27 august 2010

Ootaja aeg

Ootaja aeg pidavat pikk olema - kas ma saakski sellele vastu vaielda. Muidugi ma ootan! Aga ootusaeg ja sellega kaasnev ärevus on magusad ja meelierutavad. Sest tegelikult mulle meeldib oodata ja mulle meeldib ka teel olla. Teel olemine on ju magusam kohale jõudmisest, või mis?
Iga aeg on millekski vajalik. Ja ma ootan, et saada teada, milleks see minu praegune aeg vajalik on.
Kas ma olen alla andnud - ei! Kindlasti mitte.
Ah jaa, ma loen praegu Hans Luige "Minu imelist elu". Ja jõudsin juba muretseda, et kas Aeg ikka annab võimaluse ka mälestusteraamatu teiseks osaks. Äsja aga avastasin, et tõepoolest, on ka teine osa olemas.
Lugemisjärge ootab Jan Beltrani "La mala vida ehk neetud elu"... sellega seoses meenub, et hiljuti vaidlesin sellel va minu maitsemeele teemal...et minu maitse pidavat ettearvamatu olema:D Oh jaa, kui te vaid näeksite mu raamatukogulaenutuste nimekirja (ikka seda kronoloogilist, eks), siis oleks pilt veelgi hirmsam. Õnneks ma ju kõiki oma lugemiselamusi siia ei pane kirja.
Tegelikult on raamatukogud inimkonna allakäigus süüdi, vähemalt selle inimkonna osas, kes loeb :) Sest ma ei taha mitte mõeldagi millise aja võtab lugemine ja raamatukogus käimine - äkki mul jääb pool elu sellepärast elamata? See ilusam pool just.

17 august 2010

"I´ll kill your destiny!"

Kõnnin mina oma sügavaimas rahus ja üksmeeles oma hinge ning kehaga keset suviselt uimas Viljandi linna, kui äkitselt avastan, et ma ei kõnni sugugi ainult koos viineripirukat mugiva A-ga. Minu kõrval tšillib mingi noor nolk, tõsiselt liigselt arvutis istumisele viitavate tundemärkidega. Okei, lasku käia (kuigi mul oli veits imelik, sest noh...ta oli üsna pilkupüüdev, ma julgen pakkuda).
Midagi ta seal pobises ja rääkis ja ma mõtlesin korraks, et äkki ta on tsipa nagu arengus taandunud või nii. Siis muutus huvitavamaks. Huvitav on muidugi lõppkokkuvõttes vale sõna iseloomustamaks minu tundeid, sest mingil hetkel hakkas pigem ikka kõhe. Ja minna ei olnud ka kuhugi, vähemalt mitte enne foorini jõudmist ja sealgi tuli oodata.
Ma pakun, et ta ei tegelenud laulmisega. Äkki ta mängis mingit kujuteldavat arvutimängu lihtsalt? Igatahes oli selles ... hm.... mängus rohkelt ingliskeelseid fraase, sagedamini korduv oli "I´ll kill your destiny!". Üldiselt ta kõrvale ei vaadanud, ainult ainitiselt enda ette ja nii ta seal siis kordas oma repliike. Lõpuks oli talle aga repliikidest ka vähe ning ta alustas oma etteastet elu näitelaval hoopis jõulise liikumisega. see kätkes endas mõningaid kiireid hüppeid ettepoole, seejärel jõulisi jalahoope kujuteldavale vaenlasele, keda ta ilmselt jälitas. Paaril korral ründas seesama vaenlane (aga äkki see oli juba hoopis keegi uus...?) teda selja tagant ja siis ta peatus järsult ning tegi õhus 180-kraadise pöörde. No igatahes oli sel vennal tegemist äärmiselt ohtliku ja vaenlaseid täis pikitud teekonnaga sel pealtnäha nii tavalisel ja argisel Viljandi tänaval. Ma muide püüdsin küll valmis olla, et mis ma siis teen, kui tal ootamatult peaks mõni kujuteldav vaenlane end paremal käel ilmutama. Ainus arvestatav mõte tundus olevat A pooliku viineripiruka pakkumine.
Mul läks siiski õnneks. Seekord. Nüüd huvitab mind tõsiselt, et kas ta veel mõni päev linnapildis figureerib ja kas tal iga kord käib selline äge võitlus. Et siis ma nagu teaks või nii. Põhimõtteliselt võiksin ma ju temaga teine kord kaasa mängida, kuid samas ma kahtlen, kas see ikka tema jaoks oli mäng. Äkki ta kulges kusagil paralleelmaailmades ja need olid tema jaoks võrdselt reaalsed. oi jah, mängureeglites peaks ikka enne kokku leppima vist.

14 august 2010

Ikka veel...

...olen hingega "Paradiisis" ja õhkan ja ohkan ja õitsen. Mulle kohe istub see praegu. Ammu ei ole ühtegi raamatut nõnda korduvalt üle ahminud, tahaks paksu punase vildikaga joonida ja salamärke vedada, kuigi ma tegelikult ju ei ole raamatutesse kirjutaja tüüpi, pole kunagi olnud. Ikka mingi austus on säilinud.
Ja nüüd veel avastasin sinna kõrvale Hedvig Hansoni plaadi. Ärge küsige, et mis cd, ma tõesti ei tea:) Aga nii hea on, tõesti! Kõigil on tõsiselt villand, naabritel (vist) ka, maja eest möödujatel, sest rõduuks on loomulikult lahti. Ja siis me A-ga tantsime vahepeal, liugleme ja hõljume ja jälle õitseme ja mitte keegi ei mõista, miks me nii õnnelikud oleme.

Ja siis ma ikka mõtlen, et äkki peaks oma Paradiisi kirja panema. Aga kuidas ma tean, et aeg on selleks õige? Ei teagi ju... Hilja ehk ei ole, aga vara võib-olla küll. Samas mälu hakkab nagunii varsti alt vedama, ma kohe tean seda.

07 august 2010

Rock Ramp ja Paradiis

Hetkel on need kaks siis aktuaalsed teemad. Esimene neist olude sunnil. Lihtsalt tungib uksest ja aknast ja korstnast ja keldrist sisse. Mitte et ma seda ise tahtnud oleksin. Pankreasele see muidugi meeldib, sest "kohustuslik" õhtune vein rõdul jäi joomata. Selle asemel olid mustikad, need eestimaised. Aga noodki hüplesid närviliselt kausis rajude helide rütmis.
Ma siis püüdsin enesesugestiooniga tegelda. No teate küll seda, ma ei kuule-ma ei näe, mis ümberringi toimub. Õnnepalu "Paradiis" sobis selleks oivaliselt.
Ja siis ma kõndisin selles Paradiisis. Kõndisin üha edasi ja tabasin end mõttelt, et kus oleks minul seesugune paik. Paradiis, ühesõnaga. Ma leidsingi end oma Paradiisist. See koht oli olemas, ühel ilusal päeval. Ainult et minu Paradiis ei kestnud nii kaua kui Õnnepalu oma. Aga ometi kõndisin ma seal täna taas, oma mõtetes. Ja ma ütlen, et see oli Paradiis. See oli ilus ja hea. Ja ma ei pidanud end pingutama, et mäletada. Mäletada Paradiisi pisimaid detaile. Mäletada lõhnu ja varje ja värve. Värve õhtus. Ja hommikus. Ja mäletada, mis juhtus. Et sellest sai viimane suvi. Üleüldse viimane suvi. Ja viimane sügis. Viimane talv. Kevad.
Pärast Paradiisi on paljud asjad teisiti.
Paradiisi ei minda tagasi. Ei tahakski. Ma olen alles pooleli Õnnepalu Paradiisiga, aga tal oli see teistmoodi. Ma ei tea, millisele järeldusele tema oma Paradiisi suhtes lõpuks jõuab. Kas see oli õppetunni-Paradiis. Või midagi muud.
Mul tuli sügav uni. Selline Õnnepalu Paradiisi uni, mitte see minu Paradiisi uni.
Kuni taas tuletas end meelde Rock Ramp. See kestab ikka veel. Huvitav, mis kellani? Ja huvitav, miks?
Ja siis meenub mulle lapsepõlve-Paradiis. Aga see on juba teine teema. Pikk teema. Sellest saaks kokku eraldi teose. Sellise Lenderi Paradiisi mahuga loo.
Ma jään edasi ootama vaikust. Ja kuni ma seda ootan, on isegi läpaka muidu nii häiriv surin kuulmismeeltele rahustav.
Tahaks hetkel äikest, sellist raju ja hävitavat.
Huvitav, miks?