25 aprill 2010

Kui ma suureks saan...

Täna oli A. põrandapesu ajaks tooli peale kupatatud ja sõnad peale loetud. A. jälgis mõnda aega mängu ja tegi siis lõpliku otsuse:
"Kui mina suureks kasvan, siis pesen mina ise põrandaid!"
"Ahah... Jätan meelde."
"Ja sina istud tooli peal. Vaatad mind. Mina pesen palju-palju, sina pead palju-palju istuma."

No mis mul ometi saaks selle vastu olla?!:) Ainult, et ma kujutan ette, mis nägusid ta teeks, kui ma tõepoolest sel ajal niisama tugitoolis lösutaks:D

Haisutapja moos

Külmkappi oli potsatanud veidike nihkes aroomidega hallitusjuust, mille haisu tappis üliedukalt mustsõstramoos. Nii et toimib ka Eestis:)
Üleüldsegi ei saa ma ar, miks ma ei ole kogu oma varasema elu tulnud selle peale, et juustusaiale moosi peale määrida?! Ometigi sobib see sinna nagu rusikas silmaauku.

23 aprill 2010

"Roos ja lumekristall" Indrek Hargla

Deisist oli armas seda soovitada! Kui ma muidugi tuvastasin, et tegemist peaks olema ulmekirjandusega, siis oli küll mõte raamat kiiremas korras käest ära panna, aga... Mina ei teagi, kas see nüüd ikka päris ulme oli või mitte. Mulle tundus pigem maagilise realismi või muu sellisena, aga tont seda teab. Mis seal pattu salata, ma kavatsesin algselt ainult kogumiku nimiloo lugeda, tegelikult võtsin siiski rohkem ette. Aga oli ka neid, mida ma ei olnud suuteline lugema:)
Aga nimiloost siis, mille ma võtsin ennekõike lugemaks tuttavamatest paikadest ja asjadest. Kuigi ega puhta ilukirjanduse puhul on alati oht, et ega sealt suurt ei leia. Aga peab tunnistama, et Hargla võtab geograafilised paigad keskmisest tõsisemalt ette:) Sama täheldasin ka "Dom Ramoni" ja "Emajõe ääres" puhul. Mul tekkis koguni hasartne huvi, kas ta on ise ka kõigis neis kohtades käinud või lihtsalt tõsisemalt elltööd teinud. Mina vastust ei tea.
"Roosis ja lumekristallis" alustab arvutiajakirjanik Mette sõitu Flensburgist Kopenhaagenisse ja kusagil Middelfarti kandis ütleb auto arvutisüsteem üles. Sinnamaani on lugu väga reaalne ja lihtne. Muinasjutulisemaks läheb teema Kaj-nimelise noormehe mängu tulemisega, sealt edasi laseb Hargla siis kogu müstikal torust tulla. Tulevad märksõnad külm, igavik, Gerda roll, päästmine jms. Enne selle lühiromaani lugemist oleks muidugi paslik visata pilk peale ka H.C. Anderseni "Lumekuningannale", aga saab ka ilma. Igatahes poogitakse Andersenile külge kõik üleloomulikud võimed ja tehakse temast veelgi suurem mees kui ta seda seni olnud on. Tollased tõed muundatakse tänapäevasesse vormi - mis saaks veel sobilikum olla kui it-valdkond - ja lõppkokkuvõttes tekib siis üks terviklik lugu, mis otseselt lähtub "Lumekuningannast". Kohati läheb küll see eri ajastute kokkusulatamine veidike ebaloogiliseks, aga suurt kahju sellest ometigi ei sünni.
Üldse on jutud kogumikus seinast seina, erinevad ajad, paigad ja temaatika. Mulle näib, et see võib päris huvitav kirjutamiskogemus olla. Tõsised hüpped ühest äärmusest teise.

20 aprill 2010

Natukene vastuseid Birgiti vastakatele tunnetele:)

Lubasin küll Birgitile, et vastan tema blogis, aga mul on hetkel kalduvus heietamisele:)
Esmalt pealkirjast... Alapealkirjaga on see lugu, et oleks isegi tervitatavad kaheti tõlgendused. Aga võib ka päris otse võtta. Kahtlemata on olnud tuuline, eriti see Tønderi aeg, aga ka hiljem. Samas on tuuline ja heitlik olnud ka olemine üldiselt, eelkõige tänu algusaastate segastele oludele ja ebakindlale staatusele. Mulle meenutas kogu paberimajanduse kordaajamine võitlust tuuleveskitega. Nii et ühesõnaga oli see algus mõneti keeruline retk maal, kus ma pikka aega ei oleks tohtinudki olla. Või vähemalt pidin olema valmis ebameeldivateks tagajärgedeks.
Kaanepildi valikul sai eelkõige arvestatud aga kokkusobivust maa ja teema ja kõige enam kindlasti alapealkirjaga. Ja loomulikult ma tean, et kogu Taanimaa ei ole lage paik, kus tuul vilistab kõrvades ja pilved kukuvad pähe, aga see nurgake siin on seda ju tõepoolest:) Dannebrogiga on aga see lugu, et tundus kuidagi igav see kaanele panna, sest kuigi taanlaste armastus oma lipu vastu on piiritu, on mõnel teisel rahval oma lipu suhtes sama sügavad tunded ja siiski ei pea ma vajalikuks igasuguste reisikirjade ja -memuaaride kaantel riigilippe leida. Kuigi meie esikaane variantide hulgas oli igaks juhuks siiski üks ristilipuga olemas küll.
Helga on vist raudselt nr. 1 tegelane selles raamatus, sellega pean päri olema:) Ja Sa ei ole esimene, kes ütleb. Ega mul esimesel hetkel olnudki plaan teda nii palju sisse tuua, lihtsalt ta on andnud palju ainest. Tõsi, seda tuleb päev-päevalt juurdegi... Ja ma ei saa jätta veel üle rõhutamata, et tegelikult on ta tore inimene ja soovib vaid parimat ja lihtsalt mõnikord kukub välja nii, mõnikord teisiti, ja loomulikult on meie natuurid kardinaalselt erinevad, mis tekitabki sedasorti kontraste.
Teksti ülesehituse kohapealt olen Birgitiga absoluutselt nõus. Kuidagi kujunes nii, et algusaegadest on detailsemad mälestused ja sellest tingituna mõjub natuke päevikuna vist jah. Hiljem, kui elu rahulikumaks ja stabiilsemaks muutus, siis muutus argipäev ühtlaseks kulgemiseks.
Kohvijoomise ja pühadega on mul aga just nii olnud nagu ma ka raamatus kirjeldasin. Meeletult juuakse kohvi ja üllatavalt vähe teed. Espressomasinatest saab küll normaalse kangusega kohvi, aga tavaline masinakohv on valdavalt ikka lahjemapoolne. Pühade kohapealt tekkis mul nüüd suisa huvi, et mida põnevat siis näiteks põhiseaduspäeval võiks ette võtta või milliseid kogemusi on Birgitil. Seda kuulaks-loeks huviga, sest ma tean küll seda päeva kui sellist, kuid ausalt öeldes on sellest siin väga vähe juttu olnud ja erilisi kokkusaamisi või pidustusi või kombeid pole nagu üldse.
Paberimajandus sõltub ka nii paljudest asjadest, kuid mulle on jäänud mulje, et libedamalt läheb see kindlasti noortel. Kes asub õppima ja selle kõrvalt tahab tööle minna või siis nn praktikandina tööle vormistamine või siis suuremad rahv.vahelised ettevõtted, kellel arvatavasti oluliselt rohkem kogemusi. Minu viga oli jah, et alguses püüdsin asju ise ajada, seejärel lasin seda küll tööandjal (kellel ju eriti kogemusi ei olnud, Eestiga ammugi mitte)teha. Ja no lõppude lõpuks need halenaljakad seigad, mis panid kogu asja venima - see, et vahepeal palgamäärad muutusid ja kogu teekond algas uuesti algusest või see, et keegi oluline mutter selles masinavärgis lahkus töölt ja mõned "paberihunnikud" valesse kohta unustas:)))
Pangaasjanduses oskan ma ju võrrelda vaid Eestiga (aga ma täitsa usun, et seegi võib Taanis pangati erinev olla), kus ma tõepoolest ei pidanud pühade ja nädalalõppude ajal ise kuupäevi arvestama ja muutma. Selles suhtes, et ma tean, et rahad liiguvad tööpäeviti, aga makseid tehes ei puutu kuupäevad minusse.
Siis imestas Birgit veel selle üle, et ma nt kuulsate võileibadega nii hilja alles tutvusin. Kusjuures ta rehkendas täitsa õigesti - tõepoolest kulus mul selle ja paljude teiste asjade-teadmisteni jõudmiseks kohutavalt palju aega, aga see ongi koht, kus tuleb kõvasti empaatiavõimet kasutada:) Ma võib-olla hakkan end osaliselt kordama, aga kui korraks lühidalt meenutada, et ma olin ikka päris hulk aega seal illegaalina, kohalikku keelt mitteoskavana, alguses ju ka perest eraldi elavana, st et puutusin nendega peamiselt vaid tööasjus kokku, niisama elust ja olust lobisemist ju ei olnud, siis oli ka raskem. Ja vaat, kui sellise staatusega olla, siis ei kipu ka nii palju kõike uurima-küsima, igale poole ligi astuma. Praegu tundub mulle eneselegi uskumatu kui aeglaselt ja raskelt paljud teadmised minuni tulid:) No eriti uskumatu tundub see selles valguses, et praegu on nii enesestmõistetav, et küsimuste tekkides sa lähed ja guugeldad... või ka see, et nüüd on juba palju tuttavaid, kellelt iga kell küsida.
Aga Minu-sarjast üldiselt ka paari sõnaga... Et see ei olegi mõeldud sellise lakoonilise ja väga objektiivsena nagu ehk reisijuhid vms raamatud. Idee ongi anda edasi ühe inimese nägemus maast või mingist piirkonnast. Seepärast on sees ka nii palju isiklikku kogemust ja muljeid. Ja millega ei ole eriti kokkupuudet olnud, seda ei saa ka eriti sisse panna ju:) Seepärast ei ole siin ehk osasid traditsioone, osasid paiku, osasid teemasid, sh koolielu ja midagi ehk veel. Ma olen igatpidi veendunud, et noorel inimesel ja näiteks linnas elades oleks oluliselt teistsuguseid läbielamusi jutustada ja anda ehk hoopis teine pilt Taanist. Seepärast ongi see sari just "Minu..." Ja kindlasti soovitan Birgitil teisi sama sarja raamatuid ka lugeda:)

Lõpetuseks Birgiti suviste raamatu kirjutamise plaanide kohta tahaks aga kasutada kirjastaja Epp Petrone sõnu (loodetavasti ei ole ta vastu): "ainult inimene ise saab oma raamatu kirjutada" Kindlasti tasub oma unistuste nimel pingutada ja kahtlemata oleks Sinul, Birgit, sootuks teistsugust materjali sinna sisse panna. Ja mina tunnen küll, et loeksin huviga minust tunduvalt noorema ja nö linnatüdruku kogemusi!!! Ja kui on vajadus, siis tuleb kindlasti kirjutada, sest see ei loe, et mingi maa kohta on juba midagi ilmunud. On ilmunud varem, ilmub ka edaspidi ja Sinu oma võib samamoodi kuskil nende hulgas ju olla;)

17 aprill 2010

Kuninganna Margrethe II juubel



Nagu ikka, kui taanlane kedagi armastab, siis südamest, piiritult, igati! Kuninganna Margrethel täitus eile 70 eluaastat ja see juba on midagi. Nii et pole vaja palju mõelda, millest kirjutasid ajalehed, mida kõneldi raadios ja keda näidati teles:)
Eile kihutasid ka meie Anni lemmikud, postiautod, ringi lipukestega ehitult.
Juuresolev pilt, mis pärit ajalehest Jydske Vestkysten, näitab taas kord ilmekalt taanlaste armastust oma Dannebrogi vastu.

10 aprill 2010

Üleslaulmine

Tõeliselt armas oli täna uudistes vaadata Marju Lauristini üleslaulmist! Kuidagi väga tuttavlik.

Ka Taanis on see äärmiselt levinud komme. Ja ma ei pea siinkohal silmas pereringis toimuvat, just sõbrad ja tuttavad võtavad vaevaks hommikul vara kohale tulla. Sünnipäevalapse (või enamasti vist küll tema ülejäänud pereliikmete) jaoks on elemnetaarne varuda varahommikul värskeid saiakesi-kuklikesi, ohtralt juustu ja moosi ja kohvi saab samuti ja ongi kena algus kenale tähtpäevale olemas.

06 aprill 2010

Prouad aktsioonis!

Sophie ja Ulla broneerisid enestele juba varakult raamatud. Ja ega nad siis niisama oota, nad on asunud oma põhjatutest raamatuvarudest välja otsima kõikvõimalikke sõnastikke. Arvestades nende hiljutist usinust hispaania keele õppimise asjus, ei imesta ma enam millegi üle. Ka mitte igasuguste utoopiliste ettevõtmiste üle:) Paraku ei ole küll olemas kuigi häid eesti-taani sõnaraamatuid, kuid ega see nende indu kahanda. Igatahes nemad on valmis, et kui raamatud saabuvad, siis nemad hakkavad tõlkima. Ei mäleta enam, kumma juures, aga hiljuti hakkasid silma välja otsitud vene sõnastikud... Ei tea, kas nad loodavad oma tõlketöös eesti ja vene keele tohutule sarnasusele...

Kujutan juba ette, milliseks meie järgnevad nädalad kujunevad...

04 aprill 2010

Kuidas me "Minu Taanit" tegime...

Ei, ma ei kirjutanud kogemata, et "tegime", kuigi viisakam oleks vist öelda, et "kirjutasime". Tegelikult oligi see rohkem tegemine kui kirjutamine, vähemasti hetkel tundub sedamoodi.

Lugu algas sellega, et (ma hakkan nüüd küll hirmus kaugelt pihta) oli selline periood, mil mingil põhjusel kohe lausa kiskus lugema Frances Mayesi, Elizabeth Gilberti ja Marlena de Blasi eesti keeles ilmunud raamatuid. Kokkusattumused on vahvad - hulk aega hiljem tuli alles avastus, et Monika Pais on viimati nimetatud autori raamatute toimetamise juures tegutsenud, juhtus nii, et ka "Minu Taani" toimetas just tema:). Mille üle on mul tõsiselt hea meel. See lugemine oli küll mõnusaks ajaviiteks, kuid mõtet veel päris selgelt liikuma ei pannud.
Samal ajajärgul juhtus näppu mingil põhjusel ka "Minu Hispaania", täpsuse huvides olgu öeldud, et see oli nii umbes 2008.a augustikuu, URRAM on selles osas mälu värskendamiseks üks ütlemata hea koht. Lugesin ja miski minus liigahtas, aga just nimelt selline ebamäärane miski. /ahaa, nüüd ma alles mõistan kui sügavalt alateadvusest minu hiljutine unenägu pärit oli:)/
Mõte liikus pigem selles suunas, et Taani elust ja olust ei ole ühtegi ülestähendust, et aastad lähevad ja mälu viskab omi vimkasid ja varsti ongi kõik kõige kaduva teed läinud. Päeviku pidamine ei ole aga kunagi meeltmööda olnud. Nii sai mõeldud sügistormide käes ägaval Jüütimaal, pikkadel sügisõhtutel hygge-olemist nautides, aasta siis oli endiselt 2008.
Aga oli ka teistsuguseid mõtteid.
Näiteks häiris natuke, et Taanist rääkides... ei olegi paljudel nagu millestki rääkida (umbes nagu Soome puhulgi võiks esiotsa mõelda). Paljude inimeste jalg on küll Taanimaa pinda puudutanud, seda enamasti kahel põhjusel: Kopenhaageni kaudu võib lennata maakera kaugematesse nurkadesse ning läbi Rootsi ja Taani liiguvad paljud turiste vedavad bussid või autoga omal käel reisijad. Ei CPH lennujaam ega kiirteed mööda kulgemine ole piisavad avastamaks Taanimaad või taanlasi endidki... kes ometigi on seda väärt.
Sel hetkel tundus kõikse sobivam variant olevat panna kirja emotsioonid, inimesed, väikesed pildikesed siit ja sealt. See oleks olnud pooleldi ilukirjanduslik, pooleldi dokumentaalne kokkuvõte. Teatavatel põhjustel ei olnud sel ajal kirjutamiseks vaba aja leidmisega priisata, nii et kokkuvõttes oli see üks kaootiline nokitsemine. Aga mul ei olnudki ju erilist sihti ega suunda, ma lihtsalt kirjutasin. Raamatud olid mu jaoks liiga pühad, et ise mõnda proovida kirjutada.
No ja siis tuli püstihull mõte saata need esmased kritseldused ikkagi ühele kirjastusele. Tegelikult ei olnud selleks hetkeks mingit aimdust sarjast kui sellisest või teistest varem ilmunud raamatutest (v.a. Hispaania oma) või üldse sellest, et Petrone Print seesuguseid materjale otsiks:) Mis tuletab mulle aga meelde, et jupp aega hiljem leidsin küll netiavarustest Epu üleskutse Taani proovika kirjutamise kohta. Aga usun tänini, et kui ma ka oleksin sel hetkel seda lugema juhtunud, siis ma ei oleks raudselt kirjutama asunud, see oleks kuidagi liiga lõplik tundunud...vist:)
Kuna need esmased kritseldused olid üsna mängulised ja kaugenesid kohati oma tegelikust eesmärgist, siis sai aasta aega tagasi alustatud otsast peale. Mõnes mõttes läks asi keerulisemaks, teisalt jälle lihtsamaks:)
Mis oli kogu kirjutamisprotsessi juures kõige raskem, seda mina tean. Seda aimavad kindlasti ka need, kes teavad tausta. Kas ma kahetsen - kindlasti mitte!
Lisaks on sellistel puhkudel keeruline leida tasakaal isikliku ja üldisel vahel. Kes isiklikust elust ikka nii väga tahaks lugeda (ka kirjutada, eks ole!)? Samas paljusid detaile saabki paremini edasi anda just läbi isikliku kogemuse ja see tähendab omakorda ka eraelu sissetoomist.
Teine teema on aga mälu. Aeg teeb oma töö ja kõike meenutada ja mäletada ei ole sugugi lihtne. Seepärast oli kogu kirjutamine paras puder ja kapsad, jupike siit ja jupike sealt. Nii nagu asjad pinnale kerkisid. Tänasel päeval ujuks pinnale juba sootuks teised detailid, teises kontekstis, aga ma usun, et sisu ja mõte jääks ehk ikka samaks.
Lõputu dilemma oli ka see, kas ja kui palju peaks pöörama tähelepanu võrdlustele - siin ja seal, Taanis ja Eestis. Võrdlused teenivad minu arvates siiski ühte ja väga olulist eesmärki - mõista, et Eestis on paljud asjad edasi arenenud, et me oleme rahvana omamoodi ja huvitavad ja ka teised on omamoodi ja huvitavad... mitte et kus on parem või kus on halvem. Kui selle raamatu peategelane Eestist läks, siis olid paljud asjad teisiti - prügi ei sorteeritud, taaraautomaate ei olnud, üleüldse oli iseteenindusi märksa vähem, taaskasutus eksisteeris peamiselt "kaltsukate" näol, mis juba iseenesest annab väära kujutluse valdkonna ulatusest ja võimalustest, asendustalunikest võis vaid unistada jne, jne. Eesti lugeja võib rõõmustada, et progress on olemas, kõik ei olegi ainult tagurpidi liikunud:) Tõsi, nüüd tekib see mure, et võõrsil elavatele eestlastele oleks vaja omakorda raamatut, mis laseks neil paremini kursis olla kodumaal toimuvaga.
Kui nüüd aga tagasi raamatu valmimisprotsessi juurde tulla, siis... kõige hirmsam, kohutavam, õõvastavam on lõpufaas:) Seda ei soovitaks vaenlasele ka:) Saad peatükid kokku (see on veel üsnagi talutav osa), aga pealkirjad? Uhh, kui lihtne on teiste kirjutistele pealkirju panna! No saad sellegi osaga ühele poole, endal langeb seljast suur koorem, aga võta näpust, pead teksti veel päris mitmed korrad üle lugema (ja ainult lugemisest on ju vähe!), vaja sissejuhatust, vaja alapealkirja, vaja tagakaanele teksti, vaja fotosid... Esikaane valimine on peavalu, oleks või nõus nädalaga uue raamatu kirjutama, kui vaid ei peaks esikaant leidma.
Ja siis tuleb tühjus, see on nii lõplik ja absoluutne, et ajab hulluks. Omamoodi ärevus, motoorne rahutus... Ei-ei, see ei ole veel see trükikojast p ä r i s raamatu ootamise ärevus, vaid see, et... kuidas tulla senisest seisundist välja. Muidu on küll olemas tugirühmad ja teraapiad ja mis kõik veel, aga ei midagi kirjutamis-loomisstaadiumist väljumiseks. Tegelikult ma muidugi tean juba, mis väljumiseks parim ravi on, ja seda ka kasutasin;) Mis tähendab, et tegemist on suletud ringiga:D
Nüüd ei jää muud üle, kui oodata seda trükivärvilõhnalist raamatut oma postkasti! /mida ma samas ka kardan, sest arvatavasti tahaks punase pliiatsiga kohe kallale minna/
Ja muidugi jääb alati midagi kripeldama, on asju, mis said liiga pinnapealselt lahti kirjutatud, teemad, millel tahaks pikemalt peatuda.

Olgu siinkohal veelkord tänatud kõik, kes nõu ja jõuga abiks olid!!! Muidugi lisaks veel ka Anna-Maria Penu, kes Hispaania-raamatuga seda täiesti tahtmatult oli:)))

02 aprill 2010

Vahekokkuvõte lugemisest

Mul on vahepeal taas häid lugemiselamusi olnud. Mina ei tea, kas ma valin nii hoolega lugemismaterjali või olen aastatega kuidagi leebunud:) Või mõlemat. Igatahes oli nauditav Zadie Smithi "Valged hambad". Parajalt vaimukas, piisavalt mõtlemapanev, natuke uusi teadmisi ja mis peamine - jagus tükimaks ajaks. Peategelastest enim meeldisid kõrvaltegelased, nt Iris, Neena, Clara ema, või ka näiteks Mickey. Ajalised kõrvalepõiked mulle istusid, no tegelikult üldse kõik istus:) Eriti Jehoova tunnistajate välja joonistumine, see oli nii neetult ehe mu meelest.

Siis tuli Arundhati Roy "Väikeste Asjade Jumal" (tänud Deisile!). Mulle meeldis see, kuidas oli tabatud Estha ja Raheli mõttemaailma - see on see, mis aastatega endal unuma kipub... et mismoodi ma ise selles vanuses ilmaasju nägin, kuidas mõistsin, kohati nii...ei tahaks öelda, et vääralt, aga lihtsalt teisiti. Ja milliste sündmuste ahela see võib esile kutsuda. Kirjeldused meeldisid, häirisid veidike hüpped ajas. Aga nagu ma järelsõnast aru sain, siis ta kirjutaski läbisegi, mitte järjest. Kuna aga lõpuks kõik paika loksus, siis ei ole ju probleemi. Ah jaa, ma vist olen lootusetu blondiin, aga üks asi jäi mul lõpuni mõistmata... Jäi lausa nii vaevama, et hakka või oma mõistuses kahtlema ja uuesti üle lugema:) Aga olgu, aja puudumisel ma seda siiski ei tee:D Ma mõtisklen selle üle nüüd väheke aega...

Ja siis soovitas keegi kuskil blogis Leonora Peetsi "Maroko taeva all", selle ma nüüd järgmiseks käsile ka võtan.