19 mai 2011

Ma tean, mida sa tunned ehk Holland - Taani


Täna öösel käisin ma Hollandis nagu naksti ära. Mõnikord juhtub, et raamatud keerutavad end sulle nii pähe, et trügivad viimaks koguni unenägudesse. Mitte et see halb oleks.
"Minu Amsterdami" lugemine oli, ma ei teagi, iga Minu...-raamat on isemoodi ja põnev ja info- ning emotsioonideküllane, aga Amsterdam... No see pani mind korduvalt ahhetama-ohhetama, ei, suisa oiates diivanil väänlema, sest seal oli tohututes annustes äratundmist. Tavaliselt räägivad äratundmisest inimesed, kes samas paigas elanud-käinud. Mina EI ole Hollandit mitte nuusutanud ka, aga igal teisel leheküljel leidsin paralleele taanlaste ja Taaniga. Ehk oleks Kopenhaageni ja Amsterdami võrdluses neid analooge veelgi enam, aga Kop ei ole paraku nii läbi uuritud ju:)

Aga need nukumajad ja korras aiad. Haa, ja muidugi kardinateta aknad, mis panevad mind hulluma, nendest ei saanud Margot samuti oma raamatus üle ega ümber:) Et kui sa tuled Eestist, tead ju küll, sa rebid elu eest igal õhtul neid pakse ja tolmuseid öökardinaid nagu segane akende ette, edumeelsematel on selleks puhuks rulood, aga põhimõte sellest ei muutu. Sa ärritud, kui avastad, et keegi väljas su akendesse jõllitab, sa tabad end korduvalt välja vaatamas, avastamaks mõnda pervot sind piidlemas jne. Ja siis sa jalutad kusagil, kus iga tänavale avanev aken oleks nagu erinev foto, erinevalt fotost ei ole tegemist muidugi staatiliste piltidega - ka pererahva kodus olles ja ringi liikudes on aknad "alasti".

Sellega seoses meenub mulle ikka ja jälle kuidas ühes järjekordses pisikeses linnakeses, veelgi pisemate nukumajadega tänaval tabas mu pilk eriti põneva akna, no taanlaste aknad on alati omaette vaatamisväärsus, esteetiline ja ajalooline väärtus on hindamatud, ja kuidas ma siis seal uurisin eriti huvipakkuvat küünlajalga vms ja järsku paarikümne cm kaugusel liigutas üks suur ja sokis varvas end mõnusasti:) Vanahärra oli mugavas tugitoolis silma looja lastes jalad kõrgemale tõstnud.

Vaatamiseks valla akendega meenub kohe järgmine detail - õhtusöögiaeg. Ma ei ole suuteline nimetama Eestis kindlat kellaaega, mil pere laua ümber koguneb. Ma ei tea, kas takistavad seda teadmist taas need paksud kardinad või ei olegi olemas ühte kindlat aega. Pigem kaldun viimase variandi poole. Mulle ei meenu küll ühtegi korda, mil keegi oleks õhtusöögile kutsudes uurinud, et mitu kartulit ma söön (tõenäoliselt oskaks ma esimesel korral selle peale ainult möhh! öelda:))) või kas mul on suur või väike nälg, aga taas tuleb tuttav ette mõte kui selline. Oleme samuti tihtipeale imestanud kui täpselt õhtusöögile kutsuja on kogused arvestanud. Näib kehtivat põhimõte, et pigemini vähem kui rohkem. Samas ega keegi muidugi päris ilma ei ole kunagi millestki jäänud, aga ei mingit mõttetut üle pingutamist või ülejääkide tekitamist. Harukordne oskus, milleni ma suure tõenäosusega ei küündi eluilmaski. Ju see on üks neist oskustest, mis emapiimaga kaasa antud ja mida niisama ära ei õpi. Mille õppimine samuti kipub eestlasele ülejõu käima, on õudus kuubis olukord, kui õhtusöögiajal keegi juhtub läbi astuma. Naljalt seda loomulikult ette ei tule, aga vahel siiski. Eestlane jookseks kohe ühte kohta juurde katma ning pottides kolistama-kraapima (arvestades meie põhimõtet, et süüa peab olema pigem rohkem kui vähem, siis midagi leiab ju ikka), mina küll ei tea eriti ühtegi, kes jätaks ootamatu külalise vesise suuga pealt vaatama. Taanlane ei pilguta silmagi sealjuures - kui tulid sellisel ajal läbi, siis tulid, kui tahad natuke rääkida, siis istu maha ja räägi, aga enamasti jääb kutsumata tegelasele ainult silmailu kenast söömaajast. Keegi ei mõtle sealjuures, et see on ebaviisakas või imelik.

Ja muidugi puukotad. Amsterdamis kindlasti haruldasem vaatepilt, aga maapiirkondades usutavasti endiselt popp jalanõu. Mugavuse, mitte populaarsuse pärast loomulikult:)
Enesekindlamad ja söakamad lapsed, võrdõiguslikkuse järgmine level võrreldes Eestiga ja samas vaimus võiks jätkatagi. Meenub endalegi kordi, mil marsid mõnest välisuksest enesestmõistetavalt sisse ja avastad, et teele ette jäänud meeseksemplar ei mõtlegi kõrvale astuda, vähe puudub, et tekiks tõsine olelusvõitlus. Mantlit ei aita nagunii keegi selga. Ah jaa, sellega seoses hakkas hirmsasti huvitama, et kuidas Hollandis näiteks klaaside täitmine kangema kraamiga toimub? Kõike loetut arvestades eeldaks, et igaüks vaadaku ise kuidas saab:)

Mul on hea meel, et Margot kirjutas sellest hollandlastele iseloomulikust näokujust, või veelgi täpsem olles, hästiarenenud lõualuudest:) Mulle on alati tundunud, et keegi ei pööra sellele tõigale tähelepanu. Ega vist ei peakski ju, sel polegi tähtsust kui nii võtta, ent see on lihtsalt nii huvitav ühisjoon, et kuidas seda ei märgata:) See ei ole kõigil meestel ühesugune, aga pagan küll, ma ei oska Eestis peale kadunud Lennart Meri mitte ühtegi samasuguse lõuajoonega meest nimetada. Taanis võiks lähemast tuttavateringist neid pikalt ette vuristada, ja ma kahtlustan, et midagi sellist leidis Amsterdami autor ka Hollandist. Vahva tähelepanek:)!

Kindlasti oli veel suuremaid ja väiksemaid asju, mis mind äratundmisrõõmust siplema panid, aga ega minu pea kõike kinni suuda pidada:) Igatahes tabasin ma end mõttelt, et peaks ikka kunagi Hollandisse minema, et see on samasugune sihtkoht nagu Taani, mis ühe keskmise eestlase unelmatereiside rubriiki ei kvalifitseeru, aga kus ometi on... midagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar