05 mai 2011

Kaks Luike ja üks Mänd


Põhimõtteliselt, nii laias laastus võiks öelda, et loen hetkel Hans Luige "Minu imeline elu 3". Aga samal ajal jätkan ka Heljo Männi "Nõgeste ja nartsissidega", mis vahepeal pooleli jäi (jäi, sest eelnevat lugemata oli veidi keeruline). Mingil põhjusel võtsin aga uuesti kätte ka Viivi Luige "Varjuteatri". Esimesel lugemisel läksin liig sageli ise rändama, leidsin kohti ja lõhnu ja emotsioone.
Seekord oli märksõnaks põlgus, teatav ülalt alla vaatamine - inimeste ja riikide peale. Usun, et kolmas kord toob veel midagi sootuks uut.
Hans Luige tekst on ladus ja paatoslik nagu ikka. Ent viimaks muutub see juba väsitavaks...oi, kus me tegime, oi, küll me käisime, kui head me ikka olime:)Ideaalis võinuks ju olla, et ma loen raamatu läbi ja siis lugejana lõpuks õhkan, ah, küll olid ikka ajad ja inimesed! Praegu läheb kole palju auru iseenese upitamise peale ära ja mul on kuri kahtlus, et raamatu lõpulehekülgedel minust sellist õhkajat ei ole.
Midagi on vist juhtunud ka toimetamisega, või on hr Luik koguni pidanud targemaks ainult enda oskustele tugineda? Näiteks Visnapuu on siin raamatus muutunud Eduardiks...Et mis lugu selle nimega siis on? Katustega ja katusteta tähed on omavahel lootusetult segamini läinud. Seesuguse tempo juures ei ole muidugi apsakad ka imekspandavad:)
Või hakkab vanahärral ka mälu alt vedama. Loen neid tema mälestusi suure huviga, ent vahel hirmutabki, et kuidas ta kõike seda mäletab (jaa, ma mõistan, et paljud faktid kui sellised on ülekontrollitavad, ent ikkagi) ja kas ei või olla üha enam ka ilukirjanduslikke ilustusi ja tuletisi.
Aga muidu on ikkagi põnev ja kindlasti väga hariv lugemine. Loomulikult boonuseks muhe naljasoon, ja eks elu jooksul ole ka juhtunud asju, mis muigama ajavad. No see hr Lennart Meri abikaasale silma heitmine oli üks sellistest, mis pani suunurgad kerkima:))) Ei ole võimalik, no ei ole!
Kohe tekkis ka sellega seoses teine küsimus: lisaks sümpaatsele Regina Merile oli ka Valjaga mu mäletamist mööda mingi üllatusmoment, et noor daam oli abielus või nii...Ent kas siis sõrmuseid ei kantud? Kohe hakkas huvitama, et kuidas oli võimalik kaks korda samasse ämbrisse astuda. Või ei olnud sõrmus absoluutselt määrav ja proovida võis ikka:)
Kui ma lõppu hakkasin jõudma selle kolmanda raamatuga, tikkus vägisi autori iseloomustamiseks pähe mõte: alul ei saanud vedama ja pärast pidama! See vist oli mõeldud naiste ja laste sasipundarde kohta:)
Igatahes kõik, kes õpikutest kuiva ajalugu tuupida ei viitsi, võiksid vahelduse mõttes lähiajaloo tundma õppimiseks need kolm raamatut läbi lugeda!




Ja siis "Nõgesed ja nartsissid", hämmastav oskus jätta end tagaplaanile ning jutustada, lühidalt ja täpselt. See vist on oskus, mis käibki luuletajatega kaasas.

Mänd jutustab siit ja sealt mõne lookese, tutvustab kirjandusrahvast, mõtiskleb... Ja need mõned laused ühe ja teise kohta ütlevad, kui mitte kõik, siis vähemasti põhilisema. Imeteldav!

Kõik need nimed lapsepõlveraamatute kaantelt saavad järsku näo ja teo. Mõnikord valusteravalt ausa, aga ega inimesed olegi kõik ilusad ja head.

Suurema fondiga nö vahetekstid, ma ei tea, ma võtaks päris mitmed ja paneks raami sisse seinale. Sõnailuks, silmailuks, mõtteiluks...Ma ei tahagi ühtegi konkreetselt siia kirja panna, ei taha valida, üht teisele eelistada.
Ma kahtlustan, et see on üks raamat, mida tahaks üha uuesti ja uuesti kätte võtta. Üks äraütlemata ilus raamat, nii seest kui väljast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar