29 september 2010

Minu sügavaim kiindumus bussisõidu vastu

Kuna pärast paljusid aastaid jõudis õnn minu õuele ning ma sain liikuda punktist A punkti B ühistranspordiga, lisamärkuseks eestimaisega, siis olen ma otseloomulikult emotsioonidest pakatav nagu sama eestimaine ja sügiseselt küps ploom.

Bussifirmade ümberkehastumisvõime on muidugi ainulaadne! Buss ja bussijuht, millega sõitsin hommikul, näisid kandvat ühe bussifirma nime, kuid mõni tund hiljem juba sootuks teise firma nime. Iseenesest on oluline, et buss liigub ja kallid kaasteelised soovitud sihtpunkti jõuavad, ja mis vahet sel on kuidas bussifirmad logistiliselt omi asju korraldavad. Ma jäin lihtsalt mõtlema, et kui ma maksan ühe teenuse või toote eest rohkem, siis võiks see olla kvaliteetsem, kui sama asja odavam analoog.

Antud juhul ei olnud ju... Õhtuse bussi mustjaks tõmbunud nätsulärakad asusid samadel positsioonidel kui hommikulgi, bussiaknad aga olid...oo jaa, ma oleksin unustanud! Kunst, puhas kunst oli see, mis mulle silmailu pakkus. Võisin imetleda nii hommikul kui ka õhtul Arraku sakilise soenguga mütoloogilist vanameest aknal. Udumoodustisest vanamees kükitas nagu oleks otsustanud bussiaknale asjale tulla, kõrval oli tema väiksem sugulane, kes lihtsalt vaatas pealt.

PS Bussijuhid on aastatega maru viisakaks muutunud... või oli tegemist kõigest erandiga? Seega minu boonuspunktid teile, kulla bussijuhid:)

Aga miks ma bussiga üldse sõitsin, võite nüüd küsida. Oli põhjust ikka ka. Pärast mõningat kosilaste kaalumist, läksin ühega kohtuma. Kosilane oli täitsa naesterahvas, maru pikkade ja hirmuäratavate küüntega. Ja veidi kummaline oli ta ka. Seega ma ei teagi, mis nüüd saab. Mul ei ole temasse usku kohe mitte üks raas, kuigi antud kirjastus igati tasemel on.

06 september 2010

Keda me kasvatame?






Mõned päevad tagasi veetsin mõned tunnid koos ühe inimesega, naisterahvaga muuseas, kes omakorda kolmanda naisterahva kirjeldamiseks kasutas umbes sellist väljendit - "keha on ilus, pikk ja blond on ta ka, just selline nagu meestele meeldib - ei tea, miks nad lahutasid...". Hetkel ei taha ma rääkida ei sellest naisest ega ka tema juba ammusest lahutusest, lisaks veel see, et seda naist ei oleks tarvitsenudki kirjeldada, me mõlemad oleme teda rohkem kui üks kord näinud. Hoopis enam pani mind imestama see konkreetne sõnakasutus.

Nii räägib naisterahvas. Nii räägib ema oma laste kuuldes, seda kuulevad ja kuulavad tulevased naised ja emad ja abikaasad. Millegipärast mulle tundub, et kui ma ise lapsena kuuleks seesugust juttu nii mõnelgi korral, siis juurduks minus teadmine, et ainult pikk ja blond ja hea kehaga naine on naine, kes on midagi väärt, näiteks meeste silmis. Muul nagu ei olekski tähtsust, vähemasti määravat tähtsust mitte. Näib nagu olekski välimus kõik, mille järgi ühte inimest hinnata, iseloomustada, tema ja ta tegude üle otsustada. Ja kirjeldatud parameetrid oleksid otseloomulikult pidanud garanteerima ka mingil müstilisel moel ka eelpool mainitud abieluõnne. How simple! Miks ometi kõik naised nii lihtsa tõe peale ise ei tule?

Ma võiksin ehk kõigile sellistele juttudele läbi sõrmede vaadata, kui see tuleks mõne ajupestud, äranälginud, aeroobikas hingetuks hüpanud ja S-klassi Mercedesega sihitult linna vahel tiirutava vesinikblondiini suust...Et las nad siis oma suletud ringis vegeteerivad ja toodavad vaikselt juurde samasuguste väärtushinnangutega järelkasvu, kuid seda õõvastavam, kui niimoodi mõtlevad ja sama mõttemalli ka edasi kannavad muidu täitsa normaalsed inimesed. Need, keda meie hulgas on enamus.

Sellega seoses meenub mulle 26.augusti Eesti Ekspressis üks artikkel Eestis elavate moslemite jälgimisest Kapo poolt. Aga mitte moslemitest ei tahtnud ma praegu rääkida, vaid mulle meeldis artiklis Kattri Ezzoubi poolt öeldu, (hetkel ei ole lehte käepärast,seepärast ei saa tsiteerida), mis arenes teemast, et miks on enamasti koos eesti naine ja moslemi mees ja mitte vastupidi. Ja Kattri põhjendas umbes niimoodi, et eesti mees ei leia mujalt maailmast teist sellist naist kui on naised kodumaal - ümmardavad ja nunnutavad üle mõistuse palju, hiljem andestavad kõik ning lepivad kõigega.

See oli karmilt öeldud, ent see oli ka tõde.

Kahjuks.