31 detsember 2011


Külalised, teid on mitmesuguseid...
On neid, kes jätavad endast selge märgi.
On neid, kes käivad, kuid ei taha avalikult sõna võtta, kes vahel end puudutatuna tundes jätavad pisikese sõnumi postkasti.
On ka neid, kes külastavad, kuid omapoolse kommentaari ütlevad silmast silma kokku saades.
On neid, kes ei ütle kunagi midagi, aga tulevad ometigi üha uuesti ja uuesti, järjepidevalt.
On juhuslikke sisse piilujaid, samavõrd teretulnud teiegi!

Ma soovin teile, kulla läbiastujad, meeleolukat aastavahetust!
Aga ennekõike kõike paremat uueks aastaks!
Et te ei unustaks unistada, mida suuremalt ja võimsamalt, seda parem!
Et te ei kaotaks lootust ja usku nende täitumisse!
Et teil jätkuks kannatust oma soovide elluviimiseks!
Et te ei unustaks kõige selle keskel iseennast!
HEAD UUT AASTAT!

26 detsember 2011

Patrick

On aasta ilusaim päev, tõsiselt.
Ma magasin rekordilise une, kui veidi, aga ainult veidi liialdada!, siis magasin pea 9-ni. Ma mõtlesin eile palju sellele, et päevad hakkavad aegamööda pikenema ja valgust hakkab enam olema, ja just selline vaatepilt mind täna hommikul ootaski - tavalisest enam valgust. Natuke kardina vahelt ja teine sutsuke trepi juurest...
See, et alla minnes ei olnud kohvilõhna tunda, tundus esmapilgul kõrvaline mure olevat. Kui aga ei olnud ka võimalik seda tegema hakata, oli mure hetkeks, aga vaid üheks eriti lühikeseks hetkeks, suurim mure.
Seejärel saabus vaikus ja rahu. See, mida nii harva ja üsna jaopärast antakse. Ainult küliti olevad männid ja tuuleiilid korstnas - enneolematu iluhetk mu kõrvadele! Lisaks rõõm, et elektriga koos oli kadunud ka wifi - kas saab veel paremat olla?! Olgu, ainus mure oli kohv, aga ma elasin selle üle - lugesin hoopis akna all ja endiselt jõulise tormimüha taustal Jaan Krossi "Kallid kaasteelised".
Ja enim rõõmustan ma muidugi selle üle, et seekordne torm on nimetatud Patrickuks... Jah, ma tean, et mehenimesid on ennegi pandud tormidele, küllap pannakse ka tulevikus, ent ikka tundub, et neid on olnud häbiväärselt napilt. Seepärast tänane, või ka osalt eilne, Patrick rõõmustab mind eriti.
Elagu Patrick!

PS Kes tahab minuga eriti ühel lainel olla, see võib rahumeeli kuulata päev otsa Katie Meluat ja lugeda ja kirjutada ja tunda end üldse ülepea hästi ja mõnusalt.

Mõnusat pühade jätku ja palju õnne meile, kes me homme tööle ei lähe:)!

20 detsember 2011

Aus Valetaja


Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" oli üle mitme aja üks elulugu, kuigi püütud serveerida mälestustena. Mis enamasti teeb sama välja, ehk veidi kultuursemalt mõjub vaid. Ent kas see ongi oluline?

Miks autor end aga valetajaks nimetab, jääb selgusetuks. Iseenesest ei saa ükski looming ealeski puhas tõde olla. Tõde võib olla, ent ei pruugi!, numbrites, mis raamatupidaja ritta laob, mõnikord teaduslikes tekstides... Isegi autobiograafias on lõpuks ikkagi vaid autori nägemus endast, sekka aja poolt toime pandud hävitustööd ning mälu vimkasid. Antud juhul, mõistan ma, ajab autor taga ka oma ilukirjanduslikku loomingusse sisse lipsanud ebatäpsusi. Kusjuures see on muidugi põnev lugeda, kuid ei kahanda ega tõsta varasema loomingu väärtust. Sest Adelsö metsa taolisi juhtumeid on nähtavasti meil kõigil, me ei pruugi neid tahtlikult tekitada või tõde varjata, ennemini me lihtsalt enamus juhtudel ei taba enam hilisemas elus seda tõde ära. Inimlik, kas pole?

Mis mulle eriti aga lugedes silma hakkas ja sümpaatselt mõjus, oli tema nö tabuteemade käsitlus, nõtke avameelsususega ja samas labaseks minemata. Sama põlvkonna, ent Nõukogude okupatsiooni all olnud kodumaal elavate kirjanike autobiograafiates ei leia seda pea kunagi. See periood oleks kui kääridega lõigatult välja jäetud. Ehk just seetõttu on ka nende noorsooraamatud jäänud veidike mannetuks? Helga Nõu on aga varateismelisest täiskasvanuks küpsemise lahti kirjutanud nii omaenese elus kui ka noortele mõeldud raamatutes.

Ja Ennust, no Ennust ärme üldse räägi:) Loomulikult eeldan ma siin ilukirjanduslikke liialdusi ning teisalt ehk mõningaid rääkimata jätmisi, kuid laias laastus leiab siiski rohkesti tragikoomilisi ülestähendusi. Tõsi, mõnes kohas ajas mul vererõhu kõrgeks küll, sest no kuulge, kui mees hakkab otsustama, ja seda veel korduvalt!, mis kuupäevadel oleks vaja ära sünnitada, sest kord on kellegi pulmad, teinekord jällegi sünnipäev, ja siis on ju veel olemas leinapäev või hoopis EV sünnipäev (et võtab hilisemas elus lapse sünnipäevalt tähelepanu ära, või oli see vastupidi)....Brrrrrrr! Ma oleksin autori asemel selle riitsinusõli, muide ilma süümepiinadeta!, kallanud Ennule endale sisse või vähemasti toidu sisse sokutanud:) Raudsed närvid sel naisel, ma ütlen!

Ja kui nüüd liiga kiitvaks jutt läks (sest mulle tegelikult ju ka meeldis see raamat!), siis häiriva asjaoluna võiks välja tuua kuskil raamatu lõpuosas selle äravajumise. Ent ma ei ole kindel, kas see ka tegelikult nii läks või segas mind raamatu muutunud toon. Natuke ehk liialt fakti- ja nimeloeteluks läks kätte, või ma ka ei tea. Mingil hetkel tekkisid pikad nimede loetlemised või, mille vajalikkuses ma kahtlen,materiaalsetele asjadele trükimusta kulutamine. Millisel väliseestlasel ja kus ja milline kinnisvara või suvila on, on kuidagi nii...Kroonikalik. Või et kes jõudnud kodumaale naastes juba lahutada ja uue kaasa võtta. Selle oleks ehk välja pookinud, aga maitseasi eks ole.
Ja samas jällegi, tänu neile nimedele meenus mulle näiteks, et meile lastekirjandust lugev K. Lillepuu oli juba tollal väga soosiv Helga Nõu suhtes. Või et autor iseloomustas kirjastaja K. Kaljolat üsna samamoodi nagu minagi seda teinud olen. Või et ka mul on põhjust Hando Runnelit sarnases kontekstis meenutada. Või see, et tuli koguni välja minu (üli)kauge sugulus autoriga, sest Ott Raukas (teate küll laulu, "Igal majakal oma tuli...") peaks mingeid kaugeid ja kahtlaseid teid pidi ka mulle sugulane olema.

Ühesõnaga, kõigi nende massiliselt ilmuvate elulooraamatute sekka igati vahva lugemine.

18 detsember 2011

Nädala tarkus, vol 2

Õigupoolest ei ole ma planeerinud igal pühapäeval möödunud nädala jooksul kogutud tarkusi kokku võtta, aga ühel hetkel seniilseks muutudes võib neist omajagu ehk tolkugi olla ju, või mis? Ootuspäraselt kogunesid paljud eluliselt tähtsad tõemomendid just nädala teise poolde...
Aga seekord läks siis nii:

- ma sain teada, et oma vastupandamatu sarmi ja särtsu juures olen ma siiski endast kolm aastat nooremate jaoks lootusetult vana (kuigi-kuigi, juurdlevad nad nüüd selle üle, et kuidas saab nii vana ja ometigi nii nendemoodi (eba)normaalne olla...las nad siis nuputavad);

- kui vanade meeste ümber tiirutavad noored naised, siis samamoodi on see ka vanade naiste ja noorte meestega (selle tarkusetera leidsin seltskonnast, seega pole enda nahal kogetud - õnneks!!!);

- linna lõbustusasutustes ei muutu never midagi - endiselt käivad seal alaealised, kes jooksevad sul tantsu ajal jalge vahelt läbi, kuigi peaksid pärast Vikerraadio unejuttu olema uinunud oma printsessi ja haldja piltidega voodipesu vahel;

- ja näod, kes figureerisid seal 10 aastat tagasi, ei ole vahepeal edasi liikunud - nad on endiselt seal, lihtsalt veidi hõrenenud juuste ja väsinud naha ning näkku kirjutatud nukrusega - tuntud ja turvaline;

- kui ennevanasti mindi pärast pidu Statoili kabanossukest närima, siis nüüd on see asendunud rullkebabiga, aga mõte jääb ju samaks, eks;

- neljast plaaditäiest piparkookidest kõrbeb vähemalt üks, see on nagu aamen kirikus, kuigi sa enne mõtled, et seekord nii ei juhtu. Põhjus, muide, on iga jumala aasta üks ja seesama - sa hakkad esimestele juba glasuuri panema ja...loomulikult kaotad valvsuse igipõlise vaenlase, ahju, suhtes... Ja glasuurist sööd sa poole ära, kuigi leiad, et see ei olegi eriti maitsev ju...;

- ja jõulukinkide ostmine jääb ikka viimasele minutile as always, lihtsalt tänavu vabandad sa end tööga välja;

- ja sa tajud äkitselt, et sinus on tarkust (annaks jumal, et see juhtuks igal nädalal!) - sest sa ei mõista, miks see Kersna küll neid raamatuid nii kuradima vähe korraga trükib??? Sina, kõike teadaolevat arvesse võttes, oleks loomulikult teinud suurema tiraaži. Nüüd ei jää muud aga üle, kui närida küüsi, et kas vajalikku kingikotti see raamat ikka jõuab või mitte. Hakka või ise kirjastama, eks ole:D!

- ja alles raamatust lugedes saad sa teada, et Helga Nõu on sulle kuskilt otsast sugulane. Nagu vist muidugi kõik eestlased omavahel, aga ikkagi.

- ja pean muutma oma suhtumist reklaamide osas. Kui ma seni arvasin, et ainult kõige lollimad ja nõmedamad inimesed ronivad reklaamidesse a la Dormeo, Activia ja (võid vabalt ise jätkata!), siis just äsja nägin ühes reklaamis Jaanika Juhansoni...Kurb. Ma oleksin tegelikult vist eelistanud teda mitte näha sellises kontekstis:( Sest muidu on ta igati tore ja vahva ja armas inimene ja mulle ka midagi õpetanud muide!

Kindlasti oli midagi veel, aga see miski oli raudselt seotud tööga ja seega äärmiselt tehniline ja ebahuvitav, seetõttu ei ole mõtet seda ka siinkohal välja tuua:)
Uute tarkusteni!

11 detsember 2011

Nädala tarkus

Nüüd, pärast pikki vintsutusi, ma tean:

- naabervalda sünnipäevale minnes on liiga palju loodetud, et sünnipäev ka seal lõppeb;

- et kõrtsi minek ei ole kunagi hea mõte;

- et kõrtsist jalgsi kojuminek on äärmiselt üllatusterohke ettevõtmine;

- et kui meeskoori poisid ei suuda esimese viie minutiga lubatud laulu üles võtta, siis ei ole kuigi arukas seda ka kauemaks ootama jääda;

- et mitte ainult maal ei astu väsinud teelised naabruskonna taludest läbi, vaid sama skeem toimib suurepäraselt ka linnas;

- et sa pead olema valmis lugejatega kohtumiseks ka hommikul kell 4.

Aga üldjoontes oli siiski hariv nädalalõpp. Tervitame liba-juubilari ja Sakala meeskoori!

10 detsember 2011

Mina rõõmustan, Lang kurvastab:)

Tallinna Keskraamatukogu senine (aasta algusest kuni 07.nov-ni) laenutuste kokkuvõte kodumaise ilukirjanduse osas näeb välja üsna kena.


Eesti ilukirjandus
1 Hommik-Mrabte, Kätlin Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik
2 Klettenberg, Reet Minu Ungari : välismaalasest pärismaalaseks
3 Lumiste, Kati Minu Ibiza : vaba armastuse saar
4 Penu, Anna-Maria Minu Hispaania : läbi maailma iseendani
5 Raud, Mihkel Sinine on sinu taevas
6 Raudam, Dagmar Minu Gruusia : elu nagu mägitee
7 Strider, Roy Minu Mongoolia : raamat armastusest
8 Lender, Mae Minu Taani : tuuline teekond keelatud maal
9 Samarüütel, Anu Minu London : loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu
10 Hunt, Kaia-Kaire Minu Nepaal : muinasjutte Himaalaja jalamilt
11 Timmusk, Ene Minu Kanada : eestlase eluratas vahtralehemaal
12 Saksakulm Tampere, Kaja Minu Soome : üksinda omade seas
13 Ilisson-Cruz, Airi Minu Austraalia : kuidas ma vahetasin raha aja vastu
14 Kull, Avo Haigla
15 Kupinskaja, Maria Minu Alaska : kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
16 Sikk, Rein Minu ugrimugri : uskumatud seiklused soome-ugri ilmas
17 Väljaots, Urmas Minu Pariis : kuidas moepealinnas ellu jääda
18 Nõmm, Tarvo Minu Island : tule ja jää sümfoonia
19 Remsu, Olev Minu Neenetsimaa : pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata
20 Praakli, Kristiina Minu Itaalia : kõige kirglikum ja kaootilisem
21 Anvelt, Andres Direktor : ühe turu erastamise lugu
22 Suu-Peica, Sigrid Minu Horvaatia : varjupaik kotkasaarel
23 Luik, Viivi Varjuteater
24 Kender, Kaur Comeback
25 Ungro, Ave Minu Kolumbia : lend papagoi nokal
IINQTJFP

09 detsember 2011

Jätkame vanade teemadega

Te olete ju koolis käinud? Kõik?
Okei, siis te mäletate ka neid ülesandeid, kus tuli mingist rodust kujunditest või nimedest leida see miski-keski, mis ei sobi nimekirja. Siit tuleb nimekiri tänastest "asjadest".
Leia, mis ei sobi siia:
reede õhtu
punane vein
lumi
Kim Larsen
käsitöö
üksi olemine


Eks ta vähe (leebelt öeldes!) väärakas ole, aga mis parata. Rasked ajad ja muu selline sobilik vabandus. Lisaks on mul kuri kahtlus, et see vaene päka võib pärast esimest tormilist mängulusti jääda üsna, kui mitte päris!, kiilaks.

02 detsember 2011

Detsembril on värvi

Nüüd ma tean, kuhu kadusid viimase paari kuu pooltoonid ja tunded. Ühtlane hall ja pime kookon tundus mind ümbritsevat. Nähtavasti see tööl käies nii ongi:) Seepärast on isegi hea vahelduseks laatsaretti mängida.
Päevadel on värvid ja meeleolud. Erinevad võnked, mis haaravad kaasa. Järsku on pimedus koguni hea, lisaväärtus. Võib massiliselt küünlaid põletada ja head muusikat nautida. Veelgi enam, unustada end raamatute seltskonda, mis pea iial alt ei vea.
Peeter Helme "Varastatud aja lõpus"...Imelise kaanekujundusega, väike suur raamat.

Ma pean tunnistama, et lugesin seda väga, isegi väga aeglaselt, mõne lehekülje kaupa. Ütleme nii, et autor kirjutas nagu naine. Mõnes mõttes. Paljud mõtted ja tunded olid pigem naiselikud. Hilissügisesse kuidagi eriti paslik lugemine.

Samal lainel ma ka jätkasin (kuigi võin siinkohal eksida!). "Varastatud aja lõpus" ei ole veel kulka nominentide hulka arvatud, ent ma ei imestaks sugugi, kui just nii see lõpuks läheb...et siis selles mõttes samal lainel jätkan. Nimelt võtsin viimaks kätte, mingil põhjusel seni minust kaugele jäänud, Jan Kausi "Hetke", ehk siis 2009.a. nominendi.
Esmapilgul lihtne jutustus, edasi uurides aga sootuks komplitseeritum. Just selline, mis mulle sobib, ajastust, mis mulle antud eluperioodil samuti hingelähedane, väikestest asjadest, mis määravad elu suured valikud...Sõnaga, elust enesest.
Raamat, mida ei peaks kartma inimene tänavalt. Sest just nii sageli kulka nominentidesse suhtutakse.
Ma muidugi unustasin mainida, et raamatus sees ilutseb Lugemisaasta 2010 kleeps ühe nimega, kes on siis nähtavasti raamatu meie raamatukogule kinkinud. Seega, aitäh, Daisi Kirs, tänu kellele on näiteks minul nüüd võimalik seda raamatut laenutada ja lugeda!Oli vahva ettevõtmine.

Suisa kurb, et sellised hämarusetunnid varsti läbi saavad. Nojah, need ei saagi läbi, lihtsalt saavad tagasi vana sisu. Selle mittemidagiütleva ja tühja tõmblemise.

28 november 2011

tõde

Kes tahab teada, kuidas ma antud ajahetkel välja näen, siis selle tarbeks on terve google pilte täis.
Just selline see hetkeseis ongi...

Täna ei mahu viha mu sisse ära. Ei tea, kas raevu annab ka kuidagi zippida?

26 november 2011

Peiar

Ui-ui, milline nostalgia - televusserist tuleb "Peiar", millest mul ei olnud aimugi, ent niipea, kui see algas, tuli kõik mühinal meelde. Jummel, mul on tunne, et ma olengi selle filmi saatel üles kasvanud.
Huvitav, kas võib olla, et seda filmi ketras ETV omal ajal nädalas vähemalt korra või enamgi?!
Igatahes need lood on nii minu, kui enam üldse olla saab. Kaera-Jaan muidugi tuletab meelde tädi Maire ja akordioni ja sunduse seda (kellega?) tantsida. No teate küll, see oli ajal, mil ma jalaga hanesid kahte lehte laiali peksin. Ma ei tea, miks ma neile omal ajal sedavõrd meeldisin, et nad mind igal võimalikul ja võimatul juhul kimbutama kippusid:)
Väike Pätu muidugi kuulab ja leiab, et see on "natuke imelik muusika"...tjah, järgmine põlvkond, mis parata....

22 november 2011

Tõotab tore tulla

Ravimifirmad võiksid mõelda ka nende õnnetute peale, kelle jaks kirbukirja lugemisel kiiremini raugema kipub. Kui etiketil ilutsevad ravimtaimede pildid ja iga teine lause rõhutab samuti, kuidas tegemist on 10 erineva ravimtaime eeterlike õlidega, siis minu peakeses elavad väikesed mehikesed hõõruvad rõõmust käsi kokku ning utsitavad mind hommikul kell 6 just seesuguse imerohu abil end töökorda seadma ja laatsaretist lahkuma.
Paraku tuleb nentida, et pool tundi hiljem on kahtlaselt lõbus olla ja... no töökorras ja täis tööindu olen ma nüüdseks ka otse loomulikult!
Miks nad siis, pagan võtaks, oma karbikestele ja potsikutele suurt ja punast hoiatust ei pane, et tilkadest lõviosa moodustab etanool?!
Ei noh, head tilgad, mis ma ikka muud oskan kosta:D

17 november 2011

Ei midagi huvitavat siitpoolt

Monika viskas palli, mina, tubli tüdruk, püüan kinni:) Minu eas võib juba meenutada küll... kui on muidugi, m i d a meenutada.



- Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982
Mkm, ei tule, kuidas ka tahaks:) Ja kui ma passi vaatan, siis on see ka mõistetav. Mähkmetest ma olin arvatavasti vaba, lüpsisooja lehmapiima veel ei lürpinud. Ju ma midagi muud sama mõttetut tegin:D


- Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas
No siis ma raudselt jõin piima:D Kündsin nukule nimega Pille-Riin põsele oma esihammastega võimsad vaod. Üldiselt tegelesin sama sisutute asjadega nagu eelmise punkti puhulgi:) Aga vaadake mu passi, ja te mõistate mind.

- Berliini müüri langemise ajal novembris 1989
Ma hakkan end kordama, aga...ütleme nii, et ma olin natuke arenenud edasi. Nukkude nägusid ei lõhkunud, patse enam kisselli sisse ei kastnud, aga mida ma siis tegin?

- 1991, kui Eesti sai vabaks,
meenuvad mulle ennekõike tööd, mis olid tarvis õhtuks ära teha. Üldiselt ei olnud mahti süvenemiseks, ju see raadio oli, kust mingeid teateid tuli, aga...ma rõhutan, et maal oli (ehk on siiani?) elu teistsugune. Meediaga oli nagunii nagu oli, kuid ka raadiot, seda peamist ühenduslüli maailmaga operatiivsete sündmuste korral, ei olnud võimalik järjepidevalt kuulata. Õues oli mustmiljon toimetust ootamas. Mäletan jutte tankidest, mis nähtavasti selles vanuses enim erutasidki, ja mõtteid, et kust kaudu need peaksid liikuma ja kui kaugelt/lähedalt mööduma. Põhimõtteliselt kulges kõik nii kiiresti, et üks argises maaelu rütmis elav inimene ei jõudnud möhhgi öelda, kui oligi vsjoo.


- Kaksiktornid langesid,
seda mäletan täpselt. Üllatuslikult, kuigi sel ajal oli internet juba tavapärane, kuulsin uudist just autoraadiost, ühe teise väegagi kõrge hoone (meie linna "pilvelõhkujaid" arvestades!) juurest sõites. Üldiselt olid isiklikud uudised sel hetkel ilmselgelt üle maailma omadest. Hiljem meenub küll teleri ees passimist ja enamjaolt üsna ühe ja sama videoklipi korduvat vaatamist. Tegelikult sai esimestel päevadel seda vist söögi alla ja peale vaadatud-nähtud. Nii palju, et tänasel päeval enam emotsioone ei tekikski.

- aprillirahutused
jäid kuidagi kaugeks, kuigi mäletan loomulikult:) Kodus ma olin ja telepurk oli lahti ka, aga... Mulle tuli praegu üllatusena, et see oli tõesti 2007 - kuulge, no siis oli mul muidugi parematki mõelda ja teha, kui see möll:) Siis ma veeresin rõõsa ja roosana ringi ja mis mul neist jamadest:))))

Nimekiri sellega piirduski. Minule meenus koheselt, ja nagu näha, siis ka veel mõnele teisele blogijale, - Estonia. Selle uudise vastuvõtu olen ma suuteline mahutama ühele konkreetsele teelõigule, paarsada meetrit ehk, kirikust pargini. Sest just niipidi läksin ma tol hommikul kooli. Keegi pidi rääkima, ja selle kellegi jutt oli täpselt niisugune, et jäi mulje laevast, mis praktiliselt sadama juures sutsuke kreenis on, no ei midagi hullu. Koolis esimeses tunnis, mis minu suureks rõõmuks oli matemaatika, jõudis tegelikkus usaldusväärsest allikast mulle kohale. Ülejäänud päevast ei mäleta suurt midagi, kuid hiljem telerist on mällu sööbinud kiirabiauto(d), eriti see üks...


Nii, ja tulemus.
Ma olen siganoor inimene (hoolimata sellest, et äsja Ringvaates üks jorss leidis, et vanaks võib pidada kõiki üle 26-aastaseid isendeid).
Et ma olen üks tundetu ja tuim tükk, sest paljud sündmused on minust sujuva kaarega mööda läinud. Ma ei ole neid ehk endast sel moel läbi lasknud... Samas ei ole ma kunagi eitanud, et mind huvitabki eelkõige rohujuuretasand, igas asjas. On, nagu on...

Tublid läänlased!

Kas ei ole läänlased mitte tublid kodumaise ilukirjanduse lugejad?
Argirutiinile vahelduseks hea teada, et keegi loeb. Ja muidugi, näpud hakkavad sügelema. Kolm kuud pausi annab ägedalt tunda - mitmes kord mul nüüd haigeks jääda ongi?

Lääne maakonna keskraamatukogu laenutuste edetabel
14. oktoober — 14. november 2011

1. Justin Petrone „Minu Eesti. 2. osa”
2. Mae Lender „Eleanor”
3. Justin Petrone „Minu Eesti. 1. osa”
4. Manona Paris „Minu Moskva”
5. Erik Tohvri „Naabrid”
6. Ira Lember „Sügiscapriccio”
7. Helju Pets „Õnneõiteta sirelid”
8. Aino Pervik „Kunksmoor ja kapten Trumm”
9. Ketlin Priilinn „Evelini lood”
10. Heinz Valk „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua”

12 november 2011

Kui juba tantsida, siis...

Ennevanasti kaotas see tibi, mis tand nimi nüüd oligi...., keskööks kingakese, uuemal ajal lähevad keskööks kontsad alt.
Ah, mõte jääb ikka samaks, vahet pole:)

10 november 2011

Sügavam sisu



Täna töölt tulles oli igati sobilik hetk Kuu tütrel tööl käimise sügavama sisu üle mõtiskleda. Vareseparved tegid, ei, mitte kusagil kõrgel taevas, vaid üsna madalal puulatvade kohal, oma perfomance´it ja... Ja siis oli veel midagi taevas, ja mitte vähe ei olnud teda:)
Et siis tööl käimise mõte. Ma põhimõtteliselt jõudsin pika ja keerulise mõttetöö tulemusena kolm olulist, ent iseenesest ka ainsat! punkti välja mõelda.
1. KUU
Muidu ma nagu end vabatahtlikult õhtul kottpimedas küll toast välja ei ajaks, aga tänu tööle sain täna tõeliselt suurt, kollast ja sel hetkel ka veel madalal olevat täiskuud imetleda. Lollid varesed, kes taolisest ilust mõhkugi ei taipa!
2.RAHA
Mitte et seda piisavalt tuleks ja mitte et see ka ülearu oluline oleks. Ma väidan endiselt, et töötava inimese elu on kordades kulukam ja lõpuks tekibki seesama ring, mis ühe kaasvõitleja blogis on kenasti ja lühidalt kokku võetud. Ma hetkel ainult ei kavatsegi seda pühamast pühamat tõde üles otsima hakata.
3. PIDU
Võib-olla võiks siinkohal ka mitmust kasutada, aga seda näitab aeg:P Peo nimel tasub juba nädalaid edasi veeretada ju, või mis.

Ma pakun välja, ja selleks ei pea tõesti geenius olema, et kõige sagedamini näen ma sellest kasinast nimekirjast kuud. Mis on ju tore.
Ja kui nüüd on käes tähelepanuväärne hetk, mil kõik need kolm, boonusena veel sedavõrd pirakas kuu, satuvad praktiliselt et ühele päevale, siis mu kallid kaaskannatajad, ma küsin, mida ülejäänud kuuga peale hakata???

/küsimus on puhtalt vormiline võte, sest nagu ma aru olen saanud, on vähemalt kahel inimesel siia kommentaaride jätmisega probleeme olnud ja seega ma nagunii ei oskagi enam neid oodata:)ausalt ma ei tea, milles asi on./

07 november 2011

Raamatukogus näeme, rsk!


Sellises seisus on meil veel paljud raamatukogud, väheke nagu uinuvad kaunitarid, ainult et alati mitte kaunitari seisuses.
Mõnikord ongi tarvis äratust. Eriti on sedalaadi raputust vajanud raamatukogurahvas, andku nad mulle andeks mu seisukoht:)Ja selles osas on sõber kultuuriminister, mida iganes ma ka temast mõtlen või mitte, saanud hakkama tähelepanuväärse asjaga - lõpuks ometi! Mööngem, et viimastel päevadel kõnelevad kirjanduse kättesaadavusest, moel või teisel, väga paljud. Nii need, keda see kuidagi puudutab, kui ka need, kel esmapilgul otsest põhjust kis tõstmiseks ei olegi. Tjah, maksumaksjana on see õigus muidugi iseenesest juba igaühel olemas.
Esimese hooga ei meenugi, millal viimati ja millega seoses raamatukogud nii suurt kõlapinda leidsid... Ja kui erialainimesed ei ole saanud seesuguse sensatsiooniga hakkama, siis mööngem, et tuligi Langil endal see samm astuda.
Kusjuures, jäin mõtlema, et selle palli on Lang juba kord visanud õhku. Et oma vanas peas mitte liialt kahelda, otsisin koguni välja - Postimehes aprillikuus on korra juba teemat põgusalt lahatud. Ei mäleta, kuid näib, et tol korral väga laialdasi arutelusid ei tekkinud. Siililegi selge, et ta pidi nüüd uue katse tegema, sutsuke teravama ja mõjusama:)
No korda läks ju. Vähemasti räägitakse. Küll edasine paistab, kas torm veeklaasis või on tulemust ka. Igatahes on hetkel põhjust nina lehtedesse pista ja kaasa mõelda.
Ah, et kuhu jääb minu arvamus asjast?
Kuhu ta ikka jääb - nii palju tarka on juba teiste poolt ära öeldud, et ma ei hakka enam kordama. Lisaks sõltub kõik ka sellest, et kustpoolt vaadata, ja vaat neid vaatenurki on mul pagana palju seekord:D

Ma võin olla küll üks suuremaid vingatseid, aga täna pean ma aru andma ühest üdini positiivsest kogemusest teeninduses. Palunid ja aitähid lendasid vastastikku nagu pingpongipall hiinlaste vastavas mängus. Aah, ma nautisin täiega! Seda juhtub ju nii harva, tavaliselt jään ma sel alal üksiküritajaks, ebaõnnestunuks kusjuures.
Ütleme nii, et tänane apteegikogemus meenutas viimasest "Kaks kanget Venemaal" seda lõiku, kus meie kaks kanget restoranvagunit külastades sulasid kui või päikese käes. Sest puhveti-maadam külvas neid üle venekeelsete hellitusnimedega, ja poisid minetasid oma põhjamaise karguse ja vastasid samaga. Ilus, ma ütlen.
Ja kui sama saate lainele jääda, siis oli seal olemas kenasti ka lõiguke ühest trolli või trammi (loomulikult ei pea ma endiselt neil vahet tegema ju!) konduktorist, kelle peal poisid katsetasid kõike kauneid sõnu, mida vene keeles üldse olla saab... Ütleme nii, et tolle tädikese nägu oli neil hetkedel vaatamisväärsus omaette - jumala pärast, et mitte naeratada ja ühtegi üleliigset sõna huultelt puistata, aga ta pidi selleks kõvasti pingutama ja aeva nägema. No meil siin on ka olemas mõningad kauplused, kus samasugust pilti võib kohata.
Aga jah, apteegitädi oli superluks!
Oot, aga kas ma seda ikka mainisin, et vestluse lõpetuseks palus ta mul lahkesti nurka seatud lauakese ja ühtlasi järgmise tädikese juurest läbi astuda....Yomi, kui ma eksi, teeb mingit aktiivset müügitööd - huvitav, kui paljudes apteekides ja kui pikalt...või on see apteekidel uus lähenemisviis klientide jaoks, ja neid erinevate toodete promomisi hakkabki järjepidevalt olema. Õnneks oli seal "ohver" juba olemas ja ma võisin põgeneda, jippijeee!!!!!
Näh, jälle kiskus pigi-vigiks ära.
Olgu, täna ma võin veel kiita...kedagi. See keegi koostab vist horoskoope ja horoskoope tahaksin ma isegi koostada, sest ausalt öeldes on mul puht isiklik arvamus, kuidas neid koostatakse ja see meeldiks mullegi:D Tähendab, ma leidsin kuskilt horoskoobi, kus oli mind Kuu tütreks nimetatud. Ja sellest enam täpsemini ei saagi, paraku.
Nii et, ees ootab täiskuu. Järelikult parajalt kreisi nädal, mis on algust arvestades ka täiesti ootuspärane.
Mis järgmiseks, ma küsin, mis?

02 november 2011

Silmailu telepurgist

Igasugustele tühikargajatele vahelduseks pakub telepurk mõnikord, kui sa pärast pikka vihahoogu selle taasavad, ka silmailu. Millegipärast just kulinaaria vallast. Mingi õhtu oli saade Itaaliast, kus muhe svensk onkel käis kuskil maal mammide juures ja nood talle pasta tegemist õpetasid. Ühe mammi naer kajab siiani kõrvus ja oleks minu teha, oleks see juba telefonihelinakski pandud. Või siis äratuseks. Jumala pärast, kui selline Oksmaa ja Kihnu Virve häälekooslus mind hommikuti ärataks, siis oleksin maast lahti nagu viis kopkat, mitte et mul sellega ülepea mingeid probleeme oleks, aga no ikkagi...

Pühapäeval lõi rahvusringhääling mu lapiti televusseri ette maha. Ma küsin, miks head ja väärt saated nii vähe reklaamiaega saavad? Miks mulle tundub, et näiteks Tähelaeva või Aunaste saadet või Pealtnägijat (mis on absoluutselt alla käinud, aga see selleks) promotakse söögi alla ja söögi peale, ometigi on need juba jupp aega kindlal päeval ja kellaajal kavas olnud ja ei tohiks nii palju üle korrutamist vajada... Ja siis pühapäeva hommikul leian ma täiesti juhuslikult, et ekraanil on ilmselgelt Hvide Sande, ühes täiusliku rookatusega maja ja lahkelt lehviva Dannebrogiga, lisaks veel kokapoiss, kes usinasti grilliaparaati majast ja tulelembesest katusest eemale sikutab.


Lihtsalt jumalik, ja ei märkigi selle kohta, et lõpuks ka üks asjalik sari ekraanile jõudnud. Pooled osad minul "kenasti" maha magatud ja eluisu otsas...Norra Lofootid ja imeilus Lapimaa ja mis kõik veel... Ajab vanduma.

Igatahes on skandinaavlaste kööki, kultuuri ja inimesi (kuigi hirmus põgusalt ja kergelt) tutvustav saatesari "Parim päev maitseelamusteks" täie hooga eetris ja kes midagi veel näha tahab, siis tasub pühapäeva hilishommikul end tuttavasse diivanilohku istuma sättida. Saade igati aus ja hää!

Lõpumärkusena olgu mainitud, et täna on ametlikult trükikojast välja veerenud ka "Minu kokaraamat"! Rootsist ja Norrast ilmselt retsepte ei ole, aga mõnest teisest naaberriigist ehk ometigi. Ja mitte et ma kuidagi vaenu tahaks õhutada või verd ihkaks, aga et siis 1:0 Taani kasuks, silmas pidades rootslaste ja taanlaste "sooje" suhteid:)

31 oktoober 2011

Igatsuse värv

Sel sügisel on põhjust taevasse vaadata, kes seda veel teinud ei ole, sest taevas on täpipealt seda karva, milline on igatsus. Üleminek roosalt violetsele, valguselt pimedusele, on kuidagi eriti terav ja...igatsust täis. Ja nii juba mitmendat õhtut järjest.
Teistmoodi sügis, kuidagi taltunum ja paiksemaks jäänud.
Aga mööda läheb ometigi, kaugelt ja kaarega.

24 oktoober 2011

S. Peltola "Väike raha"


"Väike raha" on, nagu igasugune kirjandus ja dramaturgia ikka olema kipub, elust enesest, sellisest, mis meie ümber olemas on. Ja mida me mitte alati ei märka või ei taha märgata. Teate ju küll neid noori, kes ühes oma murede sasipuntraga hulguvad parkides ja tänavatel, või siis uuemal ajal kabanduskeskustes. Või neid vanainimesi üksikutes maakohtades, kes arvavad aega busside ja poekäikude järgi.
Ent elu on kõikjal ja saab su viimaks ikka kätte. Ole sa kes tahes ja kus tahes ja arva endast mida tahes... Mulle on alati pakkunud huvi juurelda, miks üks või teine asi juhtub, mis on seal taga, päris taga. Seal, kuhu ei näe ja kus on ometi jõud, võimas ja liikumapanev. Selles suhtes oli kogu lavastuse kandvaks hetkeks, minu jaoks kandvaks, just stseen pargist, kus Jason enne bussile minekut kaasa võetud pruukosti võttis ja Vanessa oma kutiga ringi jõlkus. Kui pisikestest asjadest kõik hargnema hakkab ja k u i d a s lugu end edasi kerib, kuidas alati ei olegi mingit erilist plaani või kavatsust. Ja kuidas ometi juhtub, lihtsalt. Ühel hetkel on kellelegi pudeliga pähe virutatud ning üks erinevate sündmuste jada koondub pealtnäha ühte lausesse. Keegi on süüdi ja keegi saab karistada. Aga kuidas kõik algas? Iga loo taga on oma lugu, ja nii lihtne või keeruline see ongi.
Ja ma pöördun taas kord tagasi vana teema juurde, nagu rikkis plaat, aga seis on endine - kas rahvas saalis ei mõtle üldse kaasa? Naerda on hea ja naer on terviseks, kuid põhjuseid naeruks on paslikumaid kui nõrgamõistusliku keskealise meesterahva üle naermine. Me kõik teame nende kalduvust teiste juttu üle korrata, vastata pähe õpitud lausetega, kasutada roppuseid või kohati sobimatut slängi - reaalses elus me teame, et see ei ole koht naermiseks, kuid teatrisaalis on kõik äkki pea peale pööratud. Või on see siiski karjainstinkt, mis kükitab inimestes nii tugevalt sees?
Iseenesest ei ole see komöödia, ent nagu näha - kes tahab, see leiab ka sellest lavastusest nalja ja naeru.
Ma tahaksin kangesti kõnealust lavatükki noortele soovitada, kuigi nende jaoks võib tempokust kasinalt olla... Äkki paneb kellelgi midagi ajukurdude vahel liikuma.

20 oktoober 2011

Minu kokaraamat

Ja siin see on.
Raamat, kuhu paari retsepti kirjutamine muutis mu suhtumist retseptide kirjutamisesse üleüldiselt:) See ON raske ja keeruline ja...no ma ei tea...nii lihtne oleks kirjutada, et viska potti see ja teine jms, aga...
Igatahes on see kohe-kohe valmis.




Pärast sirvimist:
Ma pean tunnistama, et see on üks ääretult armas ja soe kokaraamat, ja te ju teate, et ma ei ütleks seda iga suvalise retseptikogumiku kohta:) Retsepte on terve interneedus täis, selleks ei pea kodust välja astuma, ei pea rahakotiraudu avama, ei pea meeleheitlikult kümneid raamatuid läbi lappama, leidmaks seda ühte ja õiget retsepti...Nii mugav ja samas nii kiretu, eks ole.
Siin raamatus on aga igal toidul juures lugu. Kas või selles mõttes, et kui oled lugenud vastava autori minu-raamatu läbi, on sul olemas mingi taust, rääkimata iga roa juurde lisatud paarist täiendavast lõigukesest.
Sõnaga, oli meeldiv:)

15 oktoober 2011

Nädala tarkuseterad

... vähe neid ju on, aga see-eest väga vajalikud:)))
1. Inimesed on inimesed igalpool.
Ei midagi uut õigupoolest, tunne on, et kõiki neid inimesi oled juba kohanud, nendega koos olnud ja...Teate küll, kui kusagil psühho loengus loeti omal ajal erinevaid inimtüüpe ja käitumismustreid, siis noore ja ägedana oleks tahtnud õppejõule õlale koputada ja vastu vaielda. Et nii lihtsalt see lahterdamine ikka küll ei käi, elu ei ole nii must-valge ja iga inimene on tohutult unikaalne:) No on ju ka ühest küljest, teisalt aga võiks edukalt vedada mõned lahtrid ja inimesed sinna kenasti ära paigutada ja nii ongi. Oli eile, on täna ja homme samamoodi.

2. Ma tean, et ma midagi ei tea.
Targad mehed on nii öelnud ja ega nad ju valetanud. Õudhea tunne on loll olla! Ja ma usun, et kulub vähemalt 5 aastat, kui ma olen võimeline meestega vaidlema vastavatel teemadel.

3. Mõttejõud on kõige suurem.
Kirjapanduna veel eriti suur. To do listi lisatud punktid hakkavad ise saatma mulle väljakutseid, ja mitte vähe! Rootsi keelega juba läks nii nagu läks. Uute sõnade õppimisega läheb vist aga nii, et selle normi saan ma paari esimese nädalaga täis. Tõsi, selle punkti juures pidasin ma silmas veidi....hm... teistsuguseid sõnu, aga samas vahet ei ole - tarkus on tarkus. Ja ju ma siis tulevikus raamatuid kirjutades kirjeldan teatud objekte eriti detailselt:D Elame-näeme!

4. Maailm on väike
See on ju ilmselge tõestus, kui sa juba teisel päeval kohtad inimest, kelle jaoks on iga Hojeri, Tonderi, Aabenraa ja Logumklosteri (ei viitsi õigeid tähti otsima hakata) nurgatagune tuttav koht:) Nagu oleks kohtunud oma kodutänava inimesega:)))

5. Blondiinidel on pikad juhtmed
Juhtmed peavad ju pikad olema või keegi nende peal tallama, kui sa alles neljandal päeval koju astudes jääd poole sammu pealt seisma ja oled silmitsi selgushetkega - 6R, no ofkoooors!!!!!!!!!!! Sa räägid ja kirjutad ja trükid ja teed mida iganes ja R-id vilguvad silme ees nagu tähed selges öötaevas, mõtlemata nende tegelikule tähendusele. Ja siis tuled koju ja taipad, et 6R ongi SEE! Ime on sündinud...

6. Reeded
Ainus segane punkt siin loetelus... Reeded pidanuks omandama uue varjundi, neist pidanuks saama reeded suure algustähega. Aga mis juhtus tegelikult? Mitte halligi, ma ütlen. Kell 21 kukud sa kolinaga lapiti maha. Veini pole nädal aega näinud ja kui teleriekraanil mingi onkel valabki täidlast punaveini pokaalidesse, siis läheb küll peakese kohal punane tuluke põlema, ent sellele ei järgne vähimatki reaktsiooni keha poolt. See uimane ja tuim keha ei suuda end diivanilt püsti ajada ja kapini lohistada, et endale ka valada. Sa vahid veel viivu kalapilguga ekraani ja siis ujuvad su mõtted suvalises suunas edasi:)

13 oktoober 2011

Kuidas blondiini kõvaketas kinni jooksutada?

Üks võimalus on panna ta kolme keele vahet pendeldama - norra, rootsi, taani. Tõsi, optimist ütleks, et polegi hull, islandi keel on ju mängust välja jäetud.
Ei lohuta, no ei lohuta, ausalt. Sest kui ikka ei oska ühtegi, siis ei oska.

07 oktoober 2011

Sügislugemine



Nii, ja nüüd siis viimane lugemiselamuste üles märkimine. Järgmine tuleb tont teab millal. Kui üldse.
Ma olen üldse vähe lugenud viimasel ajal, ometi tundus to-do-listis see lugemise punkt see kõige-kõige mu jaoks. Et selle täidan niuhti! 3 kuuga.

Lisaks mitmele minu-sarjale raamatule...ei, ma pean ühest neist ka siinkohal pikemalt kõnelema.

Minu Kreeka.
Kreekat kirjutada ei olnud kindlasti lihtne, sest on teada asi, et mida enam inimesi, kes on käinud kõnealuses riigis, seda enam vastakaid arvamusi. Ja mitte alati autoriga ühel meelel olevaid. Sest olgem ausad, ka minul on oma Kreeka ja ma kartsin alguses vägagi, et no mida veel lugeda, pidades silmas, et eks ole ka loetud teisi väljamaalaste Kreekasse mineku lugusid.
Ja ometi oli PÕNEV! Ikka ja alati on ka midagi uut ja huvitavat. Üle ega ümber ei saa muidugi ka giiditööga seonduvast, ehk oligi see s e e lisaväärtus antud loos...? Igatahes kõigile Kreeka-armastajatele kohustuslik lektüür:)

Ja siis Linn Ullmann "Enne kui sa uinud"...

Natuke omapärane, aga kindlasti kaasahaarav lugu...natuke Oslot ja natuke kunagisi USA-sse väljarändajad, ent mitte see ei ole kõige tähtsam. Vaid inimestevahelised suhted. Kogu oma ilus ja valus. KIndel on igatahes see, et selle autori juurde pöördun ma veel tagasi, iseasi et millal ...

Ainulaadsetest elamustest rääkides tuleb meenutada ka raamatut Torgny Lindgrenilt - "Kumalasemesi". Mulle meenub ähmaselt, et samalt autorilt on ka "Mao tee kalju peal", vist. Igatahes Kumalasemesi on väga eriline, väga tõelise ja sürreaalse piirimail ekslev, kindlasti tugeva filosoofilise alltekstiga. Lugu kahest vennast, kes elavad naabertaludes, kuid kellel on jonni ja kangust. Kangust võidelda kumbi oma haigusega, et jumala pärast elaks teisest vennast kauem ja samas meeletu vajadus teada, kuidas teisel ometi läheb... Ilus-kole-valus lühike romaanike.

Sügisesse eriti sobilik on kindlasti Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud"


Ma kohe ei tahagi sellest rääkida:) Seal on küll vanadusest ja surmast, aga ka elust ja armastusest üldiselt, sellise põhjamaise vaoshoituse ja kassi-hiire mänguga koos. Ilus lugu, palju mõtteid.

Oh, ja hetkel viimane Kintz Kinzenberg "Ma olen kole".

See on üks haige raamat:) Aga samas selline haige, mis on vajalik kõigile haigetele naistele. Ja oh kui palju neid on:) Raamat on tugevalt utreeritud, aga ega teisiti kõiki neid naisi mõistusele ei too kah. Oli muidugi ka küsitavusi, ent ma ei saanudki lõpuni aru, olid need taotluslikud või ...? Nagu tugevalt vastandlik jutt oli kohati. Igal juhul tegemist on õige ja õilsa asjaga:))))) Tõsi, sama asi oleks vaja ka meesisendi seisukohalt kirjutada, aga nood ju ise küll endast niimoodi ei kirjutaks, võehhh! Ja kui naine kirjutab, siis ei ole see ju ikkagi see. Nii et ma ei teagi, mis oleks lahendus:)
Seega haige, aga hea. Ja kes ütleb, et see on saast, see elab raudselt ise analoogset elu, kuid ei saa lihtsalt aru, et ta selles rattas on.

Uhh, kui erinevad asjad said kokku, aga nii see oli:)

06 oktoober 2011

Söögijuttu




Oh, ma hakkasin kohe hooga vastama eelmise postituse kommentaariumisse, sest mulle tundus, et pikka juttu siit tulla ei saa, aga siis asi venis ja venis ja tuleb vist sootuks uus teema teha.


Et pessimist minus ütleks, et ära sa (huvitav, kas ma tunnen sind?) jumala pärast siia sööma tule! Mine kuhu tahes mujale:) Aga siis ma ikka mõtlesin, et nii hull see asi ju ei ole, et midagi ikka leiab. Aga et mida siis...


Uuematest asjadest meenuvad:


Aiakohvik Basiilik on selline nii ja naa koht. Suvel on plussiks terrass ja aed, aga muul ajal on selline nutune keldrikakandi tunne. Avamisaegadega tasub ka ettevaatlik olla ja näiteks kas või fb-st üle kontrollida, muidu võib ebameeldiv üllatus olla ukse taha jõudes. Söögid on nii ja naa, tase hästi kõikuv. Samas asi võib üks päev olla super, järgmisel nädalal aga kuku pikali. Meenub see permanentselt menüüs olev barbeque sealiha mustsõstra-tüümiani kastmega, mis ise on küll alati super, kuid sinna kõrvale pakutavad kartulid... no ma ei tea...ükskord meenutasid neid nn kauboikartuleid, tead küll, need, mis Selveri letis õnnetult möödujaid piidlevad. Need olid ühe väga väsinud ja vana ja õnnetu kauboi saabastest välja võetud. Samas järgmine kord oli nii tegu kui nägu neil, võta siis kinni - äkki on erinev kokk köögis? Supid ja salatid on seni küll ausad olnud, kuklid sinna kõrvale samuti, teenindus viisakas. Ma ütlen, nii ja naa koht, never know mis ees ootab. Ah jaa, tohutut valikut ka ei maksa loota, olgu ära mainitud:)


Rohelise Maja kodukohvik


fb-s nad hõikavad ka oma menüüd välja, ei teagi, kas neil kodulehte kui sellist on. Varem, kui neil see kohvikuosa seal sisehoovist läks, oli super koht! Nüüd on jäänud mulje, et süüa saab siinsamas ees poeosas, et selles suhtes väheke niru, pikalt istumiseks ei sobi. Ja ega menüü muidugi überpikk ka ei ole. Selline napp ja kodune värk.


Aida kohvik on selline kirik-keset-küla variant, kõik olemas ja meite asula kohta väga okei ka. Asukoht ju igati jalale mugav, sisekujundus silmale kena ja tagumikule sobilik, toit ja teenindus ei vea alt, muu samuti. Ja muidugi vaade, VAA-DE! See koht on külastamist väärt juba suurepärase vaate pärast. Seal on valgust ja õhku ja ruumi.


Pubid võid heaga ära unustada, sest... ah, no ei ole mõtet sellest rääkida. Kiiresti võid saada, aga erilist elamust kohe kindlasti mitte, pigem võid saada ülesoolatud kartulid ja elusügist nautiva nn rohelise salati. Ja no ega siis selle jama kohta hind normaalne ole. Nii et, väldi!



Uuuu, ja meil on ju need nn restod ka:) Eks see üks naerukoht on. Grandist ei tea viimastel aegadel midagi, õhtuti sealt möödudes on sageli koht pimedusega löödud ja nukker. Ju päeval ikka supiköök tegutseb, üldiselt hetkeseisu ei tea.


Centrumi ilusat juttu aga ära kindlasti usu (kui nüüd tõesti viimastel kuudel on seal midagi kardinaalselt muudetud, siis võtan oma sõnad tagasi!)! See reklaamib end restona, aga kamooon, resto ja söökla vahel on ikka mingisugune silmnähtav vahe ja see on ka antud juhul olemas. See OLI veel natuke aega tagasi pesueht söökla ja kui ta sellena end ka nimetaks, siis nagu ei näekski põhjust kurta:) Toolid-lauad oleks nagu paarkümmend aastat tagasi humanitaarabi korras põhjanaabrite juurest siis toodud, pooli elementaarseid asju neil pakkuda ei ole (jah, hirnuge nüüd, ma räägin joogikaardist), ja toit, noh toit on ehe vanaema tehtud klassika. Pooled vanaemad teevad kindlasti ka paremat kraami, aga võtame siis ühe harju keskmise vanaema, kõlbab konkureerima küll. Aga restoranist ärme räägi, eks:) Eriti meeldib mulle see viimaste aegade leiutis plinkiva reklaami näol:)


Ah jaa, Aasa kohviku ma unustasin...see tekitab ka selliseid kahetisi tundeid nagu Basiiliku kohvik. Interjöör mulle meeldib, meenutab sutsuke sellist kodust ja veidi lohakat Vahemeremaade taverni, palju kohalikku eluolu kajastavaid pisiasju, palju uurimist. Telerid.... nujah, maitseasi:) Tänasel päeval vist vajalik aksessuaar söögikohas:) Toidud kõiguvad seinast seina, võib õnne olla, võib mitte olla. Interjööri pärast olen ikka ja jälle tagasi läinud.


Mis tuletab meelde, et ka City lokaal on meil linnas olemas, kui see nüüd on õige nimi, võin eksida. Lollikindel koht kiireks lõunasutsakaks või pikaks latte taga lösutamiseks. Käepärane koht ju ka. Neil on üksikuid pärle isegi leida, vihjeks võin öelda, et need asuvad enamasti klaasvitriini all ja kassast vasakut kätt;)


Et vist siis kui keegi nüüd küsiks, et mis oli mu jutu mõte, siis vastuseks oleks Aida kohvik:) No näed sa, olekski saanud lühidalt hakkama.




04 oktoober 2011

poeem elust enesest

Ma ei tea, kas nutta või naerda.
Või siis hoopis maa alla vajuda.
Mis oleks ju ka variant, veidi ekstreemne,
ent siiski...
Ehk olen minagi nüüd nende blondiinide ridades,
kuigi juuksevärv endiselt heledast kaugel,
kellega "juhtub".
Juhtub asju, mida juhtuma ei peaks.
Kellegi malemängus,
kusagil kõrgel ja kaugel,
kes liigutab mõtlikult malenuppe,
olen sattunud etturiks.
Ent sel sügisel on kirglisel mänguril
plaanis visata nii mõnigi vimka,
lüüa ninanipsu
ja tekitada veeklaasis tormi.
Iga päev toob midagi uut, ent
kindlasti ristivastupidist eelmisele.
Et oleks põnevam,
et oleks ekstreemsem,
et võiks järjekordselt nentida,
et minuga ikka juhtub....

28 september 2011

Tervitused kollatõvekoldest

Pärast hommikust Terevisiooni-juttu maavanemaga kummitab mind seletamatul põhjusel Mahavoki laul...Las ma värvin sind kollaseks...Huvitav, mida küll laulukirjutaja kunagi sellega silmas pidas, ehk oli meil seal kusagil 80-ndate alguses ka mõni kollatõvepuhang...

Kollatõbi tuli meile,
saabus juulis või siis eile.
Tuli vaikselt, hiilis tasa,
alul märki ei jään´d maha.

Kui siis haigus hüppas maksa,
pani valutama vatsa.
Siis mulgid heitsid siruli
ja festivale kirusid.

27 september 2011

Nizza


Täna siis on põhjust kiigata Eesti Naise värskesse numbrisse ja tunda kerget suvetuult nägu paitamas:)

22 september 2011

Leia pildilt!

Leia pildilt:

rähn




viks tüdruk




ulakas tüdruk




peidus tüdruk



mitte nii peidus tüdruk




endine suusahüppemägi



sügis

Et siis...

...töövestlusele minek. Kui ellu jään, siis on teil ka edaspidi siit blogist midagi lugeda. Kui siin aga kahtlaselt vaikseks jääb, siis järelikult lahkusin maisest ilmast ebainimliku peedistamise tagajärjel.



Ja pidage siis meeles, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume...

Kui vanalt?



Eile, kõndides pika teekonna haistmismeeli torkivas lõhnabuketis, jäin mõtlema, et huvitav, kas ajad on tõepoolest teised... Igas mõttes. Iga järgnev põlvkond ruttab ja kiirustab eelmisest hullemini.

Mu ees kõndis poiss. Jah, poiss, isegi mitte noormees. Ja kuidas ta lõhnas! Ma ei imestaks, kui ta oli endale kolmandiku pudelist peale valanud. Kusjuures ta oli teel koolist koju (või kuhugi mujale, aga igatahes koolist). Kas ta lahkus juba hommikul kodunt nii või oli end vahepeal...hm...värskendanud?

Ja siis ma mõtlesin kõigile õpetajatele. Seisavad seal klassi ees, klassis on ma-ei-kui-palju õpilasi, mingil x ajahetkel avastavad kõik need ma-ei-kui-mitu õpilast, et enese lõhnastamine on eluks hädavajalik. Mis õhk seal klassis lõppude lõpuks siis on? Eriti, näiteks, esimeses tunnis.

Jäin kohe mõtlema, et kas õpetajatel käib peas igal sügisel ka mingi kõll!, et nüüd sellesse klassi minnes seisab ta aroomipilveprobleemi ees, järgmisesse astudes tuleb rinda pista möllavate hormoonidega, kolmandas veel mingi kolmas probleem...või ei anna see nii väga tunda:)

Väheke teisest ooperist lahterdamisest, aga...Ma mäletan, et kunagi üks kunstiõpetaja esitas väga värvikalt oma teooria sama aastakäigu lastest/noortest. Ahvid, Koerad, Tiigrid, Sead jne, käituvad üsna ettearvatavalt. Ühed vajavad liidrit, teised mitte, ühed on hirmus aktiivsed ja aina tee nendega midagi, nad tulevad kõigega kaasa, teine aastakäik on jälle omaette nokitsejad ning ära parem torgi neid oma ideedega.

19 september 2011

elamustest

Lugemine ei ole kuhugi kadunud, aga ma ei jaksa sellest kirjutada:) Lisaks suurtele jamadele, mida on ette tulnud, on ka häid asju leidunud.
Näiteks "Jumala käega kõverdatud read" (suurepärane pealkiri kusjuures!)



Ja ärge laske end eksitada esikaanest - kindlasti ei ole tegemist mingi naistekaga. Oluliselt sügavam ja ka põnevam lugemine hullumaja seest. Materjali kogumine on olnud väärtus omaette. Lisaks natuke ootamatu lõpplahendus, aga miks ka mitte. Üsnagi nauditav, ma ütleks.

Kunagi enne seda sai loetud ka "Minu isa Gunnar Aarma".



Kes on enne vaadanud mõnda dokut ja lugenud teisi Aarma asju, selle jaoks muidugi on vähe uut. Aga iseenesest siiski põnev ja asjalik lugemismaterjal. Elu, teate isegi, kogu oma mitmekesisuses, kerib end lahti selles raamatus. Igaühele antakse nii palju kanda, kui ta jaksab, nähtavasti.

Praegu ma loen ühte naistekat, tüüpilist. Ma ei oleks seda lugenud, kindel see. Liiga palju reklaami ja peale surumist (pöördvõrdelises seoses asja sisu endaga, muide!), kuid kuna tegemist Stockholmi ja rootslastega, siis ma muidugi ei suutnud end tagasi hoida:) Tegelikult tavaline naistekas, igas mõttes tavaline, natuke ka lonkav ja lööbakas, mitmeid elementaarseid vigu ja läbinähtavusi sisaldav... No ma ei tea...päris aja raiskamine vast ei ole, aga kuidagi tühi tunne jääb küll.
Et ikkagi reklaam loeb.
Kurb.
Aga las ta siis olla.

18 september 2011

Lahkumine planeedilt nimega Maa

Täna kasvuhoonet tomatitaimedest puhastades jõudsin tänulike mõteteni. Et küll on hea, et ämblikutel nii lühikesed koivad on. Need pikakoivalised, teate ju küll neid lahjasid tüüpe,liiguvad ikka üle mõistuse kiiresti. No et näed neid ühes kohas ja korraks vilksatab su silme ees üks tumehall täpike teises kohas ja siis juba on ta kolmandas kohas. Müstika.
Aga kui neil oleks VEELGI pikemad koivad, näiteks meetrised, nurgelised. Ja kui ta siis spurdiks ühest kasvuhoone otsast, siis oleks ta hetkega teises otsas. Minu juures. Järelikult ma ei saakski seal enam käia.
Või kuskil mujal. Metsas näiteks. Või näiteks tänaval liikudes. Kõnniks ja vilistaks omaette mõnd viisijuppi, kui järsku kihutaks minust mööda mõni "sõber". Õõvastav ju!
Kui meil eksisteeriks mingid hiigelämblikud, siis peaks emb-kumb sellelt planeedilt lahkuma. Tõenäoliselt mina.
Aga kuhu ma siis läheks? Põhimõtteliselt pean ma lahkumiseks valmis olema, kuid ehk ei tule seda lõplikku sammu veel astuda.

16 september 2011

tõde

Need to-do-listid ei ole loomulikult mingid mõnusad asjad. Tegelikult on need isegi üleliia vastikud ja muidugi oleks parem, kui ei oleks seda nuhtlust kaelale võtnud.
Aga kui saa teisiti, siis....Mõjub jube positiivselt ja innustavalt, kui keegi parajalt hull ja parajalt normaalne inimene saadab sulle personaalse meili, lahates erinevad punktid üksipulgi läbi. Muidugi oleks ma seda isegi teinud, et miks mõni asi nii ja teine naa:) Seletamist oleks ikka üksjagu, eks ole. Aga ikkagi väga motiveeriv, et keegi võttis vaevaks:)
Ja et on keegi, kes imestab, et ma ei ole ikka veel Hiiumaal käinud või südamest päikesetõusu vaadanud... Ja et ma tahan ikka veel ühte mütsi (mina, eks ole:)))Ja et ma luban kooli- või klassikokkutulekule minna, mis nagunii on alles 4 aasta pärast:))))
Päikesetõusu üle jagus ka imestust, aga... no Johanna Marial oli see päikesetõus KOOS loojanguga samal päeval...no ofkoors ideaalne kooslus, aga minu puhul võimatu missioon. Ja kuna ma ei ole ei loojangut ega tõusu korralikult viimastel aastatel näinud, siis leidsin, et üks päikesetõus nimekirja panna, oleks niigi suur asi...kaks ilusat asja korraga samal päeval, oleks juba liig, mis liig...
Ja palju asju veel, kuid ma ei pea õigeks KOGU seda meeleolukat kirja siia ümber kopeerida:)))) Too personal:)
Igatahes oli see ülimalt motiveeriv ja mõjus, mis sunnib mind homme pingutama:) Näiteks välisukse vahetamisega;)
See nimekiri, see on igatahes pain in my ass....

12 september 2011

Surm tuleb tipa-tapa


Hommikuti on vanainimestel kindlam linnas käia, siis ei näe nii palju noori ja ei saa shoki osaliseks, pärastlõunad on juba kahtlasemad.
Mõnisada meetrit ühist kõnniteed jagada koolinoortega, no ikka kohe nende päris noortega, ja ma tunnen kui palju uut ma teada saan. Näiteks seda, et uuema aja lapsed on väga janused, neil peab ilmtingimata käes olema koka- või fantapudel, äärmisel juhul mingi kõrrejook. Nad kannataksid just kui stabiilselt janu käes. Surmalaks! Nälja all ka, sest krõpsupakk peab ka käes olema.
Ja siis mõtled kõigile neile, kel omal ajal oli koolitee kilomeetreid pikk, pudeleid käepärast aga mitte. Ellu nad kuidagi jäid (aga mis elu see on, eks ole:D) Sellega seoses näib järgmine oluline vidin olevat mobiil. Mõtleks vaid, kui peab koolist pool kilomeetrit koju minema ja ei olegi midagi kõrva ääres hoida. Või millel toksida. Või niisama näppida. Enamasti siiski räägitakse.
Aga millest? Ma kohe ausalt tahaksin teada, mida on nii palju tarvis rääkida:)
Ja ärge tulge mulle ütlema, et vaja on lapsevanematele igast sammust ette kanda. Nii pikad need sammud nüüd ka ei ole.
Vahel ma imestan, et me üldse ellu jäime koolis käies. Ei olnud tee peal nagu suurt midagi juua või närida. Noh, sügis oli muidugi hea aeg, õunu ikka pudenes:) Huvi pärast tahaks teada, kas mingi statistika ka olemas on 7-aastaste mobiili omamise kohta? Ma loodan, et enne kooliminekut veel ei osteta telefone lastele...või tont seda teab...
Ehk on varsti kaisukarude asemel telefonid padja all:D Uus aeg, uued kombed.

09 september 2011

Näeme!

Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik!
Kuskilt netiavarustest jäi see kunagi silma, avada ei ole julgenud. Liiga ilus ja hea ja õige, äkki sisu ei vasta kõigile neile ootustele...
Aga mõte kui selline, üllas ja hea. Õige ka.
Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik...
Täna pidi olema see õhtu, kus me D-ga koos oleks olnud. Maailmamured ja -rõõmud oleks saanud lahatud, raudpoltkindel:) Mõni üle mõistuse tark mõte oleks ilmavalgust näinud, kõik segased mõtted oleksid leidnud verbaalse väljundi. Ilmaelu oleks paika loksunud, sinna, oma õigele kohale.
Läks teisiti, nagu ikka vahel juhtub:)
Ja siis tunduski lohutavana mõte, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik. Selles kohvikus oleksid lebosohvad ja madalad lauad, õhus hõljuks viirukit ja läbi astuksid kõik, kes peaksid. Mõned, keda ei ole kaua näinud. Mõned, kes on su elust läbi vilksatanud ja siis jäädavalt kadunud. Ja siis need, kelle läbi sa oled edasi kasvanud, arenenud, kuhugi jõudnud, kes on sind kasvatanud. See tundub uskumatu, aga nad ise tihtipeale ei tea seda. Kas mitte seal kohvikus ei oleks õige koht seda viimaks öelda, välja näidata?
Lobiseks ja vaidleks. Paneks maailma sõnadesse ja võtaks uuesti lahti. Naeraks oma lolluste ja tunneks uhkust oma heade tegude üle. Pühendaks kaastundliku hetke neile, kes unustasid elada, kes püüdsid püüdmatut.
Või olid lihtsalt arad, kartsid astuda sammu, seda ühte ja olulist. Nad ei saa iial teada, millest ilma jäid, aga meie teaks ja võtaks selleks tarbeks leinaminuti.
Vahel püütakse olla hirmus õiglane ja hea, otsitakse kellegi paid, mida ei pruugigi tulla, ennast unustatakse sootuks.
Lubame endale, seal kohvikus, ühe naerupahvaku nende üle, mitte parastavalt, aga... õrnalt ja hellalt, öeldes, teil jäi elamata:)
Sealt kohvikust astuksid läbi ka need, kes ei peaks. Teate küll neid, neid, kes ei vääri meie seltskonda, meie nalja ja naeru, meie sõnu. Ent sel ühel hetkel me võtaksime nad vastu, vaataksime neile silma, ja ütleksime. Mida mõtleme. Kui mõtleme.
Midagi ei muutuks üldises plaanis, aga meil endil oleks hea ja soe. Seal maailma lõpus, kus on valgus.
Ja kui tulevad jutupaunikud, teate neid, kes ei mõtle, vaid räägivad, siis neid kostitaksime vaikusega, punuksime nad omaeneste mõtete võrku, kuni nad iseenda seltskonda nautima hakkaksid. Vaikus määrab tihtipeale kõik, kas pole?
Kindlasti pühendaksime hetke ka neile, kes elasid. Kõige täiega ja kogu aeg. Keda me varem ei mõistnud, sest nad olid meie arvates liiga julged, liiga üle laipade minejad... Aga nad elasid, ja seda ei saa neile ette heita. Me tunnustaksime neid ja nende tegusid.
Seal, seal maailma lõpus, kus on see kohvik.
Ja mäed ja päike ja vein.
Seal me võiksime kohtuda ja rääkida.
Me näeme veel!

07 september 2011

Iluprotseduuride ohtlikkus on tõestatud meie kohalikus ja igati usaldusväärses laboris! Teate küll, need, mis muidu asuvad Shveitsis, aga mõni on siinpool mägesid ka:)
Mu kosmeetikul jäi täna oma viiendik juustest epilaatorisse kinni, kohe päriselt. Mis omakorda tõestab, millise põhjalikkuse ja süvenemisega ta oma tööd teeb. Eks sinna ole varemgi jäänud...asju, kõikvõimalikke.
Ma praegu mõtlen, et hea, et tal nii pikad juuksed ei ole...


Igatahes tubli pool tundi tööd ja me saime juuksed kätte. Epilaatorist. Loomulikult ei olnud need sel hetkel enam teist otsapidi pea küljes kinni, sest sel juhul oleks ta võinud õhtul magama minna epilaator peas rippumas (roosa ja ilus, aga ikkagi võõrkeha...).
Aga kas ma seda juba ütlesin, et kosmeetik on nelja-aastane? Andestatav, ma leian.

PS Ilu-ja tibiteemasid hakkab lähikuudel ohtralt tulema, ma kahtlustan. Põhjust võite ise aimata:P

06 september 2011

Päevad

Iga päev kerib end lahti isemoodi. Sa ärkad hommikul ja kõik uus ja põnev on ees. Nii mõtleks optimist. Pessimist leiaks muidugi, et jälle algab kõik otsast peale, ei midagi uut siin päikese all (ja hea, kui on päike:).
Eile hommikul minul ei tundunud küll midagi põnevat ees olevat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidin võitlema nohuga, mis viimasegi mõistuse ja normaalse mõtlemise oli röövinud, kurguvalust ma ei parem ei räägigi.
Igatahes ei olnud hea päeva algus, kohe kindlasti mitte.
Aga elu on see, mis juhtub sinuga siis, kui teed teisi plaane. See ilmetu 5.sept lõi mulle ülbelt ninanipsu ja maksis kätte, otsustades, et see peab olema SEE päev. Päev, mis meelde jääb ja oma jälge kannab.
Igatahes on "Eleanor" nii valmis, kui olla annab ja trükisoojana oma teekonda alustanud - head teed talle!




Raamatu teekond on mind paelunud alati. Väiksemana lugesin ma kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, mäletama olen jäänud neid kohti, aga mitte otsest seost raamatu endaga. Viimastel aastatel on just vastupidi - kõik, mis loetud koduseintest väljaspool jääb meelde eelkõige otseses seoses loo endaga.
Siis aastaid hiljem läksin ja õppisin ma seda osa kirjasõna teekonnast, mis kulgeb raamatukogudes ja arhiivides ning mis esmapilgul tundub lühike ja lihtne, kuid tegelikkuses on märksa pikem ja mitmeetapilisem ja mis peamine, pikaajaline. Ka see teekond ammendas end ühel hetkel, sest mida enam tegeled sa tehnilise ja organisatoorse küljega, seda vähem jõuad ju nende sisse ise piiluda. Mis rõõmu saab olla päevas sadadest sõrmede vahelt läbi käivatest raamatutest, kui nende sisuni jõudmiseks mahti ei ole.
Inimene kohe tahab õppida ja avastada uut ja tundmatut. Hetkel tundub, et ma uurin-puurin seda osa raamatute teekonnast, mis on puhas müstika:) Et kus ja kuidas nad sünnivad või tekivad või kuidas iganes seda nimetada. Tõenäoliselt vastust ma ei leiagi, aga no proovima peab, eks. Iseasi, kas ma ka kunagi selle järgmise reisiga raamatumaailmas kokku puutun, näiteks nende materialiseerumisega - kes teab, äkki pean ikka ühel päeval trükkaliametit ka proovima, mul trükikoda ju maru lähedal olemas:)
Müstiliseks, omal moel, võib nimetada ka seda osa, mis puudutab lugejat, igaüht eraldivõetuna. Sest ikka loeb lugeja sealt välja ka midagi muud, mida kirjutaja sinna sisse ehk enda arvates ei olegi pannud. Sageli suisa vastandlikke asju - mulle meenub, et Taani raamatut on peetud, soojaks ja armsaks, vanainimeste mõnitamiseks, pinnapealseks ja teisalt jälle kohati liiga detailseks, liiga vähe isiklikku ja samas ikka nagu just kole palju isiklikku:), ja kindlasti veel palju muidki omadussõnu, mis hästi kokku ei passi. Ja ma tuletan meelde, et see oli nö reisiraamat, mis siis veel puhtalt ilukirjanduslikust välja võib lugeda:))) Või just ehk vähem...?
Igatahes on seegi osa põnev, autori jaoks siis järelmõtiskluseks sobilik:)


Lugemisteni!

05 september 2011

Nalja peab ka saama:)

Kui esmaspäeva hommik tõsiseks kätte kisub, siis on Postimees leidnud põhjust naerutamiseks. Kogutud vaimuvälgatused on siis ajendatud teemast kuidas raamatukogudest laenutatud teosed ei taha sinna kuidagi tagasi jõuda ja kuidas võlglased tekkinud olukorda selgitavad...

«Tere päevast,
Issant! Absoluutselt unustasin nendest raamatutest. :( Maili, aga pole vaadanud. Raamatud on läbi loetud ja rõõmuga tagastaksin neid raamatukogusse, kuid minul on sellega mure. Olen praegu (koos raamatudega) Tallinnas ja tulen tagasi Tartusse ainult sügisel. Kas ma saan neid Teile postiga saada vms.? Pikendada? Kui suur võlg mul on?
Väga soovin asjad korda teha, kuna LUTS on minu lemmikraamatukogu.»

«Tere. sooviksin pikendada oma raamatut Ürgne kutse. mul on 4.oktoober vastamine ja ma tooksin selle heameelega umbes 5-6 oktoobril. See ei ole probleem - ma võin selle raha maksta küll. Loodan , et saate must aru :)»

«Küll saate oma raamatud... rahu, ainult rahu»

«Tere lugupeetavad kannatlikud, olen peaaegu lõpetanud uurimustöö kirjutamise, pelun hetkel raamatuid veel pikendada. Tänan meeldetuletuse eest. Toon raamatud ära nii kui Tartusse tulen. Viivis on nagunii väiksem kui raamatutest saadud kasu.»

«Tere, Palun pidendada veel üheks perioodiks. Hädavajalik»

«Kuidas saaks raamatut pikendada? Mul koolis lükati raamatu aeg edasi ja ma peaks selle raamatu kaasa kooli võtma. Ja ma ei ela seal kandis!»

«Tere, vabandan hilise vastuse pärast. Ma tahaksin raamatu laenutähtaega pikendada kuna paiknen praegu teisel pool merd ja saan raamatu tagastada alles varsti.»

«vabandan viivituse pärast - kevadised toimetused on haaranud mind oma keerisesse ja seega kipun unustama.»

«paluksin pikendada 2 raamatut, mille tähtaeg oli 13ndal, raamatud on nii huvitavad, et ei ole veel lõpuni jõudnud,»

IINQTJFP

Tahaks kohe ja kole tark olla



Laste puhul me imestame, kuidas nad samm-sammult kõige elementaarsemaidki pisiasju õppima peavad. Aga me ise ka ju. Õpetamisega on veel see naljakas asi, et mida vanemast peast õpid, seda paremini jääb meelde, KES õpetas. Kuna sellisel tunnil tee joomine ei kuulu mu igapäevaste (-öiste?) harrastuste juurde, on paras hetk meenutamiseks...

... kes õpetas mulle, et õige mesi peab lusikalt ühtlaselt "jooksma", tegemist siis vististi viskoossusega;
... kes õpetas mulle, kuidas on õige tükisuhkru pakendit avada ja kui kergelt see tegelikult käis(jaa, mis seal pattu salata, mulle meeldib ikka see valge surm kohutavalt!) ning selle avamise juurde käis veel lugu ka ja puha;
... kes õpetas mulle, kuidas teekotike ümber lusika keerutada ja nii kuivaks saada;
... kes juhatas mind ülepea imelise ingveri juurde, mille kiirele toimele ma siin nüüd tasahilju loodangi:)

Õigupoolest saab kõigi nende teadmisteta ju teed ikka juua, aga see ei oleks poolt nii huvitav.

Oleks meie teel ikka palju neid õpetajaid...

04 september 2011

Jaanikale, kes on üks hirmus norija:P







Ma oleks viimase tunni jooksul kui uuesti reisil käinud. Nii vähe on tarvis:)
Ja kes tahab veel midagi lugeda ja vaadata, see läheb järgmisel kuul kenasti postkasti juurde või ajalehekioskisse (kui need veel eksisteerivad muidugi) ja tal on see võimalus.
Ma nüüd unelen edasi siis...

01 september 2011

No viimaks...

... ometi mahun ka mina, ainulaadne ja kordumatu, kuhugi statistika-tädide pingeridadesse:) Seni ma kahtlustasin, et statistika on pime ja rahvas on pime, ja no... nagu ikka.

Igatahes on minu rõõm piiritu, et rahvas loeb ja kinos ei käi. Siinkohal võiks ma muidugi pikalt jahvatada oma arvamust kinodest, mis need olid minu ajal ja mis neist tänaseks saanud on. Või, ma liialdan, kui ütlen tänaseks, sest ma käisin viimati kinos...ütleme, mingi 6 aastat tagasi. Juba siis oli kinokultuur sõna otseses mõttes sealsamuses. Enam ma end sellesse keskkonda panna ei suuda.
Ja 3D või 4D või 5D kino jätab mind, kuumaverelist, sootuks külmaks. See on lauslollus ja hävitab inimese viimasegi mõtlemisvõime. Kinos käivad enamjaolt üsna fantaasiavaesed ja tuimad inimesed. Mõne erandiga, ent siiski. Ja need erandid, ma loodan, vaatavad ikka asjalikemaid filme, kuigi neile viimastele löögile saamine muutub üha raskemaks.
Nii et, raamat teeb filmile pika puuga ära!

Kariloomade Sisseajamise Päev

Kuna kodus ei oleks paslik valjul häälel om muret seoses tänase päevaga kurta, siis tuleb seda sosinal siin teha.
Nimelt ei tekita tänane päev minus eriti positiivseid emotsioone. Ja ma ei suuda mõista kõike seda ohkimist ja õhkamist, mis siit ja sealt ikka kostub.
Koolis on hea olla karjainimestel, nende jaoks on see ideaalne paik. Teate küll neid lapsi, kes koolivaheaegadel õnnetud on, sest neil on igav. Kes ei oska halligi oma päevaga ette võtta. Kes vajavad päevakava ja rutiini. Koolist lahkuvad nad üsna samasugustena, tööle lisaks leiutavad nad endale hunnikus trenne ja ringe, kus saaks käia. Et aeg kiiremini läheks. Kuna nädalalõppudel on sellega veidi kitsas, siis elavad nad aktiivselt seltsielu. Nende jaoks on orgunnimata reedene või laupäevane õhtu midagi maailmalõpueelset või veelgi hullemat. Sest no MIDAGI peab ju toimuma, mida iganes! Need inimesed kardavad üldjuhul ka vaikust ja iseenda seltskonnas olemist, see oleks kui karistus neile.

Kooliaasta algust see osa inimkonnast kahtlemata ootaks.
Mina ei ole karjainimene. Mina tundsin end 1. septembril alati umbes nagu Potsataja, kes on valesse kohta sattunud.



Et vaataks koolimaja pärast pikka suve üle? Aga seda koolimaja sai nagunii suvelgi nähtud. Minu ajal oli veel olemas aiatöö-nimeline töökorraldus, teate küll:)
Võib arvata, et mul on juhtunud hirmus kolepahad klassikaaslased ja õpetajad ja ma äkki seepärast ei tahtnud kooliminekut. Aga nemad ei puutunud üldse asjasse, lisaks keda tahtsid, nägid nagunii ka vahepealsel ajal, selleks ei olnud koolis käimist vaja. Ainuke erutus seoses koolialgusega oli ehk õpikute ja töövihikute koju toomine. Kuidagi hirmus põnev oli neid läbi lapata ja suvalistest kohtadest lugeda, ennastunustavalt kusjuures! Hiljem, kui hakati kõike seda ühes jorus kogu klassile peale suruma, kadus kogu põnevus muidugi ära. Mulle lihtsalt ei meeldinud see karjas ulgumine, sundus.

Minu arvates aeti koolis paljusid asju pähe vale põhimõttega. Oligi just nimelt pähe ajamine, loogilise mõtlemisega oli sel harva pistmist. Ja vastamiste pinge - seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte! See oiviku mängimine, et peatükk see ja see pähe õppida ja siis sa nagu käolinnuke kukkusid klassi ees õpetaja küsimustele vastata. Kui see sul õnnestus, siis oli väga hea hinne kirjas. Aga mis siis, kui oleks vaielda tahtnud? Vähe oli neid pedagooge, kes taolist luksust võimaldasid (teate küll, see raiskas tundi, rikkus nende rangelt paika pandud tunnikava, lisaks valmistas ebamugavust).
Muide, mõnes kohas tuupimine end siiski ka õigustab, ei vaidle vastu. Meenutan senini heldimusega neid nn vetsupaberirulle:)))) Vot just sellistel rullidel andis gümnaajal meie ingl.k. õpetaja meile koju sõnad pähe õppida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et rull oli väike... Mina ei tea, kust ta selle paberi välja võlus või palju aega ta trükkimisele kulutas (tuletan meelde, sõbrakesed, et arvutid meie koolides sel ajal alles hakkasid pisitasa tulema, provintsilinnades vähemasti).Ja see oli üks väheseid kohti, kus mulle vastamine meeldis - sõna/paus/nimi/vaste. Töö oli kiire ja korralik, ma ütleks. Kuna kiirus ja vastamise juhuslikkus olid arvestatavalt ebamugavad, siis mu mäletamist mööda võis "5" teenida juba kolme õige vastusega. Ma rohkem ei mäletagi, et keegi keeletundides oleks sõnade vastamist suuliselt teinud. Ju-ma-lik! Ja kui palju on veel tänaselgi päeval ingl.k sõnu, mida ma just neilt rullidelt mäletan:))))))

Ja ikkagi on õppimine mõnusam väheke vabamas vormis ja kitsamas ringis. Üldiselt oli kool ikka väga traumeeriv asutus, andestust! Stress, puhas stress! Inimesed peaksid enne veidi elama ja siis alles kooli minema:))) Inimestel tuleks lasta mõelda ja mõtiskleda, elu ja iseend veidi analüüsida, ennast leida...

Ah, mis ma siin ikka kurdan: MINU SIIRAS KAASTUNNE JA HEAD UUT KOOLIAASTAT!!!

PS Ma muidugi eeldan, et aeg ja elu on edasi läinud ja nüüd on hoopis lapsesõbralikumad koolid ja õpetajad, palju huvitavaid ja oma ainet kirega õpetavaid isiksusi ja et üldse on kõik viimase peal hästi:)

31 august 2011

Nüüd siis kotadest

Tänud Kaderile ja Tiinale, kes eelmisele postitusele näoraamatus kiirelt reageerisid ja häid mõtteid jagasid:)
Igatahes on kotad raudpoltkindlalt kordades shefimad ja ma võtaks neid kohe hulgim. Deisile läheks ma külla nendega, iseasi, kas ta minuga pärast päälinna pääle tuiama tuleks:) Jakobile ja Mummile läheksin külla ja viiksin kamaluga kaasagi Ruffuseid. Kodus kiige peal kõlgutaks koibi Marydega.
Ja no kui ma tahaks äge olla ja kohalike mamslite kõõrdpilke püüda, siis võtaks Sofiad ette.
Puudu on veel vaid mustad rukkilillede või moonidega käimad, siis oleks absoluutselt täiuslik ja ma võiksin krokudele kandu näidata:)!

Täna räägime Crocsidest...




Crocsid on ühed koledamad jalavarjud, mida mu silmad viimase x aastakümne jooksul nägema on pidanud. Midagi nii inetut ei ole jalatsimaailmas varem kunagi disainitud ja kulub veel üksjagu aega, kui keegi samaväärselt vastata suudab. Ma tean jah, et välimus ei saa olla jalatsite juures esmatähtis, aga kui me ka jätaks välimuse kõrvale, siis... Siis plastmass jääb ikkagi ju. Sama hästi võiks oma jala ämbrisse torgata ja happy näoga ringi patseerida. Kusjuures ärge tulge nüüd ütlema, et krokud on hulga stiilsemad või elegantsemad kui ämber, või et need on kuidagi eriliselt jala järgi kujundatud, sest need on ju enamasti väga... robaka moega. Ja ma ei räägi praegu ainult nendest nn kalossidest, vaid ka kummaritest, saabastest (kas tõesti plastmass-saapad?!), kontsakingadest (uuuuu!) jms. Need kõik näevad marunaljakad välja ja ´naljakad´ei ole siinkohal mõeldud kõige positiivsemas mõttes:)
Mõni väidab, et neid on jube kerge hooldada ja puhastada. Vat ei ole õnne olnud selles veenduda. Siin majapidamises on ette tulnud ühed pisikesed liba-krokud ja ühed pisikesed õiged krokud, libakad muide, püsisid märksa puhtamatena. Õigete krokude korrashoid oli paras peavalu.

Mugavusest ma rääkida ei tea, mulle näib, et ilusale rühile nad just kasuks ei tule. Lastele need igatahes meeldivad, aga teadupärast ei meeldi neile kunagi asjad, mis on tervislikud, kasulikud või muul moel vajalikud (teate küll, kommid, limps ja multikad). Nii et ma kahtlustan, et nende krokuarmastus on seotud puhtalt välimusega, aga lastele üldse meeldivad õige eriskummalised asjad (näiteks plikadel neoonroosa värv, litrid-kulinad ja printsessi pilt on ässad iga kell).

Mis saab põlvkonnast, kes kasvab üles krokudega lööberdades? No midagi sellist nagu allpool olevalt pildilt näha, tagasi teadagi kuhu...



Head aega, kroku-hooaeg! Talvel neid nii palju enam ei näe.

PS Eelmise talve (titest raugani)moeröögatuse, suure, karvase ja kõrvakestega mütsi juurde sobinuks OIVALISELT krokusaabaste mudel Nadia women...

PSS Kui te kunagi näete mind krokudega ringi kõndimas, siis luban lahkesti käesolevat postitust mulle meelde tuletada:))

30 august 2011

Armastus sai otsa...



Ma jumaldan neid lugusid, mis rulluvad mu ees mõnesajameetrisel teel lahti. Iga jumala päev ja iga jumala ilmaga.
Eile jalutas mu ees nii ilus ja õnnelik paarike, käsikäes ja õrnu pilke teineteise poole heites, et... no põhimõtteliselt oli vaid puudu taustaks sobilik päikeseloojang. Muus osas oli kõik perfect!
Õigupoolest olid mõlemad tuttavad näod mulle. Mulle, kes ma viimastel aegadel olen ümberkaudseid tänavaid ja radu nii mitmedki korrad läbi kamminud. Mees on see, kes läheb linna poole hommikul, üsna sirgelt ja reipalt (kuigi mitte alati) ja tuleb, olenevalt olukorrast, lõuna paiku või õhtul ja väga vaevaliselt. Mõnikord kolm sammu edasi ja kaks tagasi, teinekord tee peal sik-sakitades. Päeva teises pooles on linnast naasev seltskond ka rohkearvulisem. Hiljuti on testosteroonist pulbitsevasse sõpruskonda siginenud ka õrnema sugupoole esindaja. Hoolimata tarbitud alkokogusest ja -kangusest, püüab ta hästi sirgelt ja kenasti kõndida. Ja hoolimata sellest, mis elu temaga või tema eluga teinud on, on ta alati ülepingutatult naiselik, tõeline daam.
Igatahes need turteltuikesed olid eile ülejäänud kambast irdunud ja jalutasid (no peaaegu nagu) päikeseloojangusse.
Kõige kurjajuur, ma kahtlustan oma pisukese elukogemuse põhjal, oli daamikese teise käe otsas rippuv kilekott, või õigemini küll selle sisu. Saak oli kesine, kuid noorte rõõmu see ei kahandanud... Elutähtsasse kuudikusse sisenes igatahes daam, härrasmees jäi kenasti ukse taha ootama ja ma ei imestaks, kui ta juba lõi mõttes eurosid kokku.
Selles kohas meie tee mõneks hetkeks katkes, aga kui ma kahekümne minuti pärast sama teed vastupidises suunas kõndisin, oli kõik LÄBI! Daami nägu kaunistas küll endiselt talle omane nukkerunelev naeratus, kuid tee neil enam ühine ei olnud. Vihane ja arvatavasti kotisisust ilma jäänud meesisend podises teises suunas astudes vapralt edasi. Lisaks matkis ägedalt daamikese kõnnakut järgi, pilkavalt osatades (teate küll seda puusad ette-õlad taha värki), ta muidugi ilmselgelt utreeris ja seepärast nägi temapoolne etteaste küll välja kui ettevalmistus limbotantsuks, puudu oli vaid latt, mille alt mängleva kergusega läbi tantsida.
Igatahes lahku nende tee läks, päikest ka ei olnud, rääkimata loojumisest... Nii et ma hoiatan - olge ettevaatlikud igasuguste taaraautomaatidega, see on üks äraütlemata müstiline paik.

27 august 2011

Show must go on

Olgem ausad, noor-Tarand on lobeda jutuga ja parajalt teravmeelne-keelne kõnemees. Nii mõnigi vastus vääriks üles tähendamist ning hilisemat tsiteerimist. No ma muidugi ei hakka refereerima debatti, aga hea kuulata on ometi.
Ilves on minu vana lemmik, kuigi täna õhtul ei ole ta kõige teravam pliiats meie pinalis, seda peab tunnistama. Hetkel on küsimus, kas ta ongi selline või ta on veidi unine ja väsinud. Et ikkagi hiline tund ja kole stuudio jne.
Üldiselt võivad nad ju rääkida küll, vahelduseks hea kuulata.

PS Need nö vaatajate küsimused on eriti haiged muidugi, puha eetriaja raiskamine.

26 august 2011

Kahesuunaline liiklus

Aasta-aastalt ilmneb üha enam tõsiasi, et toiduained ei liigu mitte üksnes Eestist Taani (võime rääkida suitsuvorstilattidest ja kamajahust ja tangudest ja murakamoosist ja igasugustest naljakatest asjadest, mis ringi rändavad), vaid ka vastupidi.



Sest parimad küpsised tulevad ikka ühest kindlast kohast, pasteedid samuti... ja kas keegi on mind kunagi kuulnud ütlemas mõne magusa junni kohta ´täiuslik kompvek´? Ei ole! Sest kommid võiksid mu poolest üldse olemata olla (ma tean siinkohal kedagi, kes häälekalt mulle vastu vaidleks, aga õnneks mu imiklaps magab:D)
Aga siin ta on - täiuslik maiuspala minusugusele vingatsile!



Ja nähtavasti on minu tallele pandud teemajake juba küpsiseonude huviorbiiti sattunud. Ega sest muidugi suurt ole, sest minu kirjutamata raamatu, hetkel veel elule puhumata tegelane võiks kas või homme päev ikkagi sinna sisse kolida ja omi tegemisi toimetama hakata ju, või mis:)