15 aprill 2011

Viimane

Mul on tunne, et täna on viimane vaikne kevadpäev... Kevad tahab enamasti üsna lärmakalt ligi pressida - esmalt veed, mis liiga valjult vulisevad ja alla järve poole teed rajavad. Hommikuti hulluvad linnud ja koeradki on kuidagi krapsakamad või mõjub viimastele kõik see tuttav kraam, mis lume alt välja sulanud?. Ja siis kõik paljaste nabadega tibinad, ülinapp kunstnahast tagi, 10cm paljast ihu ja siis teksapüks. Kevade saabudes ei liigu sellised isendid enam sugugi mitte ainult paarikaupa, vaid tõmbavad magnetina ligi teisi omasuguseid.
Siis ongi kevad käes. Või nii enam-vähem sinnapoole.
Ja siis äkki tuleb üks teine kahevahel oleku aeg... Kevad, nagu iga teinegi aastaaeg, tuleb ikka ja jälle ootamatult, isegi, kui see tuleb hilja nagu nad tänavuse kohta muudkui halavad. Esimesed märgid näivad kahtlased ja neist ei julge keegi kinni hakata. Kui aga seesugused märgid püsivamaks muutuvad, siis on selge pilt - siit ta tulebki! Hetkel ongi see hetk. Vaikseks teeb selle hetke (ja enne sügist muide viimast korda!) inimeste hõivatus muude asjadega. Näiteks töö ja kool. See on minu rahuaeg, kevadine vaikelu.
Täna on reede ja ega suurt veel juhtu, loodetavasti.
Homme aga läheb lahti.
Rehad ja labidad otsitakse välja ning aetakse viivitamatult kuumaks. Kuivanud vana muru rünnatakse ägedusega, mis väljendub enamasti vaid Savisaarest või Ansipist rääkides. Aia- ja lamamistoolide alla pesa teinud ämblikutele tehakse koll-koll. Grillid veeretatakse välja ja nühitakse talvine tolmukord pealt. Ämbrid kolksuvad ja kiiged krigisevad (õhtuks on needki õlitatud). Vaiba kloppimine algab hommikul 7 paiku ja ühtalste pisikeste pausidega kestab hiliste õhtutundideni. Järsku on kõigil midagi ka aknast välja raputada, keegi hakkab kindlasti rõdul midagi ehitama ja mööbeldama.
Teisele poole maja ilmuvad pikast puhkusest veel veidi jõuetud, või siis alles sisse töötamata rollerid. Poistel on esmapilgul hooletud sasisoengud (muidugi ainult nendel, kel kiivrit ei ole), mille tekitamiseks on siiski üksjagu aega peegli ees kulutatud, teksade hargivahe lotendab põlvini. Üldiselt sõidavad nad siia vaid homme ja sellest võib järeldada, et nad noored ja rohelised - tulevikus nad enam ei tule:) Roosad rollerid siia tavaliselt ei jõua, sest tüdrukutel on teised ringid.
Õhtuti kostab ehedat biiti ja hõljub sinine vine, ikkagi lihasööja rahvas ju!
Ja siis ei tule vaikust enne sügist. Mingi teistmoodi lärmakas melu sigineb ümberringi. Sa tunned, et ei ela enam omaenda elu, vaid kõigi teiste oma ka. Mitte et sa tahaksid, sa oled paratamatult sunnitud. Kõik löövad ju aknad valla, aga keegi ei arvesta, et kajaefekt on kolme maja vahel võimas... sa oled sunnitud kuulma allasurutud raevu käes vaevlevaid pereemasid köögis potte ja panne kolksutamas, pereisasid telekapuldi pärast kaklemas, pensionäre naaberrõdudel vestlemas kõige olulisematel teemadel (hõlmab tavaliselt telekava ajavahemikus 15-20), kusjuures iga lause tuleb ikka üle korrata. Siis muidugi need poisid, kes sel kevadel rollerit ei saanud, veel, nemad taovad palli, saatjaks vürtsikad sõnad, tige sõim ning tumedad pallimütsud...
Kevad, selle lärmakam osa on siis käes. Suvi läheb samamoodi, eranditult igal aastal.
Ja ma julgen hetkel prognoosida, et sel nädalavahetusel see juhtubki.

Kuigi siia peaks nüüd kenasti sobima "Juba linnukesed..." või mõni muu piinarikas lastelauluke, jääb täna see nali ära. Absoluutselt sügisene, või koguni sügisõhtune laul ja kuna sõnad on minu kanaaju jaoks parajalt lihtsalt ja nii neetult head, siis olgu need veel kord ka siinkohal ära toodud.




If you were a cowboy, I would trail you
If you were a piece of wood, I’d nail you to the floor
If you were a sailboat, I would sail you to the shore
If you were a river, I would swim you
If you were a house, I would live in you all my days
If you were a preacher, I’d begin to change my ways

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was in jail I know you’d spring me
If I were a telephone you’d ring me all day long
If I was in pain I know you’d sing me soothing songs

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was hungry you would feed me
if I was in darkness you would lead me to the light
If I was a book I know you’d read me every night

If you were a cowboy I would trail you
If you were a piece of wood I’d nail you to the floor
If you were a sailboat I would sail you to the shore
If you were a sailboat I would sail you to the shore

4 kommentaari:

  1. Hm, kus sa elad? mönusalt metsas möne kuurorti läheduses? vöi aialapikeste kanti?
    Aga see, mida sa kirjeldasid, on nii ehe ja täiesti töetruu! Mul tuli meelde, kuidas Justin Petrone Hannes Vörno saates sarnasel teemal söna vöttis. äkki nägid? Et, kuidas eestlased sooja saabudes totaalselt transformeeruvad - vagast ja kammitsetud rahvast saab äkki hullunud mass, kes kolme kuu jooksul kogu aasta energiavarud laiali pillub.
    Jaksu sulle! Aga otsi need vaiksed ajad ja nurgad ikka enda jaoks üles!

    VastaKustuta
  2. eilne ilm ajas küll kõik untsu, a see eest täna oli täpselt nii nagu sa kirjutasid:) õige mürgel hakkab kindlasti järgmine nv:)))
    K.

    VastaKustuta
  3. Heh, ongi selline naljakas asukoht - et ühel pool maja lösutavad kaks viiekordset paneelikat (mille akendest siis kuulda kogu eesti keele "rikkust"), teisel pool on eramajad (kus näeb aiapidaja võlu ja valu), kolmandalt poolt... no kuurorti ei ole, aga männid ja terviserajad ja kui hästi läheb, siis leiab kohaliku paadimehe ka üles;) Noo, ja siis võiksin sulle rääkida mägedest, mis mul siin on, aga sinu omadega ei kannata need ju võrdlust välja:DDDD

    VastaKustuta
  4. Jaa, Võrno saadet vaatasin - seal oli mitmeid teraseid tähelepanekuid. Mulle näiteks meeldis see murdmaasuusatamise ja porgandipiruka teema... No ei saa nii olla, aga ometi on:D

    VastaKustuta