31 oktoober 2010

Esimene tiir

Ja ongi nii, et nüüd siis on see päris esimene tiir tehtud - järv sai vallutatud korraliku ringi peale tegemisega. Enesetunne on mõnus ja läheks varsti jälle, kui ei oleks nii pime:) Ja kui jätaks Trepimäe vahele:D
Pean kurbusega teatama, et raekoja kell oli õigeks keeramata. On tõeliselt šokeeriv avastada, et su ringiajale on tunnike otsa lennanud.
Loodan, et see ei jää viimaseks korraks ja loodan, et mul homme kõik kohad valusad ei ole:)

Tiirudest aga veelgi.
Käsikirjaga on vist nii, et see sai alustatud või lõpetatud vale kuuseisu ajal. Viitsimata selle levitamisega usinasti tegelda, juhtus ometigi nii, et lühikese ajaga kogus see enesele kolm kosilast. Esimene enesest teada andnud kandidaat kohutas mind - oli valmis katkendite põhjal härjal sarvist haarama, no kas pole veider? Aga kuidagi tuli puhkusteaeg ja siis ilmutas end teine kavaler. Aga siis tekkis kommunikatsioonis must auk ja segadus. Sel hetkel see segadus muidugi mulle välja ei paistnud ja ma väsisin ootamast. Ja mis seal viga oodata või käega lüüa, kui tuli kolmas peigmees.
Tõsi, kolmas kadus pärast kohtumist ja mõnda aega kestnud tihedat suhtlust sootuks...Põhjus: teadmata.
Õnneks tänu ühistele ponnistustele saime me teise kavaleriga sellest mustast august üle hüpatud. Ja nüüd - nüüd vaatame seda asja edasi.

30 oktoober 2010

Aitäh ReFocuse silmakeskusele ja Moka kohvik-restoranile!

Kõik kokku on kuidagi nii hea ajastusega juhtunud, et endalgi on harjumatu. Üks pikk ja imelik töö on lõpetatud, läks eile kenasti postkasti ja kuigi asi on lootusetu, on siiski üks kohustus kaelast ära.
Ja siis on peagi kätte jõudmas see kuupäev, mis on mul nii hästi peas - 7.11. Tänavu möödub kaks aastat minu LASIKust ja loomulikult on see oluline kuupäev. Protseduurist endast ei hakka ma uuesti rääkima, eks seda ole ka juba korduvalt tehtud ja kes küsib, see saab väegagi pika ja väegagi ammendava kirjelduse nagunii. Sest ma mäletan ise seda info kogumise perioodi ja tean, k u i oluline on iga pisimgi detail ja infokilluke sel ajal:) Kuigi mul ei olnud LASIKu enda suhtes kõhklusi ja see otsus minu pisikeses peakeses oli ammuilma kenasti pesa teinud, oli olulisem küsimus hoopis kliiniku ja arsti valimises. Ja selle jaoks ka kogu uurimistöö:), hetkel saan nentida, et tegin hea eeltöö:P

Huvitav, mõtlen praegu, et kas Liisi Koikson arutleb vahel endamisi selle üle, kellele ta laulab ja millistes situatsioonides tema muusikat kuulatakse...? Ma millegipärast arvan, et kui ta laulis sisse "Väikese järve" laulud, siis ta ei osanud mõelda, et seda kuulavad (kõigi teiste seas ka) õnnelikud inimesed ühes hämarpimedas toas, sooja teki all mugavalt toolil lamades, samal ajal käib nende õnnelike inimeste juures keegi hea haldjas, kes vahepeal rohtu paneb silma....ja nii nad seal lamavad ja kuulavad imeilusa Liisi veel imeilusamat häält.
Kahjuks (loe: õnneks) ei saa seda erilist tunnet ja hetke uuesti kogeda, mõnes mõttes ju tahaks. Aga tänaseni valdavad mind väga erilised ja võimsad emotsioonid, kui ma kuulen neid laule.
ReFocuse mees- ja naiskond eesotsas dr Teesaluga on teinud väga hea töö! Nii selles osas, mis puudutab mu nägemist ja silmi, kui ka üldisemas plaanis - et ma tunneksin end sellel mitmeti keerulisel päeval (ja ka hiljem veel!) võimalikult hästi.
Ja nüüd, kui on möödumas kaks aastat sellest erilisest päevast, juhtus nii, et nad tegid veel ka armsa kingituse, seda küll loosi tahtel, mis teeb asja veelgi mõnusamaks.

"Mokas" oli väga tore õhtu, meeldivas seltskonnas, väga hea teeninduse ja maitsva õhtusöögiga. Peakokaga me küll ei kohtunud, kuigi me seda väga-väga ootasime, aga kuna tal oli ka äärmiselt mõjuv põhjus eemal viibimiseks, siis me olime loomulikult mõistvad selles osas:)
Nii et on hea aeg tagasivaateks ja meenutusteks...

NB! Ütleme nii, et täna hommikul vaatasin suht põlgliku pilguga oma praetud härjasilma;) Sõin selle ära vaid suurest haletsusest...




Fotod made by E.










29 oktoober 2010

Saare kutset kuuldes - Arensburg

Mina ei tea, miks kogu aeg juhtub nii, et ma Saaremaale just sügis-talvisel hooajal satun, ehk on tegemist puhkuse-kiirabiga või muu taolisega. Et suvel on muidu ka ilus ja just sel hallimal ajal on vaja väheke minema saada. Iga kord mõtlen, et kas minna vanasse ja äraproovitud kohta või proovida midagi uut. Iga jumala kord on kiusatus avastada ikka uut, aga samas tõmbab ka vana poole. Seekord otsustas asja see, et vanasse lemmikusse Grand Rose´i ei olnud enam vabu kohti.
Neetud!
Georg Otsa spaast mäletan ma siiani surnud ämblikuid ja mõista, ja kuigi muus osas etteheiteid ei olnud, siis vaat need ämblikud ei lähe meelest. No mul kohe on nendega mingi oma teema, tahan või ei:)
Hea küll, kui Arensburg, siis Arensburg.
Ma arvan, et parimad kõige selle juures olid lõppkokkuvõttes restoran ja hoolitsused. Restoran sobis nii interjööri kui ka toidu osas, ja muusikavalik oli kümnesse!
Mis aga ehk veidi ehmatas, oli tubades värvivalik. Must, must ja lausa MUST, ma ütleks. Kuigi lagi oli kõrgem kui kunagi varem ühelgi minu poolt proovitud hotellitoal, siis must üldmulje jäi ikkagi samaks. No tegelikult siiski lagi ise ei olnud must (vist), aga kui kõik muu on, siis tundub ka see juba mustana:))) Ja ka aken oli võimas, kuid isegi sellest ei piisanud:) Ikka oli kõik väga must. Ka lauad ja öökapid ja minibaar ja vaip ja... mustaga seab hotell muidugi endale kõrgemad nõudmised koristamise osas. Sest, kust paistab tolm kõige paremini välja - õige!, musta värvi klaasi pealt.
Bassein oli armas ja minusugusele mitte-ujujale igati sobilik. Aga kui olla enne harjunud Grand Rose´i laiema valikuga, siis oli Arensburgis muidugi võimaluste poolest oluliselt kasinam. Enamasti küll sinna rahvamassi ei kogunenud, aga ega üle 6 inimese olekski saanud:) Mingid vesivõimlemise tädid vallutasid selle vähesegi basseiniruumi ja siis ei jäänud muud üle, kui nukralt saunas kükitada. Saunad muide, on Arensburgis meestele ja naistele eraldi. A. otsustas, et talle meeldib rohkem meeste poolel, või nagu tema seda nimetas - poistesaunas - ja nii ta seal käiski:) Mina oleksin ju ka poistesauna tahtnud, aga pidin ikka naiste poolel edasi passima:) Saunalava oli muidugi megatuline, tõenäoliselt kasutatud valesid materjale või ma ei tea. Igatahes oli paras kunsttükk üldse lavale saamisega, nii tuline oli kõik:) Ja no riietusruum oli ka hirmus külm. Ja need kolisevad metallkapid, no ei meeldi need mulle:) Samas ma muidugi ei tea, kas need on igalpool mujal ka samad, sest mitmetes spaades on toast tulijatel võimalus otse veemõnusid nautima minna.
Aga tegelikult oli üldmulje normaalne, lihtsalt, kes rõhub rohkem vees mõnulemisele, siis peab arvestama veidi kesisemate võimalustega. Lühidalt öeldes: järjekord Arensburg ja siis Grand Rose, on parem variant kui vastupidi:)

Oo, ja praamid on vahepeal paremate vastu välja vahetatud - nüüd on peale saamiseks töö kiire ja korralik ja ka üle vee saab rutem. Natuke kenam näeb seestpoolt ka välja mu meelest.

Saaremaa ise on muidugi oma tuntud headuses, seepärast ma sellel pikemalt ei peatu.

Paar stiilinäidet siis toast ka:



Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka...

17 oktoober 2010

Trühvlid - pagan, jälle jäin hiljaks!


Nii ja nüüd see siis juhtus! Kõik, kes mind eelmisel suvel ühel grilliõhtul välja naersid - saite nüüd!
Teatavasti lugesin ma tol korral trühvlitest artiklit ühes taani ajakirjas ja kuna seal oli juttu Gotlandil leiduvatest trühvlitest, siis oli minu seisukoht, et järelikult peab trühvleid ka Saaremaal olema. Muidugi hõljusin ma tol suvel üldse mingis trühvlipilves, sest juhtusin järjepanu lugema ka raamatuid Lõuna-Prantsusmaast, kus trühvlid samuti meelierutavaks teemaks.
Ei saa salata, et tol õhtul kangastusid mu silme ees Kuressaarde sõites tee ääres kasvavad tammed. Ja oleks mul need koerad või sead olemas olnud, oleks ma esimesel võimalusel saarele läinud:)
Ja nüüd siis tuleb välja, et ikka jõudis mingi svensson ette! Läheb veidi aega kuni ma oma pettumusest üle saan. Samuti ärge imestage, kui mind järgmisel nädalavahetusel Saaremaal kolamas näete, looduses ja puha:) Või siis pigem ikkagi kusagil spaas. Sest ma usun, et ka svensson läks pärast trühvlite leidmist veemõnusid nautima.

15 oktoober 2010

Ja nii ongi!

Huvitav, kas need on vanuselised muutused või mis? Ma ei ole varsti juba 7 aastat ühelgi tööintervjuul käinud, neid kribimisega seotud kohtumisi (haa, neidki pole eriti ju olnud) ma nii väga ei arvesta - need on teistmoodi. Aga ei mingit pinget, isegi uni oli eelneval ööl eriliselt magus:)
Õigupoolest on töövestlused väga ettearvatavad, isegi minusuguse võhiku jaoks. Küsimused on üsna samad, mis aastaid tagasigi, jalust rabada naljalt ei õnnestu. Ainult see viimane ehk - kui väga sa seda tööd tahad? No ausalt, kas sellele peab vastama ausalt? Et mul on igakord kurb selle töötukassa tädi juurde minna ja öelda, et ma cv-sid ei saada ja et oleks midagi targemat öelda, siis ma vot teile siia ikka saatsin. Ja et ma ei osanud arvestada, et te mu vestlusele kutsute:) Muidugi ma ei öelnud seda.
Tõsi, mida suurem see konsiilium on, seda kaootilisem on ka nende küsimustega pommitamine. Hüppavad ühelt teemale teisele nagu nõtked gasellid. Õnneks koosnes kõrgeauline konsiilium väga erinevatest tegelastest - seal oli preili Püüdlik, preili Rõõmurull, preili Kohusetunne ja mingi seletamatu tegelane veel:) Koll-kolli üritasid nad ka teha - nii ja nii palju seaduseid pead tundma, need ja need määrused pähe tuupima, ületunde tegema, ka vabadel päevadel tulema virnu likvideerima, tusatsevate tädidega arvestama, solvuda ei või ja mida veel:) Haa, ma olen kõike seda ju juba näinud - üllatage mind palun!
Aga see mulle ei meeldinud, et preili Püüdlik vene keelt hakkas minuga purssima, nad pidi teadma, et see pole minu ampluaa. Õnneks olen ma kohutavalt aus (mõnikord, mitte selle lõpuküsimuse osas:) ja ei luisanud cv-s oma keeleoskuse kohapealt. Ma ju mäletasin, et ka 7 aastat tagasi tuli vene keeles "sundimatult lobiseda".
Kõige tähtsama tädiga on loomulikult ka mingid minevikuseosed, aga ma ei teagi, kas tema pildi kokku pani. Oleme koos kunagi õppinud ja tarka nägu teinud.
Aga adrenaliinilaks on mõnusalt võimas, praegu läheks käiks veel paarilt vestluselt läbi...teeks nii mõne kuu jagu ette neid ära, siis jõulud hooleta:)
Nii et olen kutsetele avatud:D Kutsuge, vestleme, oleme lõbusad! Isegi tööd ei pea pakkuma:P

13 oktoober 2010

Terves kehas terve vaim

Vaatan täna siin neid männimetsa all higistavaid koolilapsi ja mõtlen - kui hea meel mul on, et see aeg on möödas. Ma tõepoolest ei armastanud kehalise kasvatuse tunde (palun vabandust, õp. Saluste, Puusild, Jürisson!!!) Kui osad tegevused olid veel talutavad, siis jooksmine (kõik, mis rohkem kui 100 meetrit) ja suusatamine seda EI olnud! Ah jaa, see üle kitse hüppamine ka ei olnud - mina sel ajal ei olnud veel nii julge, et oma keha sedavõrd lõdvaks lasta ja nii ebakindla asjanduse pealt õhku tõusta. Rääkimata sellest, et (teist paljud muidugi ei mäletagi seda), tunnis tuli kanda eriti nilbeid rõivaid. Need aluspükste moodi musta värvi puuvillased püksikesed olid... pehmelt öeldes au ja nime riivavad rõivaesemed.
Lisaks ei meenu mulle põhikoolis, et me kusagil pesta oleksime saanud. Ja ma mäletan siiani seda haisu, mis oli seal saalis! Tolmu, higiste kehade, topispallide lõhnabukett, ja veel üks hais, millele ma ei oska nime anda.
Aga jah, ma mäletan ka pikamaajooksu... kui võimalik oli, siis ma sel päeval püüdsin kekast minema hiilida. Kui see ei õnnestunud, siis jooksin ma esimesed paarsada meetrit ära ja hakkasin jalutama, seest pistis, hingamises käis iga sissetõmbega üks jälk krõks kuskilt läbi, näost olin lapiline (need tänased näod, keda siin metsa all nägin, olid ka punalaigulised!), see oli surm. Ja kui kehaline oli viimane tund, siis pidin nagunii kohe hakkama kodu poole oma kilomeetreid astuma - milleks siis veel see tobe jooks, aru ma ei saa! Maalastel veel! Ja arvuti taga istumise näol pekikogumise süüdlast ei olnud tol ajal veel olemaski ju! Olgu, olemas see ju oli, aga meie koolis mitte.
Igatahes oli mul kurb täna neid lapilisi tüdrukuid vaadata.
Ja nüüd kuulan seina taga ühte klaveri harjutajat, temast on ka kahju:) Kuigi ta teeb seda vabatahtlikult, iga nädal ühe korra. Ma ju näen milliste särasilmadega ta tuleb, ja siis pean kuulma läbi seina kuidas talle loetakse ette mingeid (minu jaoks müstilisi) noodinimesid ja lüüakse jalaga takti ja kuidas ta siis, vaeseke, klimberdab seal klaveril. Klaverist on kahju, õpetajast on kahju, sellest naisest, kes õpib, on ka kahju.
Äkki mul täna ongi kõigist kahju:)
Siiski oli vist mul juba kõigust kahju ka eile, sest ma olin nii õnnetu Töötukassa konsultandi juurest tulles. Ta oli seal nii püüdlik ja tubli ja otsis elu eest tööpakkumiste seast, aga mida ei olnud, seda ei olnud. No oli jah, aga ta sai isegi aru, et ma kasiinosse ja kuhugi x-koha poodi ei lähe. Ja ometi oli tema kohus mulle need pakkumised ette lugeda ja siis nii haleõnnetult juurde lisada, et ega te ju ei taha sellist tööd. Mul oli nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada.
Kuu aja pärast jälle. Enne on mul muidugi üks töövestlus ja üks cv kirjutamise koolitus. Naljakas jah, et enne oled tükk aega arvel, peaksid (idee poolest) saatma virnade kaupa cv-sid, vorpima motivatsiooni- ja kaaskirju, ja vot siis alles lähed nende kirjutamise koolitusele:)

Ja tegelikult pidin praegu

02 oktoober 2010

Emakeel

Ma ei taha sappi pritsida, sest see ei ole mulle iseloomulik, aga hetkel ma ei saa teisiti... Plahvatusohtlik on kõige tabavam sõna kirjeldamaks mu tundeid praegu. Vererõhku mõõta ei söanda, ausalt!
Ma olen harjunud risustatud keelega, ma olen harjunud igasuguste sõnamoodustiste ja lühendite ja anglitsismide ja jumal teab millega. Ma tean, et keel on pidevas muutumises, see uueneb, see on loomulik - head teed minna! Ma ei ole eesti keelt piisavalt õppinud, paljud inimesed mu ümber samuti mitte, ja me kõik oleme inimesed ja seega ekslikud - ma nõustun ka sellega. Ma tunnistan, et olen ka ise tihtipeale lohakas, ma ei tunne grammatikareegleid ja ka mitte võõrsõnu piisavalt.

Ühesõnaga olen rumal ja lepin ka teiste rumalusega. Meilides, msnis, kiiretes sõnumites - kõigil juhtub. Seal ei ole ka toimetajaid ega muid eesti keelt oskavaid inimesi kõrval seismas.
Ma lepin (juba!) ka vigadega raamatutes. Kui on hooletusvead, trükivead, siis ma oskan mitte ärrituda. Aga muude vigade puhul lähen ma natu-natukene keema.
Lugesin mingit rämpsraamatut paar päeva tagasi, kus ilutses "seksoloog", tõmbasin hoobilt kaardu oma muidu sirged kulmud, aga lugesin edasi (selles raamatus oli tegelikult veel vigu, aga see selleks). Siis juhtusin üle pika aja Reporterit taustaks vaatama. Ja mis ma näen, sama sõna, sama kirjapildiga. Tunnistan, et ma ei tea, äkki ongi nüüd nii lubatud. "Minu ajal" igatahes ei kirjutatud nii.
Ega ma Reporteri saatest suurt ei pea, seega jäägu nii. Täna aga asusin rõõmuga Eesti Naist lugema ja 14. leheküljel ilutseb minu jaoks uus sõna "tentist". Mul tõepoolest viskas üle. Hetkel vaen poolt ja vastu argumente, kas lugeda edasi või lõpetada otsekorraldus ära. Ma andestan igapäevases kirjavahetuses kõik eksimused, ent mitte väljaandes, kus töötavad keelt oskavad inimesed.

Mul on nägemismälu ja ma kõik, mida ma oma emakeeles kirjutan, tuginebki sellele. Lugesin lapsena raamatuid, ajakirju, ajalehti ja sain paljuski sealt oma keele. Mida aga oodata neilt, kes tänapäeval juhtumisi veel loevad. Vastus on - mitte midagi! Kui palju loevad, hakkavadki viimaks "tentisti" juures käima, mis imeloom see ka ei oleks:)

Nüüd hakkas natuke kergem. Järgmise korrani!