27 juuli 2011

Kohe-kohe

See kummaline ootus ja ärevus on õhus, tee või tina. Kesknädal, aga kahtlane vaikus ja roidumus, ma saan aru, et kuumus teeb oma, varjus ikkagi juba +31, aga midagi on veel... See on üks kummaline aeg, iga jumala aasta. Nagu ikka enne suuri pidusid - kes valinud mineku, on juba läinud, ja kes otsustanud tulla, ei ole veel kohal...
Ja siis tundubki linn tühi ja ootav ja veidike pelglikult küüru tõmbunud. Sagivad telkide ja lavade ülesseadjad, klopivad patju ja siluvad linu öömaja pakkujad. Teised on lihtsalt ootel...
Homme langeb taevas maale ja läheb lahti, siis ei ole aru ega otsa, siis on kohal viimne kui üks, kes tunneb, et peab kohal olema. Linn pulseerib ainulaadses rütmis. Ka need, kes ei taha osa saada, saavad, moel või teisel.
Ning alati tundub, et pärast seda on suvi läbi. Kui nihutaks folgi augusti lõpunädalale, tunduks suvi kohe hea mitu nädalat pikem, kindel see. Sest kuni on folk või valmisolek selleks, kestab suvi, pärast seda on üks pikk ja nukker finito, sama hästi kui sügis käes.
Homme on pidu.
Esmaspäeval on samasugune tühjus nagu täna, ainult et kordades hullem. Kõik leiab oma paratamatu otsa.

2 kommentaari:

  1. Ma just täna mötlesin, et nii, kohe läheb lahti...ja sel aastal tunnen, et tahaksin ka. Huvitav, miks korraga?
    Igatahes, ma see aasta paneks kohe mönuga pidu. Kohe nii, et tuli taga. Kuule, Mae, ükskord teeme ära, ah ;-) Et siis, vötad mu kampa vä?

    VastaKustuta
  2. Jummel küll, et Sul nii head mõtted ka viimasel hetkel tulevad! No igatahes on meil, või pigem küll ju Sul, ikkagi kaugema kandi rahvas ju:), täpselt aasta jagu aega nüüd plaani pidama hakata. Ma võin kõiges muus nõu ja jõuga abiks olla, ainult Viljandisse pead ise kohale tulema;)

    VastaKustuta