27 november 2010

Inimesed on nii ilusad ja head

Ja lisaks ilus ja hea olemisele, on inimesed ka marupõnevad, ma ikka jätkuvalt imestan. Näiteks usun ma, et siin käib lugemas nii mõnigi tore ja vahva inimene ja selle üle on ju ainult hea meel. AGA kui ma nüüd küsiksin, et millise otsingusõnaga kõige sagedamini siia blogisse jõutakse, siis ei arvaks seda keegi vist ära. Ma olen juba tõsiselt hasarti läinud selle päeva ootamisega, mil siia ei satu ühtegi "lõbumaja" või "lobumaja" otsijat. No see on absoluutselt amazing! Mulle pakub haiglast mõnu kujutleda ette, mis toimub nende inimeste peas, kes guugeldavad lõbumaja:)Ja samas on muidugi meeletult kahju, et need vaesekesed ei saa mingit eriti põhjapanevat infi, kasulikke aadresse ega isegi mitte mahlakaid kirjeldusi:D See on see koht, kus tahaks Jakobi moodi näidata pika nina saajat, kahjuks ei oska ma seda tema leivanumbrit nii hästi kirjeldada, et see siinkohal ära tuua. Seda peab ise nägema.

26 november 2010

Kui on midagi öelda, siis ütle!

Peeter Mardnal on ikka ja alati midagi tarka öelda, aga eks ole elatud ka juba. Viimases Eesti Ekspressis lausub ta: "Inimesele peab ütlema, et tervis on kõige kallim. Ei ole auto ega rannal lesimine. Ja perearstisüsteem. Aga kuidas on Eestis tehtud? Me oleme kümme aastat ehitanud kahte hiidhaiglat, mis tegelevad tagajärgedega.Kõik algab ju sellest, et lapsed söövad ülimagusat, krõpsu ja joovad värvilisi jooke. Peaks kõrgema käibemaksu peale panema nendele asjadele."
Jutt jumalast õige!
Hakkasin mõtlema, et huvitav oleks ju vaadata statistikat näiteks, kui palju üks keskmine eestlane (või minu pärast kasvõi leibkond) laenab tervishoiuga seoses ja kui palju reisimise (samavõrd võiks siia alla liigitada ka liigselt luksuslikud elamispinnad, sõidvahendid jne). Ja ma ei pea siinkohal silmas ainult suuremaid laenamisi, vaid ka krediitkaarte, kiirlaene, järelmakse jms.
Kindlasti on mingid arvud olemas laenamise ja laenurahade kasutuse kohta, kuid kahtlemata on siin keeruline kindlaks teha, kustkohast algab üle oma võimete elamine. Sest ma võin mürki võtta, et vähemalt iga teine eestlane usub, et ta peabki just nimelt sellise autoga sõitma ja just nimelt sellises majas elama ja just nimelt nii mitu reisi aastas tegema...Mine ja ütle talle, et ta püüab ju ilmselgelt üle oma varju hüpata, ja ta vaatab sind kui pooletoobist.
Hiljuti sattusin olude sunnil ooteruumi, kus olid lapsed (küll mitte oma vanemate, vaid vanavanematega) ning loomulikult oli vanaemade peamine mure, millised ulmelisi summasid kasseerivad kõnealused arstid. Muidugi on osad med.teenuste hinnad kõrged, aga võrreldes millega? Siis aga viskad pilgu nagidele ja mis näha on - Huppa, Reima, Lenne... Ja ärge mulle mitte püüdkegi tulla rääkima, et vähemaga kui need firmamärgid, ei ole meie oludes mõtet last riietada:D
Ei, tegelikult mulle meeldib eestlaslik asjadekultus. Kui seda piisavalt heas tujus olles kõrvalt jälgida, siis saab ikka törtsu naerdagi. Eriti veel siis, kui mängu tuuakse "vettpidavad" argumendid.
Levinud moto: rohkem tööd ja rohkem asju!

24 november 2010

Kultaste saaga


Lõpuks sain raamatukogust selle kätte (mis näitab, et laenutaja oskab ka väärt elulookirjandusest lugu pidada, eks!). Raamat koosneb kahe inimese, isa ja tütre, mälestustest. Elustikulisi pilte sõjaeelsest elust, kohvikuäriga alustamisest, varade natsionaliseerimisest ja siis edasi teadagi kuhu sõidust. Nagu ikka.
Peab tunnistama, et isegi mitte pealinlasena oli tegemist mõnusa ja sisuka lugemismaterjaliga. Kultase kohviku kohvikukultuuri ja sisekorraga võiks muidugi ka tänapäevased kohvikupidajad tutvuda, aga ma ei te kas sellest kasu oleks. Ei ole ju rentaabel....Peakondiiter Šveitsist, palka võrdselt Eesti valitsuse ministritega. Kohvikust võis tellida 72 sorti torti. 12 erinevat sorti kohvi (tuletan meelde, et jutt on aastast 1937!). Ingen alkohol, muide!
Nii, ja edasi:
"Meie ettekandjad rääkisid kahtteist võõrkeelt. Kui kohvikusse tuli välismaalt külaline, siis šveitser tegi all juba kindlaks, kust ta on. Ettekandja, kes valdas vastavat keelt, tuli külalisele alla garderoobi vastu ja viis koos ärijuhiga lauda. Tellimus võeti vastu juba külastaja emakeeles.
...
Teenijaskonnale, kes palka said, sai makstud umbes 20% kõrgemat palka, kui tavaliselt oli kombeks. Mõte oli jälle selles, et kõik peaks kõige parem olema. Ärimeeste üheks põhimõtteks peetakse - ärge kartke suuri väljaminekuid, kartke väikseid sissetulekuid!
...
Kohviku alumine korrus avati hommikul kell seitse. Meil oli isegi niisugune teenus, mis ajab naerma ehk praegu. Inimesed, kes tulid hommikuse rongiga pealinna asju ajama, tahtsid siin ikkagi korraliku väljanägemise säilitada. Kui nad tulid meile kohvikusse, juhatati nad alumisel korrusel trepist alla, seal oli neil neli väikest lauda, kus neile toodi hommikueine, värsked ajalehed ja hommikumantel. Te panite selle selga, boy võttis aga ülikonna ja viis Niguliste tänavale rätsepaärisse kiirpressimisele. Kui olite oma kohvi joonud, oli selleks ajaks ülikond tagasi. Te võisite siis ta laitmatult pressituna selga panna."

Ma küsin, kuhu on kadunud tänasel päeval selline loominguline ja paindlik lähenemine? Kui 30-ndatel suudeti oma äri muuta atraktiivsemaks seesuguste vahenditega, siis mis toimub praegu?


Nikolai Kultase Siberi-meenutusi lugedes tabas mind aga déjà vu , sest olin kunagi varem lugenud kellegi meenutustest, et temaga samas vangilaagris oli mees, kel kaasas tennisepüksid, paras posu lipsusid ja midagi vist veel. Hetkel ei meenu, kas ma võisin seda lugeda "Eesti rahva elugudest" või Hans Luige mälesusteraamatust. Kahtlustan muidugi viimast, sest ka seal oli mainitud Alice Kuperjanoviga samas kohas olemist.
Elust suurel ja laial Venemaal lugedes on muidugi vaks vahet, kas selle on kirja pannud keegi, kes jäänud sellesse süsteemi aastakümneteks või keegi, kes otsaga Läände jõudnud. Räägin siinkohal juba Nikolai Kultase tütrest Heli-Kristist, kelle tagasivaade erineb suuresti isa omast.
Heli-Kristi jõudis 70-ndate alguses USAsse ning hiljem mälestusi paberile pannes on tema jaoks juba tõsiselt šokeerivad seigad nagu ühistranspordis trügimine, kaasmaalaste külma kalapilguga kostitamine, tööpostil olles igast oma lahkumisest teada andmine jms. Ütleme nii, et tähelepanekud, mis isegi siinsamas Eestimaal veel kohati paika peaksid:)
Üldiselt olid isa meenutused põnevamad, tütre omadest olid huvipakkuvamad Moskva tudengielu ja teadustöö Puštšinos.

19 november 2010

Esimesed päkapikud saabuvad täna öösel

Pärast minu ennastsalgavat pööningul kolamist, kappides tuuseldamist, torkivat ja kleepuvat näputööd, valmis hirmvajalik päkapikususs. Või peaks nimetama asju õigete nimedega ja ütlema päkapikuking... Loomulikult olen ma lähinädalateks kõik panused sellele teemale teinud, et ÄKKI nüüd saabub rahu ja vaikus, veidi vähem kapriisseid soove ja nõudmisi, äkki nüüd hakatakse normaalse ajaga riidesse panema (ilma et aetaks värve ja mustreid omavahel kokku, nurisetaks niidi värvi üle jne), äkki, äkki... Seni rääkisin ma seda juttu kurtidele kõrvadele, nüüd mil suss lõplikult valmis, jõudis ka A-le kohale, et mine sa hulle mehikesi tea - äkki ongi olemas.
Aga kus sa sellega!
Esiteks vaidlused aadressi teemal - liiga keeruline, päkapikud ei jäta seda meelde. Siis jõudsime üksmeelele, et siin on naabruses ka veidi vanemaid lapsi, kelle juures päkapikud on kindlasti eelmistel aastatl korduvalt käinud ja küll nad seda aadressi juba teavad. Paraku olid minu näited veidi kõrgematelt korrustelt, mis omakorda viis kahtluseni, et päkapikud sinna ei suuda ronida.
Lisaks pidi see paks ja kuri kass käima siin ringi, nii et arvatavasti ükski päkapikk ei riski tulla.
Järgmine varuplaan mitte hästi käitumiseks oli, et päkapikud pidavat üldse alles Rootsis olema (kust sellised ideed???).
Ja kui siis lõpuks saime selgusele, et päkapikud EI ole hetkel Rootsis, ei karda naabrikassi ega kõrguseid, suudavad aadressi pähe õppida, oli uus mure - neil ei ole GPSi...
Järgnesid loomulikult tulised vaidlused GPSi ostmise teemal, kas ja kustkohast päkapikud selle osta võiks, ja kui nad ka ostavad selle, kas nad seda tassida ka jaksavad.
Selle kohapeal tuli õnneks lõunane Une-Mati (see tähendab, et meil käib muidugi Kati mitte Mati, aga see on kõigest väike erisus) ja päästis mu lõputuna näivast arutelust.
Lühidalt, sain ma kuhjaga argumente, miks ei ole vaja hea laps olla. Kõik jätkub seega vanaviisi.




Palun, broneerige mulle koht Jämejalga!

16 november 2010

Klassikaraadio "Uus raamat"

Nagu karta ongi, siis kogu selles infotulvas jääb midagi olulist märkamata. Nimelt Klassikaraadio "Uus raamat", mis on mõnus pilguheit mõnesse äsja ilmunud raamatusse. Pärast sellist avastust ja lisaks ka veel Peeter Helme mõnusast hääletämbrist tingituna, pidin nüüd siis kõik arhiivis leiduva läbi kuulama.
Mõtlemapanev oli G. Osteri "Õuduste kooli" juures leiduv arvamus (seoses Wimbergi ja lastesaadetega)selle kohta, et lasteraamatud peavadki vahel olema sünged või kurvad või mis iganes.
Kes teavad, need teavad, miks just s e e koht minu tähelepanu pälvis ja miks ma endiselt jään oma seisukohale:)No ja "Õuduste kool" ja minu kõnealune kirjatükk ei ole ometigi võrreldavad oma süngusastme poolest. Nii et, jääb nii nagu on ja kõik!

14 november 2010

Söömisest nii- ja naapidi


Lõpetasin äsja juuresoleva raamatu ja kuigi söömisest oli seal juttu minimaalselt, viis see mu mõtted just nimelt söömisele ehk siis lugemisele. Sest söömine ja lugemine on mõlemad eluliselt vajalikud tegevused. Nagu tankimine enne teele asumist või nii.
"Poolvend" oli minu jaoks nii hõrk ja elamusi pakkuv, et sellist materjali kohe tuleb aeglaselt ja mõnuga nautida, soovitavalt klaasikese veiniga, või paariga. Ja siis ma jäin mõtlema, et viimasel ajal on selliseid häid asju rohkemgi mulle kätte sattunud (raamatutest räägin ikka, eks ole, mitte veinidest). See tähendab siis raamatuid, mida ei saa kiirustades lugeda, kus on liiga palju mõtteainet, koguni kuldseid sõnu. Oli aeg, mil hea raamatu tunnuseks oli selle neelamine mõne tunniga. Et põnev ja huvitav ja tahaks aina edasi ja edasi lugeda. Ja ma otsisin selliseid üha juurde.
Aga enam ei taha. See käib vist vanusega kaasas:) Et tahad mitmes kohas mõtiskleda, eriti häid lauseid ehk allagi joonida, ääremärkuseid lisada jms. Mis kõik teeb lugemise muidugi äärmiselt aeglaseks. Sellisteks raamatuteks on hiljuti olnud:
"Hommiku pool Eedenit"
kõik M. Houellebecqilt, mis maakeeli kättesaadav on
"Elu sumedusest"
Grøndahli head asjad nagu "Neli päeva märtsis" ja "Lucca", loomulikult Lucca, kuidas siis teisiti:)
Zadie Smith
"Nordkraft"
Õnnepalu ja Hornby
Hea kompott sai nüüd, aga need on just sellised pikkade sügispäevade raamatud, mõnuga lugemiseks, nautimiseks, nagu hea toit.
Ja siis on need kiiresti neelamiseks mõeldud raamatud, mis minu puhul tähendavad vististi reisukaid, üksikuid mälestusteraamatuid jms.
Praegu loen Heinz Valgu "Pääsemine helgest tulevikust" ning ma isegi ei oska öelda, kumba kategooriasse see liigitub. Loomulikult on tema ülevoolavas ja kohati utreeritud kõnes kohti, mida loen teistkordselt üle ja mille juures jään mõtlema, aga samas on ikka vist tempo ka peal ja kipub lõmistamisele kalduma, loodetavasti ei lähe sisust seetõttu palju kaotsi.
Aga "Poolvennast" veel nii palju, et see on tüüpiline mulle meeltmööda olev saaga läbi mitme põlvkonna. Vaarema, keda hüütakse Vanaks ja kelle armuõnn üsna üürikeseks jäi, tema tütrest Bolettast (kelle meeste loetelu mulle ausalt öeldes ei meenugi...), siis tema tütar Vera, kes satub mitmeid kordi paraja portsu otsa, kuid nende sattumiste tulemusena sünnivad vähemasti kaks poissi, kellest noorima, Barnumi silme läbi kogu lugu esitlusele tulebki. Aga loo teevad haaravaks just poistevahelised suhted (nii vennastel omavahel kui ka sõpradega), püüe anda lugu edasi läbi lapse silmade. Muidugi jäi lõpuks ka mitmeid küsitavusi, mille puhul ma antud hetkel ei olegi kindel, kas jäi mul midagi märkamata või jäetigi need otsad lahtiseks... Sest 700 lehekülge on ikkagi 700:) Tegemist veel lisaks haaravale sisule ka tiheda tekstiga. Tõsi, dialoogide ühte jorusse panek ei teinud lugemist lihtsamaks.
Aga ikkagi HEA! Ma loen igatahes ühe nädala õnnestunuks, kui mul selline mahukas ja sisukas raamat kätte on sattunud:)
Ühesõnaga lähen nüüd tagasi mäkki ja nosin oma Heinzu-nimelist burgerit edasi:)

05 november 2010

04 november 2010

"Egiptimaa: eestlanna elu loori varjus" Nele Siplane



Mul on küll selle raamatu lugemisest juba natuke aega möödas, aga ma ikka ei saa seda peast välja. Raamatuid ilmub ju nii palju ja seepärast võib nii mõniga hea leid jäädagi riiulitelt avastamata. Eriti, kui maitsemeeled mõne eelneva ja sarnase raamatuga totaalselt hävitatud (ei-ei, ma ei nimeta ühtegi konkreetset teost, ärge lootkegi!).

Sest mina küll teadsin selle raamatu olemasolust, olin seda netipoodides kolades silmanud, aga tundus selline imelik ja mitte just eriti kutsuv. Ma kahtlustasin, et mingi õudukas asi:) Vist mõjus see esikaas hirmutavalt, aga miks - ei tea... Peaks ju vastupidi olema.
Ja siis paar kuud hiljem jäi kuidagi näppu. Hea, et jäi, sest see oli tõeliselt nauditav lugemine. Parajalt põhjalik, aga mitte liialt veniv, informatiivne, leitud olid mõnusalt kuldne kesktee isikliku ja üldise vahel. Kirjutatud lihtsalt ja armsalt ja loodetavasti ka siiralt, vähemasti nii mõjus.

Mis veel meeldis - religioon. See, et ühes Egiptimaa raamatus islamist üle ega ümber ei saa, on mõistetav. Kui ühe rahva kultuuris ja igapäevaelus on reliogioon nii oluline, siis olekski patt sellest mitte kõnelda. Kuid loeb see, kuidas seda on tehtud! Tuuakse välja olulisi fakte, räägitakse usu osakaalust argipäevas jms, kuid seda tehakse rahulikult ja suhteliselt neutraalselt. Paratamatult mõjuks liigne tulisus ja ilmselge propageerimine tõrjuvalt ja eemaletõukavalt. Igaühel olgu õigus oma usule või uskmatusele.
Mis veel meeldis - et (praktiliselt) jäeti puutumata turistikate teema. Nagunii on suur osa eestlastest seal käinud ja seda poolt (aga just nimelt AINULT seda poolt!) näinud. Olgem ausad, see elu, mis käib seal kuurortides ei ole ju suurt erinev teiste riikide teistest kuurortidest. Ja ega see nüüd eriti kena või tähelepanuväärne ka ole, pigem kurb ja tühi (jaa, esmapilgul on see tohutult kõike täis - elu ja inimesi ja komplimente ja kauplemist ja toidulõhnu ja magusaid aroome...aga lõpuks on see ikkagi tühjus hinges). Kui autor oleks neil asjadel väga pikalt peatunud, oleksin ma pettunud olnud. Läks õnneks:) Nagu ma aru saan, siis tegelikult autor isegi alguses sattus just nimelt turismialal töötades Egiptusesse ja seda osa maast on ta omal nahal tunda saanud, nii et päris põnev lahendus, et ta selle osa raamatust välja jättis...? Huvitav, kas see oli tema enda mõte või toimetaja/kirjastaja soov. Vahel on põnev sellistele valikutele mõelda.
Väikese puudujäägina pean nimetama illustreerivat materjali. Kuidagi ei kõnetanud need pildid mind, ei tabanud nende mõtet. Kas oli viga kvaliteedis või konkreetses fotovalikus või... ei tea. Ausalt öeldes kirjutab N.S. nii kenasti, et ega ilma fotodeta see raamat kehvem ei oleks saanud:)
Ja loomulikult ei taha ma sel teemal eriti karm olla, sest ma ju tean KUI raske see valik on, tõsiselt komplitseeritud, ma ütleks. Hullunud fotograafiahuvilistel ehk ei ole probleemi, aga teistel...njah:) Ja siis see vana jama, et miks oled sa üldse kunagi tahtnud midagi jäädvustada, MIDA sina selles nägid, ja mida nüüd lugeja/vaataja näeb. Vana tõde, et see tihtipeale ei kattu:) Never-ever ei tahaks enam fotovalikut teha:D
Ikkagi jõuan taas selleni, et miks see raamat siis ei kutsunud mind., et mis siis oleks pidanud seal kaanel olema või kuidas oleks pidanud olema...äkki oli asi värvis, see on üsna tülgastav toon ju(vabandust otsekohesuse eest!). Veelgi enam tekitab segadust mõte, et äkki taheti viidata lipuvärvidele? Aga see punakas või mis iganes selle tooni nimi olla võiks, ei ole ju nagu päris see, mis lipul või mis? Müstika. Äkki siis oleks pidanud seda punakat tooni rohkem päikeseloojangupunaseks tegema, ja natuke loomulikumaks. Heh, ma ju ei tea tegelikult...miks?miks?miks?
Igatahes mu soov on, et teised kaanepelgurid selle leiaksid:)))))


PS Kas te panete tähele veel üht müstilist kokkusattumust? Just-just, olete õigel teel:) Mina avastasin selle alles siis, kui sissekande avaldasin:)