18 märts 2011

Saatuslikud sõnad

Iga asi juhtub omal ja ei maksa imestada, kui selleks aega kulub, vahel rohkem, vahel vähem. H. rääkis kunagi, et tema ei sunni oma lapsi majapidamistöid tegema, et mäletas oma lapsepõlvest seda lõputut survet. Ühesõnaga lapsepõlvetrauma:D
Ma ei andnud seni sellele enda emotsioonile konkreetset nime, kuid eile, kui ma laususin need saatuslikud sõnad esimest korda, meenus jälle H. jutt.
Eile oli nimelt see päev, kui ma ütlesin: "Ma tahan mulda." Ma usun, et mu hääl ei ole enam ammu nii sisendusjõuline olnud, ehk ainult siis, kui tööpraktikast pääsema pidin:)
Igatahes istusin täna kesk mullakuhilaid ja potte ja seemnekotikesi ja vaatasin ja ... no kaua sa ikka vahid, lõpuks pead ju sõrmed mullaseks tegema. Mu usaldus oli täna sedavõrd tasemel, et ma ei pidanudki enne asja kallale asumist mulda luubi all läbi kontrollima, no et äkki mõni karvane sõber kükitab seal ekstra minu auks või nii.
Kui nüüd kogu sellest laadungist midagigi nina mullast välja pistab, siis ma võin selle esimese katsetuse kordaläinuks lugeda.
Igatahes veenis see miniaktsioon mind taas kord, et keha tunneb ära saabuva uue kümnendi, annab endast ise märku, nõutades aina imelikumaid asju. Järgmiseks tahan ma omale kartulimaad kindlasti, ja siis sõstrapõõsaid ja... Mütsi ma ju hakkasin tänavusel talvel üle paljude aastate taas kandma (tänu J-le muidugi:) ja kummikud sain omale. Ikka oska ainult vaadata ja sa näed kui palju märke on su ümber, mis viitavad vanusele:D
Samas, eks ole, ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et lisaks ilmselgetele vananemise ilmingutele olen midagi eelnevate aastakümnetega juurdegi õppinud. Käesolevaks ajahetkeks olen omandanud vilumuse ühe olulise asjanduse käsitlemisel. Seni oli blondiinile ületamatuks probleemiks kuidas see vigurvänt toimib ja töötab, et mis valemiga?! Kusjuures mootorit ja elektrit ei ole mängus (lp. Toodo käsk elektrist end edaspidises elus eemale hoida, ei ole mul ju ofkooors ununenud:D)
Hiljuti õnnestus esimest korda ja ma olin üsna veendunud, et see oli puhas õnn. Ei saaks öelda, et algaja oma, sest neis katsetustes ma algaja ei ole. No aga siis ma proovisin siin aga uuesti ja uuesti ja siis veel kord ja veel ja... siis saigi selgeks, et nüüd ma siis oskan. Pärast kõiki neid aastaid ja ebaõnnestumisi.
Ja kui lihtne see on! Pagan, miks keegi mulle varem ei võinud öelda, et see nii lihtne on? Endiselt kehtib vanasõna, et häda ajab härja kaevu.
Ma lausa hakkan kartma eelseisvat numbrivahetust, kui juba mitu kuud enne hakkab juhtuma selliseid imetabaseid asju:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar