18 aprill 2011

Quo vadis, tomatikasvataja?


Täna saab täpselt üks kuu mu potipõllunaiseks hakkamisest.
Et millised tendentsid siis valitsevad selles vallas? Kasvab, kasvab, kus ta pääseb, osa on juba terava noa allagi jõudnud. Nii et selle kribu kraamiga tulen ma toime.
Hullem lugu on tomatitega... Ei, ega ma nüüd taha mõista anda, et ma nii ruttu saaki ootasin:D Aga eile (jaa, ma ajasin ka eelmisel nädalal reha kuumaks ja lülijalgsed liikvele) läks sedasi, et tuli tomatitaimede arvukaks muutunud seltskond pagendusse saata, otseteed kasvhoonesse.
Kõik oli kena ja... kuidagi petlikult ilus ja rahulik. Tõepoolest jooksid silme eest läbi kaadrid, kuidas ma neid iga jumala päev kastan ja poputan ja mõne kena jutukese neile räägin. Sõnaga, happy end, kui nende nahka pistmine ehk välja jätta.
Tänane kastmisaktsioon, mis pidi vältama hinnanguliselt nii 5 minutit, tõi mu maa peale. Lõplikult. Sest see kõik kestis kokku tubli kolmveerandtunnikese, ja oli väga-väga väsitav. Loomulikult kubises kasvuhoone "sõpradest", lisaks oli neil minu jaoks petuskeem tehtud.
Sisse astudes lösutas üks üsna räbala väljanägemisega isend, no selline, keda ma ei vaevu kartmagi, eks ole. Olgu ette öeldud, et lisaks veega varustatusele, oli mul teisigi tähtsaid abivahendeid käe- ja jalaulatuses.
Esmalt läks loosi siis hari. Armetust ja nälginud isendist kasvas midagi märksa suuremat, kelle jõuline ründamine põrandaharjaga osutus tühiseks ettevõtmiseks. Ja milline kiirus, ma ütlen, hullem kui Schumi, ausalt. Ma olen muidugi aastatega omandanud teatava vilumuse nende nottimisega, aga antud juhul pidin ka lage silmas pidama JA õigesti tegin, sest ka seal oli varitsev üksus koha sisse võtnud. Mul ei jäänud muud üle kui sooritada kolmikhüpe üle muruniiduki, grilli ja liivakasti aksessuaaride.
Peab muidugi tunnistama, et üksjagu nutikust neil tegelastel on, sest ta sindrinahk pages täpselt mu tomatitaimede suunas, ju teadis, et neid ma harjaga segi ei peksa. Ei peksnud kah, aga napilt läks.
Õnneks, just nimelt õnneks, oli mul nende jaoks lähedusse varutud ka uinutavaid suss-vusse. Sest kuigi ma eelistaksin nendega never kohtuda, on kohtumine konksu tõmbunud jalgadega ämblikuga iga kell meeldivam kui välja sirutatud karvakoivalisega. Paraku vussutasin ma selle potsikuga põhimõtteliselt tühjaks, üheainsama korraga - palju mul neid suve jooksul veel minema hakkab??? Ja siit ka järgmine küsimus, et milliste lisanditega lõpuks mu tomatid on? Et ehk on sedasi võttes poe plasttomatid siiski oluliselt paremate maitseomadustega ning viimaks koguni tervislikumad:)
No ma ei tea, tõesti ei tea, mis saab. Et nagu iga päev pean nii palju aega kulutama vaenlase hävitusaktsioonidele või.
Ma luiskaksin, kui ütleksin nüüd, et sellega lugu lõppeski. Ma räägin ju, et nad on neetult kavalad ja õelad. Kui ma siis sain (enda teada) puhastustööga ühele poole, tehtud selle, mida tegema läksin, oli mu tagasitee blokeeritud, ja üpris tõsiselt. Mul EI olnud eriti palju variante majja pääsemiseks, ainult see üks avaus, kust puuris minusse oma terashalli sõdalase pilgu mingi eriliselt nilbe tegelane. Tema pilk viitas kergelt laksu all olemisele ja tõesti-tõesti, tema ei olnud ju otseselt uinutavat doosi saanud, aga eks ta haistis (pagan, kas neil eksisteerib üldse haistmismeel?), et miskit jagatakse.
See oli alles esimene päev, ma ütlen. Mis edasi saab, ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kohe üldse ei tea. Tänane õhtu tuleb nähtavasti sõjaplaani kokkupanekule kulutada.
Mulle meenub, et viimases Kreeka-raamatus oli juttu mingist taimest, mida nemad seal kasvatavad ning mis hoiab igasugu tegelased eemale. Ent ei mäleta ma taime ennast ega ka seda, kellele täpselt see mõjus. Tõsi, oleks variant ehitada mingi ülevalt rõdult toimiv kastmissüsteem, kuid see ei lahenda muud, mis vaja taimedega vahepeal teha. Ja mis ma tomateid "nopin" siis ka rõdult õngekonksuga või? Nähtavasti pean ikka lõpuks oma toiduvarud rõdul kasvatama, seal ei ole vähemasti nii palju ämblike patseerimas.

P.S. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik lisaks hädavajalikule tavaarile ka fotokat kasvuhoonesse kaasa võtta ning veelgi arusaadavamatel põhjustel ei olnud mõeldav loo peategelaste (ei, ma ei pea silmas tomatitaimi!) jäädvustamine.

P.S.S. Johtuvalt eelnevast on mul tungiv vajadust ka juuksed maha lõigata, sest olukorras, mil vaenlane ründab mind mitmest küljest samaaegselt(kaasaarvatud lagi), on eriti segadusseajav, kui mõni juuksekarv seljal või käsivarrel kõditab. Mul on tõsiselt palju mõtteainet tänaseks...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar