13 jaanuar 2011

Seda ei ole ammu enam juhtunud

aga nähtavasti olen hiljuti käes hoidnud nii häid raamatuid, et enam lugeda ei suuda. Või vähemasti mõnda aega mitte, küll ma varsti jälle reele saan. Viimati juhtus sama asi mäletatavasti "Hommiku pool Eedenit" lugedes. Ja natuke sama hull oli lugu ka armastatud norraka Lars Saabye Christenseni "Poolvenna" ajal.
Jutt on Herbjørg Wassmo Dina-triloogiast: "Dina raamat", "Õnne poeg" ja "Dina pärandus".
Need on raamatud, kus lugedes jooksevad pildid kogu aeg silmade ees. Kus sa kujutad ette, et istud ise akna all ja vaatad üle fjordi. Kus on mäed ja palju õhku, ennekõike ruumi. Kuude kaupa valgust ja kuude kaupa pimedust. Kus on võimalik hulluda ja siis hetketi jälle mõistusele tulla.
Kas keskööpäike panebki inimesi sääraseid teoseid kirjutama? Looma tegelasi, kes on nii ainulaadsed? Natuke nagu Undseti Kristiina, ent kordades võimsam, teravam, suurem. Metsikum ja isepäisem, mis paneb ta tegema tavatuid tegusid, olema omamoodi.
Ja ei märkigi kahetsusest. Ka lugedes ei teki mõtteid, et mis oleks olnud siis, või kuidas oleks lugu edasi arenenud siis... Kõik on paigas. Nagu täpsed dialoogid, tabavad kõnekujundid. Sellistel puhkudel läheb mu mõte muidugi ikka ja jälle tõlkijale - ma ei saa lihtsalt aru kuidas on võimalik sellist teksti tõlkida, no ei saa. Just see, et tekst jääb veel pärast tõlkimistki nii võimsaks.


Nüüd on siis nii, et juba kahte raamatut olen püüdlikult käes keerutanud, üritanud ja üritanud, aga ei lähe kohe mitte. Võib tõesti olla, et ehk ei olegi minu jaoks, aga pigem vist aeg on ka vale. Või tegin liiga järsu hüppe lõuna poole, tempo on nagunii vale, ent ka kirjutaja hing peegeldab segaseid tundeid. Üks neist paneb meenutama koguni Eeva Pargi kunagi lausutud sõnu sellest, kui palju öelda ja kui palju ütlemata jätta...
Või on põhjuseks riiulist paistev Wassmo järgmine triloogia? Ajaliselt võttes muidugi esimene, järjekordselt on tegemist minupoolse vale lugemisjärjekorraga.


5 kommentaari:

  1. Tead, sinu postitust lugedes sain iseennast ka natuke selgemaks. Olen ikka mõelnud, miks ma olen raamatute suhtes nii valiv, et sellised keskpärased raamatud ei lähe, no kohe üldse mitte ei lähe ...
    Sa ütlesid nii tabavalt- Wassmo ütleb võimsalt ja kindlameelselt, nii et see seob kohe võrku, millest enam niisama lahti ei pääse. See ongi see fenomen, kirjanik peab teadma,MIDA ta ütleb ja KUIDAS ta seda ütleb, nii et latt läheb hoobilt kõrgustesse, millest allapoolejäävat on raske enam lugemisväärseks hinnata.

    Wassmo on minu absoluutne lemmik juba 10 aastat. Nii Dina kui Tora triloogiad on üleni haaravad lood. Elvi Lumeti tõlgetest kõnelemata. Minu sügavaim imetlus neile mõlemale.
    Lisaks peab muidugi mainima, et hilisem Wassmo minu meelest enam nii hea ei ole ( "Kohtumise Franki juures" jätsingi poolei, sest midagi ehtWassmolikku oli sest teosest puudu...
    Aga ma parem ei hakka su avastamisrõõmu rikkuma. Mul on lihtsalt kohe ülihea meel, et keegi on taas minu suure lemmiku avastanud ja teda avalikult kiidab!!

    VastaKustuta
  2. Huvitav, kas sa Tora triloogia all peadki silmas seda, mis mul nüüd järge ootab...? Ma olen igatahes kõrgete ootustega hetkel.
    Tead, ma esimest korda tabasin end mõttelt, et neid Dina-lugusid vaataks filmina. Ometi ma suure filmide mittearmastajana tean, et need jäävad alati alla raamatutele. Aga mingi kiusatus-kihelus vist on olemas.

    P.S. naljakas ajastus, käisin just sind kiikamas ja kohe avastasin su siit:)

    VastaKustuta
  3. Mae, mina olen näinud raamatutriloogia põhjal tehtud filmi nimega "mina olen Dina" ( see on mingi Rootsi- Taani ühistoodang ja valmimisaasta 2002 kui ma ei eksi), aga see oli mulle pettumus. Film ei suuda mu meelest mitte kübetki seda võimsat tunnetemöllu, seda traagikat edasi anda, mille raamatuid lugedes sain.
    Mitte et filmil iseendast midagi otseselt viga oleks, aga peale nii suurt lugemiselamust ongi midagi samaväärset raske sinna kõrvale saada.

    VastaKustuta
  4. Minust on skandinaavia kirjandus siiani kuidagi kaugelt mööda hiilinud. Kuulnud olen, möelnud kätte haarata ka, aga ikka on midagi muud end vahele surunud. Ma arvan, et nüüd on see hetk käes, kus ma ise surun...hakkan sinu nimetatud triloogiaid otsima!

    VastaKustuta
  5. Tjah, siis jääb kehtima ikka see vana tarkus, et film raamatut ealeski ei suuda üle trumbata, vähemasti minu jaoks. Jään suisa mõtlema, et ei tea, kas üldse on võimalik samaaegselt armastada filmi- ja raamatumaailma...Mina kaldun raudselt rohkem raamatute poole.
    Tead, Sirtsu, norra ja taani näiteks on minu meeleoludele,aga mis minus kohe mitte midagi ei taha liigahtama panna, on soome kirjandus. Ei ole enam ammu katsetanud ka. Rootsi on aga lihtsalt kuidagi viimasel ajal mööda minust läinud.

    VastaKustuta