28 märts 2011

Ja taas Norra...








Ragde raudne haare on endiselt tuntav. Nii tuntav, et nagu karta oligi, ei läinud paar järgmist raamatut kohe sugugi. Või oli viga raamatuis endis? Langesin juhtumisi raamatukaupluste odavmüügi ahvatlevasse võrku ja soetasin elulooraamatuid, ma mõtlen kohe neid päris elulookaid, mille ajakirjanik kokku klopsib, killuke siit ja teine sealt, peoga pilte ja suurem font ja siis avad raamatu ja... ja kahe tunni pärast avastad, et juba läbi ning ongi kõik. Kõik?tahaks karjatada, aga mis seal`s ikka. Uut teada ei saa, elamust ei saa, huvitavaid sõnu ei leia, ja nii ongi.



Aga Ragde triloogia... No ega hea Meretuul eksinudki, et see mulle sobida võiks:) Üsna kümnesse, ma ütleksin. Lühidalt teistele isutekitamiseks olgu öeldud, et lugu siis peaasjalikult kolmest vennast, üks koloriitsem kui teine kusjuures. Ja ma kujutlen mõnuga, milline huvitav väljakutse autorile neid inimesi kokku ja lahti võtta. Seafarmer, matusebüroo omanik, ja Kopenhaagenisse juurte juurest pagenud aknadekoraator (värvikas homo veel peale selle). Ühest küljest on tähtsusetu pöörata liigset tähelepanu vennaste kutsevalikule, kuid raamatute lehekülgedest on arvestatav hulk pühendatud just argistele detailidele, töö üksikasjalikele kirjeldustele; nii üllatav,kui see ka ei ole, on seda koguni põnev lugeda, see haarab ikka lugeja üleni kõige selle sisse. Kui ma ei eksi, siis esimene (meeldiv) ehmatus oligi, kui avastasin, et olen juba oma 30-40 lk lugenud detailseid kirjeldusi surnu ettevalmistusest, kogu tarviliku kola kirikusse transportimisest jms, ja mulle ei olnud sellest veel küllalt. Sigadega oli lugu üsna samasugune ning ega Kopenhaagenis resideeruv homopaar ka värvivaesem olnud.

Sõnaga, pelgalt neid heietusi oleks võinudki lugema jääda. Loomulikult oli lugu ka olemas, kohati etteaimatav, aga siiski piisavalt tundeerk. Esimeses raamatus, tõsi küll, oli üks hetk, üsna lõpuosas, kus ma vihastusin ja jõudsin mõelda wtf is going on (kole väljend küll, aga just niimoodi ma sel hetkel tundsin, jumala ausalt!)?! Kui sisse toodi seebikale omane puänt, ent õnneks jagus minu nördimust vaid mõneks lõiguks, kui lugu taas inimlikuma pöörde võttis.


Tegelikult olid muidugi kõik need kirjeldused ja käegakatsutavad asjad puhtalt dekoratsiooniks, loo mõte oli sootuks teine ja samuti kenasti hoomatav. Aga seda ei ole mõtet ümber jutustada, sellest võib igaüks oma osa ise välja noppida.


Lisaks teemakäsitlusele ja pisiasjadele oli kohati ka keel see, mis sundis pausi pidama. Mõned sõnad ja väljendid, mida oli tahtmine valjult korrata, ise järele proovida, kompida. Ent see kiitus on vist pigem tõlkija aadressile vaja läkitada.


Ja taluelu ise (no ma võin põnevil olla surnu kordasättimisest või Kopi koorekihi hulka kuuluva homopaari eralõbudest, kuid võrdluspildid sähvisid silme eest läbi ikka talu- ja põllumehe kirjelduste juures). Need oli paljudes, väga paljudes joontes ehedaks koopiaks ühest talust ja elust pisikeses Lõuna-Jüütimaa külas ja talus. Päevad kui pärlid pikitud keesse, kaugelt hallilt ühesugused, lähemalt vaadates igaüks eri karva. Ilm, ilm ja veel kord ilm, mis määrab ja otsustab kõik. Kohvi lürpimine, millega algab ja lõpeb kõik, viimne kui väike toimetus. Aruanded, taotlused, toetused, normid ja direktiivid, mida näpuga järge ajades täita. Makrellid tomatikastmes, salmiaak, lõunaleivad jne, jne. Aa, ja no otseloomulikult ei saa üle ega ümber matustel leinakimpude ja -pärgade üles märkimisest. Nii et, pisiasjad, õigupoolest lademetes pisiasju, mis pakkusid äratundmisrõõmu ja tuttavat ümbrust.


Mida mu mõistus aga tõrgub vastuvõtmast on lõpp. Selline lõpp nagu oli "Rohelistel aasadel" võib olla küll konkreetselt selle raamatu lõpp, mitte aga kogu loo lõpp. Või mis? See lihtsalt ei saa olla võimalik ju! Mis puutub Tormodi ja Tori ja Margidosse, siis sellega oleks võinud isegi leppida. Aga Erlend, too taanistunud norrakas, ja temaga seoses sisse toodud arhitekt, jäi õrnalt edasi õhku. Sellega seoses meenub mulle, et see lasteteema kiskus ka käest ära, kaksikute koht mõjus, olgem ausad, jälle veidi võltsilt ja seebiselt. Ma jõudsin koguni hakata mõtisklema hakata, kas see oli ikka reaalne? Aga, isegi sellega võiksin leppida ja lugeda loo lõppenuks. Torunn, tema liin katkes mu meelest nagu lõigatult. Sellise lõpu ja lahendusega, tegelikult ju lahendusetusega, ma nõus olla ei saa:) Mina, vana skeptik, olin sunnitud isegi interneeduses kolama, võtma kokku oma olematud norra keele riismed, aga isegi sellest kõigest ei piisanud, et välja peilida järg kogu loole, neljas raamat. Ehk olin ma hooletu, pean veel korra proovima vist. Lõpulauseid lugedes olin ma 101% veendunud, et peab olema veel üks raamat, või kui mitte valmiskujul, siis kirjaniku plaanideski, see peaks olema kusagil maha hõigatud või midagi. Kuid mulle vaatas selles osas vastu tühjus... Ja ikkagi jään ma edasi ootama-lootma järge, lõplikku punkti

Jõudsin vahepeal ka (vaat`mis tähendab, kui mõnda aega arvutita elada:)) Heljo Männi memuaarideni. Paraku pidin rohe-rohelise kevadekuulutaja siiski mõneks hetkeks käest panema (kevad ju ise ka kadus taas silmapiirilt), sest varasemaid mälestusi lugemata jäi miski nagu kriipima, niimoodi õrnalt, ent siiski segavalt. Nüüd, mil "Elu roheline hääl" on läbi võetud, on pilt märksa selgem ja tunnen, et võin uuesti "Nõgesed ja nartsissid" ette võtta. Üsna nukrates toonides läks see "Elu roheline hääl". Ma ei teagi kohe, aga samas on ka tegemist tugevalt eluliste juttudega, las ta siis olla selline kurvavõitu raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar