11 mai 2011

Püüdke ajavaras kinni!

Aeg kaob nii, et loetud raamatud tuleb juba kolmekaupa üles märkida, ja siiski jääb mõni vahele. Nähtavasti on selle asja nimi sõltuvus, nagu pahedega ikka, siis ei tahagi vabaneda:)
Hetkel siis endiselt Meretuule loetelu, vahepeal sekka ka muid pudinaid sattunud.



Gavalda, keda ma seni peljanud olin, põhjuseid ärge küsige, lihtsalt tundus selline... Lugedes tundus selline korralik harju keskmine, kiiresti läks, ladus, ikkagi prantslased ühes oma veidrustega, ennekõike aga huvitavad karakterid. Viimased olidki kõige suuremaks boonuseks. Et kõik oli nagu OK, va happy end muidugi:) Need moosised viimased leheküljed oleks küll prügikasti poole teele saatnud, etteaimatav veel pealekauba.
Lõppu jõudes koguni pidasin plaani mõni teinegi tema raamat kätte võtta...

Siis aga ootas järge Fowles, ja see oli mitu pügalat parem kui Gavalda.

Võiks öelda, et üsna haige raamat ühes veelgi haigema peategelasega. Aga lõppude lõpuks, ega ma ise ju targem ole:)) Ja samas, mis üldse on norm ja mis kõrvalekalle? Lisaks veel ehe näide kuidas kõik on mingis omavahelises seoses ja järgnevuses. Kuidas üks asi viib teiseni. Kuidas mõtted sünnivad jumal teab kuidas ja veelgi salapärasem on nende materialiseerumine.
Ma ei ole tüüpiliste krimkade lugeja, no teate küll neid lugusid, mis mingi ühesuguse skeemi järgi on üles ehitatud ja mida võib riiulite kaupa raamatukogust leida. Nüüd ma siis tabasin end juurdlemas, et miks ma neid ei loe ja mille poolest Liblikapüüdja sellistest erineb. Erineb küll, ja veel kuidas!
Tavalises krimkas on mingi kiretu kirjeldus, üle mõistuse nutikas, või siis lihtsalt õnneseen, detektiiv vms tegelinski lahendab igasuguseid jamasid. Mõrvade motiivid on pinnapealsed ja, võin muidugi eksida, seotud raha või keeruliste suhetega.
Igav, ma ütlen.
Liblikapüüdjas ei ole detektiive ega inspektoreid, nende targutusi ja tobedaid oletusi, kõik on pealtnäha lihtne ja teisalt nii neetult sügav. Ongi üks tegelikult tavaline inimene, sest olgem ausad, sellised tüüpe on meie hulgas ja ümber lausa murdu. Nad hõõguvad ehk küll madalamal temperatuuril, mõni tehakse õigeaegselt kahjutuks, mõni on liiga tahtejõuetu, mõnel jääb vahenditest puudu, aga põhimõtteliselt on neid palju. Aeg on selline, et eks neid sigineb jõudsalt juurdegi.
Minu arvates tuli antud loos kenasti välja kuidas üks seesugune isend mõtleb ja leiab ajendeid oma tegudeks.
Isiklikult pidasin nõrgemaks ja igavamaks nn ohvripoolset jutustust, päevikuvormis siis. Liblikapüüdjast minajutustaja oli ehedam. Teisalt võis olla põhjus selles, et uudsus oli kadunud, need episoodid olid juba toimunud, kirjeldatud, nende tulemgi teada, vaid see pisuke vahe, et ohvril oli võimalik nüüd oma tausta rohkem avada. Maamajas toimuvatele sündmustele päevikusissekannetest suurt lisa ei tulnud.
Sõnaga, hea lugemine.

Ja siis tuli kompvek!

See ei ole veel läbi, küllap täna õhtul lõpetan, seetõttu ei tea öelda, kas mingi vapustav puänt ka tuleb või mitte.
Aga keel, milline keel! Vähemalt iga kolmas lause tahab tagasi kerimist ja seedimist. Võrratud kujundid, tabavad kirjeldused. Taas see haruldane ja raskesti teostatav tulemus - vähem on rohkem. Banville on seda suutnud.
Sellistel puhkudel ei suuda ma päris lõpuni aduda tõlkija rolli (tõlge Karin Suursalu). Pagan, ma ei oskaks isegi sellist teksti luua, ja ärge tulge mulle ütlema, et tõlkimine on lihtsam - ei ole! Tõlkimine on veelgi komplitseeritum mu meelest.
Ma ei tea, peaks seda teist korda veel lugema, aga no kus mul see aeg:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar