01 september 2011

Kariloomade Sisseajamise Päev

Kuna kodus ei oleks paslik valjul häälel om muret seoses tänase päevaga kurta, siis tuleb seda sosinal siin teha.
Nimelt ei tekita tänane päev minus eriti positiivseid emotsioone. Ja ma ei suuda mõista kõike seda ohkimist ja õhkamist, mis siit ja sealt ikka kostub.
Koolis on hea olla karjainimestel, nende jaoks on see ideaalne paik. Teate küll neid lapsi, kes koolivaheaegadel õnnetud on, sest neil on igav. Kes ei oska halligi oma päevaga ette võtta. Kes vajavad päevakava ja rutiini. Koolist lahkuvad nad üsna samasugustena, tööle lisaks leiutavad nad endale hunnikus trenne ja ringe, kus saaks käia. Et aeg kiiremini läheks. Kuna nädalalõppudel on sellega veidi kitsas, siis elavad nad aktiivselt seltsielu. Nende jaoks on orgunnimata reedene või laupäevane õhtu midagi maailmalõpueelset või veelgi hullemat. Sest no MIDAGI peab ju toimuma, mida iganes! Need inimesed kardavad üldjuhul ka vaikust ja iseenda seltskonnas olemist, see oleks kui karistus neile.

Kooliaasta algust see osa inimkonnast kahtlemata ootaks.
Mina ei ole karjainimene. Mina tundsin end 1. septembril alati umbes nagu Potsataja, kes on valesse kohta sattunud.



Et vaataks koolimaja pärast pikka suve üle? Aga seda koolimaja sai nagunii suvelgi nähtud. Minu ajal oli veel olemas aiatöö-nimeline töökorraldus, teate küll:)
Võib arvata, et mul on juhtunud hirmus kolepahad klassikaaslased ja õpetajad ja ma äkki seepärast ei tahtnud kooliminekut. Aga nemad ei puutunud üldse asjasse, lisaks keda tahtsid, nägid nagunii ka vahepealsel ajal, selleks ei olnud koolis käimist vaja. Ainuke erutus seoses koolialgusega oli ehk õpikute ja töövihikute koju toomine. Kuidagi hirmus põnev oli neid läbi lapata ja suvalistest kohtadest lugeda, ennastunustavalt kusjuures! Hiljem, kui hakati kõike seda ühes jorus kogu klassile peale suruma, kadus kogu põnevus muidugi ära. Mulle lihtsalt ei meeldinud see karjas ulgumine, sundus.

Minu arvates aeti koolis paljusid asju pähe vale põhimõttega. Oligi just nimelt pähe ajamine, loogilise mõtlemisega oli sel harva pistmist. Ja vastamiste pinge - seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte! See oiviku mängimine, et peatükk see ja see pähe õppida ja siis sa nagu käolinnuke kukkusid klassi ees õpetaja küsimustele vastata. Kui see sul õnnestus, siis oli väga hea hinne kirjas. Aga mis siis, kui oleks vaielda tahtnud? Vähe oli neid pedagooge, kes taolist luksust võimaldasid (teate küll, see raiskas tundi, rikkus nende rangelt paika pandud tunnikava, lisaks valmistas ebamugavust).
Muide, mõnes kohas tuupimine end siiski ka õigustab, ei vaidle vastu. Meenutan senini heldimusega neid nn vetsupaberirulle:)))) Vot just sellistel rullidel andis gümnaajal meie ingl.k. õpetaja meile koju sõnad pähe õppida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et rull oli väike... Mina ei tea, kust ta selle paberi välja võlus või palju aega ta trükkimisele kulutas (tuletan meelde, sõbrakesed, et arvutid meie koolides sel ajal alles hakkasid pisitasa tulema, provintsilinnades vähemasti).Ja see oli üks väheseid kohti, kus mulle vastamine meeldis - sõna/paus/nimi/vaste. Töö oli kiire ja korralik, ma ütleks. Kuna kiirus ja vastamise juhuslikkus olid arvestatavalt ebamugavad, siis mu mäletamist mööda võis "5" teenida juba kolme õige vastusega. Ma rohkem ei mäletagi, et keegi keeletundides oleks sõnade vastamist suuliselt teinud. Ju-ma-lik! Ja kui palju on veel tänaselgi päeval ingl.k sõnu, mida ma just neilt rullidelt mäletan:))))))

Ja ikkagi on õppimine mõnusam väheke vabamas vormis ja kitsamas ringis. Üldiselt oli kool ikka väga traumeeriv asutus, andestust! Stress, puhas stress! Inimesed peaksid enne veidi elama ja siis alles kooli minema:))) Inimestel tuleks lasta mõelda ja mõtiskleda, elu ja iseend veidi analüüsida, ennast leida...

Ah, mis ma siin ikka kurdan: MINU SIIRAS KAASTUNNE JA HEAD UUT KOOLIAASTAT!!!

PS Ma muidugi eeldan, et aeg ja elu on edasi läinud ja nüüd on hoopis lapsesõbralikumad koolid ja õpetajad, palju huvitavaid ja oma ainet kirega õpetavaid isiksusi ja et üldse on kõik viimase peal hästi:)

3 kommentaari:

  1. Lugesin seda lugu ja........kõik oli väga tuttav, nii see oligi. Eriti just algklassides, hiljem tuli ennast "karja eluga" kohandada, sest muidu oleks lihtsalt liiga keeruline olnud, sest kool oli ju kohustuslik:) Inimene harjub ju kõigega:)

    VastaKustuta
  2. Oh, mina mõtlesin, et olen ainus, keda jätab 1. september külmaks. Ma ei saa aru, miks kõik sellest nii elevusse lähevad. No arusaadav, et koolilastega pered, aga kõik ülejäänud?

    VastaKustuta