01 aprill 2011

Voldemar Kolga oskab

Voldemar Kolga oskab midagi, mida üks keskmine eestlane ei oska - olla sõbralikult kriitiline ja anda (ka negatiivset) tagasisidet sel moel, et adressaat ei solvuks. Nii kirjutab viimane EN ja minu mõtted viis see kohe taanlastele.
Sest no neil on see oskus ka kenasti väljaarenenud. Ma olen sageli mõelnud, et millest see tuleb, see nende ma ei teagi kuidas seda nimetada? Neid olukordi kõrvalt jälginuna on jäänud mulje, et ei kritiseerija ise ega ka kritiseeritav ei tunne end halvasti, ei solvu, ei tõmbu kaitsesse.
See on üks väärt ja eriline oskus.
Aga miks siis meie nii hästi ei oska? Kas siit jõuab taas vaimse vägistamiseni, mis meil koolides on toimunud kes teab, mis ajast alates? Õpetaja on kõikvõimas jumalus ja õpilane peab olema madalam kui muru. On üks tõde - õpetaja oma. Kena, kui see ka õpiku omaga kattub. Ja loomulikult see, mis õpikus seisab, peab olema ideaalselt pähe tuubitud. Meid on õpetatud, et ei ole mitut tõde, vastu vaidlemisi ja vabalt arutlemisi.
Ehk just sealt tulenebki meist paljude suutmatus suud lahti teha. Mõnel juhul käitumegi kui iseseisva mõtlemiseta nukud - ei mõtle, väljaütlemisest rääkimata. Teisel juhul pomiseme küll, kuid pigem omaette või mõne üleaedsega. Ja kui siis üks väike osa teebki seda valjemal häälel ja õiges kohas-õigel ajal, siis kukub see ikkagi välja kuidagi kibedalt. Jääb endale paha maitse suhu ja enamasti saab ka teine pool asjast vildakalt aru, võtab kuidagi isiklikult.
Mulle vähemasti tundub, et siin on otsene seos.
nt mul on siiski häämeel, et selles EN artiklis, kus kõne all olid esmajoones teised teemad ja see igavesti kukil püsiv teoorjuse tunne tuli sisse seoses intervjuu toimumise kohaga, ometigi märkimist leidis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar