13 juuni 2011

Viljandi XX Hansapäevad ehk Annan alla

... on kulgenud sellises tempos, et toibumiseks kulub veel hea mitu päeva - meeletu kuumus, rahvamassid ja vein on oma töö teinud. Kui seni tundus veider mõelda puhkusele sõitmisest, siis täna on see mõte juba igati paslik.

Reede õhtul rongkäik Raekoja eest alla järve äärde meeleolukas ja üllatavalt rahvarohke. Hämarduv ja tuledes linn oli järvelt vaadates vaat ehk efektsemgi kui viikingilaevad ja tõrvikud, ühesõnaga oli linn ise kogu etenduses peaosaline. Svjata Vatra võiks järvel igal õhtul esineda, ma oleks iga kell kohal:)

Foto: Roger Ote

Ööbikulaulu saatel keskööl kodu poole astumine oli puhtalt boonuseks (hansaprogramm seda välja ei reklaaminud:))

Laupäeval põrgukuumust trotsivad laadalised on kõik väärt kiidusõnu. Kitsad tänavad olid tihedalt täis kauplejaid ja veelgi enam ostlejaid-uudistajaid. Kõike oli, ainult õhku mitte.
Leitsakust enam kurnavaks osutus siiski ainult LHV eriti agressivne müügipoiss (ei tea, kust ta küll kinni püütud oli või mida sisse söödetud???) Igatahes kadus mul viimanegi huvi pensioni peale mõelda. Tähendab antireklaamina töötas selline suhtlemine suurepäraselt, iseasi kas see just konkreetse ettevõtte eesmärk on:) Seevastu kiidusõnad Nordea heledatele kaunitaridele Annelale ja Maritale;)

Õhtune vastuvõtt Villu keldris oli päeva naelaks:)

Tulemuusika ajaks andis väsimus juba endast tugevalt märku. Rõdule, tõsi küll, ei kostnud ka kõige paremini:( Samas võis põhjuseid olla mitmeid, nii et täiesti mõistetav:) Meeldiv tõdeda, et rahvast oli tõsiselt palju, õigupoolest kehtib see kõigi kolme päeva kohta ja kõigi ürituste kohta.

Juba laupäevaõhtul tunti huvi, et kas ma siis mõne rüütli omaks ka sain. Vastan - ei saanud! Ise näen siin põhimõtteliselt kahte varianti, kas tõesti keegi ei tahtnud, või olid need "asjandused" liiga kõvasti kinni õmmeldud, sest eks neid ikka tiriti küll päris mitu korda:)

NB! Kui nüüd keegi küsib, et miks mul piltidega sedavõrd kehvad lood on, siis... jäin paraku hiljaks kostüümiga kokku passiva fotokoti otsimisega, no ei olnud võimalik kaasa võtta pildimasinat. Ja samas jääb õhku ka võimalus, et keskajal ei olnudki fotoka jaoks kotikesi:)

Ja siin allpool siis minu aeroobikatibukesed:)Samas on neil nii reipad näod ja hea põlvetõste nagu ei olekski ränka lapsehoidmisööd olnud. Kuna see aeroobikamaraton oli kahetsusväärselt lühike, siis ma ei hakanud ketse kuumaks ajamagi. Mina lõpetasin oma maratoni sõpruskohtumisel Saarepeediga. Kaotajaks jäid selg ja nina.




Siit pildilt võib juba hea tahtmise korral esimesi väsimusemärke välja lugeda. Ikkagi tublid olite!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar