18 september 2011

Lahkumine planeedilt nimega Maa

Täna kasvuhoonet tomatitaimedest puhastades jõudsin tänulike mõteteni. Et küll on hea, et ämblikutel nii lühikesed koivad on. Need pikakoivalised, teate ju küll neid lahjasid tüüpe,liiguvad ikka üle mõistuse kiiresti. No et näed neid ühes kohas ja korraks vilksatab su silme ees üks tumehall täpike teises kohas ja siis juba on ta kolmandas kohas. Müstika.
Aga kui neil oleks VEELGI pikemad koivad, näiteks meetrised, nurgelised. Ja kui ta siis spurdiks ühest kasvuhoone otsast, siis oleks ta hetkega teises otsas. Minu juures. Järelikult ma ei saakski seal enam käia.
Või kuskil mujal. Metsas näiteks. Või näiteks tänaval liikudes. Kõnniks ja vilistaks omaette mõnd viisijuppi, kui järsku kihutaks minust mööda mõni "sõber". Õõvastav ju!
Kui meil eksisteeriks mingid hiigelämblikud, siis peaks emb-kumb sellelt planeedilt lahkuma. Tõenäoliselt mina.
Aga kuhu ma siis läheks? Põhimõtteliselt pean ma lahkumiseks valmis olema, kuid ehk ei tule seda lõplikku sammu veel astuda.

2 kommentaari:

  1. Kuule, Mae,
    kui sul löpuks minekuks peaks minema, siis jäta endast ikka uus aadress maha ;-)

    VastaKustuta