13 juuli 2011

"Toscana argipäev" Frances Mayes



Nähtavasti muutuvad eestlased üha avatumaks, mis on igati tervitatav nähtus. Mayesi viimane Toscana-raamat annab aimu, et autor on oma Cortona pesakese lähiümbruses puutunud kokku eestlase või ehk koguni mitmega, ning meie oma kodumaine mesi on isegi temani jõudnud. Iseenesest ju üliarmas, et keegi kaasmaalane on vaevunud haarama purgi hüva kraamiga kaasa ning kuulsaks kirjutatud radadel rännates selle ekstra või pooljuhuslikult ka õigele isikule pihku pistnud:)

Lisaks raamatus peituvatele rõõmusõnumitele on Mayes aga juhtinud tähelepanu ka ühele murettekitavale asjaolule. Tema kurdab küll Ameerikamaa üle (meie, eestlased,armastame ju ka selles suunas nina kirtsutada, kohati ehk isegi põhjendatult), ent käib teravalt ka Eesti toidukohtade pihta.
Naabrite ja sõprade juures õhtusöökidel käies tulime mõttele, et peaksime pakkuma ka Williele võimalust toitu itaallaste kombel nautida. Kui palju kordi olen näinud lapsi palumas veel üht portsjonit veisemaksa, rohelisi köögivilju, seamagu või lambaneeru? Meie elektriku Antonello spontaansel paljude külalistega õhtusöögil nägime viit poissi, kes läksid pliidi juurde teise kausitäie tigude järele.
...
Ühendriikides tagasi, näeme sünget "lastemenüüd": paneeritud kanafilee, hamburgerid, pitsa, grilljuust, hot dog, grillviiner ja loomulikult friikartulid.
...
Ma ei usu, et olen Toscanas kunagi näinud lastemenüüd. Ehk on see tähendusrikas vihje erinevale kultuuritaustale? Lapsed söövad samasugust toitu nagu nende vanemad ja nende vanemad söövad maailma kõige maitsvamat toitu.

See probleem on siinmail sama terav kui üle suure lombigi. Senikaua on võimalik asjad normaalselt lahendada, kui suudad ettekandja pisikese einestaja poole sirutatud lastemenüü kärme liigutusega tagasi lükata, veel parem, kui poolelt sõnalt ettekandjat katkestada. Kui ei ole mingit spets menüüd, siis ei teki lapsel ka küsimust, et kas friikaid ka on. Vastasel juhul on lootusetult hilja ja vaata ise, kuidas välja vingerdad end:)
Mina eelistan jätkuvalt, et oleks võimalik tavamenüüst kas või mõningaidki nimetusi tellida poole portsjoni kaupa, vastavalt siis ka ehk veidi soodsama hinnaga.

Lisaks kiidab Mayes Toscana piirkonnast rääkides, et lapsed tellivad kohvikutes vett ja erinevaid mahlu, mis on armsates pisikestes pudelites. Sama asi torkas silma ka Lõuna-Prantsusmaal, ja see on tõeline hitt!

Aga olgu, ma loen nüüd edasi:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar