31 mai 2011

Võõrutusravil

Imelik päev on, mida edasi, seda enam selliseid on. Mul on tõsised võõrutusnähud tekkinud, sedavõrd lühikese aja jooksul.
Läksin eile lugemisest puhkusele. Puhkuseks seda muidugi nimetada ei saa vist, sest puhkus oleks see juhul, kui ma oleksin väsinud ja tüdinenud sellest. Aga ma olen lihtsalt kapitaalselt üle piiri läinud. Lugemine segab juba elu:) Ja siis koristasin urramis ära kõik linnukesed raamatute eest, mille järjekorras ma olin.
Halastamatult. Kuigi süda tilkus verd... Ma tegin hiljuti sama lükke, aga kuna kodus olevaid raamatuid viima minnes sattusin hoobilt oma ahvatluste keskele, siis loomulikult olin kadunud tüdruk. Tulin jälle pihutäiega koju (sülega ju enam ei anta, rasked ajad ikkagi...). Eile olin targem, ei läinud enam ise raamatukokku. Kuna raamatukogud vist kaarti ei bloki, - või peab selleks mõne koletuma kuriteo korda saatma, siis ehk jah-, olin sunnitud kaardi lihtsalt laskma kodus ära peita.
Nii et sellega on siis sedasi lood. Algas piinarikas võõrutusperiood. Istusin õhtul diivanil rätsepistes ja kõigutasin end vaid endale teadaolevas rütmis, aga kergem ei hakanud. Täiesti mõttetu olemine! Õhtune mööbeldaja ma ei ole, seega pidin rahumeelsema asendustegevuse leidma. Avastasin üllatusega, et ma ei olegi enam suuteline telerit vaatama. Nähtavasti olen harjunud uudiseidki, mida ma muidu ikka ühe silmaga jälgin, vaatama raamat käes.
Mäemamma viimane postitus pani mu seetõttu üle kere judisema ning hoidsin sõrmi tagasi, et mitte kommentaariumisse kuhjaga dislike´e laduda:) No nii valel hetkel (minu jaoks siis) ridamisi häid mõtteid suveks. Lohutan küll, et ehk ei ole neist paljud maakeeli ilmunud.
Kui mul juba päris villand (mulle meenub siinkohal lapsepõlv ja multikate algusesse/lõppu? kuulunud tõlkija Valeria Villandi vm selline nimi) sai, laamendasin riiulitel väheke, aga midagi lugemata JA lugemisväärset ei olnud võtta. Olin sunnitud, kuigi lõpuks siiski ülima rõõmuga, lugema ei tea mitmendat korda Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Üle mõistuse hää ja usutavasti loen ma seda vähemalt järgmised 10 aastat samasuguse vaimustusega. See on raamat, mis teeb pika pai. Lihtsatest asjadest keeruliselt ja keerulistest lihtsalt rääkides. Kerides palju kokku üheks ja vastupidi. Autori rõõm ja kurbus, varjatud iroonia või heatahtlik tögamine, iga loo lõpp, on nii muhedad ja ehedad, et ma võin peaaeu et kuulda teda siit või sealt mõnda fraasi habemesse pomisemas. Just niimoodi muhedalt-mõtlikult nagu ta tavaliselt mõjuski.

Aga korduvad lugemised arvestamata jättes, läksin ma võõrutusravile heade raamatutega. Head raamatud, jälle üks mõttetu hinnang muidugi... Riikka Pulkkineni "Piir" nagu elu ise, eks ole. Jään kohe-kohe maakeeli ilmuvat "Tõde" ootama, või on see juba olemas? Meenub nagu maikuuks välja käidud veksel. Minu viga, tõsi küll, et pilk enne lugema asumist ka tõlkijale sattus, võinuks alles pärast märgata. Mul läks pidevalt mõte seetõttu teist rada pidi kõndima. Tähendab, lugemiseajal tekkisid kõrvalised mõtted:)

Toni Morrisoni "Armas" oli siis see päris viimane enne kohustuslikku lugemispausi. Mina ei tea, miks see mul seniajani lugemata oli. Vaat, selle kohta ütleks sallivuseõpik ja tuleks olulisemalt varasemas eas tutvust teha. Seda seedin ma arvatavasti veel jupike aega.

P.S. ma pean siia panema tagakaanelt lõigukese, lihtsalt pean, eks.

Hea, kui saaks elada oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu. Võib käia ujulas ja ujuda veinimere lainetes. Kui lapsed sünnivad vanemas eas, siis oskad neid ehk kasvatada ja arendadagi. Kui noorelt, nagu vanasti, siis on jälle võimalik nende täiskasvanuks saades nendega sõbraks saada.

5 kommentaari:

  1. Kuku, Mae...uups, oleks ma teadnud ;-) See on siis nagu hörk vein sumedal suveöhtul, mida väga sensuaalselt vöörutaja nina all juua...
    ma proovin järgmine kord pealkirjas läbinähtavam olla, siis tuled omal riskil (kui tuled)

    VastaKustuta
  2. Oi, Sirja, Sa kohe oskad ikka kümnesse oma võrdlustega panna:)) Ega muidugi vahet suurt ole nende pealkirjadega, sest ma tulen ju nagunii, ei saa eemal olla:)

    VastaKustuta
  3. Miks Sa ennast raamatutest võõrutad?!? Tervise pärast?
    Teisi aetakse kaikaga lugema ja Sina nüüd niimoodi...:)

    VastaKustuta
  4. Laps hakkab mu nägu juba ära unustama, nina mul aina raamatus ju:) Ja no veidi keldrikakandi tunne hakkab ka tulema, pisike paus mõjuks ehk värskendavalt, küll ma pärast jälle vanaviisi edasi lasen...

    VastaKustuta
  5. No mis kõrvalised mõtted sul siis tekkisid siis? "Piiri" lugedes, ma mõtlen.
    Ja: sa oled õnnelik inimene, kui SAAD nii palju lugeda, et sellest kohe võõrutama peab. Olen ka mõelnud, et eks ta üks asendustegevus ole. Parimaid nende hulgas.

    VastaKustuta