24 veebruar 2011

Mõttekoht

Kui sa sõidad mõne kilomeetri linnast välja, siis sa näed. Kui näed.
Näed seda maad, mis täna oma hinges pidu peab ja õilmitseb. Hoolimata külmalilledest akendel, sädelevast lumest ja härmaehtes puudest. Või just tänu nendele on kuidagi eriti pidulik ja pühalik. Ja päike kuldab juba mitmendat päeva kogu maa üle.
Ilus on, ja eriline, ja tõeline pidupäev.
Kogu hommiku võis akendest möödumas näha vaid üksikuid inimesi. Ma mõtlesin, kas tõesti...?
Kusjuures ma uskusingi:) Et inimesed on kuidagi teistmoodi ja rahulikud, naudivad päeva ja hetke ja teevad kusagil midagi, mida vaid nemad ise teavad.
Aga tule loodusest tagasi ja sa näed. Sa näed tõepoolest!
Hullunud inimmassi Selveri parklas. Pilt on sama nagu teistelgi pühadel. Nagu inimesed läheksid vabast päevast lolliks ja leiaks ainsa lahendusena poodi mineku.
Ah, ma ei viitsi:) No tegelikult las ostlevad end hingetuks ja usuvad, et üks päev on taas kenasti veedetud (pere seltsis, eks ole!), pühitsedes, süües ja juues.
Linnast läbi sõites hakkas silma, et ka väiksemad toidu- ja joogipoed on avatud.
Üks tavaline päev teiste tavaliste päevade reas.
Naljakas, et me lubame endale luksust hoida poed sellistel pühadel avatuna. Mida see räägib meie kohta? Meie väärtushinnangute kohta?
Palju õnne sulle, eestlane!

1 kommentaar:

  1. Ma olen niiiii nöus...ja mul on kahju ja pahur tunne samaaegselt. öpime niisama olemist, niimoodi iseenda ja perega. Ja väärtused!
    Kriipiv, aga väga öige postitus.

    VastaKustuta