31 jaanuar 2011

"Matlena teekond" A. Pervik

Ma ei tea, kohe üldse ei tea. Vahel on raamatuid, mis sind justkui nõutuks teevad.
Mis mulle kindlasti meeldis - lugu ise. Meeldis keel, meeldis ajastu tunnetamine.
Aga midagi jäi ikka kriipima. Ehk oli jutustamine see, mis vajus kuidagi laiali, üleminekud vaaremalt endale ja tagasi, olid natuke vildakad lugejale.
Ja siis muidugi see heietamine. Mina, vana heietaja, ju tunnen teise sellise ära:) Kaldun ise samasugusele konarlikule rajale ilmast ilma ja saan noomida ka piisavalt. Mõnes mahukamas teoses ei häiri need siia ja sinna hargnevad mõtteniidid, aga nii lühikeses jutustuses ootasin vist pigem täpset sõnakasutust. Sõna kui pintslilöök - et vähesega öeldakse palju ja täpselt.

Matlena teekond ja teda ümbritsev lugu, ka aeg ise, olid nii rikkad, et sinna juurde pookida tänapäevast arvutiklahvidel klõbistamist ja elektroonilise raha liigutamist, mõjus kuidagi kohatult. Ma ei saanudki oma lolluses lõpuks aru, milleks oli vaja sellest veel kirjutada. Ehk peaks hommikuselt ärksamal tunnil korra üle lugema. Teisalt kui autoril on tõepoolest vajadus sedasorti mõtisklusteks ja ajarändudeks, siis peaks ehk sarnaseid lugusid rohkem kokku koguma ja ühte köitma. Ma usun, et saaks päris paljulubava lugemise.
Materjal on sellel lool igatahes hea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar