11 veebruar 2011

lumi keerleb...

Piisab täna vaid ühest pilgust aknast välja, kui meenuvad luuleread:

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest.
lumi keerleb tuulehoodest,
minu süda valudest.

Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest;
lumi kogub aia äärde,
valu minu südame.

Arvatavasti on kunagi olnud sama lumi, samamoodi tuisanud ja keerutanud. On praegu nii ja oli nii ka Juhani ajal. Juhanil ei olnud telerit ja arvutit. Juhanil ei olnud nii palju raamatuid lauanurgal. Ristsõnu...hm, äkki oli nendega ka vilets seis, rääkimata sudokudest.
No ja siis oli Juhanil palju aega. Või vähemasti oskas ta seda aega endale võtta.
Sama lumi keerutas, tantsis taevast alla. Ja Juhan hakkas kribinal kirjutama. Võidu ühes tuisuga pani read paberile. Tuisk võttis aina laiemaid valsipoognaid ja Juhan ei andnud ka alla - kirjutas iluskurva luuletuse.
Mina ei suuda tuisust luuletust kirjutada, mitte ei suuda. Eriti, kui taustaks No oota sa multikad, jumal teab, mitmes seeria. Ja nii iga päev. Vene meloodiad pressivad end tuisulaulust üle.
Hunti ja jänest ei viitsi luuletuse sisse panna.
Juhani südamevalu küll endale ei tahaks, aga midagi muud küll:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar