21 juuni 2010

Mida ma teen siis, kui ma midagi ei tee

Kuna juba on tekkinud probleem seoses pika vaikusega, siis olgu öeldud, et ega midagi erilist olegi toimunud. Lootused olid suured, kuid reaalsus jällegi kardinaalselt erinev.

Esmalt ootasime muidugi, et Rootsi kunn meid külla kutsuks, et nagu Vickanil pulmad või nii. Tuhkagi! Svenskad võtsid nõuks ainult lähemat rahvast, ehk põhimõtteliselt siis ainult linnavurlesid kutsuda. Meid ei kutsutud, kuid lohutab teadmine, et nähtavasti ei kutsutud teisigi maakaid, näiteks Schackenborgi rahvast. Marie tunnistas ka kusagil, et oleks kangesti tahtnud pulma, kuid… No lõppkokkuvõttes põrutas ta hoopis Prantsusmaale, papa või kellegi sellise juurde.

Meie loomulikult nii kibestunud ei olnud, et selle tühja asja pärast kohe Prantsusmaale udutada, kuid teleri ees võitluse paremate kohtade nimel pidasime maha ometigi. Vicktoria oli armas nagu ikka, Daniel… noh, loomulikult mitte piisavalt hea tema jaoks, aga selline see elu juba kord on. Kahju oli muidugi Danieli vanemate pärast, kes paistsid padunärvis olevat ja väikest naeruvirvendust võis nende nägudel näha alles kirikust lahkumisel. Tipphetk oli minu jaoks hoopis Taani telekanali reporterite ehe erutus, kui nad juba veidike nagu isegi tüdinult kommenteerisid kõiki kroonitud ja kroonimata päid, kes hõljusid või siis kõrgetel kontsadel kramplikult komberdasid sinisel vaibal (jah, oli küll sinine), nende tüdimus oli juba sel tasemel, et nad tõmbasid üles hoopis mingi kolmanda teema (ausõna, ei mäleta enam, millise täpsemalt) ja vahutasid siis selle üle, kui absoluutselt ootamatult ilmusid kaamera vaatevälja meie M ja H ja no siis kostis mingi ebamäärane „Aaah!” ja „Ooooh!” ja korraks tundus, et suurest ärevusest oma esipaari nägemise üle, ei ole nad võimelised kommenteerimist jätkama.

Lisaks headele uudistele oli paraku ka veidi kurvemaid. Nimelt siis õnnetus Mandø traktorbussiga, mille ümbermineku tõttu jäi see sõit viimaseks kolmele inimesele ja haiglatee pidi jalge alla võtma üle kolmekümne inimese. Omal jalal nad haiglatesse muidugi ei kulgenud, sest selle jaoks on olemas kopterid, mis meistki üle sahisesid.

Üleriigilistes uudistes see suurt kajastust ei leidnud, sest see juhtus ju siin maakate juures, mis sest ikka siis rääkida. Igatahes on saarerahvas shokis, sest millest muust kui turismist neil seal elatuda on ja nende samade turistide saarele jõudmiseks ongi seesama traktor ainus variant. No ja hooaeg on kohe-kohe ukse ees, seega ülimalt ebasobiv aeg selliseks õnnetuseks. Mitte et säärasteks õnnetusteks ülepea mingit sobivat aega olemas oleks.
 
Traagiliste sündmustega peab aga veelgi jätkama, sest kui meie tänapäevane vandersellide seltskond Vejlesse jõudis, oli üle Taani kuulus vaal juba mitu tundi surnud – rahu tema põrmule! Meie seda muidugi ei teadnud, sest kui nüüd päris aus olla, siis Vejlesse me ainuüksi vaala pärast ei läinud. Kauneid vaateid fjordile nautides ja siunates mingit megasuure aparaadiga fotugraafionkut, alles liikus mõte selles suunas, see tähendab, et vaala suunas siis. Vejlet tundmata ja gepsutajasse lootusetult sihtkohaks „vaal” toksides me sihtmärgile lähemale ei jõudnud. Jäi üle ainult looduse märke järgida. Inimmasse siis antud juhul. Järgides masse, ei eksi sa kunagi:D Autod, jalgratturid, kohvitermosed – no mis võiks veel selgem viide vaalale olla? Et ma võin nüüd öelda, et nägin selle popi vaala ära, kuigi mis nägemine see ikka on, kui kauguses paistab vaid ribake tumedat, no ütleme, et nagu ühe väga-väga suure traktori väga-väga suurt sisekummi - äkki oligi?

Kui telekas ja rahvas ütlevad mulle, et see on vaal, no ma siis püüan seda uskuda. Aga no et veel surnud kah… ausalt, topelt pettumus ju! Ma võiksin ju siia pildi juurde panna, aga ega see vaal sellest elusamaks ja suuremaks ju muutu:D Muide, viimati olevat vaal Taanimaa vesisemasse osasse ära eksinud 1958.aastal, mina seda vahejuhtumit muidugi ei mäleta, nii et ei oska võrrelda, kas tookord oli vaalast rohkem näha või mitte.

Muide, Vejle lähedal asuvas loomaaias nägime päris elusat endise vennasrahva esindajat. No sellist tüüpilist väljamaal viibivat vennasrahva esindajat, ma usun, et kes sellist imelooma ise näinud, sellele täpsemalt kirjeldada pole vaja:D Elamus ometigi ju!

13 juuni 2010

Minu uus sõber!

Sõpradega on ikka nii, et nad tekivad ootamatult, veidi nagu möödaminnes. Minu truu ja isehakanud kaaslane igal õhtul on yks nimetu tegelane. Ta on veel noor, aga ega ma muretsegi - kyll ta kasvab, ma tean. Paraku on neil kombeks kasvada isegi ylearu kiiresti, nii et...
Igatahes avastasin ma ta yles magamistuppa komberdades esimest korda nii nädal-paar tagasi, kenasti akna taga passimas. Esimesel õhtul pigistasin silmad kinni ja sikutasin kardinad ette nii kiiresti kui mu pisikesed käekesed suutsid. Teisel õhtul kordus sama. Kolmandal aga sisenesin uurival pilgul ja veendudes, et ta pole oma tulekut unustanud, ohkasin kergendatult. Valgus akna taga võib märkamatult kaduda, kuid tema siluett joonistub minu arvates ikka ja lati selgelt välja. Kahel õhtul, mil olen tavalisest varem tuppa sisenenud, ei ole ta veel kohale jõudnud. Seega oletan, et ta saabub nii umbes kymne paiku. Ehk tuleb ta koguni minutipealt, ma ei tea, pole veel yle kontrollinud. Kindel on aga see, et ta tuleb:) Samuti pole ma suvatsenud kindlaks teha, mis ajal ta lahkub - aga kas ongi sel tähtsust:)
Olen diskreetne ja temast esialgu veel pilti yles ei pane.

07 juuni 2010

Tehnikaminutid:P

Portugal ja pæike kurvastusega maha jæetud ning øøjaheduses Billundist kodu poole kulgetud, vøib end løpuks taas vihma ja tuulega harjutama asuda. Haa, aga tegelikult oli eile ysna købus suveilmake, mis nyydseks muidugi taas kord minevikuks saanud.
Eilse pæeva elamused siis seotud puhtalt Danish Air Show´ga, mis pakkus kordades rohkem, kui ma oodata oskasin (okei, minupoolne kehv eeltøø, tunnistagem ausalt:) Igatahes suutsin ma neli tundi vastu pidada... siis oli kael kange ja silmad pæikesest valusad. Ja no olgem ausad, see kytusehais, mis kilomeetrite ulatuses ringi heljus, ajas veidi iiveldama ka. Ja teepervedelt kylge pookinud puugid ei møjunud innustavalt.
Aga show oli vøimas, lahe, fantastiline, ybersupermega vaimustav!!!Vigurlennud ja kopterid olid yle møistuse lahedad, kuni ilmusid kiiremad masinad:) Sinna, kuhugi arvukate F-16 vahele mu syda løpuks jæigi.

Jaa, kujutage ette, need minu lemmikud ei vøtnud kiirust væhemaks, et ma saaksin neid paremini pildile pyyda:)))Nii et ega mul hæid pilte siia panna olegi. Ja paaril korral, kui nagu lendaski væga læhedalt, ma ytleks, et lausa riivas kuklakarvu, oli mu ainus møte vaid, et kas elu vøi pilt ja no loomulikult ma valisin elu:)Ja kuskil selle "elu vøi pilt" vahepeal jøudsin møelda ka, et kas autoaknad jæid terveks vøi mitte. Muidugist, et jæid.




Tegelikult oli dronning ka kohal, aga mind ta yles ei otsinud ja mina olin piisavalt uhke, et ei hakanud ka nagu vaevama end liigselt. Nii et, tubli oled, Birgit - hea pilt;)!
Omaette vaatamisvæærsus oli muidugi køik see, mis toimus ymberkaudsetel teedel (sh kiirteedel) ja metsade vahel. Meie olime vist ainsad, kes ei olnud kaasa vøtnud toole, laudu, kohvitermoseid, piknikukorve, jalgrattaid... Taani naised on tragid - kui ilm yllatas neid seekord positiivselt ja bikiine kaasa ei olnud, siis koorisid nad vapralt end rinnahoidjate væele ja nautisid lisaks øhushowle ometi ka pæikest. Yldse oli yks igatpidi vægev hygge!