27 juuli 2010

Dronning Tønderis

Ilm oli ilus ja dronning ikkagi Tønderisse tulemas, ja nii saigi lõpuks end sinna kohale veetud. Me olime valmis hullemaks – parklad suletud või autosid täis, tänavad ummistatud jms. Tegelikkus oli sootuks teine. Lausa ideaalilähedane, ma ütleks. Ringparkla, kuhu tavalisel tööpäeval võimatu kohta leida, oli pigem tühi kui täis. Rahvast oli hõredalt, vaid jalakäijatetänaval toimus mingigi elu. Vastavalt Margrethe II ja kaaskonna liikumisele ühest punktist teise, toimus küll teatav ühesuunaline rahvaränne, kuid see ei olnud midagi harukordselt suurt.
Meie tabasime seltskonna mitte just kõige sobivamal momendil, nimelt vahetult enne lõunale minekut. Kuningannal oli kõht üsna tühi ja seepärast ta vist väga usin lehvitama ja naeratama ei olnud. Samas eks ole see ka päris väsitav – aastast aastasse kogu aeg kõigile naeratada ja lehvitada. Prints Joachim ja printsess Marie oli paremas tujus, neil oli muidugi ka lühem tee tulla ja ehk olid nad hilisema hommikueine teinud tänasel päeval.
Aga vähemasti võin Edgari kombel tõdeda: nähtud!

Vestergade oli kaunistatud lipukestega, kauplustesse võis astuda møøda punast vaipa.

Lapsed passisid "oma" hetke, et ikka lilled kuningannale yle anda.
Prints Henrik ja pildil viimastena siis Møgeltønderi kuulsamad asukad - prints Joachim ja printsess Marie.



22 juuli 2010

Jätaks seekord pealkirja vahele?

Lisanduvatest aastatest tingituna peaks lühidalt üles märkima mõned aktsioonid, mis vahepeal toimunud. Mitte et ma selliste ilmadega koduaiast kaugemale minekust eriti vaimustuksin, aga natuke on end liigutatud siiski:)
Kõigepealt oli ära muidugi synnipäev. Ma oleksin ennetavalt pidanud juba sel ajal maha hõikama, et ärge te jumala pärast küsige, et mis me siin synnipäeval teeme:))) Sest kõik on traditsiooniline. Nagu alati. Nii et ei ole mõtet üle pärida. Väga kiiresti ja väga lyhidalt võime ju yle korrata: katusekambrisse jõuliselt sisse tungiv kohvilõhn. Killustikul paigalt võtva auto hääl. Rundstykker. Lilled. Kingitused. Tavaline, næsten tavaline päev. õhtu Damendes.Kogu päev OHTRALT veini (ei ole hea pankreasele, lisaksin siia juurde)

Tegemist on täiesti normaalse köögiga, lisaks õnnestus leida superhea vein, mille jälgi ajan siiani taga. Laupäevaõhtu kohta oli restoran muidugi kahtlaselt hõredalt täidetud, tavapäraselt valju suminat ei tekkinud samuti. Ma ei tea, kas võis põhjus olla alanud kuumalaines või milleski muus. Ah jaa, ühe pruutpaari pildistamine kyll oli sel ajal. Pruut oli ymmargune kui kakukene (ei, ta ei olnud ülekaaluline, vaid noh, "selles" mõttes kakukene, ja ma absoluutselt ei nori ju!:))) Samas muidugi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et 51 aastat ja 2 päeva tagasi juhtus samal veekogul traagiline õnnetus lõbusõidulaevaga, milles liigagi paljud oma elu kaotasid.
See siis selleks.
Siia siis üksikud pildid veel vahepeal toimunust.
Tønderis taas gammeldags, seekord imeilusa ilma ja eriti laheda big bandiga torvetil. Või peaksin täpsustama, et eriti laheda solistiga:) Ansamblist loomulikult pilti mul e i ole. See-eest on paar kleidipilti:D


Ja siis veel yks poolik niplamistöö, millega tegeldi otse tänaval ja mis jäeti mõneks ajaks pooleli peaasjalikult vale nurga alt paistva päikese tõttu. Vaesed silmad, võin ma vaid ohata!


Siis vahepeal tuli meie dronning puhkama. Nagu ikka, puhkab ta suvel paar nädalat Gråsteni lossis (no kus siis veel, eks ole!? Ega ta mingisse suvalisse suvemajja ometi lähe!!!). Meie olime muidugi saabumiskuupäevast õndsas teadmatuses ja imestasime Sønderborgi søites (jaa, ostlema loomulikult!), et miks kyll meie auks linn lippe täis on. Peasyydlane, tõsi kyll, kõigest tema isiku kohale toimetanud laev, seisis lipukestega ehitult sadamas. Selge siis, mõned tunnid jäime "vaid" hiljaks:) Seega me taas dronningut ei ei näinud. Nägime veel vaid laevameeskonna mõningaid liikmeid, kes tulid ujumast-päevitamast või siis alles suundusid sinna. Asi seegi:D


Ja siis oli sadamas veel selline ebaharilik "kiosk", kus siis laevalt head ja paremat müüdi. Ja ka jalgrattaid laenutati. Meil tekkis küsimus, et huvitav, kui sageli omanikku vahetav raha vette seal kukub...

01 juuli 2010

Laenutushüvitised Taanis ja Eestis

Tänases ajalehes torkas silma (jah,just nimelt torkas:)), et Taanis jõudis kätte see kuupäev, mil autorid saavad kontole oma laenutushüvitise. Kuna see pealkiri mulle lehest vastu vaatas, siis otseloomulikult oli mul kiusatus edasi lugeda, et k u i palju siis ometigi - no eestlane ju ikka loeb teise raha:P Ma siis korra vaatasin, pühkisin silmad puhtaks, ja vaatasin veel korra. Shokeeris loomulikult võrdlus Eesti analoogsete nimekirjadega. Hetkel küll uuesti ei viitsi otsida, aga mulle meenub, et paar aastat tagasi oli Eestis tabeli tipus nagu vist Milvi Lembe ja summa oli vist kusagil 20-30 000 vahel (ei imestaks, kui sealt veel maksudki maha lähevad).
Värsked andmed Taani kohta kinnitavad, et "edetabelit" juhib Bjarne Reuter, kes teenis eelmise aasta laenutuste pealt ei rohkem ega vähem kui 795 411.49 dkk (eesti kroonides siis kaks korda nii palju). No tule taevas appi, selle pealt maksaks ju suisa rõõmuga makse:))))
Ajalehes välja toodud tabelis on esikümnes kõik üle poole miljoni dkk saajad. Kusjuures paremad summad on noppinud laste-ja noortekirjanikud!
Kui ma täna juba numbrite lainel olen, siis lisaks veel, et laenutushüvitise saajaid oli 8 544, nendest 4% sai enam kui 100 000 dkk. Ja muide, eelpool mainitud Bjarne Reuteri teoste eksemplare peaks raamatukogudes üle Taani olema kokku 276 901 tk.

Nii et sellised vahvad uudised siitkandi autoritele. Eesti omadele need vist nii vahvad ei tundu...