27 juuli 2011

Kohe-kohe

See kummaline ootus ja ärevus on õhus, tee või tina. Kesknädal, aga kahtlane vaikus ja roidumus, ma saan aru, et kuumus teeb oma, varjus ikkagi juba +31, aga midagi on veel... See on üks kummaline aeg, iga jumala aasta. Nagu ikka enne suuri pidusid - kes valinud mineku, on juba läinud, ja kes otsustanud tulla, ei ole veel kohal...
Ja siis tundubki linn tühi ja ootav ja veidike pelglikult küüru tõmbunud. Sagivad telkide ja lavade ülesseadjad, klopivad patju ja siluvad linu öömaja pakkujad. Teised on lihtsalt ootel...
Homme langeb taevas maale ja läheb lahti, siis ei ole aru ega otsa, siis on kohal viimne kui üks, kes tunneb, et peab kohal olema. Linn pulseerib ainulaadses rütmis. Ka need, kes ei taha osa saada, saavad, moel või teisel.
Ning alati tundub, et pärast seda on suvi läbi. Kui nihutaks folgi augusti lõpunädalale, tunduks suvi kohe hea mitu nädalat pikem, kindel see. Sest kuni on folk või valmisolek selleks, kestab suvi, pärast seda on üks pikk ja nukker finito, sama hästi kui sügis käes.
Homme on pidu.
Esmaspäeval on samasugune tühjus nagu täna, ainult et kordades hullem. Kõik leiab oma paratamatu otsa.

Kust algavad lood...

Wassmo "Sada aastat" Põhjamaade romaanisarjas on hea näide, kust ja kuidas lood sünnivad, edasi liiguvad ja viimaks oma näo saavad. Dina- ja Tora- triloogiate tegelaste ja nende läbielamiste tagamaad avanevad kaude just selles raamatus. Seepärast peaks ehk hoidma lugemisel vahet...
Liiga palju valu ühekorraga ei ole hea.

24 juuli 2011

Täiesti töökorras nina

Hoolimata sellest, et ma olen kodumasinate jumalad millegagi lootusetult välja vihastanud ja nad on demonstratiivselt mulle selja pööranud, on kukeseente oma mu vastu armuline. Väheke küll kiuslik teine on, aga parem ikka kui üldse põlu all olla:)Kiusas kuis jaksas mind, lasi lootusel vahepeal kaduda, pani korduvalt mulle pähe kojuminekumõtteid... Ja sel kõige viimasemal ja otsustavamal momendil mõni oranž täpike ikka sambla alt piilus mu poole.
Nii et mu nina on jälle töökorras:) Tõsi, kasutasin kukekate leidmiseks ka mõningaid ebaausaid võtteid. Pärast mitmeid tühikäike, ämber ja nuga truult kaasas kõlkumas, pöördusin ka vana sõbra Murphy poole. Ei teagi, kas sõber Murphyl on kukekatega palju kogemusi või tegin ma uue seaduse hoopistükkis ise käigupealt, igatahes see töötas! Ja lõpuks oligi iga viimne kui kord, mil ilma noa ja ämbrita metsa sisse minna, siis keegi seal ootas, justament!
Seda, mis kodumasinate jumalatega saab, seda näitab vist küll vaid aeg ise...Hetkel võib vaid küsida, et mis järgmiseks? Palju variante ei ole...

22 juuli 2011

"Tõde", Riikka Pulkkinen


Pulkkinen mulle istub, sinna ei ole midagi enam teha. Inimlikud asjad, lihtsas inimkeeles, lisaks veel piisavalt hästi kokku seotud karakterid, väikesed suured detailid.
Ühest küljest elu kordumatus, teisalt igavene kordumine. Kõik see, millele olen isegi mõelnud ja püüdnud kirja panna. Mitte küll nii hästi, aga siiski. Koguni ühe tegelase nimigi peaaegu sama:) Naised, põlvkonnad, valikud ja ... ja palju muudki.
Raamatut võib lugeda kui lihtsat ja tavalist, natuke nagu isegi tüüpilist naistekat.
Aga saab ka teisiti, saab näha inimest inimese taga, võimalusi võimaluste taga, valikuid, mida iganes.
Mitu kihti, seda kindlasti. Ühesõnaga - elu ise, nagu see on.

P.S. Raamatukaas - miks? Ei meeldi mulle, samuti nagu ka Oksaneni "Puhastuse" oma:) Need kaaned on, olgem ausad, sellised, et raamatut haarama ei kutsu, aga ehk ei peagi. Iga kell võiks sisu olulisem olla, ent siiski...

17 juuli 2011

RetroScandal

Eilne uinumine oli eriline, elu näitelaval rullusid lahti erinevad etendused, millest siis paratamatult pidin osa saama.
Esmalt kõõrutas Sandra mulle kõrva igikestvast armastusest ja sellest kuidas Johnny tahab elada. Mul hakkas sel hetkel natuke kurb, mõtlesin kõigile neile vananevatele artistidele, nende minevikule ja olevikule. Vananemine võib olla nii rõõmus kui ka kurb, aga taoliste artistide puhul on see masendavalt depressiivne mu meelest. Aastakümned lähevad ja sinult oodatakse ikka neid ühtesid ja samu laule, ja sa pead neid ikka ja jälle laulma nagu esimesel korral. Nagu sellest veel vähe, ega lihtsurelike arvates ei tohiks sa justkui vananedagi, eks see tingibki selle, et nad viimse piirini hoiavad kinni noorusest ja ilust, mis lõpuks pöördub nende endi vastu. Muudab nad võltsiks ja naeruväärseks...
Vaatasin esimese õhtu pilte, see Fancy-onu näiteks, nii ära tuunitud, et anna olla:) Kohalikud popstaarid muidugi nii drastilisi samme ette ei võta. Kuigi-kuigi, märkasin ühe pildi peal meie 90ndate suurt tähte, kes naiste romantilisi unelmaid küttis lauludega kingitusest ja neiust mustas kleidis. Tuunimisega ta, õnneks!, küll tegelenud ei ole, aga väike kõhuke, mis aastatega lisandunud, ei oleks nii koomiliselt mõjunud, kui ta ei oleks end lumivalgesse ja üsna liibuvasse esinemiskostüümi riietanud. Nii et jah, raske on see staarielu, ma ütlen.
Sandra mahe hääl igatahes mu viimaks uinutas, see ei olnud raske ka, sest rahvas ei olnud veel osaline massipsühhoosis, lärmi suurt ei kostunudki.
Siis aga, veerandtunnike hiljem, tungis mu kuulmismeeltesse sootuks isemoodi naishääl. Milline kopsumaht, milline suutlikkus! Ja hoolimata sellest, et iga kolmas lause rõhutas, et ta enam ei jaksa ja enam ei jõua, oli temas ometi peidus võimas ürgnaine. Lisaks võisin veenduda tema piiramatus vandesõnade arsenalis. Ma ei räägi hetkel ühestki RetroFesti esinejast, eks ole:) Ühesõnaga, sain mina, nagu ka mitusada ülejäänud kohalikku, osaliseks ühe perekonna suhtedraamast. Nähtavasti mees midagi vastu ikka ütles (kuigi mitte esimese poole tunni jooksul), aga seda häält minuni ei jõudnud, võisin vaid naise "Vait!" käratamiste põhjal oletada, et vastaspool sõna üritas võtta....
Nii jäigi mul kuulmata, kes pärast Sandrat mu akna taga laulis.
Aga iga jõud saab kord otsa, naise salv sai tühjaks tulistatud umbes keskööks, kui mu akna taga laulis serenaadi pool Modern Talkingust. Kas jäigi see naine viimaks vait, sai kõik hädavajaliku mehele näkku röögitud, läks tal ehk hääl ära, või mis tõenäolisem, Thomas Andersi "Brother Louie" üürgas nii valjusti, et naise tähtis kõne kaotas oma efekti selle taustal. Mul on tunne, et selle etteaste ajal langes lava ees naisi nagu loogu, vähemasti publiku poolt tekitatud hääled olid hirmuäratavad:)
Ütleme nii et, oli tore pidu, ka oma voodist kuulates:)

15 juuli 2011

Tuhat tunnet Tuhalaanes




Eile õhtul väärikas ümbruskonnas tegi Jää-äär minu, ja loodetavasti ka teiste, hingele pika ja sooja pai. Kõrvadel ja hingel oli hea olla. Õhtutaevas kihutanud tinahallid pilved sobitusid kenasti Jumalaema Uinumise kiriku juurde mäele, kõrgete kohisevate puude varju.
Jää-ääre poiste ja tüdrukute kiituseks peab ütlema, et kontsertide toimumiskohtade valikuga on kümnesse tabatud. Käsmu, Muhu, Vormsi, Saaremaa, Haanja - no mida sa veel hing soovid:) Ja meie pisike Tuhalaane sellises vahvas seltskonnas. On inimesi, kes on oma kohaolekuga andnud paigale juurde uut sisu, nähtavasti.
Ja kui ma nüüd suudaks tuvastada ka eilse õhtu kauneima laulu, mille sõnade autoriks Andres Noormets, siis võiks lugeda õhtu kordaläinuks.
Paar tundi ja seegi mure lahendatud:) See on nüüd ehe näide sellest, kuidas mõnikord laulule antud nimi ei lähe lauluga kokku:) Sest loomulikult viskles mu silme ees see laul korduvalt, aga ma võtsin enesele õiguse pidada seda millekski muuks.... Eile koos Tuuliga kõlas ka veidi paremini, aga pole viga...


13 juuli 2011

"Toscana argipäev" Frances Mayes



Nähtavasti muutuvad eestlased üha avatumaks, mis on igati tervitatav nähtus. Mayesi viimane Toscana-raamat annab aimu, et autor on oma Cortona pesakese lähiümbruses puutunud kokku eestlase või ehk koguni mitmega, ning meie oma kodumaine mesi on isegi temani jõudnud. Iseenesest ju üliarmas, et keegi kaasmaalane on vaevunud haarama purgi hüva kraamiga kaasa ning kuulsaks kirjutatud radadel rännates selle ekstra või pooljuhuslikult ka õigele isikule pihku pistnud:)

Lisaks raamatus peituvatele rõõmusõnumitele on Mayes aga juhtinud tähelepanu ka ühele murettekitavale asjaolule. Tema kurdab küll Ameerikamaa üle (meie, eestlased,armastame ju ka selles suunas nina kirtsutada, kohati ehk isegi põhjendatult), ent käib teravalt ka Eesti toidukohtade pihta.
Naabrite ja sõprade juures õhtusöökidel käies tulime mõttele, et peaksime pakkuma ka Williele võimalust toitu itaallaste kombel nautida. Kui palju kordi olen näinud lapsi palumas veel üht portsjonit veisemaksa, rohelisi köögivilju, seamagu või lambaneeru? Meie elektriku Antonello spontaansel paljude külalistega õhtusöögil nägime viit poissi, kes läksid pliidi juurde teise kausitäie tigude järele.
...
Ühendriikides tagasi, näeme sünget "lastemenüüd": paneeritud kanafilee, hamburgerid, pitsa, grilljuust, hot dog, grillviiner ja loomulikult friikartulid.
...
Ma ei usu, et olen Toscanas kunagi näinud lastemenüüd. Ehk on see tähendusrikas vihje erinevale kultuuritaustale? Lapsed söövad samasugust toitu nagu nende vanemad ja nende vanemad söövad maailma kõige maitsvamat toitu.

See probleem on siinmail sama terav kui üle suure lombigi. Senikaua on võimalik asjad normaalselt lahendada, kui suudad ettekandja pisikese einestaja poole sirutatud lastemenüü kärme liigutusega tagasi lükata, veel parem, kui poolelt sõnalt ettekandjat katkestada. Kui ei ole mingit spets menüüd, siis ei teki lapsel ka küsimust, et kas friikaid ka on. Vastasel juhul on lootusetult hilja ja vaata ise, kuidas välja vingerdad end:)
Mina eelistan jätkuvalt, et oleks võimalik tavamenüüst kas või mõningaidki nimetusi tellida poole portsjoni kaupa, vastavalt siis ka ehk veidi soodsama hinnaga.

Lisaks kiidab Mayes Toscana piirkonnast rääkides, et lapsed tellivad kohvikutes vett ja erinevaid mahlu, mis on armsates pisikestes pudelites. Sama asi torkas silma ka Lõuna-Prantsusmaal, ja see on tõeline hitt!

Aga olgu, ma loen nüüd edasi:)

08 juuli 2011

Olen kergesti mõjutatav:)


Jah, nii tõesti. Avan valge veini (kahjuks ei ole mägijõe kargetes voogudes jahutatud, lihtlabane Whirlpool pidi oma ülesandega hakkama saama) ja lähen rõdule põrgukuumusesse.
Tõenäoliselt avan "Toscana argipäeva" ja tunnen end peaaegu sama hästi kui reisil olles. Puudu on vaid grillitud roti või lapin...aga elame üle:) Kraadid on, temperatuur on, andekas koomik on, pühade meeleolu on - saan ma ju paari päevast siiski 25, JÄLLE!
Ja kõiges on süüdi Mäemamma oma juustukerade ja veinide ja raamatuvirnade ja feelinguga:)Võimsa laenguga pildid olid...

06 juuli 2011

Minu koht on olemas - Nizza

Vaade kindlusemäelt, mis üle ilma kuulus
Esimest korda võin ma hüüda, et "minu" koht on olemas! Kõik teised Vahemere kaldad jäävad endiselt armsaks ja uued avastamise järjekorda, kuid viimase kohta võib tõdeda - oli, on ja jääb. Raudne JAH tagasiminekule, käidud kohtade taasnautimisele ja uute lemmikute leidmisele.
Add caption

Lisaks on aeg sealmaal, et öelda raudne EI pakettreisidele ja reisibüroodele:) Heade sõprade kutsed on aga alati oodatud. Asjaajamine kohalikega võib olla mõnikord konarlik, ent seda põnevam, lisaks boonusena palju armsaid inimesi ja emotsioone.
Olen nõus sel laupäeval uuesti lennukile astuma:)

Boonuseid võib veelgi rohkem olla, kuid igakord ei märka neid isegi meie terane silm. Mõned asjad on vaja puust ja punaseks teha (loe: vikerkaarevärviliseks), õnn, et valgustustöö leidis aset esimestel õhtutel, muidu oleksime võinud nn kodubaari valikuga totaalselt puusse panna;)
Rõdult vaade geibaarile

Lünkliku mälu tarbeks tähendame mõned seigad ka üles.

Lend: Estonian Airi otselend

Öömaja: www.homelidays.co.uk
Öömaja valik on seal päris rikkalik ja kenasti välja toodud, põhimõtteliselt igale maitsele ja seltskonnale leiab miskit. Hinnad, eriti võrreldes hotellidega, ääretult mõistlikud.

Võetud sai korter ning pärast mõningasi kaalutlusi jäime vanalinna peale pidama. Kuna oli kindel plaan rendiautot mitte kasutada, siis tundus seesugune asjakorraldus kõige mugavam. Nagu sellistel puhkudel ikka, siis teed enesele selgeks peamised kriteeriumid ja siis tuleb valik langetada.

Korter pidi olema suur, nii palju kui kesk- ja vanalinnakorterite puhul see mõeldav on:)

Rõdu olemasolu oli vaat et sama tähtis, eks ikka seoses pisema reisiselli lõunaunedega. Ja rõdu me saime, mitte vähe! Teatavasti on olemas väljend prantsuse rõdu, millel vaid nimi kena, asja ennast pole ollagi. Ja neid prantsuse stiilis rõdudega öömaju on pakutava hulgas lademes, ent mida sellisega peale hakata? Meil õnnestus siis hankida korter rõduga, millel ruutmeetreid tublisti üle kümne, vist kaksteist või midagi sellist. Nii et kodused söömaajad rõdul olid garanteeritud. Lisaks päikesekummardajatele isegi hädapärane koht.
Ega muud väga olnudki. Dilemmad esimene versus ülemine korrus... noh, siin pole midagi parata. Esimesele korrusele veini ja arbuuse tassida küll valutum, kuid privaatsus, vaade, turvalisus jne olematu. Seega jah, saime kõige ülemise korruse, viienda siis vist, oleneb kuidas lugeda. Trepp, oo jaa, trepist rääkisime me õige sageli ja palju. Samas tunnistasime muidugi ka, et väike füüsiline pingutus võib ju olla igas päevas...

Kodu sai meil igatahes hea. Hetked rõdul olid põnevad vaheldusrikkad. Lõunamaade rõduelu on igatahes üks selliseid, mida vana ja haigena elada võiks. Vaade mägedele, teised majas ühes teiste rõdudega, tänavamelu, baarielu all tänaval... Samas oli tegemist tänavaga, mis ei olnud terves pikkuses liikluseks avatud, seega automüra ei olnud, inimesed nii hullu lärmi teha ei suutnud, et see päris häirida oleks saanud, mingid hääled muidugi olid, aga eks see ka loomulik. See-eest hommikused baguette´i lõhnad, tänavate pesemine, kauba toomine kärudega.
Kuhu iganes me ka kodust ei läinud, ehk siis vanalinna või kesklinna või bussipeatusesse, jäi meil ristipõiki teele ka tõeline kiusatus - Cafe de Turin. See on siis Nizza ülikuulus mereandide restoran, igasugused imeelukad kenasti külmletis imetlemiseks välja pandud. Kujutan ette, et pooli sealseid mereelukaid ei oleks lihtsalt süüa osanudki. Vaimustav!
Kiviviske kaugusel oli Garibaldi väljak:


Kesklinn/vanalinn

Iseenesest on ilma autota ja isegi ühistransporti kasutamata linnas tegevust rohkem kui rubla eest.
Vanalinn on esimestel kordadel ise vaatamisväärsuse eest (selleks peab muidugi olema totaalne vanalinnade fänn - kõik teatavasti ei ole :)). Tänavad nagu ikka kitsad, majad kõrged, baarid-kohvikud-poekesed-elulise tähtsusega ärikesed jms.



Ja kui ka esimese hooga mõelda, et ostlema pole plaanis hakata, siis ärge selle peale mürki küll võtke! Kui te ei ihalda sealseid  jalatseid, hilpe, ridiküle vm kraami, mille kvaliteedis kindel ei julge olla, siis leidub seal muudki.
Näiteks elamisse igasugust nipet-näpet. Või olete kulinaarsete kalduvustega ja unustate end maitseaineärisse. Või on teil oliiviõlidega mingi isiklikum suhe, whatever.
 Aga ka šopahoolikutele on seal tegevust, suured ostukeskused on kenasti kesklinnas olemas. Minu suureks õnneks lasin mina end sinna meelitada alles eeviimasel päeval, seega pääsesin minimaalsete rahaliste hävingutega.
Erinevatel väljakutel ja platsidel, eriti õhtuti, koguneb kogu issanda kirju loomaaed - muusikud, lauljad, tantsijad ja breikarid, mustkunstnikud ja mullipuhujad.


Cours saleya. Hullutav koht, et siis nagu turg. Passi ainult peale, millal mida müüakse seal. Puu- ja juurviljad, lilled, antiik, maitseained... Need viljad, no pärast seda Eestimaal poe puuviljaletti enam näha ei suuda. Küpsed, pringid, mahlased, värvikirevad, värsked... Kui sa endas seni ei ole avastanud kokageene, siis siin turul see juhtub raudselt.
Kuna nad on mihklid näiteks ka arbuuse ja meloneid eeltöötlema nii, et nende manustamine ääretult mugav ja lihtne on, siis soe soovitus - haara turult kaasa ja astu üle tee randa ning naudi neid seal. Ära muidugi pudelit jahutatud valget veini maha unusta!
Või siis kalaturg ja kõik need muud mereannid:


Colline du chateau/kindlusemägi

Kindlusemägi on see koht, kust on enamus Nizzat tutvustavaid ja üle ilma levivaid pilte võetud. Promenade de Anglais´ lõpus siis jämedalt juhatades. Põhimõtteliselt promenaadi ühes otsas on lennujaam, mille kaudu te suure tõenäosusega siia ka jõudsite ning teises otsas on siis see väike mäeke, mille tipus on mõned detailid kindlusest ka säilinud.
Eelkõige käiakse siin ikka vist vaadet imetlemas. Üles saab liftiga või lifti kõrvalt trepist. Teises küljes on vee pisemaid teid ja radu, osaliselt läbi hoovide. Vaadet on kõikjale - linnale, promenaadile, sadamale, merele...

Kui sinus on peidus tõeline väike prantsuse vanamees, siis on selleks tarbeks ka petangiväljak olemas:P Siis on veel seal paar kaheldava kvaliteediga kohvikut, üks neist siiski liigituks vist mingi müügikioski alla. Nii et ülal söömisele ma teie asemel ei panustaks. Lastega reisijate jaoks on seal täitsa tipp-topp mänguväljak muide olemas.
Meiega juhtus see, et meile hakkas seal üleval meeldima. Seal oli päikest, ent ka lõõskava tulekera eest varju pakkuvaid puid ja põõsaid. Vaated ja mänguväljak. No super. Muudkui käisime ja käisime ja siis tulime geniaalsele (meie arvates of course!) mõttele, et milleks kõike seda kogu aeg ainult keset päist päeva imetleda, pool ilust läheb ju kaotsi. Et lähme ikka õhtul, tunneme end mõnusasti (loe: võtame  kaasa grillkana ja veini), naudime tuledes linna ja... Jube hea plaan, ausalt!
Mõeldud-tehtud, minek. Kuna me olime päev otsa ringi trampinud, siis loomulikult ei jaksanud meist keegi vabatahtlikult trepist üles ronida ja siirdusime entusiastlikult lifti poole. Liftimammi tulistas prantsuse keeles meie poole võimsad valangud, millest me muhvigi ei mõiganud. Aga jumal küll, kui ei saa liftiga, siis ei saa, milles probleem. Tõmme mäele oli piisavalt tugev, et siis treppide juurde komberdada. Küllap lift pannakse ööseks kinni, no igasugu rahvast ju liigub ja... Jube targad olime.
Kuigi hing oli paelaga kaelas, aga trepist üles me saime ja jube rahul olime endiselt. Ilus oli ju! Hea kõhutäis ootas, lapsel mänguväljakul tore ja mida ikka kurta. Imestasime ainult et, kuidas seal üleval nii vaikne ja rahulik on - Nizzas ju elu keeb ööpäevaringselt ja sihuke popp koht, et kui mitte teised, siis romantikud peaksid tormi jooksma.
Isegi siis, kui avastasime end ainult neljakesi mäel olevat, olime veel paduõnnelikud. Privaatne õhtune pidu, mis saaks meil selle vastu olla. Lõpuks olid varjud juba nii pikad, et otsa ei paistnud. Siis  kadus viimnegi märk kollasest kettast ja oli aeg end allapoole asutada. Aga liftist (mis hetkel ei töötanud enam) ja trepist oli juba üksjagu käidud, seega oli ülim aeg proovida teisi teid. Kose juurest läbi, kalmistult läbi ja allapoole. Ainult et, täpselt ei teadnud, kust kaudu minna. Rajad hargnesid kümneid kordi ja igas suunas, nende lõpp-punkt ei paistnud hästi kätte ja eks sellest üles ja alla turnimisest lõid jalad tuld juba. Pimedus tuli äkitselt ja ühes sellega ka külm. Kui paar esimest katset alla jõuda lõppesid väga kõrgete ja väga lukus olevate ja väga rauast värvatega, siis tegi see veel nalja. Mingil hetkel sai aga meie naljatuju otsa. Juba tõmbasime loosi hargnemiste puhul, et kes jookseb lõpuni vaatama, kas pääseb edasi või mitte, et ei peaks kõik end liigselt väsitama.
Kui me lõpuks põhilist ja suurimat teed pidi alla, peaaegu alla!, jõudsime ja ka sealt leidsime eest megakõrge värava, oli mõistus otsas. Kuna me juba niiii all olime, siis kaalusime päris tõsiselt varianti, üldse kuskil müüririnnatiselt alla hüpata, sest tänav paistis juba nii lähedal olevat, nii kutsuv... See müürini jõudmine polnud ka sugugi lihtne, sest küllap neid meiesuguseid oli ennegi siin olnud, nad olid hirmul ja hädas (sõna otseses mõttes!) olnud ning seega end kergendanud sinna põõsaste alla, nii et tegemist oli tõelise miiniväljaga. Sealt alla kiigates olime juba nii linnale lähedal, et isegi üle tänava paistvad majad oli käeulatuses, akendel inimesed, kes mõistsid meie muret, kuid aidata ei osanud. No nuta või naera, aga teha ei olnud midagi. Liikusime ülespoole tagasi, et proovida mõnd varem nähtud väravat, kus ehk õnnestuks kõrvalt kuidagi ronida.

Kui siis poolel teel kuulsime altpoolt tulemas automüra, oli mõte üks ja ainus - hüpata autole ette. Mõeldud-tehtud ja see meid päästiski. Mustanahaline autojuht ei olnud küll eriti aldis meiega suhtlema, kuid ilmselt sai aru probleemist. Jama oli muidugi selles, et tema oli alumisest väravast läbi sõitnud ja poolel teel mäkke. Nüüd tuli tal kitsal rajal jupp maad tagurpidi sõita ja mis veelgi hullem, ka meil tuli jalgade valu anda, et alla värava juurde siva jõuda. Järgmist autot oleksime võinud seal ju hommikuni oodata (olgu öeldud, et majad seal mäeveerul olid võrdlemisi uhked ja privaatsust armastavaid asukaid endas varjavaid).
Igatahes pääsesime.
 See mägi... see meid järgnevatel päevadel nagu enam suurt ei köitnudki:)
PS Kuigi meil seda muret ei olnud, siis seal üleval olles, no seal on igasugu põõsaid ja vägevaid kaktuseid jm taimi. Ilus, eks ole. Kui te nüüd seal natuke seda asja lähemalt uurite ja pikemalt peatute, siis te märkate, et need puud elavad. Et kui te juhtumisi kardata rotte näiteks, siis ärge liiga lähedale minge :D Eks seal üleval visatakse prügikasti igasugust hea ja paremat ju, nii et neil nunnudel loomakestel on päris vägev toidusedel.

Nizzast edasi liikudes on vaadata muidugi maru palju, küllap tulebki siin sihtpunktid vastavalt reisiseltskonna maitsele ja võimetele paika panna.
Aga näiteks:

Rothschildi villa
Printsessilik ja samas õhuline villa. Asub väikesel poolsaarel, ümberringil võrratud vaated (no need on muidugi ju seal igalpool, aga siiski...).



Villasse pääseb sisse, päris paljudesse ruumidesse, seal on erinevad kollektsioonid siis väljapandud, nt portselani oma. Siis on seal mitut liiki iluaiad: jaapani, kivi, roosi, provaansi jms, kokku vist 9 erinevat, lisaks muusikaga purskkaevud jms.


 Kellel on botaanikukalduvusi, no neil on tegemist ikka vähemalt päevaks, aga sobib ideaalselt ka muidunautlejatele. Lisaks tasub mainida, et seal on ka mõnusaid varjulisi istumiskohti piisavalt.









Olemas on ka restoran, nii et kui juba sissepääsupilet ostetud, võib sinna ikka aega mõnuga varuda.




Kui juba Monaco suunal liikuda, siis tuleks kindlasti sisse põigata Eze´i. Eze on järgmine muinasjutt, tõsi, küll veidi kivine, aga eriline igatahes. See on mägine külake ülal mäe otsas, et kui alla vaatad, siis nii mõneski kohas võid elavalt ette kujutada, kuidas oleks see samm astuda. Samas on sinna üles korralik olme tekitatud. Seal on poekesed, söögikohad, käsitöölised, iluaiake, aga mis peamine - kaks hotelli. Nagu te isegi arvata võite, siis need on sellised hotellid, kuhu mitte mingisuguse valemiga autoga treppi ei sõida:) Või noh, nende hotellide asukad lastakse niigi kõige kõrgemale oma imemasinatega, kuid isegi see ei päästa neid mõningasest jalavaevast (kuigi ma kahtlustan, et seal kuskil on mõned salajased liftid ikka olemas?)
Autod, mida te siin näha võite, kahvatuvad isegi Monte Carlo omade kõrval. Nagu ka vaated (jälle!).


Hiiglaslik malelaud, mis ise ja samuti ka malendid kõik mingist kivimist. Kuuldavasti mängimiseks siiski sobimatu komplekt, kuid see fakt vajab veel üle kontrollimist.




Treppe on päris vähe...


Pidevalt võimetu otsustama, kas vaadata alla, üles või enda kõrvale.

Kui nüüd aina edasi sõita, siis jõuate lõpuks ka Monacosse.
Maitseasi, ent sõltuvalt reisi kestvusest, kui nädalase reisi puhul tasuks see koht küll kuhugi nimekirja lõppu jätta. See on umbes nagu Cannes või St Tropez, mille puhul loeb enamasti vaid fakt, et seal on käidud, koht ise erilisi elamusi ei paku. Kitsas, ahistav, igavad ja ilmetud hooned (enamjaolt), poed ja restoranid on põhjendamatult kallid. Ja rahvamassid. Võib-olla oli see natuke ka seotud eelseisvate pulmadega ja suurte ettevalmistustega, ei tea.

Aga ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi ja Menton.
Sidrunilinn, Itaalia piiri ääres. Seega kui itaalia mood (sh kingad, käekotid, ehted) on teie maitsele, siis võib linnakest ka kaubanduslikust huvist külastada. Träni on seal igas hinnaklassis ja igasugust. Itaalia mõjutused on tugevalt tuntavad ka kulinaarias.

Nii, aga sidrunid siis. Sidrunitest saab teha mida iganes ja neid saab kasutada kus iganes. Iga teine poeke müüdbki midagi nendega seoses. Minu personaalne lemmik sidrunipood on aga juuresolev.


Eelkõige soovitan tähelepanu pöörata pildil vasakut kätt seisvale punases topis tädile. Tähendab, tädi tädiks, teda ärge siiski vaadake, kahtlustan, et kui teie sinna poodi lähete, siis ta enam seal ei seisa ka. Aga umbes selles asub poe olulisem ese, väike külmik, kus nad hoiavad just teie jaoks paari pudelit imehead limoncellot ;) Kui nad ise ei taipa pakkuda, siis küsige! Ja kohe ikka mitu korda. Uskuge mind, te tahate seda kaasa osta.




Sellel suunal võime nüüd lõpetada, sest edasi saab tulla ainult Itaalia ja sinna võib juba mõne teise retke raames minna.

Nizza lähistel liikudes võiks veel minna muidugi Antibes´i. Lõppude lõpuks on tegevused kõikjal ikka praktiliselt ühed ja samad: vaated, hea toit ja jook, ilus ilm, poed ja muuseumid... Aga siin näiteks muutub arhitektuur juba märgatavalt. Majad on kuidagi rustikaalsema väljanägemisega, aknaluugid massiivsemad jms.



Linna ümbritsev linnamüür on mõnus jalutamiseks ja niisama ajaveetmiseks. Picasso, jah muidugi, temast ei saa ka üle ega ümber siin. Ega tänaselgi päeval on siin kunsti võrdlemisi palju, võib kolada vahvates väikestes galeriides, ateljeedes ja poekestes, kunstnikud toimetavad mõnuga mööduvate turistide silme all.
Antibes´is oli ka minu kogu reisi lemmikuim turg, pigemini siis taluturuks ehk seda nimetada kuigi see oli võrdlemisi suur. Need lõhnad ja maitsed olid midagi sellist, pärast mida ei ostaks kuskilt marketist enam ühtegi grammi toiduaineid.

Grasse
Lõhnapealinn Grasse, olgu kohe öeldud, võib jalust rabada. Ent mitte ilu ega sarmiga, vaid... no see on nagu vana naine, kellest veel mäletatakse, mis ta oli, aga alles pole enam suurt midagi endisaegade ilust. Äärmiselt kulunud ja vaevatud moega majad ja tänavad. Siiski-siiski, kes otsib, see leiab ja omad väikesed võlud annavad end kohati näole.


Fragonardi lõhnamuuseum on muidugi õpetlik ja hariv paik, sellele ei vaidle vastu. Kõik endisaegsed abivahendid ja muidu nipsasjakesed kenasti näha ja uurida. Lisaks saab osaleda endale lõhna kokkumiksimises ja butiik ikka ka olemas kuis siis teisiti.
Aga mulle meeldis Grasse´is oluliselt rohkem ühe kunstniku väike ateljee-poeke. See oli tüüp, kes disainis ümber igasugust kartongi, ja ma ütlen, sellest andis teha kõiksuguseid imeasju. paljud neist nägid välja päris ilusad. Ja praktilised.
Ning muidugi, see ei ole Grasse, kui mulle ei jääks ühest sealsest kohvikust meelde ettekandja, kes oli... ütleme, et ta oli kas transvestiit või midagi sellist, ega mina nii täpselt ka ei tea, teate:) Igatahes tema jälgimisele oleks võinud paar päeva edukalt kulutada.

Ning muidugi minu suur lemmik potipõllumajanduse valdkonnast:



Lõuna-Prantsusmaa on tõepoolest koht, kus vaadata, süüa ja juua on rohkem kui rubla eest.



03 juuli 2011

Reaalsus Monacos

Televiisoripurgis on kõik alati ilus, reaalsuses kuidas kunagi. Kuna mulle kutset ei laekunud (seekord, ausõna, ei süüdista ühtegi postifirmat:)), siis ma läksin hoopis igaks juhuks ise kohale.
Loomulikult oli ainus vaatemäng, mida vürsti palee ees pakuti, hullud rahvamassid ja heli- ning muude toimekate meeste närvesöövad pingutused, oli kõik, mida vaadata. Koledad kaadervärgid ja kaamerate katsetused suurtel ekraanidel.
Mida kaugemale paleest, seda ilusamaks muidugi läks:)