30 august 2011

Armastus sai otsa...



Ma jumaldan neid lugusid, mis rulluvad mu ees mõnesajameetrisel teel lahti. Iga jumala päev ja iga jumala ilmaga.
Eile jalutas mu ees nii ilus ja õnnelik paarike, käsikäes ja õrnu pilke teineteise poole heites, et... no põhimõtteliselt oli vaid puudu taustaks sobilik päikeseloojang. Muus osas oli kõik perfect!
Õigupoolest olid mõlemad tuttavad näod mulle. Mulle, kes ma viimastel aegadel olen ümberkaudseid tänavaid ja radu nii mitmedki korrad läbi kamminud. Mees on see, kes läheb linna poole hommikul, üsna sirgelt ja reipalt (kuigi mitte alati) ja tuleb, olenevalt olukorrast, lõuna paiku või õhtul ja väga vaevaliselt. Mõnikord kolm sammu edasi ja kaks tagasi, teinekord tee peal sik-sakitades. Päeva teises pooles on linnast naasev seltskond ka rohkearvulisem. Hiljuti on testosteroonist pulbitsevasse sõpruskonda siginenud ka õrnema sugupoole esindaja. Hoolimata tarbitud alkokogusest ja -kangusest, püüab ta hästi sirgelt ja kenasti kõndida. Ja hoolimata sellest, mis elu temaga või tema eluga teinud on, on ta alati ülepingutatult naiselik, tõeline daam.
Igatahes need turteltuikesed olid eile ülejäänud kambast irdunud ja jalutasid (no peaaegu nagu) päikeseloojangusse.
Kõige kurjajuur, ma kahtlustan oma pisukese elukogemuse põhjal, oli daamikese teise käe otsas rippuv kilekott, või õigemini küll selle sisu. Saak oli kesine, kuid noorte rõõmu see ei kahandanud... Elutähtsasse kuudikusse sisenes igatahes daam, härrasmees jäi kenasti ukse taha ootama ja ma ei imestaks, kui ta juba lõi mõttes eurosid kokku.
Selles kohas meie tee mõneks hetkeks katkes, aga kui ma kahekümne minuti pärast sama teed vastupidises suunas kõndisin, oli kõik LÄBI! Daami nägu kaunistas küll endiselt talle omane nukkerunelev naeratus, kuid tee neil enam ühine ei olnud. Vihane ja arvatavasti kotisisust ilma jäänud meesisend podises teises suunas astudes vapralt edasi. Lisaks matkis ägedalt daamikese kõnnakut järgi, pilkavalt osatades (teate küll seda puusad ette-õlad taha värki), ta muidugi ilmselgelt utreeris ja seepärast nägi temapoolne etteaste küll välja kui ettevalmistus limbotantsuks, puudu oli vaid latt, mille alt mängleva kergusega läbi tantsida.
Igatahes lahku nende tee läks, päikest ka ei olnud, rääkimata loojumisest... Nii et ma hoiatan - olge ettevaatlikud igasuguste taaraautomaatidega, see on üks äraütlemata müstiline paik.

3 kommentaari:

  1. Aitähh, Mae. See oli mu hommikuse kohvi körvale mönus lugemine :-)
    Veel, veel, veel!!!

    VastaKustuta
  2. Kord Tallinnas astus minu juurde keegi elusõnalane ja küsis jutu alustuseks: mis te arvate, mille pärast kõige rohkem abielud lõhki lähevad?
    Ma oleks kohe pidanud vastama: taaraautomaatide!
    Nüüd tean.

    Eva

    VastaKustuta
  3. Haa, Sirtsul sama nõrkus, mis minulgi:) Kohvi kõrvale ampsata mõnusat lugemist mõnest blogist:)))

    Eva, kui natuke enda ümber ringi vaadata, siis vaat see ongi tõeline Elu, elusõnalased on selle kõrval köki-möki:D Huvitav, et meil maal on need tegelased viimasel ajal kuidagi ära kadunud, õnneks... Isegi uksekella ei lase enam.

    VastaKustuta