05 mai 2011

Rõdurahvas ehk jätke mind ometi rahule

Ümberringi lösutavad majad on hea koht minusse peitunud statistiku välja tulemiseks. Näiteks rõdud võiksid olla väga kõnekas ja põnev uurimismaterjal. Samas mil moel? Pesurestide või -nöördie kasutus, pesupesemise segadus, või mis?
Igav, ütleksin ma. Eestlaste pesu on igav ja tume, nagu lagi meie toalgi, eks ole. Ükskord oli ühel rõdul üks padukole sinine voodipesu ligemale nädal aega. Vaheldus mustade-hallidele-pruunidele toonidele. See on üldse kõige usinam pesupesija siin kvartalis.
Rõdudel võiks ju vaadata ka inimesi. Kui neid oleks. Ühe maja rõdud on õhtupäikese ja teise omad hommikupäikesega - jumal, terveks päevaks materjali! Aga siiski mitte. Kummaski kümmekond suitsetajat ja sama palju pesunaisi, aga ei enamat. Hommikupäikesega majas siiski on kaks eristuvat tegelast. Üks on vana mammi, kes rõdult elab kogu oma meeldivama osa elust - kantseldab teismelist lapselast ning vahetab naabrinaisega muljeid õhtusöökide teemal. Poisil ei ole lihtne oma eakaaslaste kuuldes ja kajaga võimendatult saada juhtnööre piinlikel teemadel.
Ühel teisel rõdul, täpsemalt viienda korruse omal, on keskealine naisterahvas, kes kassile õhuvanne pakub. Mis aga vaat et tähtsaimgi, ta joob ka hommikukohvi rõdul. Ja see juba on midagi - puhas eksootika meie maal!
Muus osas haigutab aga tühjus ja igavus.
Miks? Rõdud on ja inimesed on, aga miks siis elu mitte. Need samad rõdud annavad ka mõnusat lisa kinnisvarahindadele, ja nüüd äkki siis sedasi.
Ma olen muidugi vale näpuga näitaja, kõik vead on minulgi man. Ehk ma küll kasutan keskmisest eestlasest sagedamini rõdusid, ei leia need ometi täit kasutust. Ühe olen sootuks unarusse jätnud, teised kaks näevad mind sagedamini. Koduosaks nad ikkagi ei ole, oma pesa tuleb iga jumala kord uuesti luua ning üldsegi, kuidagi ebamugav on.
Mina tean, mis on minu põhjuseks, ja ma kahtlustan, et teistel võib sama olla.
Privaatsus. Usaldamatus.
Üks õige eestlane (kui selline on olemas üldse) on harjunud elama naabrist kilomeetrite kaugusel, nokitsema ja nohisema omaette, kui vaja, siis röhitseb, peksab naist/meest ja lapsi, kui vaja, siis penigi. Väljapoole peab kõik uhkem ja kobedam paistma, oma kodus võib aga kõike välja kannatada.
Nüüd aga järsku rõdud, või nimetage neid lodžadeks, kui soovite, rõdu rõdu kõrval, all ja ülal, kõik peopesa peal. Mind häirib küll, kui kaks suitsetajat vannuvad ja ropendavad teineteise võidu, kui pean olema osaline sõimus ja sajatustes võhivõõra perekonna piires, kui Vikerraadio röögib mulle kõrva, või üleüldse tahtmatult teiste eludes osalemine. Ma ei tunne end hästi.
Ja siis mõtled kõigile neile maadele, kus majadele on isegi veel pisemad rõdukesed, igaüks isemoodi ilme ja näoga, nagu nukumaja küljest lõigatud, pintsli õrn ning värvide mahlane puudutus paistmas igast üksikust nurgast. Väärika moega daamid ning sirgeseljalised vanahärrad tõstavad veinipokaale või naudivad pärastlõunast kohvipausi. Kõigil on hea olla, keegi ei tunne end halvasti, et oleks just kui väljanäitusele sattunud.
Kas minevik pressib end endiselt säärase jõuga peale? Et igaüks asjatagu oma nurgas ja omaette.

2 kommentaari:

  1. haa, aga rõdul on ju külm ja tuuline. Või siis vastupidi väga palav.
    Kunagi ehitasid tuvid mulle rõdule pesa, seejärel sai üks rõdudest kinni ehitatud. Seda kasutan küll meelsasti, aga selle nimi pole vist enam rõdu?
    Teisel rõdul kuivab pesu ja kasvab lill. Aga niisama olla seal eelnimet põhjustel ei taha:(
    Ja ei taha mu naabrid ka.

    VastaKustuta
  2. See külm või kuum on küll iseeneseest õige tähelepanek:) Aga ikkagi jääb õhku siis, miks mujal liikudes inimesed nii palju rõduidülle korraldavad, lisaks veel eakas rahvas? Või ongi vanades kontides külm sees ja siis suvel soojenevad mõnuga päikese käes....tont seda teab. Nii vihale ajab, et mitte midagi ei tea:)))

    VastaKustuta