07 märts 2011

No ei lähe teps mitte...

Aeg paigal seismiseks vististi. Ei edene kohe kuidagi, mitte miski. On harukordne hetk, mil isegi lugemine vindub. Kusjuures raamatut kätte võttes ikka läheb küll edasi, aga ei jaksa nagu sedagi teha, et raamat riiulilt tõsta. Eriti sürr periood, ma ütleks.
Lihtsam on akna all istuda ja tundide kaupa oravate tegemisi jälgida. Või teha midagi muud, mis üldjoontes tähendab paigalseisu.
Samas, kas alati peabki toimuma edasiminek?
Loen praegu Wassmo "Seitsmendat kohtumist". Ühest küljest ei lähe nagu absoluutselt. Teisalt on põrgulikult hea. Kui hea Meretuul mind hoiatas, et pärast Dina- ja Tora-raamatuid, või siis võrreldes nendega, on muu Wassmolt puhas pettumus, siis pean tunnistama, et "Põgenemine Franki juurest" oligi just nii. Mul oli korduvalt tunne, et see EI ole Wassmo, et autori nimi kaanel on ekslikult valesti trükitud.
Miks siis?
Ma võiksin siin praegu tundide kaupa kirjutada teemal raamat vs film, ja ei pea olema geenius taipamaks, kumma kasuks minu kaalukauss langeks. Aga mitte see ei ole hetkel oluline. Aga raamat, üks raamat, mida ma mingitel kummalistel põhjustel heaks pean, peab mind kõnetama, peab olema nagu sõber, kes võtab su käe kõrvale ja viib kaasa.
Viib kaasa ja sa lähed ka. Kuhu vaja, millal vaja, kuidas vaja. Sa ei tõrgu. Isegi, kui sa alati 100% nõus ei ole, kui sa tahad vastu vaielda mõnes punktis, siis sa ikkagi lähed. Sa jalutad kaasa, teed kõik kaasa, sündmused tulevad täiesti kontrollimatult su mõtetesse, su päevadesse, mõnikord koguni unenägudesse. See on raamat, mis on minu jaoks hea, või enamgi veel, kuidas kunagi.
Wassmo kaks triloogiat olid sellised. Ka "Seitsmes kohtumine" liigitub sinna alla, kuigi teatavate mööndustega. Aga üldiselt ma siiski naudin seda. Seda näitab kas või seegi, et ma ei taha seda liiga palju korraga lugeda.
See Franki-raamat oli aga... võõras, ebaloomulik, kunstlik. Terve raamatu peale võis olla ühe käe sõrmedel lugeda episoode, mis mõjusid loomulikult ja usutavalt, mis võiksid juhtuda ka siin ja praegu, just nüüd ja just sel hetkel. Enamjaolt olid need aga võltsid, natuke nagu unenäolised. Need ei kõnetanud absoluutselt.
"Seitsmes kohtumine" on siiski oluliselt kõnekam, tõetruum.
Ja samas olen ma ikka veel liialt "Varjuteatri" ja "Muutliku" mõju all, vist. Ka see võib olla põhjuseks. Liiga kõnekate raamatute puuduseks on see, et pärast neid ei tohiks pikka aega midagi muud kätte võtta. Vähemalt kuu või kaks. Kõik liiga ruttu järgnev on juba ette hukule määratud.

5 kommentaari:

  1. Mae, sa mõtled just täpselt minu mõtteid!!

    (Et Dina ja Tora lood on Wassmo parimad.
    Et "Seitsmes kohtumine" haakub nendega veel moel või teisel.
    Aga Franki lugu EI OLE enam see ...
    Et väga hea(de) raamatu(te) järel ei maksa kohe otsida uut lugemisvara, sest pettumus nö tavalisemas kirjanduses võib siis olla ebaloomulikult suur ....)

    Aga sa võid katsetada nt Anne B.Ragde triloogiaga "Berliini paplid", "Erakvähid", "Rohelised aasad", mis on samuti natuke Wassmolik, sama Põhjamaade romaani sari ka veel. Usun, et selles sa kindlasti pettuma ei pea.
    Aga kui lihtsalt hea raamatu soovitusi veel tahad, võin sulle väikese nimeikirja teha, näib, et meie raamatumaitse on enam-vähem sama vist.

    VastaKustuta
  2. Just, peab vahet pidama, kuid samas on see absoluutselt võimatu, sest tavaliselt siis just nälg uute ja veel võimsamate elamuste järele ju süveneb:)
    Aga Ragde võtan järgmisena ette. Nagu näha, siis on see meie rmtk-s kenasti võtta ka. Ma ei saa ikkagi aru, kuidas need norrakad küll oskavad, eriti veel naised...
    Aga väikese nimekirja võid mulle tekitada küll, siis mul on, mida oodata. Nii et kui vähegi viitsid, siis ma ootan:)

    VastaKustuta
  3. Nonii, haarasin kohe sõnal sabast ja tegingi sulle väikse nimekirjas valmis. Ilmselt oled neist mõnda juba lugenud ja vahest mõned ei meeldigi, see ju nii subjektiivne, aga minu viimaste aastate lemmikud on siin ( kusjuures avastasin naljakal kombel, et nende seas pole ainustki eesti autori teost ...) :

    Auster, P. "Oraakli öö"
    Niffenegger, A. "Ajaränduri naine"
    Fowles, J. "Liblikapüüdja"
    Kidd, S.M. "Mesilaste salajane elu"
    Luca de Tena "Jumala käega kõverdatud read"
    Tundström, G. "Varas"; "Jõuluoratoorium"
    Hansen, E.F. "Reekviem katkenud reisile"
    Michael, I. "Prints"
    Roy, A. "Väikeste asjade jumal"
    Morrison, T. "Armas"
    Gavalda, A. "Koos - see on kõik"
    Banville, J. "Meri"
    Pulkkinen, R. "Piir"
    Zafon, C.R. "Tuule vari"; "Ingli mäng"
    Martel, Y. "Pii elu"

    Loodan, et üht-teist sealt leiad!!

    VastaKustuta
  4. Aitäh, läheb lugemiseks:)
    Naljakas, et ma näiteks Gavaldat olen seni kartnud, millegipärast pidasin teda hoopis muuks, aga sinu soovitus on nüüd nagu omamoodi garantiikiri:))))

    VastaKustuta
  5. Jah, Gavaldaga on naljakas lugu - see suur raamat, mida soovitasin, meeldis mulle väga-väga. Soe ja helge raamat. Aga tema muud asjad pole jällegi eriti istunud, niiet võib vabalt olla, et üks asi oli tema meitriteos, teised üle jala kirjutataud ...
    Muide, unustasin nimekirja panna sellise vägagi haarava ja muinasjutulise raamatu nagu
    Kjaerstad, J. "Märgid, mis juhivad armastuseni", mingi sisetunne ütelb,et sulle see raamat meelidb.
    Ja veel - hakkasin eile lugema Anne Ragde värskeimat teost "Öine soov" ja seegi tundub juba esimestest lehekülgedest peale nii hea, et muudkui ahmiks ühe hingetõmbega. Et lausa rebin end sealt lahti ja mõtlen- ka homme on päev, millesse mahutada tükike midagi head!!

    VastaKustuta