünge! Vähemasti minu jaoks oli. Ja kuigi nüüd, aastaid hiljem, võtan ma seda tunduvalt kergemalt, on see kõik endiselt seal sees alles.
- Öökulli uhuutamises on nii ehk naa midagi müstilist ja kergelt kõhedat, kuid koos juuresoleva illustratsiooniga mõjub see häirivalt. Tõenäoliselt seepärast ma olengi öökullide suhtes siiani niivõrd skeptiline ja segaduses.
- Lapsena ei mahtunud mulle pähe, kuidas pisike ja ilmselgelt lapseohtu mõmmi saadetakse täiesti üksi jõe äärde silmi pesema.
- Herneste-loost oli aga võimatu edasi minna, sest see oli topeltdraama. Esmalt kukub mõmmi auku ja jääb selgusetuks, kas üldse keegi kunagi ta sealt välja aitab. Jänku-Juss oleks ju võinud aidata, kuid tema kuuleb koerte haukumist ja pauku (pauk on hirmuäratav nagunii, aga kui see on püssipauk, siis ...) ja jookseb hoopiski minema. Isegi hernekorvi jätab sinnapaika.
- Kirsid ei kuulu mu lemmikute hulka tänini, nagu ka harakad.
- Rästikuga kohtumine lõppes mõmmi jaoks küll hästi, kuid jutt mürgihambast oli taas sünge minu lapsemõistuse jaoks.
Ülejäänud lood vististi nii teravaid emotsioone mulle enam ei pakkunud. Igatahes ei seostu tänasel päeval nendega enam miskit.

Tegelikult ma muidugi mõistan, et igal asjal on põhjus, on oma taust:) Vaevalt "Karu-aabits" või Heljo Mänd milleski süüdi on. Ma tean näiteks, et meil oli palju mureleid ja kuna need on oluliselt magusamad kui kirsid, siis see on ka ehk põhjus, miks ma kirsse ei armasta. Öökulli-müsteerium on aga senini lahendamata. Harakaid kartsin ma vist seepärast, et (jällegi ühest teisest raamatust) nood ju panevad kõik läikivad või muud toredad asjad pihta. No võib-olla leiaksin veel mõned seosed, mis seletaksid erinevaid hirme, aga see selleks.