26 aprill 2011

"Tuule vari" Carlos Ruiz Zafon

Tuleb tõdeda, et järjeraamatutest on esimene alati parem kui teine (muus osas, ühe autori suvaliste teoste puhul see muide ei kehti). Kui ma varem sellele mõtlesin, siis püüdsin vastutuse veeretada siiski lugeja kaela - no et lugeja võtab esimese raamatu kätte, enamasti ootusteta, siis imab nagu puhas ja kasutamata kuivatuspaber kõik endasse ning järgmise raamatu kallale asub juba ilmselgelt kõrgete ootustega. Ja üldjuhul ka pettub, just sel samal põhjusel siis.
Ent seekord juhtus minu enda hooletuse tõttu see, et lugesin raamatuid, mis peaksid siis järgnevuses olema, vastupidises järjekorras. Saan aru, et Tuule vari oleks just kui esimene osa, kuigi kust otsast, sellest ma aru ei saa. Kaldun siiski blondiiniks olemise poole nähtavasti:)
Igatahes selge on see, et Tuule vari vedas mu taas endaga kaasa, minu osaks oli vaid järgi lohiseda ja silmatilku kasutada. Happy end mulle ei sobinud, aga muus osas tõrkeid ei ilmnenud.
Selle raamatu Barcelona meeldis märksa enam kui Ingli mängu oma, kuigi sinaka vinega ja uduseid kitsaid tänavaid kujutlen vaimusilmas sama selgelt edasi. Ja korrusmajade uste juures kas niisama passivad hallid tüübid või siis hädavajalikku jälitustegevust teostavad tüübid on nüüd mõneks ajaks mu silmade võrkkestadele nagu liimitud. Ma koguni jälgin kahtlustavalt ringi liikudes isegi, et kas keegi kusagil ei passi (keda? mind või endiselt Danielit?).
Vahelduseks mõjusid värskendavalt ka tegelased, kes ei ole kuigivõrd reaalsed. No nad ei ole ju reaalsed? Sest selle raamatu juures panid pildid liikuma ja elama pigem linnapildi ja konkreetsete paikade kirjeldused kui inimesed-tegelased ise. Mis on üsnagi tavatu, ma ütleks.
Kohe lausa nii tõetruud pildid tekkisid, et taas kord leidsin end küsimas, kas film ka on? Saate aru film, mina, kes ma filmidest suurt ei pea ja iga kell raamatut eelistan. Ja ikkagi võin mürki võtta, et kui film ka on juba olemas, või kunagi tulemas, siis see jõua raamatule ligilähedalegi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar