15 august 2011

Lugemisest otse

Võib jääda (üdini ekslik, muide!) mulje, et ma ainult kirjutan:) Kuigi viimastel aegadel on kirjutamine tõesti aktuaalne. Aga loomulikult ma loen, vähem kui kunagi varem, ent siiski:)
Katrina Kalda "Eesti romaan"

Esmalt mõtlesin, et ma ei loe seda, kindlasti mingi kole sügav ja kummaliselt taotluslik ma-ei-mis, no aga uudishimu tappis kassi, eks ole. Lugesin. Enim nautisin autori jutustamisoskust, see oli enam kui super! Ideel ei olnud ka suurt viga.
Aga kuskilt maalt hakkas lugu kiiva kiskuma...olid need mõned faktid, millega vägivaldselt ümber käidi. Või üleüldse faktide rohkus, teate küll, võtan ühe korraliku kamalutäie üks ühele mõistetavaid infokilde ja pikin need kohusetruult loosse sisse. Et siis on mu missioon täidetud. Niivõrd kuivõrd. Lisaks peab faktide ohtral kasutamisel alati arvestama võimalusega, et on inimesi, kes samu fakte, või midagi ligilähedast, mäletavad või teavad, ja nood hullud hakkavad sulle sedamaid agressiivselt vastu vaidlema. Ja siis kerkib taas kord päevakorda küsimus, et kas tegemist on pelgalt ilukirjanduse ja fiktsiooniga või, arvestades, et oled puistanud korralikult konkreetselt numbreid ja fakte, peaks kõik absoluutselt tõele vastama.
Ja mis siis on tõde?
Kaanekujunduse osas on targemad mu seisukohtadega juba kursis, seega ma seda juttu enam kordama ei hakka.

Siis võtsin ette jällegi Anna Gavalda. Lähtusin natuke Meretuulest ja natuke kõigutas mu meelekindlust Monika. "Koos, see on kõik" oli mu esimene tutvus. Ega järgmised (kronoloogiliselt võttes ka eelnevad) ei olnud halvemad ega paremad. Üsna ühesuguse käekirjaga on kõik need raamatud. Põhiliseks pettumuseks muidugi võrreldes esmatutvusega on raamatumaht:)))) Ma oma blondimõistusega eeldasin, et Gavalda tulistabki vaid nii kopsakate raamatutega, ent võta näpust! Kõik teised on õhukesed liistakud.

See on stiililt üsna sama ning igatpidi vastuvõetav, teate küll, selline lihtne ja kerge, aga nauditavalt ladus lugemine. Eluline, kas ei ole mitte see sageli määrava tähtsusega?!
"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ei ole jutustuslaadilt minu maitse. Samas siiski mitte piisavalt halb, et ma pooleli jätaks, nii et ju ma ikka lõpuni loen. No ei ole ma päris jutustuste inimene, samuti on seal seda kummalist stiili kasutatud, mis ei ole minu jaoks, aga tont temaga!

Nii, ja kuna suhted naabervallaga on piisavalt head, jõudis minuni viimaks ka kauaoodatud Bramaniste perekonna lugu Jaapanist.

Jälle oli mu esimene mõte seda mitte lugeda:) Olles mitte kuigi suur käsipalli ja samavõrd ka Jaapani austaja, tundus üsna lootusetu ettevõtmisena:) Aga kui raamat sulle ekstra suisa koju saadetakse, siis kirjasõna armastaja nagu ma olen, ikka lugesin. Ja ei kahetse! Lugu oli vinks-vonks tasakaalus, maad ja kultuuri vaheldumisi spordiga (sport on saatanast, te ikka teate seda, eks ole?!), lisaks oli kõik parajalt humoorikas ja armsas kastmes. Kohe näha, et inimesed armastasid maad, millest nad kirjutasid, ja see on peamine!
Minu jaoks ei ole eriti pisarakiskujaid raamatuid olemas (ärge nüüd ekslikult arvake, et filmidki seda suudavad, ma ei ole filmiinimene!), aga selle raamatu lõpuosas, eriti viimaste lõikude juures, oli küll tunne, et nüüd vesistaks väheke. Kujutasin kohe ette, kuidas ma samamoodi ja samadel põhjustel peaksin Taani-raamatu lõpu kirjutama...no kisuks ka vesiseks kätte vist:)
Igatahes oli uskumatu raamat ja pani mind mõtlema, kas on olemas eesti naist, kes oleks abielus jaapani mehega ja nad elaksid just nimelt seal, Jaapanis? Neid naisi, kes "kodustanud" jaapani mehe ja siia või kuhugi lähedusse toonud, neid ma tean küll, aga just neid teisi...kas üldse on selliseid?
Samas pani kõnealune raamat mind sootuks teise pilguga mõtlema kogu Jaapani ühiskonna peale...meenus üks raamat (mille pealkiri ega autor mulle ei meenu, minu vanuses on see mõistetav, eks ole?), aga millest ehk olen isegi siin kunagi muljetanud...kõik asetus sootuks uude valgusesse...See jaapanlaste (ma püüan kirjutada küll "jaapanlaste", aga me kõik teame, et ma räägin ju ainult ja ainult meestest, naised paraku...) tööelu rotatsioon, tööpäevade pikkus ja pinge, need noored tüdrukud, kelle jaoks see on omakorda võimalus saada oma HelloKitty jms vidinaid...Ah, ma ei hakka sõna võtma:)
Igatahes on mul häämeel, et Bramanised selle kirjutamise ette võtsid, lõpule viisid, ja see meieni jõudis. Nii head nn reisiraamatut ei olegi ma seni lugenud!
P.S. Eriti meeldis mulle raamatust jääv kuvand, kuidas mees kõigele vastu põtkis ja naine kõike proovida/katsetada tahtis:) Niiiii eestlaslik!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar