01 mai 2011

"Postmodernsed leibkonnad"


Mõnikord on hea, kui lähed teatrisse siis, kui sul ON võimalik minna, mitte siis, kui sa oled kava risti ja põiki läbi lugenud ja püüdnud mingite x faktorite põhjal sobiva lavastuse leida.
Et sedasorti pimesikumäng päädis juhuslikult Martin Alguse kirjatööga, mis ka 2009.a. näidendivõistlusel esikoha pälvinud, oli lihtsalt boonuseks. Mitte võistluse ja esikoha tõttu, vaid ikka Alguse enda tõttu. Alguse tööd lihtsalt on (minu arvamuse kohaselt) sellised, ütleme, elulised, ja kahtlemata nooruslikud.
Postmodernsed leibkonnad oli lugu elust enesest, veidi keeratud üle vindi, muudetud sürrealistlikumaks, aga ikkagi elu ise. Õigupoolest mitu elu, mitu perekonda, ise me vaevalt kõiki neid läbi proovime reaalses elus, aga killuke siit ja teine sealt võib täiesti vabalt ette juhtuda.
Ja teinekord võib olla, et me ise ei tunnistagi seda, ei oska, ei julge, ei taha... mis iganes, aga kuskilt otsast on see ka meie endi lugu.
Pisarad ja naer, armastus ja vihkamine, kõik käsikäes. Kaks liini, mis naerma ei ajanud olid muidugi Petteri (T. Vridolin) ning Lissi (K. Lepp) ja Max(M. Mill). Seda huvitavam oli jälgida publikut - publik naeris ikka, hoolimata kõigest. Vahel tundubki, et inimesel on kergem mõista seda, mis esimesena silma torkab, labasusi ja roppusi, kui loo tuuma. Tegelikult oli tegemist ju traagikaga, sellisega, mis märkamatult võib end iga perekonna kohale lahti kerida. Inimesed sellest hoolimata itsitasid, no lihtsalt iga teine sõna oli p...e ja v...u. Mis seal`s ikka.
Seevastu Ngabe (T. Ingi) ja Paul (J. Vadi) olid ikka nii üle võlli, et seal ei olnud võimalik tõsiseks jääda, kuigi teema taas tõsiste killast. Natuke ka muidugi ettearvatav, viimase aja "mood" nõuab ühte lavastusse mustanahalist ja homo, antud hetkel siis 2 in 1. Kui Ingi peaks mulle mõni päev tänaval vastu jalutama, siis ma ei saa vastutada oma käitumise eest, absoluutselt mitte:) Ja no Janek Vadi, mina ei saa aru, kuidas ta nii ehedalt kõik rollid välja mängib. Ma ...no okei, ma ei leia sõnu, ei ürita ka:))) Igatahes super! Sama kehtib ka Andres Tabuni kohta. Naised veidi pakkusid üle, aga see ei seganud.
Uus aeg ja palju animatsioone, see on asi, millega ma keeldun harjumast:) On lavastusi, kus nad end õigustavad, siinkohal aga võinuks olemata olla. Tõenäoliselt on tegemist sama asjaga, mis meediaski - kardetakse, et vaatajal hakkab igav. Hakkab igav, kui ta peab pelgalt sõnaga leppima, isegi kui selle sõnaga paralleelselt on laval tegevuski olemas. Ikka oleks nagu midagi veel vaja, okei, paneme siis ekraanile veel midagi virvendama, siis ei jää ehk publik magama. Või et äkki on juhtumisi publik loll ning ei saa aru, et kui üks lõi teisele noa rindu, siis selle tulemuseks on veri? Olgu, rõhutame siis verd ikka animatsioonis ka.
Ning samas oli kohti, mis tõesti JÄID ebaselgeks ja mis oleksid vajanud täpsemat lähenemist. Aga ehk oli see minu viga:)
Muide, lavameistritele lisakiitus:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar