11 märts 2011


Elades välja oma nördimust tõenäoliselt segilöödavate suveplaanide suhtes panin hoopis lugemisele täiskäigu. Et olgu siis midagigi head.

J. C. Grøndahl ei olnud oma tuntud headuses.Või siis ei olnud mina hea lugeja. Igatahes "Lucca" oli oluliselt isuäratavam, "Neli päeva märtsis" kõlbas küll, aga "Virginia"... no ma ei tea. Jutustuslaad oli küll igati temalik, aga midagi jäi siiski puudu. Äkki oligi puudu lugu ise?

A. Saalbach "Leegikeeltel" ajas mu aga segadusse. Siin oli probleem vastupidine - lugu isegi just nagu oli, materjal igati paslik, aga muu. Trükivead jäid üle mitme-setme aja jälle ette. No olgu, ma võin neid kirjavahemärke, mis ära ununesid ju ise juurde mõelda. Aga oli päris mitu kohta, kus pidin teksti tagasi kerima ja uuesti lugema hakkama - mulle näis, et tegelaste nimesed olid vahepeal segamini nagu puder ja kapsad. Ma tõsiselt põrnitsesin ja kahtlesin enda lugemisoskuses.

Ja siis veel see tunne, ma tean seda tunnet. Et milline on üks mõnus ja lugemisväärne tekst, palju on öeldud ja palju ütlemata jäetud. Loomulikult see teine pool on kõige olulisem, magusam. Ja sõnad ja pildid ja tugev ja täpne pintslilöök. Kui lihtne on seda head teksti lugedes ära tunda ning neetult raske ise nii kirjutada:)

"Leegikeeltel" oli mannetu tekst, umbes nagu endalgi kipub välja tulema. Et sõnad ja laused tapavad sisu ja mõtte. Ei kanna, kohe üldse mitte. Neetud! Ainult et nüüd on küsimus, et miks see nii oli, ma mõtlen, et selle raamatu puhul. Kas see tekst oligi selline Saalbachil või juhtus midagi tõlkijal? Et ma jõuan ikka ja jälle sinnasamasse, kus Wassmo triloogiate puhul - kuidas saab olla nii hea keelekasutus, täpsed pildid ja kujundid, iga lause nii täpselt välja mõõdetud... sest kui Wassmol oligi selline tekst, siis on tõlkija teinud imet, suutes selle nii hästi ümber panna. aga miks siis ikka "Leegikeeltel" nii jõuetu on?

Vähemasti meeldib mulle kaanekujundus. Kutsub sõrmega üle libistama, viimasel ajal juhtub sedagi harvem.

Aga jälle jõudsin ma Wassmoni välja. See on haigus, ma ütlen.

Täna on siis lootus vastumürgile, Ragde triloogia juba ootab mind raamatukogus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar